1.1. MÕNINGAID TERMINEID JA ETÜMOLOOGIAID

Eesti terminid vanasõna, kõnekäänd ja mõistatus on naturaalsed terminid, vastandina mitmeile folkloristikas käibivaile nd-lõpulistele terminitele, nagu naljand, muistend, loodushäälend, mis on tehisterminid.
Toome sellele terminikolmikule lähendeid mõnedest muudest keeltest.

eesti	vanasõna	kõnekäänd	mõistatus
soome	sananlasku	puheenparsi	arvoitus
rootsi	ordspråk	ordstäv, talesätt	gåta
saksa	das Sprichwort	die Redensart ~sprichwörtliche Redensart ~die Redewendung	das Rätsel
inglise	proverb	saying, (proverbial) phrase	riddle
prantsuse	proverbe	locution, phrase	énigme
ladina	proverbium		aenigma
vene	пословица	поговорка	загадка

Soome sananparsi tähendab vanasõna ja kõnekäändu ühtekokku, folkloorset ütlust üldse.
Distsipliini, mis tegeleb vanasõnadega (ja vist ka vanasõnalaadsete kõnekäändudega), nimetatakse parömioloogiaks (< kr. παροιμια ― 'ütlus', 'vanasõna', 'õpetussõna'). Distsipliini, mis tegeleb mõistatustega, nimetatakse enigmaatikaks. Lingvistika poolelt tegeleb eriti kõnekäändude, aga ka vanasõnade uurimisega fraseoloogia.
Etümoloogiliselt on vanasõna ja kõnekäänu vasteid ja lähendeid märkivad rahvapärased terminid paljudes keeltes seotud tüvedega, mis tähendavad 'ütlema', 'sõna', 'kõne' jms., mõistatuste lähendid tüvedega 'arvama', 'mõistma' jts.

Matti Kuusi (1914–1998), maailma tuntumaid parömiolooge, folklorist, kirjandusteadlane, luuletaja, ühiskonnategelane, Helsingi Ülikooli kauaaegne professor jne. jne., on raamatu "Sananlaskut ja puheenparret" (Helsinki, 1954) esilehekülgedel toonud vanasõna, kõnekäändu, ütlust üldse tähistavate terminite bukvaaltähendusi. Nende hulgas on nt. järgmised:

1)	ütlus, räägitud sõna või lause (saksa, hollandi, rootsi, islandi, leedu, lapi, handi, mordva k.);
2)	tuttav või käibiv või igapäevane, üldine ja ühine ütlus (ungari, poola, hiina);
3)	kindlavormilisena öeldav lause (vana-skandinaavia);
4)	korduv või sageli korratud sõna või ütlus (hispaania, Toskaana (it.) dettato);
5)	kõneldav või korratav sõna (läti, liivi);
6)	kõnelemine kinnistunud vormi kasutades (Uus-Meremaa maooridel);
7)	ütlus, millega midagi väidetakse, kinnitatakse või tähendatakse (uelsi e. kõmri);
8)	sõna, mis mõjub (jaapani);
9)	hästiöeldud sõna, peen või elegantne kõne (hiina, sanskriti);
10)	tark sõna (komi);
11)	vana sõna (mari, eesti, iiri);
12)	vana-aja kõne (mansi);
13)	vanaisa ütlus (türgi).

Edaspidi näeme, et neis naturaalseis terminites on eos olemas mitmed žanritunnused, mida vanasõnale omistatakse teaduslikes formulatsioonideski: traditsioonilisus, didaktilisus, kinnistunud vorm, kujundikeele kasutamine.

1.2. ÜTLUSED versus MÕISTATUS

Eri rahvaste lühivormimaailm ise koosneb eri asjust ja liigendub erinevaiks naturaalseteks alaliikideks. See mitmekesisus väljendub pahaloomuliselt ka teaduskeeles ― ulatusliku terminoloogilise segadusena. Aga ka ühes ja samas keeles kirjutatud (ja ühe rahva ainet käsitlevais) kirjutistes võivad samad terminid olla eri autoritel üsna erineva sisuga.
"Euroopa standardit", sh. eesti empiirikat silmas pidades võib kõige jämedamais joontes öelda, et vanasõna ja kõnekäänd kuuluvad hästi tihedasti kokku, mõistatus seisab neist eraldi. (Venekeelseis publikatsioonides nt. valitseb stereotüüp "пословицы и поговорки" ning materjal ise koosneb reeglina vanasõnadest ja mingist osast vanasõna-lähedastest kõnekäändudest.)

1. Vanasõna ja kõnekäänd on retoorilis-folkloorsed žanrid, omamoodi kokkupuuteala keele ja folkloori vahel. Neid ei esitata, vaid kasutatakse igapäevases suhtlemises, nad kuuluvad kõne ornamentatsiooni vahendite hulka. Mõistatus seevastu on puhtfolkloorne žanr: mõistatamine ise kui selline on folkloorset järku tegevus, teatud intellektuaalne mäng või võistlus.

2. Sõnaühendite tasemel toimuv ainevahetus vanasõna ja kõnekäänu vahel on palju kordi intensiivsem kui mõistatuse ja vanasõna või mõistatuse ja kõnekäänu vahel. (Näiteks väljaandes "Eesti vanasõnad" (Tallinn, 1980–1988; edaspidi: EV) on toodud kõnekäänuvasted u. 1160 vanasõnatüübile, ja see ei ole veel kaugeltki kõik; paralleele eesti vanasõnade ja mõistatuste vahel on aga registreeritud kõigest 60 ümber.)

3. Vähemalt eesti materjali kohta (vist aga ka palju üldisemalt) võib öelda, et troobiloome reeglid, mis kehtivad vanasõnades, on kardinaalselt erinevad mõistatuste omadest. Vanasõna metafoorika on orienteeritud eelkõige inimese/mitteinimese vahekordadele, mõistatuse oma lähtub peamiselt asjade füüsilistest, eriti visuaalseist tunnustest.

Selline vahekord ei ole kindlasti universaalne. Mõne meie jaoks eksootiliste rahva folklooris näivad ütluste ja mõistatuste sugulussuhted olevat märksa tihedamad ja žanripiir nende vahel märksa lahtisem.

1.3. FOLKLOORIŽANRI LÜHIDEFINEERIMISE VÕIMALUSTEST

Kesk- ja kõrgkooliõpikuis, entsüklopeediates jm. teadmiste kvintessentse pakkuvais kohtades tavatsetakse anda asjade, sh. folkloorižanride kohta lühidefinitsioone, enamasti klassikalisel viisil nn. lähema soomõiste ja liigierisuse kaudu, umbes: "A on B, mille põhitunnuseks on C" vmt. Kes folkloorset empiirikat mõnevõrra tunneb, sel võib tekkida sügavaid kahtlusi sellise lühidefineerimise mõttekuses.

1.3.1. Žanri tuum ja perifeeria (eesti mõistatuste näitel)

Folkloorne žanr määratletakse harilikult mitmete sama ja/või eri järku tunnuste poolintuitiivselt tajutava "kimbu" või sündroomina. Need tunnused võivad olla nt. funktsionaalsed või tekstilised, viimased omakorda sisulised või vormilised (väga laias mõttes, kaasa arvatud ka tekstitüüp (laul/narratiiv/ütlus), teksti poeetiline, loogiline ja kommunikatiivne struktuur jne.), samuti vastava traditsiooni ajalis-ruumilised parameetrid (st. nähtuse vanus ja levik), tradeerimise intensiivsus jm.

Enamasti jaguneb žanr tuumaks ja perifeeriaks. Tuum on žanri "prototüüpne" ala, kus kehtib enamik peamisi žanritunnuseid. Perifeerias mõned üldtunnused ei kehti, kuid lisandub muid tunnuseid, mis on antud perifeerse allžanri jaoks tähtsad, kuid ei kehti taas žanri tuumses osas. Perifeersed allžanrid, nagu žanr tervikunagi, määratletakse ja termineeritakse uurija(te) poolt teatud tunnuste kimpudena. Nähtuste kontiinuumis näivad klassid ja allklassid ka produktiivsuse poolest omamoodi "küngastena", mille vahele jäävad ebaproduktiivsemad "orud".

Eesti mõistatused jagunevad tuumaks ja perifeeriaks hästi selgesti.

Tuumne või "prototüüpne" mõistatus annab mingist objektist peidetud, mõistukõnelise kirjelduse, pidades silmas eelkõige just selle meeleliselt tajutavaid külgi. Tekstide kogu vormilise mitmekesisuse juures küsisõna reeglina ei esine (mis-küsisõna nn. mõistatamisvormelites, nagu Mõista, mõista, mis see on vmt., ei kuulu tavaliselt teksti lausestruktuuri).

Eesti mõistatuste perifeerseist allžanridest on domineerivad keerdküsimused ja nn. (liit)sõnamängud. Siin on küsisõna obligatoorne ja liitsõnamängudes on küsisõna läbivalt missugune? Küsisõna olemasolu või puudumine on muidugi asja väliseid ilminguid. "Päris"-mõistatuste ja keerdküsimuste või liitsõnamängude põhierinevused peituvad ikkagi kujundisemantikas.

"Normaalne" mõistatus muudab või jätab tihti ära referendid (n-ö. asjade nimed), kuid säilitab mingi punktiiri nende füüsilistest, meeleliselt tajutavaist (visuaalseist, auditiivseist vm.) omadustest. Näiteks:
● Punane koer haugub läbi luise aia (Keel ja hambad) ― näidatakse ära keele värv, hammaste materjal, hambarea kuju, viidatakse sellele, et tekib helisid ja et asjasse on segatud mingit agressiivsust.
● Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets, metsas elavad elajad (Inimene) ― on arhiivimaterjali hulga põhjal arvates olnud viimase saja aasta kestel tuntuim eesti mõistatus üldse. Siin joonistatakse inimesest alt üles õiges järjekorras skemaatiline kriipsujuku; mõistatus jätkub tihti veelgi ülemale, täiotsimise jahimaadele, kontamineerudes mõistatusega peaharja kohta Tõrvakasukaga poisike ajab metsast loomi välja. [Vt. ka selle mõistatustüübi levikukaarte ]
● Üks teeb tümpa-tampa, teine teeb tümpa-tampa, kolmas..., neljas..., viies teeb karviuhti (Hobune, vahel ka: Lehm) ― tekst annab kätte jäsemete õige arvu ja näitab ära õiged helid.
● Raudne rott, villane händ (Nõel ja lõng) ― jätab avatuks vihjatavate asjade õiged materjalid, viitab lõnga väljanägemisele ja sellele, et "rott" poeb mingisse auku.
● Rõngas, rõngas, kõksti ~Tsiira-viira, tsökst vmt. (Koer heidab magama) ― lausel puuduvad mõlemad pealiikmed ning ka lausesüntaks kui selline üldse, ometi antakse lahendsündmusest üpris adekvaatne helipilt, imiteerides ka õigeid rütme. Samalaadne on nt. sepapaja helisid jäljendav Tips-taps, till-tall, metskits kill-kall, alte-pulte-puhh, üks jalg all ― ilmselt lööb alul meister väikese vasaraga, siis sell suurega, puhiseb lõõts, ühejalgne asi on vististi alasi.

Teksti bukvaalsisu on neis jt. näidetes kõikjal mõistukõneline, kuid siiralt mõistukõneline. Mõistatajat aidatakse kus rohkem, kus vähem, igatahes aga ei ole mõistatamise peaeesmärk kedagi nõutuks teha või tema mõtteid vales suunas juhtida ja seega vastajat lõppkokkuvõttes narritada.

Keerdküsimustele on just viimane eesmärk defineerivalt tunnuslik. Keerdküsimus ei sisalda üldse mõistukõnet tavalises mõttes, jätab avameelse küsimuse mulje, kuid on tegelikult salakaval. Keerdküsimuste tegemise tehnoloogias näib olevat üks põhivõtteid pragmaatikas vaadeldavate suhtlemisreeglite, nn. maksiimide tahtlik rikkumine.

Maksiimidest on tuntumad järgmised:

1) kvaliteedi maksiim: Anna tõest infot;

2) kvantiteedi maksiim: Anna infot parasjagu nii palju, kui vaja;

3) relevantsuse maksiim: Anna ainult infot, mis on oluline;

4) meetodi maksiim: Anna infot parimal võimalikul viisil.

Vaatame näiteks paari tuntumat eesti keerdküsimust.
● Miks jookseb jänes üle mäe? (Sest läbi mäe ta ei pääse). Näeme kohe sedagi, kui tinglik ja hariliku mõistatusega võrreldes teistsugune on siin juba n-ö. küsimuse ja n-ö. vastuse staatus ja vahekord: kui tavalises mõistatuses moodustab poeetilist järku teksti ainult küsimuse-osa (mõistukõneline kirjeldus), siis siin ilmselt küsimus ja vastus üheskoos. Püütakse jätta muljet, nagu küsitaks, miks tavatseb jänes joosta üle mäe, st. antakse ette väärpostulaat 'jänesel on mingi (bioloogiline vm.) tarve joosta üle mäe', nagu näiteks koeral rohtu süüa. See postulaat on vastajale (vähemalt esmakuulmisel) üllatav. Ta võib eeldada, et postulaat on õige, ja oletada midagi põhjuste kohta. Ta võib eeldada, et postulaat on õige, kuid jääda pikalt mõtisklema selle üle, mis see ikkagi võiks olla, mis sunnib jänest maniakaalselt üle mägede jooksma, ja vastata lõpuks "ei tea". Ta võib jääda mõtisklema, kas ikka postulaat on õige. Tegelikult on siin aga psühholoogiline rõhk nihutatud vaikimisi sõnale üle, st. õige lisatingimus on umbes 'kui jänes jõuab mäe juurde (mis eeldatavasti pole eriti järsk)', ning küsimuse tegelikult silmaspeetav sisu umbes 'Miks jänes, kes on joostes jõudnud mäe juurde, jookseb üle mäe (kuigi läbi mäe oleks ju otsem)?'
● Millal hakkab part ~hakkavad haned ujuma? (Siis, kui jalad enam põhja ei ulata). Küsisõna on tähenduselt ebamäärane ja vastaja peab konteksti põhjal andma täpsustava interpretatsiooni küsitava sisu kohta, kusjuures talle püütakse jätta muljet, et mõeldakse parte kui liiki või parti kui indiviidi ta arenguprotsessis, st. et küsitakse 'Mis aastaajal...?' või 'Kui vanalt...?' vmt. Teisalt on ära jäetud "õigeks" mõistmiseks vajalik klausel 'kui ta kaldalt vette läheb'.
● On üsna produktiivne keerdküsimuste ehitamise tehnika, mis põhineb eeldusel, et normaalselt tähistab pärisnimi vm. substantiiv mingit referenti, mitte aga n-ö. iseennast kui tähejärjendit või "täidetud kohta" lauses: Mis on ... ja ... vahel? ("ja") või Mis on Tartu keskel? ("r") või Mis on Aadamal ees ja Eeval taga? ("a"); viimases taotletakse vastajat ühtlasi segadusse ajada sellega, et näib küsitavat midagi siivutut.

(Liit)sõnamängude all mõeldakse eesti arhiiviterminoloogias küsimusi, nagu Missugune pea ei mõtle? (Kapsa- ~naela- vms.), Missuguseid pükse ei õmmelda? (Arg- ~vesi- vms.) jts. See on kujundistruktuurilt üsna homogeenne, kuid keerdküsimustest erinev rühm. (Liit)sõnamängud on enamasti omamoodi surnud metafooride tuvastamise harjutused: eelduseks on, et leidub mingi predikaat (omadus, tegevus vms.), mis assotsieerub sõna otsese tähendusega väga tugevasti, surnudmetafoorse tähendusega aga mitte (või ka vastupidi). Rühm näib veel omaette jagunevat tsentriks ja perifeeriaks. Kõige prototüüpsemad on siin vist somaatiliste metafooridega (pea, silm, kõrv, jalg jts.) opereerivad küsimused. Perifeerses osas kohtame erandvorme, kus liitsõna põhisõna rolli võib asuda lihtsõna (tav. võõrsõna) lõpuosa: Milline miin ei lõhke? (Vitamiin).

Veel kuuluvad eesti mõistatuste perifeeriasse tähemängud, peamurdmisülesanded (tihti rajatud sugulussuhetele), arvutus- ja kirjutusülesanded ning piltmõistatused e. reebused.

Kogu mõistatusperifeerial on mõned üsna läbivad ühistunnused:

1. Nad on selgelt hilisaegsed, tihti kirjanduslikku algupära ja/või pärit trükistest. Üldiseltki hilise ainese taustal paistavad silma veel mõned eriti hilistekkelised nähtused, nt. keerdküsimuste hulgas küsimustüübid, nagu Mis on kõige suurem (viisakus ~häbematus ~õnn ~kolin ~...)?, samuti Mis vahet on...? ja Mis ühist on...?; kõigile neile rühmadele on ühtlasi omased kindlad semantilised erisused.

2. Kogu eesti mõistatuste perifeerias, aga eriti selle hiliskihistustes on väga tugev orientatsioon naljale, koomilisele. Teisalt on neile hiliskihtidele ühtlasi omane narratiivse elemendi tugevnemine ― jutuvormiliste küsimuste ja/või vastuste rohkus, seega ka žanriliselt labiilsete vormide rohkus mõistatuse ja anekdoodi vahel (nt. nn. Armeenia raadio tsüklisse kuuluvad üksused, millest tuleb juttu ka järgnevas).

Lühidefineerija on seega igal juhul raskustes. Mida rohkem defineerivaid tunnuseid ta püüab nimetada, seda väiksemaks muutub aineala, kus kõik nood tunnused kehtivad. Kui ta hakkab otsima absoluutselt läbivaid tunnuseid, mis kehtiksid ka kõigis perifeeriates, siis selgub neid olevat vähe ja needki vähesed ülimalt abstraktsed ja sisutud. (Mõistatus võiks ses rakursis taanduda tõepoolest tuntud parömioloogi G. Milneri formuleeringule "küsimus, millele on raske vastata"; Milner ütleb samas ka, et vanasõna vastab küsimusele, mida on raske küsida, aga see on juba peenemat järku aforism.) Kui lühidefineerija püüab ette anda mingi tunnuste komplekti ning jälgida, kui sagedased on empiirikas nende tunnuste kombinatsioonid, võiks sellest välja tulla vajalik ja huvitav uurimus, kindlasti aga mitte lühidefinitsioon. Igal sammul võib ennustada raskusi ka tunnuste endi formuleerimise, termineerimise ja tuvastamisega: tunnused ei välistu, vaid valguvad üksteisesse jmt.

1.3.2. Vanasõna lühidefinitsioone klassikutel

● Ameerika folklorist, parömioloogia tuntumaid klassikuid Archer Taylor (1890–1973) on oma klassikalises töös "The Proverb" (Cambr., Mass., 1931, 2. tr. 1962) ja mujal samuti kahelnud selles, kas vanasõna lühidefineerimise püüded on üldse eriti mõttekad, ning arvab, et kui ta peaks nimetama vanasõna vaieldamatuid tunnuseid, siis julgeks ta öelda ainult seda, et vanasõnad on rahva hulgas käibivad ütlused. Tayloril on siin ka rohkesti tsiteerituks saanud märkus "sõnulseletamatu kvaliteedi" (incommunicable quality) kohta, mis ütlevat ära, milline lause on vanasõna ja milline mitte.

● Saksa klassik Friedrich Seiler (1851–1927) oma klassikalises teoses "Deutsche Sprichwörterkunde" (München, 1922) omistab vanasõnale järgmised tunnusjooned:

1) rahvasuus käibel;
2) endassesulgunud (in sich geschloßene), st. üht sõna tekstis ei saa asendada teisega;
3) õpetliku tendentsiga;
4) poeetilise vormiga.

● Vene klassik Juri Sokolov (1889–1941) oma klassikalises õpik-ülevaates "Русский фольклор" (Moskva, 1938) ütleb, et vanasõna

1) on lühike ütlus;
2) käib elu mitmesuguste külgede kohta;
3) on käibel kõnekeelses pruugis.

● Eesti folkloristikaklassik Eduard Laugaste (1909–1994) oma kõrgkooliõpikus "Eesti rahvaluule" (Tallinn, 1975; 2. tr. 1977; 3. tr. 1986) jm. töödes postuleerib (ehk veidi Seilerile toetudes): vanasõna on

1) iseseisev žanr;
2) terviklik otsustus;
3) mõtteavaldus, mis on a) lühike, b) tihedalt ja tabavalt sõnastatud, c) poeetiline, d) didaktilise sisuga, e) kondenseeritud ühteainsasse lausesse;
4) mitmete põlvede elukogemuste kontsentraat.

Niisiis saame klassikute definitsioonidest välja tuua umbes järgmise ühisosa:
vanasõna on

1) traditsiooniline (st. esindab folkloori);
2) lühike (st. esindab lühižanri);
3) didaktilise tendentsiga;
4) poeetilise vormiga.

See kõik näib terve mõistuse tasemel paikapidavana, kuid kui me püüaksime nende tunnuste alusel jagada mingit tekstimassiivi vanasõnadeks ja mittevanasõnadeks, siis tekiks meil igal sammul raskusi. Võib mõtiskleda nt. selle üle, kas siin ühest küljest ei esine liiaseid tunnuseid ja kas teisalt pole midagi vanasõnale üldomast välja jäetud või kuidas just üht või teist tunnust tuleks mõista ja tuvastada.

1. Traditsiooniline, st. rahva seas käibiv on lõppeks kogu folkloor (või ka rahvakultuur tervenisti). Kui määratleda folkloori ennast kitsalt kui kunstilist järku suulist traditsiooni, nagu paljud uurijad teevadki, siis osutuks ka tunnus 'poeetiline' liiaseks. Nood kaks tunnust ei aita seega meil üldse vanasõna muu folkloori hulgast ära tunda.

Kui taas püüda anda mõni konkreetsem eeskiri poeetilise lühiteksti "tehniliseks tuvastamiseks", nt. et tekstis peab olema äratuntav mingi semantiline teisendus (st. operatsioon, mille kaudu luuakse troope) ja/või kõlaline ornamentatsioon või eufonism, siis jääks taas hulganisti lauseid, mida meie intuitsioon tahaks pidada vanasõnadeks, kuigi neil nood tehnilised tunnused ilmselt puuduvad, nagu Igal asjal on algus ja lõpp; Pole halba ilma heata; Ära tee teisele, mida ei soovi endale jpt. jpt. St. me peaksime nähtavasti tunnuse 'poeetiline' kuidagi avaramaks mõtestama või arvama ta vanasõna defineerivate tunnuste hulgast koguni välja?

2. Teisalt puudub klassikuil ilmselt tunnus, mida võiks olla mõttekas vanasõna kui žanri formuleeringusse sisse võtta ― nimelt see, et vanasõnatekst on printsiibis üldistav lause (sellest kriteeriumist ja ta alternatiividest vt. lähemalt vanasõna ja kõnekäänu suhete ja piirjuhtude juures ptk. 2.1.1 ).

3. Või kuidas ära tunda Seileril ja Laugastel mainitud õpetlikku tendentsi või didaktilist sisu? Nende tunnuste taga peitub tegelikult terve kimp probleeme, mis on seotud vanasõna kommunikatiivsete funktsioonidega, millest tuleb lähemalt juttu selle sarja ühes järgmises raamatus (vt. SFL III). Siinkohal võib meenutada esialgseks orientiiriks, et igasuguse inimkommunikatsiooni põhifunktsioone on mingil viisil suunata partneri, sh. kõnelise info vastuvõtja käitumist. Vanasõna võib seda teha nt.

1) midagi otseselt käskides v. keelates, soovitades v. hoiatades (Ära kiida päeva enne õhtut), või ka

2) andes hinnanguid, millest on võimalik tuletada strateegiaid ja kaudseid ettekirjutusi (Hea laps, kes hästi tantsib, parem veel, kes paigal seisab), või siis

3) pakkudes mingeid eeldatavasti üldkehtivaid tõiku, millest vastuvõtja võib välja lugeda hinnanguid ja tuletada neist omakorda ettekirjutusi (Magaja kassi suhu ei jookse hiir).

4. Või mida mõelda lühiduse all? Võtame mõõduks mingi ülilihtsa parameetri ja küsime näiteks, mitmest sõnast võib koosneda eesti vanasõnatekst.

Alampiir ei saa ilmselt olla alla 2 sõna, sest tekstis peab olema subjekt ja predikaat. Selliseid ülilühikesi vanasõnu (nagu Õnnetus õpetab ja mõned teised) on aga väga vähe: traditsioon tajub nähtavasti, et säärased minitekstid on juba allpool pikkusoptimumi piiri, ning tavatseb lisada neile mitmesuguseid parallelistlikke jätke, nt. (Küll) ilm õpetab jätkudega ...ei löö ega lükka või ...vasikanahk noomib (EV 2000 ja 2001) vmt. (vt. lähemalt ka alamal ptk. 3.4 ).

Seevastu pikim eesti vanasõnatekst, mille olen leidnud, pärineb Saaremaalt Kärlast, koosneb 55 sõnast ja on ootuspäraselt kontaminatsiooniline (EV 3124+2533): Kolm on neid, mida kõrv ei taha kuulda, need on: emase ihkumine (= kiljumine), lehma möiramine ja kana laulmine; ja neli, mis ei tää uskuda: naest, kui sa ise tema seltsis ei ole, laeva mere ääres, Jumala ilma ja lapse perset; ja üks, mida süda ei suuda kanda: kui see, kes sinu võlglane, sinu vastu suureline on.

Olen teinud ligi 30 a. tagasi katse leida eesti vanasõnade provisoorne sagedusjaotus teksti pikkuse (sõnade arvu) järgi. Statistika aluseks oli E. Normanni raamat "Valimik eesti vanasõnu" (Tallinn, 1955), mis sisaldab 3576 teksti; statistika on ilmunud kirjutises "Keelestatistikat eesti vanasõnadest" (Emakeele Seltsi Aastaraamat XIII, Tallinn, 1967, lk. 127 jj.).

Eesti vanasõnateksti pikkus sõnades

Vaatluse tulemused olid lühidalt öeldes järgmised:

1) sagedusjaotusel on statistikates üsna sageli kohatav asümmeetriline, vasakule kallutatud moodiga käigujoon (vt. juuresolev joonis):
2) kõige sagedamini koosneb eesti vanasõnatekst 6 sõnast (selliseid on u. 20% tekstide üldarvust);
3) domineeriv sageduspiirkond on 4 kuni 8 sõna;
4) teksti keskmine pikkus vaatlusaines on 6.57 sõna;
5) nähtuvad regulaarsed kõrvalekalded jaotuse üldisest käigujoonest: paarisarvulised sõnahulgad annavad "piirkondlikust ootusest" suuremaid, paarituarvulised väiksemaid sagedusi; see efekt peegeldab ilmselt vanasõnale omast struktuurilise sümmeetria tendentsi (vt. ka SFL III, ptk. 1.1).

Näeme seega, et kõik tunnused klassikute poolt pakutud tunnustikes on liiased ja/või semantiliselt komplekssed ja/või hajuvad, ning teisalt on definitsioonidest mõeldavalt kasulikke tunnuseid välja jäetud.

1.4. "PARÖÖMILINE MAAILM" JA SELLE SISELIIGENDUS

Folkloori piire tervikuna, aga ka üksiku folkloorižanri, sh. lühižanri piire on võimalik käsitada kitsamate või laiematena. Klassikute lühidefinitsioonid, millest äsja näiteid tõime, taotlesid määratleda vanasõna n-ö. kitsas või keskmises piiritluses (st. kui "prototüüpseimat" osa vanasõnažanrist või siis kui tervikžanri, kaasa arvatud selle perifeeriad). Toome nüüd paar näidet ka katsetest liigendada paröömilist (või üldse lühivormide) regiooni mõnesugusel laiemal skaalal.

1.4.1. Paröömiate klassifikatsioon O. Mollil

Saksa parömioloog Otto Moll (1882–1968), kapitaalse teose "Sprichwörterbibliographie" (Frankfurt am M., 1958) autor, pakub saksa materjalist lähtuvalt järgmise liigituse (vt. "Proverbium" 10 (1968), lk. 249–250):

A.	1.	Sprichwort (≈ vanasõna): lühike üldtarvitatav rahvapärane elutarkus või elureegel, enam või vähem piltlikult väljendatud, tihti värsivormis.
	1a.	Sinnspruch (≈ sentents) ja Grundsatz (≈ maksiim): vanasõnaga sarnased, kuid mitte piltlikult väljendatud ütlused (nt. Räägi, mis tõsi).
B.		Sprichwörtliche Redensarten: [NB! See termin ei tähenda Mollil, nagu saksa terminoloogias üldiselt, lähendit eesti terminile kõnekäänd, vaid "vormilt vanasõnale lähedasi ütlusi, mis muutuvad sageli vanasõnadeks" (vrd. rühm 2.1 järgnevas G. Permjakovi klassifikatsioonis).]
	2.	Bauernregeln ("talupojareeglid"): maamehe tegevusega seotud ütlused, mis on tihti üldistunud (s.o. siis ülekantud?) tähendusega vanasõnad (nt. Peremehe silm teeb hobused rammusaks).
	2a.	Kalender- und Wettersprüche (kalendri- ja ilmastikuütlused, ld. oracula): vaatlustele tuginevad faktikonstateeringud või uskumused; kehtivad enamasti regionaalselt (nt. Rohelised jõulud ― valged lihavõtted).
	3.	Speise- und Gesundheitsregeln (söögi- ja tervishoiureeglid): Moll ütleb, et mõned mõõdukuse kohta käivad ütlused on muutunud vanasõnadeks (nt. Kala tahab ujuda, mis tähendab janu, joomist peale kalatoitu).
	4.	Rechtssprüche (õigusütlused): lühikeste mõttesalmide vormis orientiirid kohtunikele, piibellike õigusütluste eeskujul; mõned on üldistunud vormis vanasõnadeks muutunud (nt. Kes magab, see ei tee pattu).
	5.	Aberglaubenredensarten (uskumusütlused): need pole Molli arvates vanasõnad, vaid lihtsalt hoiatused teatud asjade eest; osa "hoia end ... eest"-vormilisi on vanasõnadeks muutunud (nt. Spinnen am Morgen, Kummer und Sorgen).
	6.	Spott auf Berufe (elukutsepilked): geneetiliselt sõna-sõnalt võetav kriitika, eriti pappide ja talupoegade pihta; tänu piltlikule väljendusviisile muutunud vanasõnadeks (nt. Pfaffgut, Raffgut, st. u. 'Papi vara on kahmatud vara').
C.	7.	Sagwörter (≈ vellerismid): ka apoloogilisteks vanasõnadeks nimetatud; koosnevad 2 või 3 osast: ütlus (vanasõna vm.), ütleja isik ja tihti ka situatsioon; pole õieti vanasõnad, vaid naljatavad või pilkavad ütlused (nt. Palju kisa, vähe villa, ütles kurat, kui siga pügas).
D.		Volkstümliche Ausdrucke (st. rahvalikud väljendid?): ei ole vanasõnad:
	8.	Spott auf fremde Länder und Leute (pilked võõraste maade ja rahvaste pihta).
	9.	Vergleiche, Schimpf, Spottnamen (võrdlused, sõim, pilkenimed): on konkreetsete juhtudega seotud väljendid.
	10.	Fluch, Segen, Wunsch, Trinkspruch (sajatused, palved, soovid, joomasõnad).
E.		Literarische Redensarten (kirjanduslikud ütlused):
	11.	Zitat (tsitaat): tuntud autorite teostest pärinevad ütlused; nt. paljud antiiktsitaadid on praeguseks muutunud vanasõnadeks.
	12.	Fromme Sprüche religiösen Inhalts (st. religioosse sisuga vagaütlused): on tihti piiblitsitaadid või pärit kiriklikest kalendritest.

Võrdluseks olgu öeldud, et äsjamainitud Friedrich Seiler tähistab neid ütlusi, mida eesti aines kujutletakse vormiliselt arendatumate kõnekäänu-alaliikidena, siiski terminiga sprichwörtliche Redensarten. Viimaste hulgast eraldab Seiler välja und- ja oder-ühendid, mida eesti folkloristikas tavatsetakse tähistada terminiga sõnapaarid, ning nimetab neid die sprichwörtlichen Formeln (vanasõnalised vormelid). Kirjandusliku algupäraga ütluste kohta on Seileril tervelt 3 eri terminit: Sittenssprüche, Sentenzen ja geflügelte Worte, kuid nende erinevused jäävad ebaselgeks ning kardetavasti ongi nad suuresti sünonüümsed.

1.4.2. Ingliskeelseid termineid ja distinktsioone

Enamikul autoreist, kelle terminitarvitust me refereerime, on eraldi terminid metafoorse (st. kujundliku, ülekantud) tähendusega vanasõnade ning mittemetafoorse (otsese) tähendusega vanasõnade jaoks, kusjuures esimene sellest terminipaarist on n-ö. markeerimata (tähistab nii vanasõna üldse kui ka metafoorset vanasõna), teine aga markeeritud (tähistab ainult mittemetafoorset vanasõna). Inglise keeles on see terminipaar proverb/maxim ― vt. näiteks Nigel Barley kirjutises "A Structural Approach to the Proverb and Maxim" ("Proverbium" 20 (1972)). Ka muudes keeltes märgib maksiim üldiselt mittekujundlikku, otsese tähendusega vanasõna.

Eriti kujunditute, "iseenesliku" tekkega, tihti raskesti äratuntavate, nt. A on A -vormiliste ütluste kohta on A. Taylor (raamatus "The Proverb" ja muis töödes) kasutanud termineid apoftegma(ingl. k. apothegm) ja truism.
● Mis liig, see liig; Mis tehtud, see tehtud; Õpi seni, kuni elad; Jumal on üle kõige; Iga asi omal ajal; Elus juhtub kõike; Inimesi on igasuguseid; Ilma vaevata ei saa midagi; Vaata igas asjas hästi ette; Ära usalda kedagi ülemäära; Ära raiska liialt, pärast tuleb puudus; Ära kõike välja räägi, mis tead; Miski siin ilmas pole lõputa; Pole halba ilma heata

Need jpt. võiksid olla mõned näited triviaalseimast ütlustekihist, nagu neid võib kuulda igapäevases jutus alatihti, kuid pole võimalik teha selget otsust, kas nende tarvitaja tsiteerib just traditsioonilist ütlust või lihtsalt vormistab omal jõul omaenda üldistavaid elukogemusi.

Ladinakeelsel sõnal adagium ('vanasõna, ütlus') on samuti ingliskeelne järeltulija adage ― seegi on vist pigem vabavõitu sünonüüm ütluse kohta kui midagi kindlamat märkiv termin.

Samuti näivad sünonüümsed olevat ingliskeelsed terminid võrdluse kohta ― comparison ja simile. Nii kasutab Archer Taylor oma publikatsiooni "Proverbial Comparisons and Similes from California" (Berkeley and Los Angeles, 1954) sissejuhatuses pidevalt läbisegi väljendeid comparisons, similes, proverbial comparisons, proverbial similes, samuti püsiühendit comparisons and similes; ka "The Proverb" ise lõpeb alapeatükiga "Proverbial Comparisons", kuid jääb üsna hämaraks, kas kõik folkloorsed võrdlused on proverbial, või ainult osa neist (ning millised just).

California-väljaande sissejuhatuses (lk. 4) on näiteks järgmine passus: "Two minor varieties of proverbial similes I suppose to be of recent origin...", ja kohe seejärel: "The first of these varieties is a comparison naming a creature in a special situation..." [Minu sõrendused. ― A.K.]

Kirjandusliku algupäraga ütluste kohta on inglise keeles pruugitav ka väljend familiar quotations (s.o. 'tuntud tsitaadid').

1.4.3. Vene lühivormide liike ja termineid V. Dalil

Vladimir Dal (1801–1872) on oma vene vanasõnade fundamentaalse kogumiku "Пословицы русского народа" (1. tr. 1862) sissejuhatuses toonud mõningat terminoloogiat vene paröömiate liigitamiseks; enamik neid termineid on nähtavasti naturaalsed, rahvakeelsed.

Kõigepealt teeb ka Dal vahet metafoorsete ja otsese tähendusega vanasõnade vahel: пословица tähendab Dalil ainult? (või eelkõige?) metafoorset ütlust; mittemetafoorset vanasõna nimetab Dal пословичное изречение ja ütleb, et piir nende vahel pole alati selge.

Поговорка on vene üldtermin, mis eesti keelde tõlgitakse üldiselt vastega kõnekäänd. Dal tsiteerib ühtlasi vene vanasõna, mis käib nimelt vanasõna ja kõnekäänu suhte kohta ning mida hiljem veel paljud uurijad on korranud: Поговорка цветочек, а пословица ягодка. On tõepoolest tähelepanuväärne, et ühel rahval võib olla olemas nii teoreetilise sisuga vanasõnu.

Приговорка e. пустоговорка on ütlus või üksiksõna, mida sageli korratakse või jutule lisatakse kohaliku või individuaalse harjumuse põhjal, ilma erilise mõtte ja tähenduseta. Siia alaliiki loeb Dal ka muinasjutuvormeleid, millel pole sisuarenduse seisukohalt tähtsust, nagu Скоро сказка сказуется, не скоро дело делается või за тридевять земель, в тридесятом государстве.

Присловие on lähedane hüüdnimele (прозвище), kuid ei käi üksikisiku, vaid mingi maakoha asukate kohta; mõtestub harilikult sõimu või narritamisena, kuid võib olla ka austava varjundiga (vrd. rühm D8 Mollil).

Lääne-Euroopas tähistatakse seesuguseid rahva- ja hõimupilkevormeleid prantsuskeelse terminiga blason populaire. Eesti keeles puudub nende kohta seni kokkulepitud oskussõna, kuid asjaomane kõnekäänu alaliik ise on eesti folklooris kindlasti olemas: Viru varesed, Harju harakad, Porkuni põrsavargad, Holstre hobusevargad, Polli ullikesed jpm.

Скороговорка ja чистоговорка tähistavad raskesti hääldatavaid väljendeid, mida pruugitakse diktsiooniharjutustena vm. eesmärgil, nt. Стоит поп на копне, колпак на попе, копна под попом, поп под колпаком.

Eesti keeles on sedalaadi vormelite kohta tarvitatud vahel nimetust kiirkõned, kuid seda ei saa lugeda siiski juurdunud terminiks.

Прибаутка ja пустобайка on terminid, mille tähendus jääb Dali kommentaaris veidi hämaraks; viimane neist olevat Dali väidet mööda sünonüümne пустоговорка mõistega.

1.4.4. Paröömiate klassifikatsioon G. Permjakovil

Grigori Lvovitš Permjakov (German) (1919–1983) oli 1960.–1980. aastatel vist kõige korratavam nimi maailma parömioloogias ja jääb parömioloogia klassikute nimistusse küllap jäädavalt. Permjakov oli kutsumuselt orientalist, Ida rahvaste folkloori hea tundja ning viljakas tõlkija ja publitseerija.
Tema teoreetilised tööd kuuluvad eelkõige vanasõnade ja üldse lühižanride süstemaatika valdkonda ja esindavad kolme omavahel läbipõimunud suunda:

1) vanasõnade semantiliste (või loogilis-semiootiliste, nagu ta neid ise nimetab) klassifikatsioonide loomine, eelkõige raamatuis "Избранные пословицы и поговорки народов Востока" (Moskva, 1968) ja "Пословицы и поговорки народов Востока" (Moskva, 1979);
2) nn. üldise klišeeteooria loomise katsed, eriti raamatus "От поговорки до сказки" (Moskva, 1970);

3) parömio-sotsioloogia alale kuuluvad ankeetküsitlused ja andmestikud vene vanasõnade ja üldse lühifolkloori kaasaegse seisundi väljaselgitamiseks ning nn. parömioloogilise miinimumi leidmiseks ― vt. nende kohta ka minu töös "Паремиологические экcперименты Г. Л. Пермякова" (Preprint KKI-40, Tallinn, 1986).

Permjakovi parömioloogilisi vaateid tervikuna ning metodoloogilisi lähtekohti vaatleme lähemalt edaspidi (vt. SFL III); lühiülevaadet Permjakovi parömioloogilisest pärandist võib lugeda ka ajakirjast "Keel ja Kirjandus" 1984, nr. 6).

Kõige üldisemas plaanis on Permjakovi klišeeteooria kui ka parömioloogilise fondi liigenduste taotluseks leida mingi klassifikatoorsete tunnuste komplekt (või üldse universaalne metakeelne aparatuur) väga erineva pikkuse ja keerukusastmega tekstide ühtseks liigitamiseks (või kirjeldamiseks ja analüüsiks üldse). Sellepoolest on Premjakovi püüdlusi võrreldud ühtse keelekirjelduse või ühtse tekstiteooria loomise katsetega glossemaatilises lingvistikas, eriti Louis Hjelmslev'l.
Olgu kohe öeldud, et Permjakov mõistab lühivormide maailma (e. parömioloogilise fondi, nagu ta seda nimetab) piire väga avaralt: peale tavapäraste vanasõnaliste ja kõnekäänuliste üksuste on siia arvatud ka mõistatused oma alaliikidega, ended ja lühiloitsud, mõned lühijutuliigid jm. Paröömiliste allžanride või tekstitüüpide arv on Permjakovi eri töödes erinev, üldiselt 25–30 piires. Samuti on eri töödes erinev nende allžanride klassifikatsioon: süsteem on üldiselt hierarhiline, puukujuline, kuid üks eristustasand võib eri liigitusvariantides asuda kord kõrgemal, kord madalamal.

Refereerime järgnevalt Permjakovi liigituskatseid peamiselt kahe allika põhjal:

1) küsitluskava "Паремиологический эксперимент" (Moskva, 1971); selles toodud materjal oli aluseks 1970. aastail läbiviidud ankeetküsitlusele mainitud parömioloogilise miinimumi väljaselgitamiseks;

2) artikkel "К вопросу о структуре паремиологического фонда" raamatus "Типологические исследования по фольклору" (Moskva, 1975, lk. 247 jj.).

Viimases artiklis kujutatakse paröömiate hierarhilist jagunemist umbes sellise skeemi abil, nagu on näha järgneval joonisel.

Klassifikatsiooni põhikondikava on järgmine.

1. Hierarhia keskastmel jaotatakse tekstid süntaktiliste jm. "tehnilisemat" järku tunnuste järgi:

a) фразовые /сверхфразовые, st. lausepikkusteks või lühemateks ja lausest pikemateks (vt. tähised Ф ja Св joonisel);

b) kuni lausepikkused (фразовые) jagatakse omakorda süntaktiliselt suletuiks (või lõpetatuiks) ja mittesuletuiks (замкнутые /незамкнутые ― vt. tähised З ja Нз joonisel);

c) lausest pikemad tekstid jagatakse monoloogilisteks ja dialoogilisteks (vt. tähised М ja Д joonisel).

2. Hierarhia ülem- ja alamastmel liigitatakse tekste kujundisemantika, sh. tähenduse ülekant(av)use/mitteülekant(av)use põhjal:

a) ülemastmel jagatakse tekstid sünteetilisteks ja analüütilisteks: sünteetiliste tekstide kohta väidetakse, et nad võimaldavad laiendatud tõlgitsust (расширительное толкование) ja on seega mitmetähenduslikud; analüütilised tekstid laiendatud tõlgitsust ei võimalda ja on seega ühetähenduslikud (vt. tähised С ja А joonisel);

b) alamastmel jagatakse tekstid nn. üldtähenduse motivatsiooni (мотивировка общего значения) olemasolu või puudumise järgi ― vt. tähised Н ("нулевая" мотивировка, st. motivatsiooni puudumine), О (образная мотивировка) ja П (прямая мотивировка) joonisel; puuduva motivatsiooniga tekstide hulka liigitatakse sellised, mis on süntaktiliselt mitteliigenduvad (nt. idiomaatilised) ja/või nõuavad enda mõistmiseks mingeid spetsiifilisi teadmisi, nt. taustaks olevate uskumuste kohta (Tõusis vasema jalaga voodist), või siis on tsitaadid kindlatest kirjandusteostest (näidete hulgas on eriti rohkelt tsitaate Krõlovi valmidest).

Permjakovi varasemais töödes on just viimane distinktsioon (образная/прямая мотивировка) see, mis jagab vanasõnalist või muud järku üksused metafoorseteks ("üleni ülekantud tähendusega") ja otsese (või siis "osaliselt ülekantud") tähendusega alljuhtudeks (vrd. Molli Sprichwort/Grundsatz, inglise proverb/maxim ja Dali пословица / пословичное изречение).

Vaatame nüüd, millistest allüksustest koosneb lühivormide maailm Permjakovi 1971. a. küsitluskavas.

1. Паремии, требующие расширительного толковани или допускающие его (e. nn. sünteetilised klišeed).

1.1. Пословичные изречения (st. kuni lause pikkused paröömiad ― vrd. sama termin Dalil muus tähenduses).

1.1.1. Пословицы (süntaktiliselt lõpetatud või suletud laused (замкнутые)).

1.1.1.1. Собственно пословицы (kujundliku motiveeringuga laused ― vrd. Sprichwort ja maxim n-ö. kitsamas tähenduses):

Куда один баран, туда все стадо
Скрипучее дерево долго стоит
Куй железо, пока горячо

1.1.1.2. Афоризмы (otsese motiveeringuga ― vrd. Grundsatz, maxim ja Dali пословичное изречение samas tähenduses):

Все хорошо, что хорошо кончается
Дуракам везет
О вкусах не спорят

1.1.1.3. Нечленимые сентенции (motiveering puudub) ― näiteks tsitaate Krõlovi valmidest:

А Васька слушает да ест
А воз и ныне там
А ларчик просто открывался

1.1.2. Поговорки (süntaktiliselt lõpetamata või avatud laused, "незамкнутые").

1.1.2.1. Собственно поговорки (kujundliku motiveeringuga):

Белая ворона
Ни рыба, ни мясо
Купил кота в мешке

1.1.2.2. Присловья (otsese motiveeringuga ― vrd. sama termin Dalil tähenduses blason populaire):

Бьют и плакать не дают
До свадьбы заживет
И хочется, и колется
Последняя капля

Sellesse rubriiki paigutab Permjakov ka igasuguse struktuuriga võrdlused.

1.1.2.3. Нечленимые фразы (motivatsioon puudub) ― nt. taas Krõlovi valmidest:

Свинья под дубом
Слон да Моська
Тришкин кафтан

1.2. Велеризмы (mõnelauselised ahelad, mis moodustavad mingi lühikese stseeni).

Permjakovi liigituse 1971. a. versioonis ei tähista mõiste vellerism, nagu üldiselt, "ütluskõnekäändu", st. teksti üldvormis "A," ütles B, kui juhtus ~tegi ~nägi ~... C, kus tihti kasutatakse traditsioonilisi vanasõnu omamoodi koomilises, parodeerivas kontekstis (termin on tuletatud Charles Dickensi "Pickwick-klubi järelejäänud paberite" tegelase Samuel Welleri nimest, kes neid ohtrasti pruukis), näiteks:
● "Eks me näe," ütles pime ja jooksis vastu posti
● "Seda teed peame kõik käima," ütles vanatüdruk, kui pulmarongi nägi
● "Mis liig, see liig," ütles hiir, kui naine tahtis kassinahast kasukat
● "Igal jampsil on kord lõpp," ütles rebane, kui nahka võeti jts.

1975. a. versioonis on vellerism omaette alamastme rühmana olemas, kusjuures ta süntaktilist staatust loetakse hübriidseks või vahevormiliseks (määrangud фразово­сверхфразовые ja замкнуто­монологические hierarhia keskastmel).

1971. a. versioonis on vellerismid keskastme rühm, selle allrühmad on:

1.2. ? 1. Побасёнки (kujundliku motiveeringuga), näiteks:

Собака, чего лаешь? ― Волков пугаю. ― А чего хвост поджала? ― Волков боюсь

1.2. ? 2. Одномоментные анекдоты (otsese motiveeringuga), näiteks:

Что везешь? ― Сено. ― Какое сено, ведь это дрова! ― А если видишь, зачем спрашиваешь?

Näeme siis, et Permjakovil on olemas otsese tähendusega ja ülekantud tähendusega jutud. Terminid termineiks, kuid analoogia (retoorilise) metafoori ning juttudes vm. folklooris ja usundis kohatavate nn. morfismide vahel on kahtlemata olemas. Esiteks on allegooria teatav liik metafoorseid troope ja allegooriateks tavatsetakse nimetada ka loomtegelaste kasutamist nt. loomamuinasjuttudes, eriti aga valmides. Teiseks on hulk juhte, kus sama jutusüžee säilides võivad vahelduda zoo-, demono- ja antropomorfsed tegelased. Rahvajuttudes on näiteks väga produktiivne üldine süžeeskeem, kus vastandatakse kaval ja rumal tegelane ning kaval petab rumalat. Selle üldskeemi alla käib enamik rebasejutte ja jutte rumalast kuradist, samuti enamik vanemasse naljandikihistusse kuuluvaid jutte ("švanke"), kus kavalaks tegelaseks on tihti sotsiaalselt alam ja rumalaks sotsiaalselt ülem. Mõned näited:
● Jutt saagi jagamisest, kus kaval võtab terad ja jätab rumalale aganad; tegelasteks võivad siin olla kas rebane ja karu (AT 9B) või inimene ja rumal kurat (AT 1030). Nendega sarnane on ka süžee AT 1633, kus vennad jagavad isalt päranduseks saadud lehma nii, et üks saab esipoole ja peab söötma, teine saab tagapoole ja võib lüpsta.
● Süžee, kus kaval tegelane meelitab rumala herilasepesa juurde; tegelasteks võivad olla taas rebane ja karu (AT 49) või köster ja pastor vm. inimtüübid (AT 1785C).
● Jutt sellest, kuidas ei saa maja või katust ehitada, sest kuivaga pole seda vaja ja vihmaga ei saa seda ehitada; tegelasteks võivad siingi olla nii loomad (AT 81) kui ka inimesed (AT 1238).

Teine asi, millele seoses vellerismidega ja побасёнка-žanriga tuleks osutada, on see, et piir ütluslikku ja narratiivset (jutulist) järku tekstide vahel, nagu enamik muidki piire folklooris, on tõepoolest hajus. Vellerisme näiteks loetakse üldiselt ütluste hulka. Eesti traditsioonis pole vellerismid mingil põhjusel peaaegu üldse kodunenud ja enamik tekste, milles antakse

a) situatsioon või juhtum;

b) tegelane, kes seda näeb või kuuleb ja

c) tegelase ütlus nähtava-kuuldava kohta,

on liigitatud naljandite vm. juttude hulka. Kindlasti aga on eesti arhiivipraktikas naljanditeks loetud dialoogilised puänteeritud vm. viisil naljale suunitletud tekstid, näiteks:
● Permjakovi näidistekstide hulgas leiduv kurtide kahekõne (AT 1698; soomlastel ka ütlusliku "tsitaadina": Hyvää päivää! ― Kirvesvartta);
● dialoog heast toidust, mida pole söödud, kuid on nähtud, kuidas härra linnas sõi;
● kahekõne poisiga, kes leiab vabandusi, kui tööle kutsutakse, kuid kui sööma kutsutakse, küsib suurt lusikat.

Olgu öeldud, et Ida rahvaste paröömikaväljaannetes kohtab mininarratiive igal sammul ― nii monoloogilisi (velleristlikke) kui ka dialoogilisi, niihästi inim- kui ka loomtegelastega. (Lähemalt "dialoogiliste vanasõnade" probleemist vt. ka Pentti Leino kirjutistes "Pienfolkloren dialogimuotteja" (Kalevalaseuran Vuosikirja 49, Helsinki, 1969) ja "Dialogsprichwort oder Replikenanekdote" ("Proverbium" 23 (1974).)

1.3. Загадки и загадочные вопросы (on Permjakovi käsituses dialoogilised, sest eeldavad kaht osavõtjat).

1.3. ? 1. Загадки (kujundlik motiveering; on võrreldavad laias laastus eesti mõistatuste "tuumse" osaga):

Мокренький теленочек в погребе лежит (Язык во рту)
Стоит Антошка на одной ножке; кто ни пройдет ― всяк поклонится (Гриб)

1.3. ? 2. Загадочные (шуточные) вопросы (otsene motiveering; võrreldavad laias laastus eesti mõistatuste perifeerse osaga):

После семи лет что козе будет? (Восьмой пойдет)
Где свету конец? (В темной комнате)
Каким гребнем головы не расчешешь? (Петушиным)

Näeme, et rühmade 1.2 ja 1.3 edasiliigendamisel minnakse 1971. a. versioonis kohe motiveerituse juurde ja 3. jaotustasand jääb justkui lahtiseks. 1975. a. versioonist jääb mulje, et mõistatuse järku üksused on Permjakovil tegelikult ainsad asjad, mida üldse loetakse dialoogilisteks. Ilmselt on dialoogilisust mõistetud läbisegi kord tekstilises, kord tekstivälises, kommunikatiivses plaanis: n-ö. päris-vellerismid on siin loetud monoloogilisteks, ning tekstiliselt ongi nad kahtlemata monoloogivormilised; kuid ka побасёнка'd, mis teksti plaanis on ilmselt dialoogilised, on Permjakovil kvalifitseeritud samuti monoloogilisteks ― ju siis kommunikatiivses plaanis, vastandina mõistatustele, mis nõuavad kaht osavõtjat ja on seetõttu loetud dialoogilisteks.

(On problemaatiline, kas mõistatuste lahendusi saab pidada folkloorsete tekstide koostisosadeks: pigem erinevad mõistatused vanasõnadest ja kõnekäändudest selle poolest, et retoorilis-folkloorsed üksused aktualiseeruvad spontaanselt, mõistatused kui puhtfolkloorsed üksused aga eeldavad reeglina lepet asjaosaliste vahel teatavast mängulaadsest protseduurist osavõtuks.)

Edasi, kas võib näiteks eesti materjali silmas pidades öelda, et "päris"-mõistatused on kujundlikud (ülekantud tähendusega), mõistatuste perifeerias paiknevad keerdküsimused aga mittekujundlikud (otsese tähendusega)?

On tõsi, et "päris"-mõistatusetes nimetatakse silmaspeetavaid "õigeid" referente (st. lahendeid) väga tihti teisteks, "valedeks" referentideks, näiteks:
● asju inimesteks: Vanamees nurgas, rüpp mune täis (Ahi, keris);
● taimi inimesteks: Suvine poisike, sajakordne kasukas (Kapsas);
● taimi loomadeks: Punane pullike, jõhvine lõake (Jõhvikas);
● esemeid loomadeks: Üks hiir, kaks saba (Pastel);
● loomi esemeteks: Pere sööb, laud laulab (Emis põrsastega);
● kehaosi esemeteks: Lihane tõrs, raudne vits (Sõrm ja sõrmus) jne.

Kuid see ei ole sugugi kohustuslik. Referentsiaalne asendus võidakse teha mitte ainult referenti otse ümber nimetades, vaid niiviisi, et tegelikule (st. vastuses mõeldavale) referendile omistatakse näilise (st. tekstis silmaspeetava) referendi tüüpilisi predikaate. Näiteks:
● Keeletu, meeletu, ise maailma tark ― margapuud kirjeldatakse tüüpiliselt inimlike predikaatide keel(etu), meel(etu), tark kaudu.
● Tules ei põle, vees ei upu, mullas ei mädane ― selle mõistatusega kirjeldatakse nime, st. ideaalset referenti, ning välises sisuplaanis ei nimetata referenti "valesti" ega nimetata teda üldse, kuid seostatakse teda predikaatidega põlema, uppuma, mädanema, mis normaalselt assotsieeruvad materiaalsete referentidega.
● Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline ― siin ei toimu valesti nimetamist ega tekitata valesid assotsiatsioone ka predikatsiooni kaudu, on lihtsalt deskriptiivne ja alliteratiivne vormimäng.

Kas sedalaadi mõistatused tuleks "kujundlike" hulgast välja arvata või mitte? Kui võrrelda, kuidas Permjakov talitab analoogilistel puhkudel ütlustega, jääb mulje, et nad tuleks pigem välja arvata ― kuid see tunduks vägivaldsena, sest intuitiivselt võttes on nad märksa sarnasemad "päris"-mõistatuste kui keerdküsimustega, ning pealegi, kuhu nad tuleks sel juhul paigutada, kui "mittekujundlike" mõistatuste plats on juba hõivatud keerdküsimustega?
● Eesti mõistatustes on algusstereotüüp Mees läheb metsa... See mees võib vabalt tähendada mitmesuguseid koduloomi ja -linde, aga ka lihtsalt meest, inimest: nt. Mees läheb metsa, kõver kaigas seljas on koer, kuid Mees läheb metsa, soolikakimp seljas on mees, köiepundar seljas. Need juhud on ka troobistruktuuri poolest erinevad, kuid tekste, kus mees tähendab meest, pole samuti alust troobituks lugeda.

Ka vanasõnaliste üksuste põhjal võib näidata, kuidas esialgne heauskselt 2-valentne distinktsioon 'kujundlik/mittekujundlik' laguneb suure hulga troobisemantiliste variantide põimikuks. Nii süveneb mulje, et Permjakovi süsteemis püütakse liiga lihtsate vahenditega liiga keerulisi asju ära ajada.

2. Паремии, не допускающие расширительного толкования и имеющие строго однозначный смысл (analüütilised klišeed).

1971. a. versioonis paistab Permjakovi süsteem siitpeale täiesti lagunevat, mis näitab, et kogu analüütiliste paröömiate ülemklass on eelkõige süsteemi ilu kaalutlustel loodud konstruktsioon, millel puudub empiiriline kate. Ühelt poolt kaob hierarhiast tasandeid (фразовость/сверхфразовость, замкнутость/незамкнутость, ka kujundlik/otsene motiveering); teisalt tuuakse sisse täiesti uute tunnustega rühmi (nt. ended, uskumused), mille mahutamine sünteetiliste tekstide jaoks loodud mõistesõrestikku on võimatu. Ometi on 1975. a. versioonis säilitatud ideaalne sümmeetria süsteemi sünteetilise ja analüütilise haru liigenduses (vrd. viimane joonis).

Analüütiliste paröömiate ülemklassis on järgmised rühmad.

2.1. "Деловые" изречения, сходные с пословицами (s.o. vanasõnadele lähedased "tarbe"-ütlused).

2.1.1. Общественно-политические, хозяйственные, бытовые и прочие специальные паремии.

2.1.1.1. Общественно-политические изречения (в том числе лозунги):

Искусство принадлежит народу
Партия и народ едины
Религия ― опиум для народа

Loosungite paigutamine paröömiliste tekstide hulka näib esmapilgul arutuna. Ilmselt evivad nad aga ka folkloorsuse tunnuseid. Loosungid olid sotsialistlikus ühiskonnas, kus Permjakov oma küsitlust läbi viis, kindlasti omamoodi traditsioonilised: neid vaatas vastu igalt seinalt ja igast lehest, neid võis ka kuulda pea igast vastava suunitlusega kõnest vm. esinemisest ― st. ka suuline käive oli olemas. Võib öelda, tõsi küll, et see käive oli väga piiratud sotsiaalsete raamidega ― kuid "normaalsete" paröömiate käive võis samuti olla väga kitsas, piirdudes ühe sotsiaalse kihi või kihelkonnaga, isegi üheainsa perekonna vm. mikrosotsiumiga. Tõsi küll, osa loosungeid ei oma poeetiliste tekstide tunnuseid ― kuid neid polnud ka truismidel, apoftegmadel ja maksiimidel, millest äsja juttu oli. Tõsi küll, loosungite allikad ja autorid on tihti teada ― kuid nagu nägime, loetakse paröömiate hulka "laias mõttes" ka lendsõnu, sententse, "tuntud tsitaate" jm. ainest, mille autorid on samuti teada.

Näib, et on siiski üks oluline karakteristik, mis eristab nõukogulikke loosungeid, võib-olla ka mõningaid piiblifraase jmt. naturaalsest traditsioonist: nende, võiks öelda, "energeetiline mootor" asub väljaspool traditsiooni ennast. Kui traditsioon loomulikus korras võtab vastu laene ja uusloomingut "sisseimemisprintsiibil", siis loosungid tradeerivad "surveprintsiibil". Loosungid rajanevad teataval ideoloogilis-poliitilisel doktriinil, neid kultiveeritakse spetsiaalsete institutsioonide kaudu; vanasõnu seevastu ei kultiveerita, nad ei esinda mingit ideoloogiat, vaid sotsiaalpsühholoogiat, nad on igaüks eraldi maailmavaatelises plaanis empiirilised ja vahetud, kõik koos võetuna difuussed ja üksteisele vasturääkivad (vt. lähemalt ka järgnevas, ptk. 6.2  ).

2.1.1.2. Правовые изречения:

Лeжачего не бьют
Не пойман ― не вор
Сын за отца не ответчик

2.1.1.3. Хозяйственные наблюдения и рекомендации:

К собаке подходи сзади, а к лошади спереди
Летний день год кормит

2.1.1.4. Изречения, связанные с торговлей:

Базар цену скажет
Купить ― дорого, продать ― дешево

2.1.1.5. Природные наблюдения:

Весною сверху течет, а снизу морозит
От первого снега до санного пути ― шесть недель

2.1.1.6. Медицинские наблюдения и советы:

Болезнь не красит
Лук да баня всё правят

2.1.1.7. Бытовые изречения:

Пар костей не ломит
Собака ― друг человека
Щи да каша ― пища наша

Meenutame taas, et Permjakovi rühmad 2.1.1.2–2.1.1.7 on üsna sarnased Otto Molli liigituse B-klassi (sprichwörtliche Redensarten) rühmadega. Permjakov ei märgi kuskil, et ta oleks Mollist eeskuju võtnud, ja kui eri uurijad on üksteisest sõltumatult tulnud mõttele need rühmad muust paröömilisest ainest välja eraldada, siis peab arvama, et midagi iseäralikku nende juures tõesti on. (Tuntud Ameerika folklorist Alan Dundes on poleemilises kirjutises "On Whether Weather 'Proverbs' Are Proverbs" (aastaraamat "Proverbium" 1 (1984)) koguni veendunud, et nn. ilmavanasõnad (weather proverbs) tuleks vanasõnade hulgast üldse välja arvata.)

Nähtavasti eeldatakse, et vanasõnad on põhiliselt "mittemateriaalse" (eetilise, nn. rahvafilosoofilise, ka sotsiaalse?) temaatikaga. Kõnealused rühmad seevastu on selgelt "materiaalse" temaatikaga. Ettehaaravalt olgu öeldud, et vanasõnade inimkesksest orientatsioonist tingituna ei ole nende temaatika ja troobistruktuur teineteisest sugugi sõltumatud: "materiaalse" temaatikaga vanasõnade troobitehniliseks tunnuseks on nt. see, et ütluse subjekt, mis reeglina määrab ka teema, ei saa olla ülekantud tähenduses, st. selle temaatika korral on "üleni metafoorsed" tekstid printsiibis välistatud (vt. lähemalt ka SFL III).

Materiaalse ja mittemateriaalse (või konkreetse ja abstraktse) temaatikaga vanasõnade eristamisel tekib aga ka tõsiseid probleeme.

1. Vähemalt eesti vanasõnafondi temaatilist sagedusjaotust silmas pidades ei saa kuidagi öelda, et eetilised või "üld-elufilosoofilised" jmt. teemad oleksid nii domineerivad, et "materiaalse" või "konkreetse" temaatikaga vanasõnu oleks alust lugeda fondi perifeerseks, sekundaarseks, ebatüüpiliseks osaks ― pigem kipub nende suhe olema u. 50:50.

2. "Materiaalse" temaatikaga vanasõnade regioon on Mollil kui ka Permjakovil skitseeritud nii põgusalt ja koldeliselt, et ei ole sugugi selge, kui kaugele selle regiooni piirid peaksid ulatuma. Miks näiteks on just kohus ja kauplemine sotsiaalsete suhete ja institutsioonide hulgast välja eraldatud? Kas ütlused mõisa, kiriku, kooli, sõjaväeteenistuse kohta on "деловые" või tavalised vanasõnad? Kas vanasõnad peremeeste ja teenijate või härrade ja talumeeste vahekordadest on "бытовые", nendega sünonüümsed ütlused rikaste ja vaeste või ülemate ja alamate suhete kohta üldse aga tavalised vanasõnad? Kas ütlused naisevõtu ja mehelemineku, abielu ja lastekasvatuse teemadel on "бытовые" või nähakse neis tegevustes ja suhetes mingeid üldinimlikke universaale? Kas alkoholi tarbimist normeeriva eesti vanasõna Üks ohuks, teine rohuks, kolmas kurjast 1. ja 2. osa on "meditsiinilised", 3. osa aga "eetiline" või "sotsiaalne" (ja esindab seega normaalset vanasõna)?

3. Kõnealused rühmad on Permjakovil liigitatud analüütilisse harru, st. tekstide hulka, mis ei tohi võimaldada laiendatud (eeldatavasti siis ka ülekantud) tõlgitsusi. Üldiselt see ongi tõesti nii, kuid mitte tingimata. Geneetiliselt on vanasõna Maaslamajat ei lööda ju ehk tõepoolest rusikavõitlust reguleeriv tavaõiguslik säte, Ära aja hobust piitsaga, vaid kaertega loomapidamisalane soovitus ja Kuidas seeme, nõnda saak agrotehniline tähelepanek. Kuid kindlasti on nende ütluste põhiline käive toimunud juba ülekantud tähendustes, kus maaslamamine tähendab mistahes lüüasaamisest tingitud vastupanuvõimetust ja masendust, piits ja kaerad (ka väljaspool seda konteksti) sundi üldse ja ergutust või meelehead üldse, seeme ja saak tegutsemist ja tulemust üldse, põhjust (või eeldust) ja tagajärge üldse. Et selliste ütluste otseseid tähendusi omaette hoida, tuleb postuleerida midagi üpris imelikku ja ebamugavat ― nimelt, et nende vanasõnade taga peitub tegelikult kaks eraldi, kuigi väliselt homonüümset vanasõna, nt. a) rusikavõitluse reegel ja b) üldine manitsus, et võidetu vastu oldaks suuremeelne. Permjakov aga toimib nimelt niiviisi: täpselt sama "homonüüm" maaslamaja löömise kohta esineb tal ka sünteetiliste vanasõnade näidete seas, samuti Не пойман ― не вор ja ehk muidki. Kuid meil on vanasõnade tähenduste kohta nii vähe dokumenteeritud otseandmeid (liiati diakroonilises plaanis), et on väga riskantne pimedast peast otsustada, millised ütlused on oma otseses tähenduses juba nii triviaalsed ja totrad, et pole alust nende tähendusspektrist "analüütilist homonüümi" välja eraldada, millised aga mitte. Kas nt. Волка ноги кормят ei saa mingil juhul käia otse hundi kohta? Kas Старый конь борозды не портит ei saa mingil juhul käia hobuse kohta? Kas По товару и цена ei saa käia bukvaalselt kauba ja hinna kohta?

2.1.2. Приметы и поверья (ended ja uskumused; rühma 2.1.2 näitevasted on toodud eesti keeles)

2.1.2.1. Приметы "естественные" ("loomulikud" ended):

Kui pääsukesed madalalt lendavad, tuleb vihma
Kui pikad jääpurikad, tuleb pikk kevad

2.1.2.2. Поверья (суеверные приметы) (bukvaalselt: ebausklikud ended):

Parem peopesa sügeleb ― saad raha, vasak sügeleb ― annad välja
Kui kass jookseb üle tee, tuleb õnnetus

2.1.2.3. "Вещие" сны (unenäoseletused):

Kui surnuid unes näed, läheb ilm pahale
Kui koera unes näed, tähendab sõpra

2.1.2.4. Гадания (ennustamised):

Armastab... ei armasta...

Siin on kõigepealt küsimus selles, milliste tunnuste järgi eristatakse rühmadesse 2.1.1.5 ja 2.1.2.1 paigutatud kalendaarset materjali. Näiteid, mille põhjal kaudselt otsustada, ei ole eriti palju.

Ennete liitmine "vanasõnataoliste" tekstide klassi on põhjendatud ses mõttes, et nii vanasõnad kui ka ended näivad olevat üldistav-implikatiivse struktuuriga otsustused (vt. lähemalt ka ptk. 2.7 ).
Kuid on väga problemaatiline, kas verbaliseeritud, "läbisõnastatud" ended on üldse folkloorsed tekstid, kui neil ei ole just poeetiliste tekstide tunnuseid. (Enamikul Permjakovi näidetest neid tunnuseid pole, kuid mõnedel kindlasti on, nt. Май холодный ― год хлеборобный või Снегу много ― и хлебу много, mis on selgesti rütmilised ja riimilised. Distinktsiooni 'poeetiline/mittepoeetiline' Permjakovi süsteemis ei esine.) Ended on loomuldasa sisemised, "kognitiivsed", virtuaalsed tõekspidamised ning nende verbalisatsioonid ― olgu Permjakovi süsteemis, eesti arhiivis või mujal ― on tekstid umbes samavõrd kui mistahes muude tõekspidamiste verbalisatsioonid. Näiteks tõekspidamise 'Üks paha teisele pahale kurja ei tee' verbalisatsioon ei ole iseendast veel vanasõna, kuigi ta esindab semantilist invarianti, mis kordub ka vanasõnades, nagu Üks koer teist ei pure või Susi ei astu soe käpa pääle või Ronk ei nokka ronga silma või Üks siga teise tööd ei tusti vm. Muidugi ei saa traditsioon endeid edasi kanda muul viisil kui sõnaliselt, kuid ennete tegelikul tradeerimisel, ennetele viitamisel jäetakse "üldisuskvantor" enamasti ära, samuti vist muidki teemat esindavaid komponente. Näiteks kaks inimest näevad, et koer sööb rohtu, ja teine ütleb: "Näed, tuleb vist teist ilma"; või keegi luksub ja teine ütleb: "Mõni räägib sind taga"; on ka nt. uskumus 'Kui näed langevat tähte, tuleb ruttu midagi soovida, siis läheb soov täide', ja selle uskumuse "tegelikul tarvitamisel" ei ole vaja üldse mingeid sõnu. (Loogilise kvantifikatsiooni probleemid on, tõsi küll, paiguti üsna komplitseeritud ka retoorilisse folkloori kuuluvais tekstides ― vt. ka "Ütluste semantikast", ptk. 1.1.2 )

2.1.3. Прибаутки (termin esines ka Dalil).

2.1.3.1. Шутки и пустоговорки:

Бросить курить легко ― сам несколько раз бросил
Ешьте, не стесняйтесь ― все равно /собакам/ выкидывать
Отойди, не засти ― не стекляный /тебя не стекольщик делал (твой отец не стекольщик)/

On üsna raske formuleerida tunnuseid, mis seda rühma koos hoiavad ja teistest eristavad. Süntaktilises plaanis näivad siinsed vormelid olevat enamasti " замкнутые", sellal kui "normaalne" kõnekäänd reeglina moodustab predikaatrühma vm. osa lausest, mille konteksti ta lülitub. Teine ilmsem tunnus on see, et nende ütluste funktsiooniks on nähtavasti teha veidi nalja. Kuid kui lähemalt mõtiskleda, siis näib, et pea igasuguse kõnekäänu (või ka individuaalse retoorilise leiutise) kasutamisel tekib veidi nalja või vähemalt seda taotletakse. Me oleme lõputu arv kordi kuulnud ja lugenud, et tavalise ütlemisviisi asendamine fraseoloogilisega lisab kõnele ilmekust, piltlikkust, kujukust jne. Need väited on ilmselt tautoloogilised: kujundlikku kõnet harrastatakse selleks, et kõne oleks kujukas. Emotiivses plaanis on küll selge, et tahetakse öelda, et kujundlik kõne on mingis mõtte parem, eelistatum, tõhusam kui mittekujundlik, ning sellele ei vaidle intuitsioon sugugi vastu. Kui automaatselt igapäevaseimate fraseologismide "dekodeerimine" ka ei toimuks ― läbilõhki on kujundliku kõne semantiline koormus suurem, kujundliku kõne vastuvõtul toimuvate semantiliste operatsioonide hulk suurem jne. Kõnevoolu tuuakse sisse "valesid" elemente, mistõttu teksti liiasus väheneb ning tekib väike hetkeline mõistmishäire ja seejärel hetkeks informatsiooniline "ülerõhk" ― mõistmisprotsessis toimub väike põrutus või jõnks. Edasi, metafoori, võrdluse, üldse metafoorse troobi juures tekib alati tähendusplaani kahestumine. "Vales" tähenduses tarvitatud tekstielemendid teisendatakse mõttekaiks, kuid "valed" bukvaaltähendused säilivad samuti koos oma konnotatsioonidega semantilises kogumuljes, mis vastuvõtul tekib: Loll kui oinas pannakse tähendama 'väga loll', kuid ka bukvaaloinaga seotud assotsiatsioonid saabuvad vastuvõtja meelde. Kujundlik kõne on seega alati assotsiatiivsem kui bukvaalkõne. Täpselt needsamad efektid ― liiasusrikked, "infojõnksud", assotsiatiivsus ― osalevad ka koomilise elamuse tekkes. Rühmas, mida me parajasti kommenteerime, näivad olevat sagedased sellised troobid, nagu oksüümoron, paradoks ja kalambuur, absurdiga opereerimine üldse ― nood võtted on aga koomika ja teravmeelsusega eriti tihedas suguluses.

2.1.3.2. Докучные сказки:

Жил-был бычок, белый бочок, хвост как мочало ― не начать ли сначала?
У попа была собака, поп ее любил, она съела кусок мяса, поп ее убил, в землю
закопал и надпись написал, что у попа была собака...

Seega paiknevad siin rubriigis nn. lõputud jutud, mis juturegistris on koondatud tüübiks AT 2300. Lõputuse saavutamise võtteid on mitmesuguseid ― näiteks leitakse süžeest endast või väljastpoolt seda põhjendusi, et alustada otsast (1. näide ülal), või siis pannakse jutt puhtsüžeeliselt lõputusse tsirkulatsiooni, kas n-ö. sulupaare üksteisesse sahteldades (2. näide ülal) või tekitades mingi pendelliikumise, nagu hästituntud jutus varesest, kes lendas tõrvatud katusele; jutul on ka fraseoloogiline lühend Saba lahti, nokk kinni.

2.1.3.3. Шуточные ответы (retoorilised tõrjevormelid; terminoloogiat ja näiteid vt. lähemalt ka järgnevas ptk. 2.1.1 ):

Все равно! ― Если б было все равно, люди лазили б в окно
Как тебя зовут? ― Зовут Зовуткой, величают уткой
Тише едешь, дальше будешь! ― От того места, куда едешь

2.1.3.4. Скороговорки (vrd. sama samas tähenduses ka Dalil):

Карл у Клары украл кораллы, Клара у Карла укралa кларнет

Ka nn. kiirkõned (inglise k. tongue-twisters) pole žanrilt puhtretoorilised, vaid asuvad ütluste ja mängude puutealal.

2.1.4. Магические речения

2.1.4.1. Пожелания, тосты:

Приятного аппетита!
Ни пуха, ни пера!
Скатертью дорога!
За Ваше здоровье!

2.1.4.2. Проклятия, брань:

Катись ко всем чертям!
Типун тебе на язык!
Чтоб ты лопнул!

2.1.4.3. Клятвы, обещания (Permjakov toob peam. vormeleid, millega kinnitatakse väidetava õigsust):

Провалиться мне на этом месте, если я вру!

2.1.4.4. Заговоры и "магические" приказы (näitevasted eesti keeles):

Lenda, lenda, lepatriinu...!
Seatigu, lambanägu, näita mulle sarvi!

Rühm 2.1.4 esindab omamoodi "lüüsi" maagilise ja retoorilise ning maagilise ja mängulise vahel. Ka eesti folklooris on rohkesti (rituaale ja nende juurde kuuluvaid) vormeleid, mille algselt maagiline funktsioon on taandunud ja mis jätkavad tradeerimist retoorilise või lastefolkloori funktsioonides. Näiteks:
● Kui paned reha pulgad ülespoole, siis reha palub vihma (keelu tegelik mõte on see, et keegi võib pulkadesse astuda ja jalga vigastada);
● Kui pesu pestes põlle eest märjaks teed, saad joodiku mehe (seda "ennet" ei võeta tõsiselt, kuid alltekst on, et tuleb korralik välja näha);
● Kui kiigutad jalga üle põlve, kiigutad vanakuradi lapsi (vormeli tegelik funktsioon on teatav käitumisõpetus).

Sedalaadi vormeleid on vanasõnadena arvatud ka EV-sse (vt. neist ka kirjutises "Vanasõnaparoodiatest" ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 1985, nr. 8).

2.2. Задачи и головоломки.

2.2. ? 1. Задачи.
Näidete hulgas on tüüpilised rahvusvaheliselt levinud arvutusülesanded, nt. meilgi tuntud ülesanne "Tere, sada hane!" , mis lahendub võrrandi abil kust x = 36.

2.2. ? 2. Головоломки.
Näidete hulgas on üldtuntud loogikaülesandeid (nt. jutt hundist, sokust ja kapsastest, mis juturegistris on arvel ka naljanditüübina AT 1579), samuti osa arvude ja sugulussuhetega opereerivaid küsimusi (näited eesti keeles):

Kolm kassi, iga kassi vastas kaks kassi ― mitu kassi kokku?
Seitse venda, igal vennal üks õde ― mitu inimest kokku?

Rühm 2.2 peaks siis esindama tavaliste, "sünteetiliste" mõistatuste ja keerdküsimuste (rühm 1.3) "analüütilisi" vasteid. Mis mõttes esimesed võimaldavad laiendatud tõlgitsust ja teised ei võimalda (kui see kriteerium neid eristab), see jääb mulle arusaamatuks.

1.4.5. Küsitavusi ja üldistusi

Permjakov ütleb oma paröömiliste allüksuste süsteemi kohta, et see on printsiibis universaalne, st. mahutab mistahes rahva või keele empiirilise materjali nii, et midagi ei jää üle ega tule puudu. Kardetavasti on see siiski pigem kaunis ideaal kui tegelikkus. Juba ülal kommenteeritud terminoloogia ja liigituskatsed peaksid süvendama risti vastupidist veendumust: isegi üheainsa rahva "lühivormide maailma" liigendamine ― kui me ei taha piirduda palja silmaga nähtavate sündroomide ja dominantide äranimetamisega, vaid paigutada klassifikatsiooni kõik, mis on empiirikas olemas ― põrkub tõsistele raskustele.

Permjakovi liigituskatse veenab meid ka selles, et on vähe lootust saada materjalile adekvaatset katet süsteemiga, mis ehitatakse üles "deduktiivselt" või "ülalt alla", st. uurija otsustab teatavate provisoorsete muljete põhjal, millised võiksid olla liigitustunnused, määrab nende tähtsusjärjestuse (või loobub neid hierarhiasse panemast), saab tunnuste kombinatsioonide järgi "tühja" klassifikatsiooni ja hakkab materjali neisse tühjadesse sahtlitesse paigutama. Siin võib ennustada mitmesuguseid ebameeldivusi.

1. Võib selguda, et tunnused, mida me eemalt pidasime 2-valentseteks ja/või arvasime, et nad on lihtsal viisil tuvastatavad, osutuvad semantiliselt keerukaiks, nii et tekib alatasa probleeme, kas teatud tekstil on teatud tunnus või pole. Näiteks 2-valentse distinktsiooni 'kujundlik/mittekujundlik' asemel selgub meie ees olevat tekstide troobistruktuuri tüpoloogia kogu oma keerukuses ning selle taga kogu troobiteooria oma fundamentaalprobleemide ja terminisegadusega.

2. Võib selguda, et mõned tunnused, mida me esmapilgul pidasime sõltumatuiks, ei ole seda mitte, nt. üks tunnus on semantiliselt samahästi kui teise tunnuse osahulk ja valgub triviaalselt teise tunnuse sisse, mistõttu mõned kombinatsioonid, millele me empiirilist katet otsime, on juba ette välistatud ― st. klassifikatsioonis otse peab tekkima n-ö. kandilisi kerasid ja olendeid, kes on küll varesed, kuid mitte linnud. Me mainisime juba näiteks ebamäärast sisuseost Permjakovi tunnusepaaride 'kujundlik/otsene tähendus (motiveering)' ja 'mitmetähenduslik/ühetähenduslik' vahel. Kui sünteetiliseks arvatud tekst võimaldab laiendatud tõlgitsust, peab see nagu eo ipso tähendama ühtlasi seda, et see tekst on mitmetähenduslik. Mitmetähenduslikkus taas ei saa nagu tähendada midagi muud, kui et tekstil peab olema üks või mitu ülekantud tähendust. Seega kujundliku tähendusmotiveeringuga ühetähenduslik (analüütiline) tekst näib olevat absurd (kuigi otsese tähendusmotiveeringuga mitmetähenduslik (sünteetiline) tekst ei ole absurd, sest otsene tähendus on ka metafoorsel tekstil).

3. Võib selguda, et klassifitseerivas aparatuuris napib vahendeid, et välja eraldada mõni allrühm, mis tundub väga loomuliku ja koherentsena. Permjakovi süsteemis puudub näiteks selline allrühm nagu võrdlused, mille enamik varasemaid fraseolooge ja parömiolooge on üldisest ainekaosest naturaalse klassina ära tundnud. (Neid ei ole raske ära tundagi, sest neid hoiab koos kindel süntaktiline ülesehitus ja selle taga peituv fundamentaalne kognitiivne operatsioon ise). Permjakovi süsteemis ei saagi võrdlusi kui allrühma olla, sest süntaktilises plaanis jagatakse ütlused ainult замкнутые/незамкнутые, ja võrdlused nagu muudki kõnekäänud on lihtsalt незамкнутые. Kui luua teine süntaktiline alltasand ja jagada sel tasandil ütlused võrdlusvormilisteks ja ülejäänuiks, jääks võrdlusvormiliste ütluste lahter väljaspool kõnekäände (ja heal juhul ka vanasõnu) praktiliselt tühjaks. Ka mõte anda süsteemis kogu meid huvitava ainevalla detailne süntaktiline tüpoloogia poleks ilmselt viljakas, sest süntagmade tüpoloogia on midagi muud kui üldistavate lausete oma ― ja kuidas üldse mõista seda protseduuri näiteks mininarratiivide või, ütleme, arvutusülesannete korral?

4. "Deduktiivne" (või üldse nn. ühtsetelt alustelt lähtuv) liigitus ähvardab nurjuda pahatihti isegi suhteliselt homogeense materjali puhul, sest folkloorne aines ise ― millise aspekti temast me ka võtaksime ― tavatseb pahatihti jaguneda väga ebaühtlaselt mõne üksiktunnuse või tunnuste paradigma lõikes (vt. lähemalt järgnevas, ptk. 4.2 ja 5.1 ). Liigituse plaanis on tagajärjeks see, et mõned klassid täituvad tohutult üle, väga paljud kipuvad aga sootuks tühjaks jääma. Kui me tahame ületäitunud piirkondi edasi liigendada, peame sisse tooma uusi tunnuseid, seega klassifikatoorset aparatuuri laiendama, mis aga ühtlasi tähendaks ka tühjade klasside hulga uut järsku suurenemist.

On teine võimalus: me ei lähtu mingist omapoolsest aksiomaatikast ega taotle olla eriti loogilised, vaid püüame maksimaalselt kuulata n-ö. materjali enda häält. Me näeme ka seespool žanripiire (ja ülalpool tüübitasandit) tõepoolest mitmesuguseid naturaalsel viisil kokkuhoidvaid ainerühmi ja -tsükleid.

Paraku ei ole neid eriti palju ja nad tekivad millegipärast pigem žanri perifeerias kui tuumses piirkonnas ja esindavad tihti kahe või mitme žanri hübriide.

Mainisime juba eespool nt. mõistatusžanri perifeerias paiknevaid keerdküsimusi ja (liit)sõnamänge, tähemänge, piltmõistatusi, nn. Armeenia raadio tsüklisse kuuluvaid üksusi mõistatuse ja anekdoodi puutealal, samuti vellerisme ning minidialooge ütluste ja narratiivide puutealal. Edaspidi tulevad kõne alla veel didaktilised monoloogid vanasõna, looduskõneluse ja jutu puutealal, mõistatuslaulud mõistatuse ja regilaulu puutealal, totternaljakad mittelauldavad kaksikvärsid kõnekäänu ja lõppriimilise laulu puutealal jm. Žanri tuumne osa on üldiselt homogeensem ja me võime seda süstematiseerides kergesti sattuda raiuma ristikiudu.

Edasi, nii nagu žanripiiride ajamisel, nõnda ka ühe žanri siseliigendusel ilmnevate loomulike rühmade rajad on ähmased ja lõikuvad, ning katsed neid täpsustada viivad peaaegu alati konkureerivate alternatiivideni. Folkloorne tüüp oma tavatähenduses on samuti teatav loomulik rühm, kuid printsiibis madalama tasandi rühm liigitushierarhias, ning kui tüübitasandi ja (all)žanritasandi vahel tekivad lõikumised, siis on need liigitajale üsna ebamugavad.

Oletame, et oleme otsustanud aktsepteerida sellise eesti kõnekäändude allrühma nagu võrdlused, kuna neid on palju, nad on selgesti eristuva vormiga jne. Pärast seda on meil aga juba raske asutada võrdluste kõrvale nt. metafoorsete kõnekäändude rühma. Võrdlus ja metafoor on hästi lähedased troobid ja teoreetikud on juba Aristotelesest peale vaielnud selle ümber, millised on nende vahekorrad. Ka fraseoloogilises empiirikas on paralleelid ja üleminekud asju samastavate ja sarnastavate ütlusvormide vahel hästi sagedased: Tema suu käib alati nagu tatraveski ~Tema on üks va tatraveski või Ta on ihne kui koi ~Tema on igavene koi ~ihnuskoi. Metafoori kõrval võib võrdlus lõikuda ka nn. metamorfoosiga: Ta jäi seisma kui soolasammas ~Ta ehmatas ennast soolasambaks. Sellega on tekkinud ilmne konflikt kõnekäänu alaliikide ja tüübitasandi vahel, sest tüübiühtsuse seisukohalt oleks mugav, kui meil paikneksid kenasti koos ja kõrvuti ütlused, kus jutukust iseloomustatakse tatraveski kujundi kaudu, kitsidust koi kujundi kaudu, paigaletardumist soolasamba kujundi kaudu jne. Kui võrdluste rühm (või ka võrdluste ja metafooride koondrühm) on asutatud, on selle kõrvale problemaatiline asutada ka näiteks sõimuvormelite rühma (Permjakovi süsteemis midagi selletaolist esines ― vt. rühm 2.1.4.2): eesti sõimuvormelite hulgas on mitte ainult pahu soove (needusi), saatmisi ja lakutamisi, vaid ka massiliselt pejoratiivseid metafoore: kuradi koer, sa igavene praagamagu ja tuhat muud.

(Teisalt on muidugi küsimus, kui atomaarses tekstifragmendis (nt. ühesõnalises metafooris) me üldse tohime näha folkloorse tüübi alget, või kui tohime, siis kui palju tohib selle algme ümber olla traditsioonilist konteksti. Kõigi rahvaste folkloorides, sh. eesti omas, on näiteks päratu arv väga erineva struktuuriga ütlusi, kus sõna koer on ülekantud tähenduses, ning poleks ilmselt mõistlik väita, et need kõik kokku on üksainus "koera-metafoori- tüüp".)

[Vt. vanasõnade semantiliste liigitustega seonduvast problemaatikast lähemalt ka "Vanasõnaraamatu" sisulist süsteemi tutvustavas kirjutises ]

Viimasel ajal on palju kõneldud kognitivistikast kui omaette teadusest või kognitivistlikust suundumusest mitmetes teadustes, eelkõige lingvistikas, psühholoogias ja sotsioloogias (vt. ka nt. Haldur Õimu kirjutist "Kognitiivse lähenemise võimalusi keeleteaduses" ("Akadeemia" 1990, nr. 2) ja Ene Vainiku artiklit "Ronald Langackeri kognitiivsest grammatikast" ("Keel ja Kirjandus" 1992, nr. 3 ja 4). Kognitivistika püüab integreerivalt uurida inimese kognitiivseid protsesse ― taju, mälu, intellekti, seda kõike ka seoses keelega. Kognitivistikas on üks kesksetest ka probleem, kuidas inimaju maailma liigendab ja asju klassifitseerib. Sel alal on pioneerlikud ja teedrajavad olnud psühholoog Eleanor Roschi tööd juba 1970. aastail. Rosch on naturaalsete liigituste kohta sedastanud umbes järgmist.

1. Naturaalsed liigitused orienteeruvad teatavate omaduste või tunnuste koosesinemisele, teatavaile loomulikele sündroomidele ja nende alusel tekkivaile loomulikele klassidele.

2. Naturaalseis liigitustes, olgu nad hierarhilised või mitte, on mingi põhitasand; põhitasandil termineeritud objekte tajutakse lihtsamalt ja kiiremini kui sellest üles- või allapoole jäävaid: ütleme, hobune on põhitasandi termin, traavel, sälg, ruun ühelt poolt ning veoloom ja koduloom teiselt poolt aga mitte.

(Kognitiivsel põhitasandil pole looduses objektiivselt leiduvaga muidugi mingit ühest korrelaati, vaid see oleneb suuresti konkreetse kultuuri ja indiviidi infotaustast. Nii ei lange meie näite puhul põhitasand kokku zooloogilise liigi tasandiga. Eestlase jaoks on selliste terminite, nagu leemur, gnuu või opossum põhitasandi terminiks pigem loom. Või vastupidi: lingvistilises kirjanduses on korduvalt imetletud näiteks selle üle, kui ülimate detailideni on Põhja rahvastel välja töötatud põtru puudutav terminoloogia.)

3. Naturaalsed kategooriad ei moodustu n-ö. klassikalisel viisil soomõiste ja liigierisuse kaudu, vaid on orienteeritud teatud prototüüpidele, mille ümber inimteadvus tekitab hägusate piirjoontega klassid: eestlase jaoks on vares või pääsuke ilmselt prototüüpsed linnud, kana ja jaanalind ilmselt pole, kuna nad ei lenda, koolibri samuti mitte, sest ta on liiga väike jne.

Üks teid, kuidas naturaalne terminoloogia (ja keel üldse) suudab ülalloetletud jm. vastuoludest üle saada, on selline, et asjad termineeritakse parajasti selles lõikes ja nii täpselt nagu vajalik, põhimõttel "midagi tähtsat ja kõik ülejäänu": on, ütleme, pulmalaulud, kiigelaulud, mardilaulud, hällilaulud, lõikuslaulud ja ehk mõned muud, ning lisaks neile "lihtsalt laulud".

Ka järjekindlamad naturaalsed klassifikatsioonid võivad olla üles ehitatud "radiaalsel" põhimõttel 'midagi tähtsat / kõik ülejäänu', ning kui selline klassifikatsioon pärineb meile võõrast kultuurist, võib ta tunduda meile absurdse ja täiesti ebaloogilisena, kui me ei tea, mis selle kultuuri jaoks on tähtis ja mis mitte.

Kaks väga kaunist näidet sedalaadi klassifikatsioonide kohta on toonud ja kõrvutanud tuntud kognitivistlik semantik ja metafooriuurija George Lakoff oma kuulsas raamatus "Women, Fire and Dangerous Things" (Chicago, 1987, vt. ka nt. ), kus jutt käibki peamiselt selle ümber, kuidas inimesed loomulikul viisil maailma liigendavad ja kategoriseerivad, sealhulgas prototüüpidest, metafoorist ja metonüümiast jm.

1. näide esindab ulmet ja pärineb J. L. Borgesilt ― see on loomade liigitelu fiktiivses Vana-Hiina entsüklopeedias "Heasoovliku teadmuse taevalik (või: Hiina?) kaubaturg" ("Celestial Emporium of Benevolent Knowledge"). Loomad jagunevad siin niiviisi:

1) nood, kes kuuluvad keisrile;
2) balsameeritud loomad;
3) nood, keda dresseeritakse;
4) imikpõrsad;
5) näkineitsid;
6) ime- või olematud (fabulous) loomad;
7) eksinud koerad;
8) nood, kes on lülitatud sellesse klassifikatsiooni;
9) nood, kes võdisevad, nagu oleksid nad hullud;
10) loendamatud loomad;
11) nood, keda joonistatakse väga peene kaamelikarvadest pintsliga;
12) ülejäänud;
13) nood, kes on just lõhkunud lillevaasi;
14) nood, kes meenutavad eemalt kärbseid.

2. näide esindab tõelust ja puudutab asjade liigitust dyirbal'i keeles, mis on üks Austraalia aborigeenikeeli (Lakoff väidab olevat näite laenanud R. M. W. Dixoni töödest). Dyirbal'i keeles jagunevad kõik noomenid 4 kategooriasse. Kategooriat näitav sõna tuleb öelda noomeni ees umbes nagu artikkel. Kategooriad on: 1) bayi; 2) balan; 3) balam ja 4) bala.

Bayi-kategooriasse kuuluvad sõnad, mis tähistavad mehi, känguruid, opossumeid (s.o. teatud kukkurloomi), nahkhiiri, enamikku madusid, enamikku kalu, mõnesid linde, enamikku putukaid, kuud, torme, vikerkaart, bumerange, mõningaid odasid jne.

Balan-kategooria sõnade referendid on naised, kukkurrotid, koerad, nokkloomad, sipelgasiilid, mõned maod, mõned kalad, enamik linde, jaanimardikad, skorpionid, kilgid, teatud tõugud, kõik, mis on seotud vee ja tulega, päike ja tähed, kilbid, mõned odad, mõned puud jne.

Balam-kategoorias on kõik söödavad puuviljad ja puud, mis neid kannavad, mugulad, sõnajalad, mesi, sigaretid, vein, tort jne.

Bala-kategoorias on kehaosad, liha, mesilased, tuul, jamsitikud (jamsi on teatud mugultaim), mõned odad, enamik puid, rohi, muda, kivid, mürad, keel jne.

Lakoff refereerib, kuidas Dixon toob selle näilise absurdi tagant välja üpris regulaarse ja põhjendatud süsteemi. Kõigepealt näitab ta ära semantilised dominandid iga kategooria jaoks:

1) bayi ― meessoost inimolendid; loomad;
2) balan ― naissoost inimolendid; tuli ja vesi; võitlus;
3) balam ― mitteloomne toit;
4) bala ― kõik ülejäänu.

Dixon formuleerib ka mõned liigituse üldprintsiibid:

1) asjad, mis pärinevad ühest kogemuspiirkonnast, ühelt semantiliselt väljalt, liigitatakse tavaliselt kokku;

2) müüdi- ja usundiprintsiip: kui mingi objekt peaks kogemuspiirkonna järgi paiknema ühes kategoorias, kuid assotsieerub mütoloogias teise kogemuspiirkonnaga, võib ta sattuda teise kategooriasse (nt. kuu ja päike on dyirbal'i mütoloogias mees ja naine, seetõttu on kuu meesteklassis bayi, päike aga naisteklassis balan).

Analüüs jätkub veel edasi. Dixoni vaatlusest selgub ka, et vana aborigeenikultuuri taandumise ja moodsa tsivilisatsiooni pealetungiga see kategooriate süsteem kipub manduma ja lihtsustuma, sest on kadunud teda toetav maailmanägemiskarkass.