2. PIIRJUHTE JA ŽANRISUHTEID EESTI MATERJALIS
2.1. LÜHIŽANRIDE VAHEKORDI
2.1.1. Piirjuhte eesti vanasõnade ja kõnekäändude vahel
2.1.2. Mõistatuste paralleele ütlustega
2.2. SUHTEID LAULUDEGA
2.2.1. Kalevalavormilised "originaal"-mõistatused ja -vanasõnad
2.2.2. Eesti ütluste paralleele regilauludega
2.2.3. Mõistatuslaulud
2.2.4. Lõppriimilised ütlused ja mõistatused
2.3. ENIGMAATILINE AUTORILUULE
2.4. PARÖÖMILINE AUTORILUULE
2.4.1. Tsitaadid "Kalevipojast"
2.4.2. Mõttesalmid
2.5. SUHTEID RAHVAJUTTUDEGA
2.5.1. Eesti ütluste paralleele rahvajuttudega
2.5.2. Mõistatusmuinasjutud
2.5.3. Piirjuhte keerdküsimuste ja anekdootide vahel
2.6. DIDAKTILISED MONOLOOGID
2.7. KALENDAARSED VANASÕNAD
Algusse | Ptk. 1 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Ptk. 6 | Kirjandus

2.1. LÜHIŽANRIDE VAHEKORDI

2.1.1. Piirjuhte eesti vanasõnade ja kõnekäändude vahel

Nagu öeldud, on žanripiir eesti vanasõnade ja kõnekäändude vahel väga avatud. EV-s on registreeritud ligi 1200 paralleeli vanasõnade ja kõnekäändude vahel, sellal kui vanasõna paralleele mõistatusega on ehk ainult sadakond. Anname põhimõttelise orientiiri vanasõna ja kõnekäänu (või fraseologismi) eristamiseks.

Vanasõna on üldistav lause, eesti keelevahendite puhul kas üldistav väide (Haukuja koer ei hammusta) või üldistav imperatiiv (Ära vanasse kaevu sülita, kui uut ei ole). Kui ka hinnangu aspekt eraldi modaalsusena välja tuua, siis on vanasõna mõnikord juba välisvormi poolest üldistav hinnang, nt. üldistav preferents (Parem kodus kooruke kui võõrsil võileib). Vanasõna on seega mingi seaduspärsuse või normi formuleering ja lülitub oma konteksti mõtteoperatsiooniga 'Nagu üldiselt, nii ka siin kehtib, et... ~on prognoositav, et... ~osutus tõeks, et... ~ei tohi teha, et... ~on soovitav arvestada, et...' vmt.

Kõnekäänd on süntaktiliselt harilikult osa lausest (printsiibis predikatiivkomponent või mõni selle allosa) või piirjuhul ka süntaktiliselt lõpetatud, kuid mitteüldistav lause. Kõnekäänd on asjaomase üksikjuhu kujundlik iseloomustus ja lülitub konteksti operatsiooniga 'Siin toimub ~toimus ~võib juhtuda ~on soovitav ~keelatav ~... see, et...'.

Selle piiritluse korral on vanasõna ja kõnekäänu erinevus isegi mitte süntaktilist, vaid loogilist järku.

Kas kõnekäänud moodustavad omaette folkloorižanri?
Küsimus on põhjendatud. (Meenutame, et E. Laugaste folklooriõpikus "Eesti rahvaluule" (lk. 278, 3. tr. lk. 290) on sellele küsimusele vastatud eitavalt.)

Terviklausest alamale jääv fraseologismide maailm on kahepaikset loomu. Iga fraseoloogiline üksus on ühest küljest folkloorne "pala" või "teos" või "tüüp" (kuid teatavate sarnasustunnustega tüüpide hulk peaks moodustama žanri?); teisest küljest on iga siinne üksus kujundlik "ehitusmaterjal" või "võte" või troop ― seega on kõnekäänd ühtaegu n-ö. laine ja osake. Ei ole üldse keelatud, et ühte žanri kuuluv tekst lülitaks ehitusmaterjalina enda koosseisu teise žanri kuuluva teksti (nt. jutu sees võib olla laulufragmente, vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi vm.) või et teosest pudeneks välja "ehitusmaterjali", mis hakkab funktsioneerima teise žanri kuuluva "teosena", tüübina (nt. jutuvormel või regilaulu värsipaar omaette vanasõnana). Näiteid sedalaadi vahekordadest toome alamal eraldi.

Probleem, kas kõnekäände žanriks pidada või mitte, tekib siis eelkõige mitte vastuolust 'teos/ehitusmaterjal' endast, vaid pigem seetõttu, et vanasõnast alamat järku fraseologismide maailm on hirmus mitmekesine, sh. selles mõttes, et siin on skaala ühes otsas üksusi, mida intuitsioon vägisi tahaks pidada "teosteks", skaala teises otsas taas üksusi, mida saab kujutleda peaaegu ainult "ehitusmaterjalina". On ühest küljest ütlusi, mida võiks käsitada kui teatavate vanasõnade deiktilisi või mitteüldistavaid transforme. On teisest küljest nt. ühesõnalisi sõimuvormeleid jm. metafoore, mida eelnevas juba mainisime. Ka sõnapaarid on kindlasti üks liik kõnekäände, kuid ühtaegu loomuldasa eelkõige parallelistlik "ehitusmaterjal" isegi teise kõnekäänu kui "pala" või teksti suhtes: vett ja vilet saab teksti kvaliteedi alles seoses Tegi ~teen vett ja vilet, paar must-valge alles seoses Ei lausunud musta ega valget jmt.

Kus on üldse fraseoloogilise maailma alampiir või -piirid? Kui palju on üldse igapäevases konversatsioonis mittefraseoloogilist või "semantiliselt normaalset" kõnet?

Must kui süsi ja valge kui lumi on võrdlused, st. kindlasti fraseologismid ― kas aga süsimust ja lumivalge kuuluvad samuti fraseoloogiasse või on lihtsalt liitsõnad?

Kas alliteratiivsed liitsõnad, nagu uhiuus, võhivõõras, õhkõrn, verivärske jts. kuuluvad fraseoloogiasse?

Kas mõned alliteratiivsed verbiühendid kuuluvad fraseoloogiasse, mõned mitte? Kuidas on nt. järgmistega: võimust võtma; tüli tõstma; toime tulema; ümber ütlema; välja viskama; alla andma; ette heitma?

Kas üks ja sama püsiühend võib olla oma mõnedes alltähendustes "fraseoloogilisem" kui teistes? Ühend maha saama tähenduses 'alla saama' ei kuulu ilmselt fraseoloogiasse; tähenduses 'sünnitama' on ta fraseoloogilisem? tähenduses '(millegagi) lõpule jõudma' veelgi fraseoloogilisem?

Kas "deskriptiivsed" pejoratiivid totu, molu, möku, keku, tossike, näss, pussakas jts. kuuluvad fraseoloogiasse või ei?

Me võiksime siis teha leppe, et "valmimad" või "väljaarendatumad" fraseologismid loetaks kõnekäändude hulka (ja moodustaksid ehk ka žanri), atomaarsemad aga oleksid n-ö. lihtsalt fraseologismid? Uurijad, eriti fraseoloogid, on seda piiri ka tõepoolest püüdnud fikseerida, kuid õieti pole tekkinud lahendusi, millega oleks mingi konkreetse empiirika praktilisel liigitamisel midagi peale hakata. Enamjuhtudel lõpeb asi sellega, et 88 puud pole veel mets, 89 puud aga on juba mets.
Tehnilisest küljest oleks muidugi mugavam kujutleda, et kõnekäänud on žanr. Eesti folklooriarhiivis on hetkel igatahes võetud kõnekäändudena arvele kõik fraseoloogilised üksused, mis pole vanasõnad.

Juba mainitud saksa klassik Friedrich Seiler ütleb, et vanasõnad ja kõnekäänud seisavad "teineteise kõrval", st. pole nii, et vanasõnad oleksid aja jooksul kõnekäändudest välja kasvanud või et kõik kõnekäänud oleksid väljapudemed algseist vanasõnadest. Eesti materjal kinnitab neid teese täiesti. Kummati on aine tsirkulatsioon vanasõnade ja kõnekäändude vahel väga intensiivne ning tihti on raske arvata, kumb vorm on siin esmane ja kumb teisene. Ingrid Sarv, üks väheseid, kes on seni üldse eesti kõnekäände uurinud, on oma väitekirjas "Eesti kõnekäändude alaliikidest ja funktsioonidest" I (Tartu, 1964) ja artiklis "Kõnekäänu suhetest rahvaluule teiste liikidega" (TRÜ toimetised 162, Tartu, 1964) näidanud paralleelide rohkust eesti vanasõnade ja kõnekäändude vahel. Spetsiaalselt neid žanrisuhteid hiljem jälgitud ei ole, kuid EV koostamisel on põhiosa arhiivimaterjalis leiduvaist paralleelidest registreeritud ja kokku viidud, nii et uurijal, kes tahaks nende suhetega tegelda, jääks suur osa vaeva nägemata.

Vaatleme edasi mõningaid näiteid.

Printsiibis on võimalik kõnelda juhtudest, kus
1) kõnekäänd kui väiksem asub "ehitusmaterjalina" vanasõna kui suurema "sees";

2) on tegu ühe ja sama tüpoloogilise üksuse vanasõnaliste ja kõnekäänuliste modifikatsioonidega;

3) on tegu tekstiga, mida võib tõlgendada nii vanasõnana (üldistava lausena) kui ka kõnekäänuna (mitteüldistava lausena).

Meie näited käivad eelkõige kahe viimase juhu kohta, mis on praktikas kõige ebamugavamad: žanripiir poolitab tüpoloogiliselt (ja geneetiliselt) kokkukuuluva tekstihulga või siis on tekst žanriliselt indefiniitne.

Üks problemaatilisemaid juhte, mida mäletan, oli vanasõnatüübi EV 10982 formuleerimine ― s.o. ütlus Suu teeb suure liina, käed ei tee kärbse pesagi. Sellest ütlusest on väga vähe selgelt üldistavas vormis üleskirjutusi, nagu Kes suuga ehitab suure linna, ei tee kätega kärblase pesägi (Trv) või Mõni teeb suuga suure linna, kätega ei kärblase kirikutki (Hel) või Kiidus teeb suuga suure linna, käega ei kärbse kongigi (Pee). Kuid on palju tekste, mis võimaldavad ka üldistavat tõlgendust (umbes: "Kelle suu..., selle käed..." või "On tihti nii, et suu teeb..., aga käed..."). Eriti piiripealsed on juhud, kus vastanduvad tekstipooled on ühendatud sidesõnadega aga või ja. Vormi Suu teeb..., aga käed ei tee... on läbi häda võimalik kujutleda üldistusena, kuid pigem on seegi üksikjuhu iseloomustus ("Tema suu..., aga käed..."). Vormi Suuga teeb..., aga kätega ei... saab mõista vist küll ainult kõnekäänuna. Vorme algustega Suuga teed... või Suuga tegi... on veelgi ühesemalt võimalik tõlgendada ainult kõnekäändudena. Küsimus lahendati tehniliselt niiviisi, et žanripiir aeti "tunde järgi" kuskilt tüübi keskelt läbi ja u. 60% materjalist praagiti kõnekäändudena välja ― see oli formaalselt ühest küljest õigustatud, teisest küljest lõhuti seeläbi aga ühtekuuluv tüpoloogiline üksus ja tehti võimatuks EV põhjal jälgida materjali käitumist "sisukamate" tunnuste lõikes, nt. mõeldavaid geograafilisi lokalisatsioone variaablussõlmes kärbse pesagi ~kärbse kongigi ~kärbse kirikutki ~kana pesagi ~käo pesagi ~kärnast mõisatki jts.

[Vt. ka tüübi Suuga teeb suure linna... levikukaarte, kus vanasõnalised ja kõnekäänulised vormid ühte liidetud ]

Toome veel paar näidet sellest, kuidas ühe ja sellesama kujundituuma ümber koguneb erinevaid, nii vanasõnalisi kui ka kõnekäänulisi vorme.

Kujund teeb tühjast tüki ~tüssi, kahest nahast kasuka, mis tähendab umbes: 'teeb nappide vahendite või eeldustega hea või suure asja ~peaaegu mitte millestki midagi' võib manifesteeruda nt. selliste kommunikatiivsete aktide kontekstis (vt. materjali ka tüüpides EV 12702, 11815):
1) kavatsuse kirjeldus, ilmselt negatiivse hinnangulise alltekstiga: Tahab tühjast tükki saada ja katest nahast kasukat (TMr);

2) konstateering juba asetleidnud toimetuleku kohta, kusjuures hinnanguline konnotatsioon on nähtavasti tunnustav: Tema tegi ika tühjast tüki ja kahest nahast kasuka (Kuu);

3) üldistav-eitavad juhtnöörid mitmesugustes modifikatsioonides, nt. algustega Ei maksa tühjast tükki püüda... või Mis sa tühjast tükki püüad... või Ära püüa tühjast tükki... või Tühjast ei saa tükki... või Kes seda enne näinud, et tühjast... jne.;

4) eelmise üldjuhuga vasturääkiv erijuht, ütlustüübilt samuti üldistus (st. vanasõna) 'hea oskuse juures võidakse siiski piskuga toime tulla': Meister teeb tühjast asjast hea tüki, rätsep teeb kahest nahast kasuka (Jür).
Vaatame ütlusi, kus sisaldub sõnapaar (või "paaride paar") reie reemud ~reemutid ~rempsakad ― kiriku keemud ~keemutid ~kentsakad, s.o. 'vanad töö- või reherõivad ― uued peo- või kirikurõivad'. On dokumenteeritud näiteks järgmised tekstid:

(1) Reherimukad ja kirikukamukad (Rap v. Mär);
(2) Mis kirku keemud, need rie reemud (Jõh);
(3) Reie reebutus ja kiriku peebutus on mõnel üks (EV 9614);
(4) Kel ei ole reheremsäkit, sel ei ole kirikukentsakit (EV 9611);
(5) Ega reieriamutimad ole ikka kirikukriamutimad (EV 9612).

Tekst (1) on lihtsalt vanu ja uusi rõivaid tähistavate poeetiliste parafraaside vastandus ilma mingi laienduseta, kõnekäänuline "valmisdetail", mida on võimalik pista suvalisse konteksti. Tekst (2) on vaesust iseloomustav mitteüldistav kommentaar: '(tal on) ühed ja samad riided igas olukorras'. Teksti (3) tajub intuitsioon esmalähenduses kui samasisulist üldistavat iseloomustust. Tekstid (4) ja (5) mõtestuvad üldistavate implikatsioonidena ja on seega klassikaliselt vanasõnalises konditsioonis.

Siin tuleks rääkida pisut lähemalt sellest, mis on implikatsioon ja üldistus (vabandan ühtlasi lugeja ees, kelle jaoks järgnevad elementaarloogilised ekskursid on triviaalsed).

Paljud vanasõnad on nii kena struktuuriga, et meenutavad mingeid loogilisi või matemaatilisi valemeid, ning mitmeil parömioloogidel on tekkinud nostalgia uurida vanasõnade loogilist struktuuri. Tavaliselt on need katsed piirdunud valemikujuliste kirjete esitamisega mõnede vanasõnatekstide kohta, kuid võib nimetada ka sisukamaid käsitlusi. (Üks väljapaistvamaid neist, mida tean, on Zoltán Kanyó raamatus "Sprichwörter ― Analyse einer einfachen Form" (Budapest, 1981), lk. 98–133; vt. ka mõtisklusi selle raamatu üle minu kirjutises "1001 küsimust vanasõnade loogilise struktuuri kohta" (TRÜ toimetised 795, Tartu, 1987, lk. 120 jj.), samuti käesolevas sarjas, SFL III, ptk. 1.)

Implikatsiooni inimkeelne lähend on järeldus. Normaalne mõistus käsitab järeldust kui mõtet või ütlust mingite kausaalses seoses olevate asjade kohta ja tõlgendab ka vanasõnades sagedasi Kui..., siis...-, Kes..., see...- jts. vormeleid sisulis-kausaalsete mõttekäikude kaudu. Nt. tekst (4) viimases seerias võib saada sellised interpretatsioonid:
a) 'kui keegi on nii vaene, et tal pole isegi reheriideid, siis järelikult pole tal liiati kirikuriideid';

b) 'kui inimene (varem) ei jäta või asuta endale eraldi riideid mustade tööde jaoks, siis (hiljem) peab ta mustade tööde juures kasutama puhtaid riideid ning nood saavad mustaks ja/või purunevad'.
(Viimane mõtestus on pragmaatiliselt usutavam, sest tal on ilmsem didaktiline alltekst 'uusi riideid tuleb hoida ~igapäevastes situatsioonides tuleb kanda vanu riideid, siis uued säilivad'.)

Loogikas seevastu (vähemalt mitte "klassikalises" loogikas) ei huvituta põrmugi seostatavate väidete sisust, vaid ainult nende tõeväärtusest: selle või teise tehte abil saadud liitlauset loetakse tõeseks või vääraks olenevalt sellest, kas komponentlaused on tõesed või väärad. Nt. vene В огороде бузина, а в Киеве дядька on loogika jaoks mitte ainult igati korrektne, vaid eeldatavasti ka tõene väide, sest ta pretendeerib olema tsitaat sellelt ohmult, kelle aias tõesti kasvab leedripuu ja kelle onuke tõesti on Kiievis.

[Toome kõrvalepõikena elementaarseimad aabitsatõed lause- ja predikaatarvutuse kohta ]

Zoltán Kanyó postuleeribki, et vanasõna loogiliseks põhivormiks on üldistava implikatsiooni vorm

"x (PxQx)

See on vorm, milles fikseeritakse seaduspärasusi, seega vanasõna loogilise esmalähendina intuitiivselt täiesti vastuvõetav.

Teksti (4) meie viimases näiteseerias ― Kel ei ole reheremsäkit, sel ei ole kirikukentsakit ― võiks siis formaliseerida niiviisi, et P ja Q oleksid predikaatkonstandid, mis tähendaksid vastavalt 'omab reheriideid' ja 'omab kirikuriideid' ning x oleks (inimest tähistav) individuaalmuutuja. Teksti loogiline kirje oleks sel juhul:

"x (PxQx) (xÎI)

st. 'iga inimindiviidi kohta kehtib seaduspärasus, et kui tal pole reheriideid, siis tal pole kirikuriideid'.

Edasi, predikaatarvutusel näivad olevat formaalsed vahendid meie näiteseeria tekstide (2) Mis kiriku keemud, need rie reemud ja (3) Reie reebutus ja kiriku peebutus on mõnel üks eristamiseks.
Teksti (2) subjekt oleks siis individuaalkonstant, ütleme, a ja teksti loogiliseks kirjeks võiks olla:

Pa (aÎI)

s.o. 'inimindiviidil a on omadus või harjumus, et ta ei tee vahet...'.
Teksti (3) subjekt on ilmselt individuaalmuutuja, ütleme, x ja lause loogilise sisu võiks kirja panna nt. niiviisi:

$x (x = a) (Px) (xÎI)

s.o. 'leidub inimindiviide, kes ei tee vahet...', ning väite aktualisatsioonis peetakse silmas mõnd konkreetset inimest. Intuitsioon võib ka siin tajuda üldistust, kuid formaalselt puudub viimases avaldises nii üldisuskvantor kui ka implikatsioon.

Üldse tekib paröömiliste tekstide tõlkimisel predikaatloogika kuivetusse keelde igal sammul raskeid probleeme. Paari neist vaatame veidi lähemalt SFL III osas, praegu aga pöördume tagasi kriitiliste juhtude juurde vanasõna ja kõnekäänu piiril. Kuna seni puudub süstemaatiline ülevaade eesti vanasõnade ja kõnekäändude suhetest, siis saame siin skitseerida ainult mõnesid kõige tüüpilisemalt problemaatilisi olukordi (mõned neist on nimetatud ka "Eesti vanasõnade" sissejuhatuses ― vt. EV I, lk. 50–51).

1. Elliptilised konstruktsioonid, eriti 4-sõnalised 2×2-struktuuriga sümmeetrilised ellipsid. Neid saab tihti tõlgendada nii üldistava implikatsioonina kui ka teatava konkreetse situatsiooni vastandlike külgede sedastusena.

Helmed kaelas, kõlkad kõhus (EV 1220). Kõnekäänuline tõlgendus: 'antud juhul kehtib kellegi kõnealuse kohta, et tal on "helmed kaelas, kõlkad kõhus"', st. 'ta riietub uhkelt, kuid sööb vaeselt', või ka 'kõnealuse seisundis on täheldatav vastuolu, mida sobib iseloomustada kujundiga "helmed kaelas, ...'. Vanasõnaline tõlgendus: 'nagu üldiselt, nii ka kõnealuse isiku kohta kehtib seaduspärasus, et kui kellelgi on "helmed kaelas", siis on tal (hiljem või järelikult) "kõlkad kõhus"', st. 'riietega eputamine teeb vaeseks' või 'riietega eputamine toimub tihti ikka kõhu kõrvalt'.

Hästi palju on selliseid ellipteeritud subjektiga ütlusi teemarühmades, kus vastandatakse inimese käitumise, seisundi vm. erinevaid aspekte.

Näiteks ütlused salalikkuse kohta: Kel libe keel, sel tige meel (EV 5786; on vanasõna) ~Libe keel, tige meel (ambivalentne vahevorm) ~Libe keel ja tige meel (ilmselt kõnekäänuline predikaat). Samuti Vaga vesi, sügav põhi (EV 13208; mõtestub loomulikumalt vanasõnana kui kõnekäänuna), Lamba nägu, hundi tegu (EV 5429), Mesi suus, sapp südames (EV 6747) jpm. (vt. ka "Vanasõnaraamat" (edaspidi: VSR), rühmad 744–746 ).

Ütlused, kus vastandatakse töö- ja söögijõudlust ― kujundid, nagu täi tööle, härg sööma; härg sööma, kukk tegema; härg tööle, kana sööma jts. Siin eeldaks pigem kõnekäänulist mõtestust. Ilmselt eristavad elukogemus ja vaist kausaalselt vastuolulisi situatsioone kausaalselt "päripidistest": töö ja söögi hulk on ses mõttes pigem päripidised, libekeelsus ja heasüdamlikkus pigem vastupidised.

Selliste ellipsite kõrval, kus kaks semantilist telge on n-ö. risti (ja ühel teljel asuvaid parameetreid mõistetakse kui kokkusobivaid või üksteist täiendavaid ja teisel teljel asuvaid kui välistuvaid või vasturääkivaid), on teistsuguse struktuuriga ellipseid, kus ühel teljel tekitatakse semantiline distants, teisel teljel aga distants minimiseeritakse (sünonüümidega) või kaotatakse (sõnakordustega).

Ütlused kahevaheloleku kohta: Halle kõttu, armas putru või Häda rääkida, vaev vait olla vmt. Nende lausepoolte vahel on raske kujutleda implikatiivset seost. Tõsi küll, vastuolulise situatsiooni elliptilist kirjeldust võib konteksti lülitada mitte ainult mõttetehtega 'siin on nii, et...' või 'tema(l) on...' vm. deiktilise operatsiooniga, vaid ka tehtega 'ikka juhtub, et...'. Kumb viis ühel või teisel puhul loomulikumana näib, see sõltub konkreetsest kujundisemantikast ja situatsioonist, kus ütlus aktualiseerub.

On sellised üsna produktiivsed sõnakordustega stereotüübid, nagu Süüd..., süüd... või Oma..., oma... või Ise..., ise... jts. (vt. ka VSR, rühmad 681  ja 795 ).

Süüd on enamasti söögil ja sellel, kellele söök on määratud: Süü rokal, süü vasikal; Süüd koeral, süüd kondil; ka ruunal ja ruhel, piimal ja joojal jm. Ning siingi tõlgendusvariandid: kõnekäänuna 'siin on süüd nii ühel kui teisel' ning vanasõnana 'tavaliselt on mõlemad pooled süüdi' või 'sageli on nurin osalt põhjendatud, osalt mitte'.

Oma..., oma...-ütlused, nt. Oma põld, oma põrsas või Oma siga, oma rüga või Oma karu, oma kaer või vms. lähevad enamasti käiku siis, kui n-ö. omas süsteemis on juhtunud midagi paha (nt. kui loomad või lapsed on teinud pahandust) ja tahetakse rõhutada, et nii kahjur kui ka kahjustatu on omad ― kui näiteks soovitakse tõrjuda selle etteheiteid, kes süsteemi ei kuulu ("pole sinu asi!"), või kahetsedes, et pole kelleltki kahjutasu nõuda, või iseennast lohutades, et pole vaja kellelegi kahju hüvitada. Veidi teise rakendusalaga on Oma särk, oma selg või Oma keeta, oma süüa, st. 'oma tarbeks tehes pole vaja väga kvaliteeti taga ajada'. Selliseid vormeleid on veidi raske mõtestada vanasõnadena: tavakohane 'Kui..., siis...'-seostus annaks nonsensi. Seevastu Oma tuba, oma luba tõlgendub peaaegu et ainult üldistava järeldusena: 'kui miski on oma, siis on omanikul voli toimida sellega oma suva järgi'.

Ise..., ise...-vormelid seostuvad peamiselt paaridega tegema ― saama, tegema ― sööma, tegema ― pidama (vt. EV 2234, 2241, 2247). Nende juures on põhjust juttu teha sellest, kas ja kuivõrd verbi isik eesti keeles on võimeline eristama ütluste vanasõnalisi ja kõnekäänulisi vorme. Vanasõnavorm on loomuldasa seotud eelkõige 3. pöörde põhifunktsiooniga ― kõnelda midagi maailmast, kõnelejat ja adressaati formaalselt asjasse segamata. Kuid paljude keelte vanasõnad harrastavad laialt ka üldistavat sina-vormi (eriti imperatiivides, millest peagi eraldi räägime): Ära kiida päeva enne õhtut või Aja loll asjale, karga ise kannule või Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka vpm. (Näiteks vene vanasõnades on sellised rahvatarkuse otsepöördumised inimese poole eriti sagedased.) Ise..., ise...-ütlustes varieerub verbi isik üsna vabalt: on noteeritud näiteks Ise teen, ise söön ~Ise teed, ise sööd ~Ise teeb, ise sööb, ka Ise teeme, ise saame. Siin mõtestub just sina-vorm hästi loomulikult üldistava impersonaalina (n-ö. "kes sa ka ei oleks"), tema-vorm aga pigem kõnekäänuna (kuidagi eelklausliga "eks ta ise tea" või "mis seal ikka"). Kuid nagu näeme, on võimalikud ka mina- ja meie-vormid. Siinseis näidetes tahaks pidada 1. pöördeid juhuslikeks, kontekstist tingituiks. Teisalt kohtab mina-vormi ka vaieldamatult didaktilistes ja implikatiivsetes tekstides, nt. rohketes ütlustes hea- ja pahategude vastastikkuse kohta: Kuda sina mulle, nõnda mina sulle; Kuidas sõber mulle, nõnda ma sõbrale; Kuda tädi minule, nõnna mina tädile; ka küla mulle ― mina külale; mina metsale ― mets mulle jm. (vt. ka VSR, rühm 840 ). Väga domineeriv on mina-vorm ka tüübis EV 2565 ― Jumal hoia mind sõbra eest, vaenlase eest ma hoian ennast ise. Kavatsetult või spontaanselt on mina-vormilistel vanasõnadel omamoodi "tsitaatide" varjund.

Sümmeetrilisele ellipsile võib olla leppeliselt juurdemõeldav "ühisnimetaja" need on üks vmt. osa, mis ellipsi pooli samastab või sarnastab, nagu: Naise rikkus ― kassi vargus (EV 7293), mida mõtestatakse jätkuga "mõlemast on ühepalju kasu". See komponent võib olla ka tekstis manifesteeritud: Mehe ilu ja koti jämedus, see on üks (EV 6627); Hoora nutt, varga vanne, joodiku jumalapalve võib olla tekst juba sellisena, kuid ka jätkuga ...neid kolme Jumal ei kuule vms. (EV 1524); Rikka haigus ja vaese õlu on enamasti koos jätkudega on kuulsad ~kuulukse kaugele vm. (EV 9715).

2. Jaatavad lihtlausekonstruktsioonid, kus verb on ainsuse (või ka mitmuse) 3. pöördes ja teksti üldstruktuur ei ole sümmeetriline. Nood ütlused meenutavad väliselt tihti selliseid kirjeldavaid lauseid, nagu Auto sõidab mööda teed või Vanaema koob sukka või Lehed langevad.

Vaatame üht tekstisülemit. Näide on ühtlasi selle kohta, kuidas üks kõnekäänd on sahteldatud teise sisse ja nad mõlemad vanasõna sisse. On üles kirjutatud tekste, mis sisaldavad sõnapaari sööb ja salgab, ja ei palju midagi enamat: Sööb ja salgab (Lüg) või Ise süöb ja salgab (Kuu). Sööjat-salgajat kõrvutatakse hundiga ja saadakse võrdlus, nt. Sa olet jo nigu susi: süüt ja salgat (Ote) või See just nagu susi, sööb ja salgab (Kuu). See stseen, millega võrreldakse, võidakse esitada ka süntaktiliselt iseseisvas lauses: Hunt sööb ja salgab või Susi sööse ja salgas. (Kõik need tekstid leiduvad tüübis EV 1638.) Mida aga tegelikult mõeldakse, kui öeldakse Hunt sööb ja salgab? Hunt tähendab arvatavasti kedagi kurja inimest; söömine on ilmselt mingi pahategu, kuna seda tuleb salata ja sööjaks on hunt; salgamine võiks olla umbes tavalises tähenduses. Kuid millise operatsiooniga see lause viiakse konteksti ― kas n-ö. "See hunt sööb ja salgab" või "Iga hunt sööb ja salgab"? Kas 'alati, kui see kuri inimene on paha teinud, salgab ta selle maha' või 'alati, kui milline tahes kuri inimene on...'? Või kas rõhutatakse või ennustatakse alati just tehtu salgamist ― võib-olla just seda, et pahategusid on mitu? Kas on mõeldav ainult rõhuasetus 'kes on paha inimene, see... salgab' või ka 'kes alati... salgab, see on paha inimene'?

Ütluste sülem oma süü läbi kannatamise kohta, kus tuumkujunditeks on omad vitsad (peksavad), omad kirbud (söövad), omad kärnad (sügelevad) jts. (vt. samuti VSR, rühm 856 ). Need tuumad võivad liituda konteksti mitmesuguste kõnekäänuliste ja vanasõnaliste puhvrite kaudu. Ilmselt kõnekäänulised arendused on nt. parastav konstateering Joba oma kirp salvab (Rõu), samuti ennustused mitmesuguste üksikjuhtude kohta, nagu Kül täst sis asi saa, kui oma täi sööma nakase (Hel) või Küll ta tüöle hakkab, kui oma kärnad kihelema hakkavad (Hlj) vms. Üldistavad vanasõnalised arendused on nt. Omad vitsad peksavad valusasti ~kõige valusamini või Oma kirbu omma pallu valusampa purõma kui tõsõ oma (Ote) või Küll igaühel oma kärnad sügelevad (Rak). Tekstile Küll sis huul tulep, kui oma täi süümä nakkase (Võn) võib kujutleda mõlemat puhvrit ― 'temal' või 'igaühel (ja temal)'. Juhud, kus tekst koosneb pelgast tuumkujundist, on samuti ambivalentsed. Näiteks Omad vitsad peksavad võib tähendada 'siin toimub see, et "omad vitsad peksavad"', aga ka '"omadel vitstel" on üldiselt komme, et kui nad on juba teenitud, siis nad enamasti ka "peksavad", ning seda võib ennustada ka siin'.

Ütlused selle kohta, kui samaväärselt halvad teineteist laidavad või naeravad või omavahel tülitsevad vmt.: Hea õpetab paremat; Nõid naerab nõida; üldtuntud Pada sõimab katelt (ühed mustad mõlemad) (vt. ka VSR, rühm 776 ). Need vormelid sugereerivad pigem tõlgenduse 'siin on...' kui 'tihti on...'. Kuid mõlema tõlgenduse korral näib ütluse teema-reema-struktuur olevat selline, et teema (st. situatsiooniga antud info) on nimelt kritiseerimine ja reema (st. uus, väidetav info) on see, et kritiseerija on ise (ka) "pada" või "nõid" vmt., st. pole ise parem, koos alltekstiga 'tal pole seetõttu moraalset õigust kritiseerida'. Võib muidugi küsida, kui täpselt ütluste tegelikul kasutamisel sedalaadi tähendusvariante "arvutatakse" või üldse teadvustataksegi. On dokumenteeritud ka nt. tekst Pada katla, millel pole enam ei vanasõna-, kõnekäänu- ega vahepealset vormi, vaid pelgalt paar märksõna, et tuvastada ütlus, mis adressaadile eeldatavasti ammuilma teada ja arusaadav. Ka pole õige kujutleda asju nii, et on olemas lihtsalt teatud hulk süntaktilisi malle (stereotüüpe, "valemeid"), millesse valatakse järjest uusi sisusid ja saadakse niiviisi uusi ja uusi ütlusi. Iga vanasõna (või ka aredam kõnekäänd) on teisalt omaette miniatuurne kunstiteos, omaette individualiteet. Soomlastel on näiteks paja-katla-tüübist "kalevalamõõduline" või runovormiline versioon Pata kattilaa nauraa, musta kylki kummallakin ― on see siis runo? või vanasõna? või kõnekäänd? Ta on nii laululine, et jääb kõnevoolus oma rütmilise korrapära tõttu mingiti võõrkehaks ja tema tarvitamine peaks jätma juba täiesti äratuntavalt "tsiteerimise" mulje.

Nähtavasti leidub juhte, kus on problemaatiline, kas "kvantorsõna" (eriti vist igaüks) kuulub folkloorsesse üksusse või konteksti. Nt. Igaüks mõistab ju oma pale puhtaks pesta (EV 1923) või Igaüks tuleb oma kitsega turule (EV 3893), eriti variant Igaüks on aga oma kitsega turul ― kas neis tahetakse väita, et 'inimesed üldiselt kalduvad sobimatuil või kõigil võimalikel puhkudel ennast välja pakkuma või rääkima sellest, mis neil hinge peal' või pigem 'siin on liiga palju selliseid, kes tükivad...'? Sõnaühend oma kitsega turule tulema on püsikujund, millega võib nähtavasti opereerida üsna vabalt ja suvaliselt.

3. Üldistavad/mitteüldistavad ära-imperatiivid, mida nimetasime eelnevas juba üldistava sina-vormi puhul. Analoogiliselt kvantorsõnadega viimases näites tuleb ette ka juhte, kus ära-sõna võib mõista kui ütluse koostisse kuuluvat elementi (ja seega käsitada teda üldistavas tähenduses), kuid võib võtta ka kui ütlusevälist pöördumist kontekstisse kuuluva isiku poole.

Selliseid vorme leidub nt. tüpoloogilises üksuses EV 9396, kus on juttu püve püüdmisest ja kana kaotamisest. Kes püvve lätt püidma, kaotas kanaki käest ära (Ote) on vaieldamatult vanasõnavorm: Kes..., see...-vormel rajab implikatiivse üldistuse vist eranditult kõikjal, kus ta iganes esineb. Ära mine püve püidma, kaotad kana kätte ära (Krk) on tüüpiline imperatiivne sina-konstruktsioon, mida antud juhul võib lugeda vanasõnaks, arvestades selle tüübi üldist variaabluspilti. Ka lauset Lähät püve püüdmä, kaotat kanagi käest ärä (Nõo) saab kujutleda eeldus-järeldusvormina, millest Kui..., siis...-vormel on ellipteeritud ja 2. isik on üldistav-impersonaalne. Kuid mis on Mine püvi püidmä, kaotet kanagi käest (Hel)? Kui see on öeldud teisele hoiatuseks, võiks see olla vanasõna, nii et 2. isik oleks taas üldistav-impersonaalne ja käsk oleks retooriline, st. tähendaks tegelikult keeldu. Kui see on öeldud iseendale kahevahel olles ja aru pidades, siis on raske öelda, kumba žanri ta kuulub: kvantor pole siin ilmselt mitte 'alati' ega ka 'tihti', vaid mingi 'võib juhtuda, et...', 'on karta, et...' vmt. Kui parastatakse minevikus juhtunut, nagu nt. Vot sullõ: lätsi püvve püüdma, kaodi kanagi är' (Se), siis on ütlus ilmselt kõnekäänu konditsioonis, kuigi siin taga on ka viide sellele, et antud üldistus osutus samuti tõeks.

Eriti palju probleemolukordi tekib siis, kui tekst on lihtsalt üks lühike keeld, kus ei öelda, mis siis saab, kui keeldu ei kuulata, või kus eeldus- ja järelduskomponent on ühes lihtlausestruktuuris kokku sulatatud: Ära pista pead tulle; Ära mine asjata oma nina põletama; Ära topi oma nina igale poole; Ära vala õli tulle; Ära kogu tuliseid süsi oma pea peale; Ära ikka pilli lõhki aja; Ära vana suppi üles soojenda; Ära aja tuult taga vmt. Mõned seesugustest on toodud vanasõnadena ka EV-s, kuid on üpris raske seletada, millised ja miks jätavad pisut vanasõnalisema, millised ja miks pisut kõnekäänulisema mulje. Kõnekäändude poole kallutab neid muidugi see, et pead tulle pistma, nina põletama, nina igale poole toppima jt. on omaette väga kindlad püsifraseologismid ning süntaktiline ümberkäimine nendega ilmselt üsna vaba, nii et ära-vormi tajutakse pigem kui üht muude võimalike seas, mitte aga kui vormi, mis on nende ühenditega statsionaarselt seotud. Analoogilisi probleeme võib tekkida ka jaatavate imperatiivide puhul, nagu Pea pool suud kinni või Pane oma sõnadele sabad taha vms.

Teksti konkreetne leksika ja teadmised konkreetsete ütluste kasutamise faktide kohta määravad igal üksikjuhul selle, kas ta tundub meile pigem vanasõnana (st. üldistava lausena) või kõnekäänuna (st. mitteüldistava lausena). Ära püüa kurge kirvega ei taha kuidagi sobida tõsimeelseks rahvatarkuseks, kuigi metafooritehnikaga näikse kõik normaalne olevat: me lihtsalt teame, et see ütlus pole kunagi tähendanudki midagi tõsist ja sügavmõttelist, vaid on suhteliselt hiljuti tekkinud bravuuritsev hõige, mis tähendab umbes 'ära pea mind lolliks' või 'ära püüa mind tüssata'. Teine lause, vormilt eelmisega täiesti identne, on Ära löö lehma labidaga ― vast veelgi hilisema tekkega naljasõna või "pustogovorka", milles pole alust näha vähimatki didaktikat; oma ülepingutatud l-alliteratsiooniga on see pigem otse vanasõnavormi paroodia.

4. Naljasõnad. Üsna uduse tähendusega terminit naljasõna on eesti folkloristikas siin-seal kasutatud, peamiselt vist tähistamaks nalju, mis ei anna narratiivsete üksuste mõõtu välja. Selle soomekeelne (ja ka üsna ähmase piiritlusega) lähend on sutkaus, venekeelseist termineist vastavad talle kõige ligemini ilmselt Dali приговорка, пустоговорка ja прибаутка. Meil oli eelnevas juttu sellest, et paljude klassikute arvates on vanasõna üks põhitunnuseid didaktika, rahvatarkuse vahendamine, samuti sellest, et kõnekäändude üks retoorilisi põhifunktsioone on öelda midagi, mis on mõnevõrra naljakas. Didaktika ja koomika on suuresti alternatiivsed kategooriad või algmed ning nende bilanss ütluse semantikas määrab ka selle, kui edukalt või edutult me saame ütlust pidada vanasõnaks.

Kõigepealt võib traditsiooniline vanasõna kasvatada endale sappa mitmesuguseid koomilisi jätke, mis õpetlikkuse üldjuhul ära lollitavad.

Solgisurma pole keegi surnud (EV 106001) pole selgi kujul juba oma teema tõttu kuigi surmtõsine, seda vähem hästituntud jätkuga ...ja kui on surnud, siis pole õige solk olnud. On üles kirjutatud ka nt. järgmine arendus: Solki pole keegi enne surnud, muudkui Muru sauna hanepoeg ― ega ta'gi muidu poleks surnud, aga ta kukkus solgitoobrisse (Jür). See ütlus ei ole kindlasti enam rahvatarkus ja arvatavasti sobiks teda nimetada naljasõnaks.

Lihtvorm Mees mehe vastu ning ka parallelistlike jätkudega vormid Mees mehe vastu, kaks meest kuradi vastu ja Mees mehe vastu, kaks meest karu vastu (kõik EV 6578) on ilmselt vanasõnad ja tähendavad umbes 'mees meest ei karda' või ka 'ärgu tuldagu hulgakesi kallale'. Mõnede teiste jätkude korral, nagu Mees mehe vastu, kaks meest kassi vastu või Mees mehe vastu, kaks meest maki vastu tekib kaasaegsel inimesel raskusi sellega, kas neid tuleb mõista puhta naljana või kätkevad nad midagi tõsiseltvõetavat ― nt. kas jätk kassist on toodud mängu puhtalt absurdina või kuulub kass (teatavasti visa hingega loom) koos kuradi ja karuga tõemeeli kangeiks peetavate vastaste hulka.

Piiblist pärinev Mees on naise pea (EV 6591) on väga tõsimeelne, kuid võib saada jätku ...ja naine on heeringa pea ― siin on selge, et naise kohta öeldakse midagi halvasti, kuid kas on mõtet seda jätku sisulistes "vanasõnalistes" terminites interpreteerima hakata? Sellest palju tavalisem on siiski jätk ...aga naine on mehe kael ja pöörab pead sinna, kuhu ta tahab, mis ühest küljest mõtestub täiesti "tegelikult", kuid teisalt on siin ikkagi midagi imelikku: see on pigem tehisaforism kui tõeline vanasõna, naisküsimus on püstitatud eesti vanasõna jaoks ilmselt liiga modernses ja bulvarlikus vaimus.

Amet kõik, mis leiba annab (EV 263) võib saada otsa jätku ...peksa või kassi ― kas seda jätku tuleks mõista kui tugevat litootest, n-ö. 'tee kas või midagi väikest ja tühist', või kui puhast paroodiat, mis lähteütluse idee kui sellise ära mõnitab? Kui on pühad, siis olgu õieti (EV 9362) esineb sageli jätkuga ...eit, too lambajalg korraga lauale! vmt. Seeläbi muutub tekst ebamaiselt kitsi mehe ütluseks (sest lambajalas pole teatavasti peaaegu üldse liha ja liiati pole ta mingi pidusöök) ― kuhu žanri peaks seesugune tekst liigitatama? Kui oleks lisatud minimaalne saatelause, võiks ta olla vellerism või lühinaljand.

Tekstil võib olla ka igati normaalse vanasõna vorm, ta võib olla formaalselt üldistav väide või imperatiiv, kuid sisuline interpretatsioon tõsise õpetuslause vaimus võib ometi mingil põhjusel nurjuda, tekivad vastuolud ja asi suubub naljaks.

On näiteks tüüp Hädaga peab kõik ära sööma, sealihad ja kanamunad (EV 1737). Nüüdiseestlase jaoks on see ütlus vist üheselt absurdinali, kuid teda on püütud seletada ka tõemeeli, umbes nii, et hädaajaks hoiti alles nimelt paremad palad või et lihad ja munad hoiti harilikult müügiks ja ise söödi halvemat. Kui paikapidavad need seletused on, pole teada.

On tekst, mis väärikas paröömilises vormis õpetab, kuidas teha vahet isa- ja emaharaka vahel: isaharakas on musta- ja valgekirju, emaharakas valge- ja mustakirju (Koe). Millist žanri see esindab? Ta pole isegi normaalne vastus keerdküsimusele sarjast Mis vahet on ...-l ja ...-l?, sest nood leiavad reeglina formuleeringu, kus vahe ikkagi tekib, kuigi ei puuduta kummagi poole "prototüüpseid" tunnuseid (nt. koeral ja kirbul on tõepoolest see vahe, et koeral võivad olla kirbud, kirbul koeri aga mitte).

Või mis žanri kuulub ütlus Põhjatuul on ikka külm, puhugu ta põhjast või lõunast? Näiliselt vale, kuid tegelikult tõsi ta ei paista olevat, st. oksüümoron ta järelikult ei ole. Ühest küljest valena, teisest küljest tõena ta ka ei näi, nii et ka paradoks ta ilmselt pole. Ta on mingi "lihtsalt semantiline mäng", võib-olla tohiks teda lugeda kalambuuriks. Kuid kalambuur ei ole folkloori lühižanr.

Iga rott ei köhi pole kindlasti vanasõna, kuigi sarnaneb väga mõnedega neist, nagu Iga puu pole mastipuu jts., vaid tähendab lihtsalt 'sina pea mokk maas!' Sellest on tehtud eriti ilus "osaeitav" arendus Iga rott ei köhi, vaid köhivad ainult kopsuhaiged rotid, mis ilmselt on tähenduse poolest (kui tal see on) lähtevormist väga erinev. Üks on naljasõna ja teine on naljasõna? Ometi näivad nende retoorilised funktsioonid olevat teineteisest väga kauged.

On palju muid ütlusi, mis vormilt sobiksid olema vanasõnad, kuid on sisult veidi naljakad ja "tühised": Igal lollil oma lõbu; Kui sõna selge, siis joru julge; Mis teeb tuul müürile; Mis riid see on, kui karvakiskumistki pole; Ela ilmas kui pulmas; Kuula kõrvadega, ära kuula kõhunahaga; Söö lund ja joo vett peale, siis ei ole paha haisu jpt. Osa neist leidub vanasõnadena EV-s, osa mitte: vahe on tehtud puhtalt "tunde järgi".

5. Pareerivad repliigid või tõrjevormelid, mida eesti terminoloogias on nimetatud ka jutujätkudeks ning mille üks soome lähendeid on vastauksenkiertosutkaus ja prantsuse-inglise vasteks repartee. Nende hulgas on süntaktiliselt lõpetatud või terviklikke repliike, mis võivad hakata käibima iseseisvalt ja saada üldistavaid mõtestusi. Teisalt on nad tegelikus käibes reageeringuteks mingeile kindlaile sõnadele või lausetele partneri jutust ning nende funktsiooniks on partneri väite eitamine, partneri palve või käsu tagasilükkamine, partneri küsimuse äranäägutamine vms. Tõrjevormelisse on reeglina kätketud ka irooniat või muusugust nalja. (Mõningat liiki tõrjevormeleid vt. ka VSR, rühmad 983–987 )

Eriti palju on eesti keeles oleks-repliike: Oleks on paha poiss; Oleks tädil rattad all, oleks omnibuss; Oleks ja pidi on vennad; Oleks olema ja põleks põlema jpt.

Toome mõned näited ka muudest sõnadest ja repliikidest lähtuvate tõrjevormelite kohta.

aga: ― Agal on saba taga

ise ~isi: ― Ise on sealaudas ~Isi läks vissiga linna

vana: ― Kurat põrgus on vana, inimene ei ole vana ~Vares on vana

hea: ― Oleks ta hea olnud, kass oleks ära söönud

peaasi: ― Peaasi on müts

üksi: ― Ei ole üksi, püksid on ka

vihaks (võtma) ja pahaks (panema): ― Vihast saab hea õlle, pahast hea piibu

kingi, anna, muidu: ― Kinkija on surnud, muiduandja mulda läinud; Anna jäi Paides rongi alla; Muidu ei saa muhkugi pähe

Palun! ― Kirikus palutakse

Ma mõtlen... ― Kalkun mõtles ka (et muneb, aga...)

Ei usu! ― Kui ei usu, anna urruaugule musu ~võta kassi pe-st musu

Ei taha! ― Taha ikka, ega ta tahmane ole

Ei näe! ― Kui ei näe, võta silm näppu

Ei viitsi! ― Kui ei viitsi, võta vits pihku ~viska viisud maha

Ei julge! ― Kui ei julge, võta julk pihku

Häbi! ― Häbiga saab läbi (aga kui tuleb surmatõbi, siis ei aita ükski abi)

Tere! ― Mis su tere maksab? ~Mis tere, kere peale! (nt. kui tulija on hilinenud)

Jõudu! ― Kes teeb, see jõuab (möödakäija pidagu lõuad)

Nägemist! ― Nägemist saab silmakliinikust

Tõrjevormeleid on ka praktiliselt iga küsisõna ja käibeküsimuse kohta.

Eriti palju vastuseid on küsimusele Mis kell on? ― Ajanäitaja ~Ratastega masin ~Uurmaakri leivakannikas ~Seitse minutit seinast eemal ~Viisveerand kuus ~Samapalju kui eile sel ajal ~Pole veel midagi, hakkab alles saama.

Repliike muude küsisõnade ja küsimuste peale:

Mis?Kassi ~musta mära ~... tiss

Mida?Tatirida

Miks?Sest koera nimi oli Reks ~Viks

Milla?Kui siga läks üle silla (ja saba tegi tilla-lilla)

Kuhu?Kuke suhu

Mis uudist?Juudi pruudist ~Siga tuli kuudist

Kuidas käsi käib?Käisest sisse, teisest välja

Mis nimi?Nipitiri

Kui vana?Nii vana kui köstri ~ristiema valge kana ~vares aiateibas

Mida sa teed?Küsija (lapse) pe-pulka (mis üle jääb, löön pealaelt sisse)

Kust said?Varga käest küsitakse, kust said

Nagu öeldud, võib tõrjevormel meenutada välise vormi poolest vanasõna ning ta täpsemat retoorilist funktsiooni võib olla raske üles leida, kui see pole just otseselt dokumenteeritud, ning üldsegi teha vahet, kas ütlusega reageeriti just konkreetsele sõnale eelkõneleja jutus või selle jutu sisule üldisemalt (ja ühtlasi sellele sõnale).

Eesti Siga on ausa mehe leivakõrvane (EV 10382) võib näida ütlusena lihtsalt selle kohta, et siga on kasulik loom, kuid on tegelikult?/ühtlasi? tõrjevormel, reageering sõimusõnale siga.

Pahast saab hea piibu, vihast hea õlle on reageering sõnadele paha ja/või viha (vt. ka O. Looritsa töös "Ununevast kultuurimiljööst" (Eesti TA Aastaraamat I, Tartu, 1940)).

Vene Авоська веревку вьет, небоська петлю закидывает on igas mõttes vanasõna, kuid täpsema funktsiooni poolest reageering sõnadele авось ja небось, st. samuti tõrjevormel.

Vene Не запрягши, не погоняй võib jätta "üldmetafoorse" vanasõna mulje, mis võiks tähendada umbes 'ära alusta asju enne, kui ettevalmistused tehtud' või 'ära tee asju vales järjekorras' vmt., kuid ta käibib (ka) konkreetsemas funktsioonis, nimelt tõrjevormelina nõudev-küsivale sõna-lausele Ну?

2.1.2. Mõistatuste paralleele ütlustega

Neid paralleele, nagu öeldud, on vähe ― ehk sadakond, seega julgelt suurusjärgu võrra vähem kui vanasõna ja kõnekäänu vahel. Seetõttu on raske teha ka üldistusi selle kohta, millistel tingimustel üks ja sama kujundituum võib eesti folklooris funktsioneerida kord ütluse, kord taas mõistatusena.

Üldiselt väheste paralleelide hulgas on suhteliselt palju selliseid, kus mõistatusel on üheaegne paralleelsus nii vanasõna kui kõnekäänuga. Toome neist mõned näited.

Topeltsõnapaar (hobustega ― härgadega) + (tuleb ~-vad ― läheb ~-vad) võib kõnekäänuna tähistada ükskõik mida, mille tulekus/minekus ilmneb kiiruse/aegluse kontrast. See valmisdetail on juba selsamal elliptilisel kujul Hobusega tuleb, härgadega läheb sobinud olema ka mõistatus, mis tähendab haigust ~häda ~surma ~talve jm. halbu asju. Teine kombinatsioon neist elementidest annab uue mõistatuse: Härgadega tulevad, hobustega lähevad, mis käib pühade kohta ja sobib muudegi aeglaselt tulevate ja kiirelt kaduvate heade asjade kohta. Kui nende mõistatuste lahendused viia teksti subjekti kohale, saame lauseid, mis sobivad olema (ja ongi) vanasõnad: nt. Haigus hobustega tuleb, aga härgadega läheb (EV 758) või Jõulud ~Pühad tulevad härgadega, lähevad hobustega (EV 2726). Muudelgi halbadel asjadel on kombeks ruttu tulla ja pikkamisi minna; eraldi vanasõnatüüpideks on loetud veel ütlused, nagu Häda tuleb hoostega, läheb ära härgadega (EV 1758) ning analoogilised vaeva ja õnnetuse kohta (EV 13179 ja 14712). Vanasõnades leidub ka hea ja paha asja liide: Rikkus tuleb härgadega, vaesus hobustega asub majasse (EV 9768; Karja).
Sama paari hobustega (tuli) ― härgadega (läks), öelduna haiguse kohta, tuleb ette veel arstimissõnades, mis antoloogias "Eesti rahvalaulud" (Tallinn, 1969–1974) figureerivad ka regilaulutüübina "Varesele valu" jm. kohtades.

Teine analoogiline kujundituum tuli tulema, vesi minema võib olla kõnekäänd mille kohta tahes, mis tuleb ruttu, kuid ka läheb ruttu. Täpselt sessamas vormis on ta ka mõistatus raha kohta. Kui selle lahendus taas asetada subjekti kohale, saame teksti Raha on tuli tulema, aga vesi minema, mis ongi üsna tuntud eesti vanasõna (EV 9475; u. 25 autentset kirjapanekut).

Tuumkujund kahe absurdse sõnaühendiga ― Naiste tahk ja kana ninarätik on sellisel kujul üsna produktiivne mõistatus põranda kohta, mida kanad ja naised kasutavad veidi tavatul otstarbel. Paneme siingi lahenduse subjektiks, ja saame vanasõnateksti (tüübist EV 7254) Põrand on naiste tahk ja kana ninarätik. Samas tüübis on tekste, kus väidetakse, et naiste tahku ja kana ninarätikut ei tea keegi või et need on vanakuradilegi teadmata (st. toimub folkloorses retoorikas tavaline absurdide eitamine). Naiste tahku ei suuda rumal kurat tõepoolest ära arvata jututüübis AT 1177**.

Analoogilisi pöördeid tuleb ette ka absurdidega ree rasv ja naiste rangid. Need võivad nähtavasti käibida lihtsalt kujundlike terminitena (vastavalt lume ja kaelkookude kohta). Sama paari on esitatud ka mõistatusena, nt. Pühalepa tekstis Kahte asja poodis müia ei ole: reerasva ja naiste range. Tüübi EV 7254 ühes tekstis, mille üleskirjutus on Kreutzwaldilt, on paaris ree rasv ja naiste tahk.

Mõistatusvormi ja vanasõnavormi paralleelsus võib tekkida ka iseseisva kõnekäänulise tuumkujundi vahenduseta. Eesti folklooris on kaks juhtu, kus üksus on mõlemas vormis hästi produktiivne (keegi pole avaldanud arvamust, kumb neist võinuks olla geneetiliselt esmane):

1. juht: mõistatus Sööda kui venda, seo kui varast hobuse kohta ja teisalt vanasõna Hobust sööda kui venda ja seo ~köida ~hoia kui varast (EV 1362). On vanasõnana tuntud ka karjalastel (laenatuna võib-olla venelastelt) ja liivlastel (laenatuna võib-olla lätlastelt). Soomlastel puudub.

2. juht: on 2 eraldi mõistatust ― Ühe mehe mõistus, üheksa mehe jõud, mis tähendab karu, ja Ühe mehe rammu, üheksa mehe mõistus, mis tähendab hunti, ning teisalt vanasõna Hundil on ühe mehe jõud ~ramm ~võim, aga üheksa mehe aru ~mõistus ~meel ~...; karul on üheksa mehe jõud ~..., aga ühe mehe aru ~... (EV 1610). Vanasõnavormis on tuntud rahvusvaheliselt.

Mõningail puhkudel võib arvata, et mõistatusvorm on algne, vanasõnalised modifikatsioonid aga sekundaarsed.

Laia rahvusvahelise levikuga mõistatusel nime kohta Tules ei põle, vees ei upu, mullas ei mädane on eesti aines mõningaid vanasõnavormilisi paralleele hävimatute asjade kohta, nagu Nimi (ja sõna) ei mädane hauapõhja ka (EV 7438) või Häätehtus ei mädane (EV 1168), mõlema kõik üleskirjutused pärinevad Marta Mäesalult Häädemeestelt, ning võru-setulised Hüätego pala-ai tullõ, õi upu-ui vette (EV 1170) ja Õigus ei pala tullõ, ei upu vette (EV 14586).

Mõistatusena on mitmeil rahvail tuntud ka Üks ütleb: suvi pikk, teine ütleb: talv pikk, kolmas ütleb: mul ükskõik (s.o. vanker, regi ja hobune), teisalt leiduvad mõned kaheldava rahvaehtsusega eesti üleskirjutused, kus lahendus on tavakohaselt subjektiks pandud: Vanker ütelnud...; regi ütelnud.... jne. (EV 13653).

Eestist on kümmekond üleskirjutust mõistatusest (sauna)viha kohta: Peotäis paljast, küünar karvast, ning lisaks üks üleskirjutus Karksist, kus lahendus on pandud küll formaalselt mitte subjekti, kuid igatahes ütluse teema rolli: Küünar karust, peotäüs pal'last, nõnda pead vihta köütme (EV 5203) ― võiks arvata, et viimane modifikatsioon on improvisatoorne ja juhuslik.

Samuti tuleb ette teistpidist vahekorda, kus põhiesinemus on ütlusvormiline, selle kõrval aga juhuslikud mõistatustena pakutud tekstid:

Umbes 20 ehtsa üleskirjutusega on arhiivis esindatud vanasõna Kui otsas, siis hooleta (kui vatsas, siis vaevata) (EV 8142); teisalt on F. J. Wiedemann kirjutanud üles mõistatusena varanduse kohta erandliku teksti Saab otsa, siis hooleta, saab vastu, siis vaevata.

Vanasõnast EV 12673 ― Tühi kõht on kõige parem leivakõrvane on u. 40 ehtsat varianti, lisaks paar üleskirjutust, kus tekst on pööratud keerdküsimuse vormi ja algne subjekt saanud lahenduseks: Mis on kõige parem leivakõrvane? (Tühi kõht).

Vanasõnast EV 291 ― Andja (käsi) väsib, aga võtja (käsi) ei väsi (u. 80 autentset üleskirjutust) on arvatavasti inspireeritud tekst Andja ei väsi, võtja väsib, mida on pakutud kui mõistatust kaevu kohta ning mis sobib iseenesest olema mõistatus ja esineb mõistatusena ka nt. Eiseni väljaannetes. Kuid lähtetekst ise on samuti Eiseni enda kirjapanek, st. selle folkloorsus pole tagatud.

Arvukate üleskirjutustega on esindatud kõnekäänd Hilp ees, tallukas taga ja selle kõrval ainus, kuid arvatavasti rahvaehtne tekst Vaivarast Hilp ees, tallukas taga, lippi-lappi lipperdis, mis tähendavat hernehirmutist.

Veel leidub arhiivitekstide hulgas mõningaid kummalisi üksusi, mida on esitatud kord vanasõnadena, kord mõistatustena üsna ühes ja samas vormis ning kus ei ole toimunud ka mitte tavalist lahenduse ja subjekti (või teema) asendust.

Toa taga tuiskab, sauna taga sajab, saab teele, ei teagi ~... ukse ees ilus ilm on toodud vanasõnana (EV 12113) ja üleskirjutaja Jaan Ainson Paistust on seda seletanud nii, et ütlus käib kas otsesõnu halva ilmaga väljamineku kohta või üldse mingi raske ettevõtte kohta, mis eemalt näib hirmus, kuid tehes ei ole vigagi. Teisalt on paar umbes samas sõnastuses teksti pakutud mõistatustena kavala inimese kohta.

Vanasõnatüübis EV 4259 algab osa tekste ellipsiga Pime õues, piits peos..., jätkuelementidega ...koit õues, kott kaelas, valge väljas, vammus seljas vm., ja jutt on ilmselt varajasest tööleminekust vm. asja varajasest tegemisest. Sellesama algusega on ka tekste, mis väidetavasti peavad olema mõistatused kaevu kohta.

Andres Kuldsaar Jämajast on üles kirjutanud 2 mõistatusteksti puulõhkumise kohta Anna valu vaiale, siis saab harud laiale, teisalt on arhiivis 4 vanasõnadeks kvalifitseeritud kirjapanekut umbes samas sõnastuses (EV 13306).

Võib küsida, kas traditsioonikandjad ise andsid endile aru, millist žanri need jts. tekstid esindavad. Kirjanduses on muude rahvaste folkloorist toodud näiteid analoogiliste hämardumiste kohta vanasõna ja mõistatuse vahel (vt. nt. M. Kuusi kirjutist "Southwest African Riddle-Proverbs" ("Proverbium" 12 (1969), lk. 305 jj.), G. Milneri tööd "From Proverb to Riddle and Vice Versa" ("Proverbium" 15 (1970), lk. 500 jj.), Î. Başgöz'i oma "Riddle-Proverbs and the Related Forms in Turkish Folklore" ("Proverbium" 18 (1972), lk. 655 jj.) jpt.).

2.2. SUHTEID LAULUDEGA

2.2.1. Kalevalavormilised "originaal" -mõistatused ja -vanasõnad

Nn. kalevalavorm oli selgeilmeline poeetiline kood, mida kasutas enamiku läänemeresoome rahvaste vanem rahvalaul, sh. ka eesti regilaul. Selle vormi põhitunnused, nagu üldiselt teada, olid alliteratsioon, parallelism ja trohheiline või daktülo-trohheiline meetrum. Kalevalavormi kasutusala ei piirdunud lauludega, vaid see vorm oli puhtamal või taandunumal kujul üldistunud muissegi läänemeresoome žanridesse, sh. lühižanridesse. (Tuumakas ja kompaktne ülevaade kalevalakoodist kui läänemeresoome rahvaste universaalsest folkloorikoodist leidub Matti Kuusi kirjutises "Kalevalakielen kysymyksiä" ("Virittäjä" 1978, nr. 3).)

Lühiüksus võib olla kalevalavormiline seetõttu, et ta on algusest peale loodud ja tradeerinud kui kalevalavormiline lühiüksus, või seetõttu, et ta on pärit runo- või regilaulu tekstist. Selline lühiüksus on kõige sagedamini 2 värsi (harvemini 1, 3 või 4 värsi) pikkune. Eesti algupäraselt kalevalavormiline vanasõna või mõistatus pole tavaliselt vormipuhas, vaid enamasti juba katalektiline ja kontraheerunud, tihti kvantiteedivigadega.

Toome kalevalavormiliste mõistatuste näiteid.

3 "värssi":

2 "värssi":

On tüüpiline, et kaksikvärsivormilise mõistatuse 1. "värss" jaguneb kahte "dipoodi" ja kummaski neist on eri alliteratsioon (või sõnakordus, või lõppriim), 2. "värss" aga on selles mõttes homogeenne:

Kaksikvärsivormilised vanasõnad, mis ei ole väljapudemed lauludest, vaid algselt paröömilised üksused, on vanemas soome traditsioonis olnud väga produktiivsed. Matti Kuusi raamatus "Vanhan kansan sananlaskuviisaus" (Helsinki, 1953), mis sisaldab soome paröömikat aastaist 1644–1826, on sellistest palju näiteid:

Eesti vanasõnades on regivormilist kaksikvärssi säilinud enam Ranna-Virumaa materjalis, eriti aga Kuusalus. Harilikult on tegu soome laenudega ja enamikul neist on ka soome arhiivivasted:

2.2.2. Eesti ütluste paralleele regilauludega

Eesti vanasõnatüüpe, millel on selgemad vasted regilauludes, on seni registreeritud ligi 300. Võib arvata, et üldjuhul oli liikumine sedapidine, et didaktiline värss, värsipaar või nelikvärss irdus laulust ja hakkas käibima iseseisva vanasõnana. Kuid pole välistatud ka vastupidine: sobiv (eriti runovormiline) vanasõna võidi muutmatult või töödeldud kujul inkorporeerida laulusse. Selliste rännete ja nende suundade probleem on meil täiesti uurimata.

Millistel (temaatilistel ja/või funktsionaalsetel) laulurühmadel on olnud kõige intensiivsem ainevahetus ütlustega, harilikult siis ka kõige olulisem roll vanasõnafondi täiendajatena? Vastus on kõige laiemas laastus selline: lauludel soolistest suhetest ja lauludel sotsiaalsetest suhetest.

[Järgnevas toodavad laulutüüpide nimetused, samuti laulude liigituse üldine kondikava on samad, mis Ülo Tedre toimetusel ilmunud väljaandes "Eesti rahvalaulud. Antoloogia" (Tallinn, 1969–1974).]

Naisevõtu ja mehelemineku teema on ka vanasõnades üks produktiivsemaid. Lõviosa selleteemalisest materjalist moodustavad (esmajoones meestele adresseeritud) kaasavalikuõpetused: kas võtta lähedalt või kaugelt; vaadata kosja minnes majakorda ja pruudi vanemaid; naine võtta töö juurest, mitte peolt ega kirikuteelt; ilu on hinnatav, kuid pahatihti on ilusad kurjad või rikutud; ilust tähtsam on töökus. Omaette probleem tüdruku jaoks on, kas minna vanale, kel on varandust, või noorele, kes on rõõmus, tugev ja terve. Vastandlikke lahendusi pakutakse rikkaga/vaesega abiellumise dilemmale üldse, eriti hoiatatakse rikka naise eest, naise kaasavara aga ei peeta üldiselt mikski. (Kaasavalikuõpetusi vt. lähemalt ka VSR, rühmad 289–319 )

Analoogilised õpetuslaulude tsüklid poistele ja tüdrukutele on kosjateemalistes lauludes ning õpetused mõrsjale ja peiule pulmalauludes. Ja nagu öeldud, on neis rohkesti paralleele vanasõnadega.

Omaette vanasõnana üks võimsamaid neist on Ilu ei panda padaje ega kaunist kattelaie (EV 2029 ― u. 140 var.); sama värsipaar (või -nelik jätkuga ...töö pannakse padaje, kätevaeva vaagenaie vmt.) tuleb ette ka nt. laulutüüpides "Ära võta ilusat naist", "Võta vallast vaeslaps" jt. Viimase tüübi mõnedes variantides (ja ehk mujalgi) kohtab ka parallelismirühma, mille vanasõnavasteks on EV 11784 ― Tee ise ja teeta teisi...

Hoiatused ilusa eest (eriti ilusa või valge mehe eest) ja soovitused minna mustale mehele sisalduvad laulutüüpides "Ära ihka ilusale", "Ei lähe ilusale mehele", "Ära mine valgele mehele", "Mine mustale mehele" jt. Nende tüüpide vanasõnavasteteks on ütlused Ilos miis vereimeja, valge miis verevalaja (EV 2046); Kenal mehel kerge käsi, valgel mehel vali rusikas... (EV 3587); Seni must murrab tööd, kui valge ennast vaalib (EV 6959); Puhku ei punatsile, vahtku ei valgile; illos saa ikõtaja, punane vere puserdaja (EV 9060).

Võib nimetada veel paari laulutüüpi, kus kõne all on kositava tüdruku füüsilised parameetrid.

Tüübiga "Ära võta pikka ~suurt naist" on seoses vanasõnad EV 4405, kus on motiiv pikk läheb pingile magama, ning Tilluke teravake, hulluke usinake (EV 12012) .

Tüübist "Tunnen tuima neiu" lähtuvad EV 5323 ― Laisal jalad lihva-lahva, tuimal juuksed tustakus ning EV 14043, kus tulevad ette ended, nagu kurjal mustad silmakulmud; vihasel silmad vesised; pahasel paled punased jts.

Üpris palju ütlusi on tootnud laulud vanaga abiellumise, vanapoisi ja vanatüdruku kohta. (Osa laule, kus räägitakse sellest, kui halb on vana mehega elada, leiduvad mainitud lauluantoloogias abielulaulude hulgas.)

Üldiselt on suhtumine vanasse ja vanaga abiellumisse halb: Ei mõista vana vallatella ega napukubu naljatella (EV 7012); Suud anda vanaltüdrukul on nagu külmale müürile (EV 10883); Mis sest vanast vintsutada, mädastmunast mängutada (EV 13360); Vana külm nagu koolu siga, noor lämmi ja pehme nagu ahjust võet sai (EV 13421); Vanal kohus koolda, hallil tarvis hauda minna (EV 13433); Vana mees vareste roog... (EV 13450); Vanast ei ole varju ega küürakast küljesooja (EV 13487); Vanatüdruk raudhammas (EV 13601).

Paar näidet ka vanasõnadest, kus vana eelistatakse noorele: Parem vana habeme all kui noore piitsa all (EV 13366); Vanal on vara parem, kirstukaas on kindlam (EV 13440); samuti ütlused algusega Vana naine laste vari... (EV 13459). Kõigil neilgi on paralleelid regilauludes.

Lesega abiellumise eest hoiatatakse nii lauludes kui ka neist pärinevais ütlustes.

Laulutüübist "Läila lesele minna" on pärit EV 5775 (sama algusega nagu tüübinimeski) ja EV 4343 ― Mis sa veel koolust kuulutad vai mädanust mäletad. Tüübist "Ära võta leske" pärineb EV 5774 ― Lesk on kuri lepitada, mehenaine meelitada. Väljapude tüübist "Võta naine neidudest" on sama algusega EV 7330 (jätkuga ...osta hobu sälgudest).

Rohkesti vanasõnalisi derivaate on andnud regilauludes sisalduvad manitsused meestele, et naine võetagu töö juurest, ning virkuseõpetused neidudele.

Laulutüübile "Võta naine töölt" on vanasõnades vähemalt seitse tüpoloogilist paralleeli: Kõik on kerikus kenad, kallil ajal kaunikesed (EV 3834); Naist võta argipäeval: siga pestakse mõnikord pühapäevakski puhtaks (EV 7314); Võta naine heenakaarelt, aga mitte kirikuteelt (EV 7331); Vahi neidu vardu varrest, sihi neidu sirbi pääldä (EV 7415); Pidult ära võta naist (EV 8736); Ära sa püüa pühalla naist: pühalla pruudid ilusad (EV 9367); ilmselt ka EV 7250. Need vanasõnatüübid esinevad sageli kontaminatsioonidena, nagu on ootuspäranegi.

Laulutüübist "Virkuseõpetus neidudele" on pärit vähemalt kolm ütlust: Viisi tõttu viidanessa, käte tõttu käidanessa, au tõttu hobu aetakse (EV 14148); Ole viks, käi kõks, siis saad pereminiaks (EV 14171); Viksid viia viisi tõttu, kõrgid kena kõnni tõttu, töö tõttu tütarlapsed (EV 14172).

Lauludest on irdunud mitmeid ütlusi, kus eelistatakse talupoja seisust meremehe, metsamehe, ametimehe jm. meeste omale ning soovitatakse minna talumehele.

Laulutüüpidest "Ei mere- ega metsamehele" ja "Neiu tahab talupojale" tulevad nt. vanasõnad Enam kündja kübar kui ametimehe hobune (EV 5167); Põllumees magab, põld kasvab; ammetmees magab, ammet seisab (EV 9189); hästituntud Põllumees põline rikas, ametmees ajuti rikas... (EV 9191); Mõisamehed mõnesugused... (EV 6994); Talupojad toitvad saksad ja sandid (EV 11531); viimane motiiv esineb ka laulutüübis "Maamees toidab saksad-sandid".

Vanasõnadeks on saanud ka mitmed fragmendid lauludest, kus tüdrukut hoiatatakse poisi peibutustele järele andmast.

Laulutüüp "Ära usu poisi juttu" on tekitanud nt. sellised paröömilised üksused, nagu Poesi kiil vai uisa kiil (EV 8942); Poiss on loodud pettijaks, tüdruk vastavandujaks (EV 8953); Petab öösi pimedas, vannub päevavalges (EV 8945); Ära usu uisu juttu ega pea poisi pettu (EV 12962).

Laulutüübist "Maha jäid magatud pruudid" on pärit umbes samas sõnastuses EV 6318.

Laulutüübiga "Metsast mehele" on seoses EV 6788 ― Mõni läheb metsast mehele, mõni kargab kannu otsast ja EV 4762 ― Kuusk kuulutab, lepp laulatab, pajupõõsas paneb paari.

Noorte suhteid ja kosjateemasid käsitlevatest lauludest võib märkida veel järgmisi (varia).

Laulutüübist "Neid pole püssil püüetav" pärinevad vanasõnad EV 3052 ― Kala püütakse mõrraga, tütarlast kihladega ja EV 5941 (algusega Linnud püssil püüetakse...), mille olemasolu vanasõnana on küll küsitav. Laulutüübist "Neiu saatus teadmata" pärineb EV 5922 ― Lind ei tea, kus ta lastas; kala ei tea, kus ta püüdas; neiu ei tea, kus ta viias, laulutüübist "Neiukaup kambris" vanasõnana küsitav EV 1332 (algusega Hobu kaup on õuessa... ― 1 var. Haljalast).

Ka pulmalaulud on andnud mõningaid vanasõnalaene. Nimetame neist tüübikindlamaid.

Siit on lähtunud paar uskumusliku taustaga didaktilist üksust selle kohta, et pruut peab pulmas nutma: tüübist "Kui ei nuta, ei sigi" vanasõna Ei see siga sigine, kes ei vingu viies (EV 10332); tüübist "Nutt ehtides või elades" vanasõna algusega Kes ei ike ehten, tuu ikk ellen... (EV 2284).

Paralleele on veel pulmahobuse kohta, nt. hobuse ütlus, et ta sõidaks ennem sõja- kui saajateed (EV 1322), mis lähtub tüübist "Ennem sõjas kui saajas" ja peab silmas võidukihutamist pulmasõidul, kus hobused said hirmsasti vatti. Löö hobust, hoia naist (EV 1400) sobib olema õpetuslause abielu kohta üldse, kuid on pärit samanimelisest laulutüübist, kus ta on otsene pulmasõidujuhis.

Ütlusi veimede kohta: EV 13993 ― Kunas vesik villa ketras või kõsik kinda kujub (1 var. Tarvastust) on laulutüübist "Kunas kusik kudus"; EV 11766 ― Kui teed, siis tegineb; kui lased, siis laabub (1 var. Harglast) tüübist "Virk veimetegija". Mõlema fragmendi vanasõnaline käive on kaheldav.

Abielulauludes on domineerivaks üldteemaks minia, nooriku, abielunaise raske põli. See dominant on märgatav ka abielulauludest laenatud ütlustes.

Nt. minia raske elu kohta: Harvast orja kiidetakse, miniat ei millalgi (EV 8080) lähtub laulutüübist "Ei kiideta miniat"; Ori saa aastapalga, päeveline päeväpalga, minni ei saa midägi (EV 8095) laulutüübist "Minia palk"; temaatiliselt põikuv Sealaut ja kaevukuok ― need one vaesellapsel lukuta (EV 10230) laulutüübist "Minia meelevald".
Leidub ka üks optimistlikum vastand: Minni meeleline, meheimä armuline (EV 6846) laulutüübist "Meelepärane minia".

Kurja mehe kohta: Mis saab hobune teha hullu peremehele ehk naine narsakale mehele (EV 1402) lähtub ilmselt laulutüübist "Hull mees". Mehe rusikas on magusam kui meelusikas (EV 6637; ainus variant Thor Helle grammatikas) pärineb laulutüübist "Miks panid kurjale". Ütluse Mesileib minna, saiakoorik saia (EV 6752; liitub mitmesuguseid jätke) prototüübiks on ilmselt laul "Kuri paneb puid raiuma". Rannaeestiline Paha on pahaga, veel pahem on ilma pahata (EV 8232) on vanasõnana tuntud ka soomlastel ja lähtub samuti rannaeestilisest laulutüübist "Parem pahagi mees kui üsna üksi".

Harva vilksatab ka hea mees: Hea mees ehitab naise, kuri mees kulutab naise (EV 945), mille analooge tuleb ette laulutüüpides "Miks põllepõli parem" ja "Kuri mees on kuue hukku"; samuti EV 6544 ― Kui on mees meele järel, siis tee püksid pe- järel ja laulutüüp "Kui mees on meelepärane".

Joodiku mehe kohta: laulutüübist "Joodikul pole raha" pärineb sellesama algusega EV 2445 (1 var. Maarja-Magdaleenast); vanasõnal Jumal hoidku joodiku iist (EV 2569) on vasteid laulutüüpides "Hoidku joodikule saamast" ja "Kõrts viib kõriku".

Paar muud juhuparalleeli abielulauludega: Esimine hella põli, keskmine kulla põli... (EV 706) on suguluses laulutüübiga "Kolm põlve tütrel", Oled viid, viida aig; oled tood, toida pääd (EV 14075) laulutüübiga "Kuhu minna kurjast elust". Laulust "Narr, kes Narvast naise võtab" on iseseisvunud ka samaalguline kaksikvärss jätkuga ...loll, kes linnast lehma ostab (EV 7386); kas seda pidada didaktiliseks ütluseks või lihtsalt naljasõnaks, on problemaatiline.

Paar ütlust on pärit ka leselauludest.

Siin on vanasõnaloomet kõige enam toitnud laulutüüp "Oma ema ja võõrasema söök": tuntuim ütlus on Oma laps on lapsuke, teise laps on laastuke (EV 7925), teised EV 8368 (nt. algusega Pal'l'u söö pada väke, katevõrra võõras laits) ja EV 14423 ― Võõrasema annab süüa ja haugutab, kässib süüa ja käritab (ainus üleskirjutus Vigalast).

Paralleele vaeslapselauludega:

Laulutüübist "Ema arm" on vanasõnadena registreeritud kaks fragmenti: EV 639 (nt. sõnastuses Ema viidi teeda mööda, armud läksid aeda mööda) ja EV 2191 ― Isaga kaob pool kodu, emaga terve kodu.

Laulutüübist "Tules magamine" on samuti tulnud paar ütluslikku pudet: Ema and tüki, ütles: tühi! võõras and raasu, ütles: rasse! (EV 630) ja Võõrasemä võime kurja, kasuemä kaine, kal'g (EV 14426; 1 var. Sangastest).

Küllalt palju on paralleele ka muude vaeslapselauludega. Olgu see ema õlg või aganas, ta ikki ema (EV 652; 2 var. Häädemeestelt) on laulutüübist "Ennem oma õlgine ema", Lööge seda, kes esata, lööge seda, kes emata (EV 2213; 1 var. Otepäält) laulutüübist "Ärge lööge vaeslast". EV 6882 algusega Kes mullust mälets ja toonast miili tulets... esineb laulutüübis "Mitu halba ilma pealla" (aga vist mujalgi). EV 7929, milles fragment ...annab hamme, käänab kaela, silitab pääd, pistab silma, pärineb laulutüübist "Võõrasema ütleb nutvat noort meest", Palju sööb söödetav, palju joob joodetav (EV 8364) ― laulutüübist "Vaeslaps valla toita". Vara on vares murulla, viel varembi vaenelapsi (EV 13677) on väidetavasti rändmotiiv vaeslapse- ja orjuslauludest. Võera leib on valus süüa (EV 14373) pärineb laulust "Kibe süüa võõra leiba".

Kodu-teemalistest ja vaeslapselauludest on tulnud ütlusi, kus vastandatakse ema ja isa, õde ja venda, vanemaid ja õdesid-vendi, kõneldakse vennaarmu vesisusest jmt.

Nt. Esä kui aone aid, emä kui lihane linn on ilmselt geneetilises seoses laulutüübiga või -motiiviga "Lihane linn". Rannaeestiline Isä külmä pohjatuuli, emä helejä päiväpaiste (EV 2196) on seoses tüübiga (või rändmotiiviga?) "Ema ja muud omaksed". Küllalt suure lõunaeestilise levikuga vanasõna EV 13995 (Vesine veliste arm, sõkline sõsarde arm) on teisalt rändmotiiv "Tuule arm" mitmeis vaeslapselauludes. Laulutüübil "Õnnetu õdede ori" on samaalguline vanasõnavaste EV 14701 (arvatavasti loode-eestilise levikuga; esineb juba Thor Hellel).

Mitmesugustest lauludest pärineb ütlusi tütarde kohta.

Tütarde manitsuslaulust "Ära mine mustalt muude hulka" on vanasõnasse EV 13038 kandunud värsid oled sa esi vaene, ole-ei vesi vaene. Lauluga "Tütred toas tüliks" on ilmses seoses vanasõna Kahjust on kägo külasse, tülist on tütar talosse (EV 2930). Ka on vanasõnana välja pakutud värsipaari Kui om pallu tütariida, sis om pallu pallejiida (EV 12743), mis on pärit laulutüübist "Palju tütreid" (või "Parem tütreid kui poegi").

Laulud sotsiaalsetest vahekordadest ja vastuoludest on, nagu öeldud, teine paröömilise tootluse poolest tähtis laulurühm.

Kõigepealt orjuslaulud ja üldse laulud orja kohta (ei ole igakord selge, kas ori-termini all mõeldakse mõisaorja või peremehe orja).

Laulutüübist "Anna õhtu õiget aega" on tulnud 2 üksust: vanasõna algusega Ori ootab õhtauda... või Ori vaatab õhtu poole... (EV 8092) ja Sulasel on suvi pikk, näitsikul on nädal pikk ja päivilisel päev pikk (EV 10683); viimane neist (või mõlemad?) on ka laulutüübis "Ori ootab õhtut".

Nimetame veel muid orja-teemalisi paralleele. Tüübist "Kohus koju minna" on pärit ütlus Aega orjal, aega härjal (EV 50). Loodetavasti on vanasõnana olemas ka EV 299, mille V. Steini võru-setu üleskirjutus kõlab Anna iks orjale, siis ori and ka härjale ning millel on vaste laulutüübis "Anna hästi orjale süüa". Edasi leiduvad mõned vanasõnadeks loetud tekstid algusega Kadakad on karjavitsad, ohakad on orjavitsad... (EV 2840), mis on geneetiliselt seotud lauluga "Kõik peab ori nägema" (paari ohakad ja orjavitsad kohta vt. lähemalt ka SFL II). Ori magab õrre peal, vaenelaps varna peal ~palgaline parre peal (EV 8088) tuleb ette laulutüüpides "Orja hool" ja "Orja ase". Ori ohkab hommikul, vaenelaps valgel (EV 8090) on pärit samaalgulise nimega laulutüübist ja Orjal tööda otsitakse (EV 8099) umbes sellesama nimega laulutüübist. Üsna kindlasti on iseseisva vanasõnana olemas EV 8104 ― Orjast saab osajagaja, perepojast palgaline, mis põlvneb laulutüübist "Sulasele".

Mõisa- ja teopõlve-teemalistest lauludest.

Jumalal päevi, tegijal ~peremehel tööd (EV 2541) on ehk geneetiliselt seotud laulurühmaga "Kubjas ja teomees". Lausel Mõni kõrd saap mõdu juvva, sada kõrd saap saia süvva, enamp kõrd saap ilma olla (EV 6978) on vaste laulutüübis "Mõisateenija põli". Ütlus Piits on laisa hobuse kaeravooder (EV 8781) tuleb ette laulutüübis "Teivas ― teomehe säng". Kuusalu vanasõnatüüp Perast päävalooja tehakse pergelille (EV 9281) on uskumusliku taustaga ja tal on paralleele loitsudes, aga ka laulutüübis "Öötöö tulu tondile". Vanasõnaks loetud vormel algusega Saks sõidab saaniga ja jätkudega maamees maaniga (= reega), mina kehva kelguga vm. (EV 10093) pärineb samaalgulise nimega laulutüübist. Vanasõnana (EV 11530) on kirjas ka üldtuntud värsipaar Talupoeg tööle tarka, härg künnile kavala, mis tuleb laulutüübist või motiivist "Maamees toidab saksad-sandid". EV 1196 ― Terve jalg lääb teole, haige jalg lääb ahju pääle on geneesiseoses (väidetavalt haruldase) laulutüübiga "Haige jalg ahjule, terve ― teole".

Peremehe ja sulase lauludest.

Pere leivad piened leivad, talu leivad targad leivad, nied tahvad suurta sõtkujaida (EV 8587) on vanasõnana esindatud ainsa Haljala tekstiga ja omab analooge laulutüübi "Sulasele" redaktsioonis "Pereleib piparane", mis on küll väidetavasti tuntud peamiselt Edela-Eestis. T. Saar on Kihnust vanasõnana üles kirjutanud lause Sulase piä sulga täüs, peremehe piä võlga täüs (EV 10688), mil on vaste laulutüübi "Sulasele" teises redaktsioonis "Sulase ja perepoja küllad", taas Kihnu variandis. Kindlasti on vanasõnana (või igatahes omaette ütlusena) olemas Peremees sööb piima-leiba, sulane sööb soola-leiba (EV 8623; u. 15 var.), mis lähtub laulutüübist "Pererahva ja teenijate söök". Suur olgu sulase naane, paks palgapoosi naane (EV 10946) on esindatud Kagu-Eesti üleskirjutustega ja pärineb samaalgulise nimetusega laulutüübist; ka laul on kagueestiline. EV 11989 ― Kunas tikel tenu või ahnel aituma või Ei mõista tige tänada, õel anda aitümagi on samane lauluvärssidega, mis esinevad tüübis "Töötegu tänamatule"; sel laulul on keerukad tüpoloogilised suhted muude lauludega

Rikast ja vaest vastandavaist lauludest.

Laulutüübist "Ei rikas rahasse panda" on vanasõnastunud kaks fragmenti: üks on tüübinimega samaalguline EV 9638 (parallelistliku jätkuga ...kuning kulda ei maeta), teine ütlusena produktiivne Raharikkus ― hinge hukkus (EV 9504; u. 40 var.), mis antud laulu kosseisus võib olla juhuslik ja sekundaarne.

"Vana Kandle" Kuusalu ja Haljala köidetes leidub laulutüüp "Rikas ja vaene". Sellest on vanasõnadena noteeritud samuti kaks fragmenti: EV 9704 ― Rikastel on maade riidu, kehvadel une kärinat (1 var. Viru-Jaagupist), mis on vanasõnana käibel ka Soomes, ning EV 9698 ― Rikas situb ripakili, vaene vaeva-töllakili.

Muid ütlusi rikka ja vaese lauludest. Thor Hellelt on ainuke üleskirjutus vanasõnast Kes ligi linna elab, see soolanälga sureb (EV 5961), mis on ilmselt pärit laulutüübist "Rikkad soolanäljas". Samuti on vanasõnana pakutud fragmenti Rikas tapab suure härja, ei saa mauku mekkidagi; vaene tapab ~ma tapan vana varese, sealt saab ~saan sada vorstikest (EV 9703), mis kindlasti lähtub laulutüübist "Rikka ja vaese vares" ja on ütluseks ehk liiga pikk. Mari Sarv on Karksist vanasõnana üles kirjutanud ka teksti Uhkel lüvväs huule pääle, kõrkjal lüvväs kõrva pääle (EV 12814); selle lähtekohaks on ilmselt laulutüüp "Ei hooli uhkeist". Lauluga "Rikas inetu, vaene ilus" on kindlasti suguluses Vaese valge, rikka rumala (EV 13128; 1 var. Otepäält).

Mõningase panuse eesti vanasõnafondi on andnud ka töölaulud ning laulud tööst, tegijast ja ametitest.

Ketrusteemalistest lauludest on 2 vanasõnajälge jätnud tüüp "Mis annan ketrajale"; kummagi paröömiline olemasolu ei tekita kahtlust. Üks neist on Esimene saab ema tõttu, teine teise õe tõttu, kolmas töö ~koera tõttu (EV 696), s.o. ütlus tütarde mehelesaamise kohta, kus koer tähendab hästisöödetud koera, mis oli kosilastele traditsiooniliselt perepeegliks. Teine on Esimene ~Esimese tütrele saab ema helmed, viimane ~viimasele viisupaelad (EV 705). Laulutüübist "Siiski paistab paljas ihu" on pärit ütlus (kui ta üldse on ütlus) Keträ üü ja keträ päevä, siski paesta pallast perset (EV 3629; 1 var.,) mille on Helmest üles kirjutanud Matt Tomp, kelle vanasõnatekstides näib üldse valitsevat ilmne lembus laulukatkete vastu).

Veel ütlusi muudest töö(teemalistest) lauludest. Laulutüübist "Karjasepõli" on vist tulnud Karjase põli ― kuri ~kuradi ~koera põli (EV 3252). Vanasõnal EV 9961 ― Rügä tuhka, tõug mutta on hämaraid analoogiaid laulutüübis "Küsimused kündjale". Suvel kuigutan kuru otsas ~suure soru otsas, talvel laulan laua taga ~talvel taga laua otsas (EV 10987) lähtub kindlasti laulutüübist "Mahajäänud lõikaja". Ütlused sõnapaariga aed ― auk, nt. kõnekäänd Aia teeb, augu jätab või vanasõna Kus aida, sääl auku (EV 38) on nähtavalt suguluses laulutüübiga "Auk aias"; kummas suunas laenamine toimus, pole teada. Jaan Sandra, kes üleskirjutajana ei ole jäägitult usaldusväärne, on vanasõnana noteerinud lause Linal om ütesä surma (EV 5856), mis on geneetiliselt seotud laulutüübiga "Lina elulugu".

Ametimeeste-lauludest on kõige enam vanasõna-ekstrakti andnud laulud meremehe ja mere kohta. Nt. vanasõnas EV 3929 tulevad ette sellised olematud asjad: linnul ei ole piima, kivil ei ole juurt, ka reel rasva, samuti tulel ei ole hända, eriti sageli aga veel ei ole oksa, lainel latva, mis defineerivad ka laulutüübi "Meres pole tuge"; viimane on tihti liitunud lauluga "Meremehe teadmata saatus". Loetletud absurdid on ka paröömikas rahvusvaheliselt tuntud, seega on siin laenu žanriline suund problemaatiline. EV 6725 on esindatud ainult kahe arhiivitekstiga ― Küll meri mihe tegeb (Kuu) ja Meri mind meheksi tihend, laivarikko rikka'aksi (Hlj), kuid tal on ka soome vasteid; ütlus on geneesiseoses väheproduktiivse laulutüübiga "Meri meheks teinud" ning laenamise suund pole taas selge. Nimetasime juba kosjateemade juures vanasõnatüüpi EV 6660, kus meremees läks merele ja võttis kalmu kaela; see motiiv esineb ka laulutüübis "Meremehe teadmata saatus".

Sepa kohta on ütlus Seni on sepal selget leiba, kuni lõksvad lõõtsalõuad (EV 10310; kolm üleskirjutust Mulgist); see motiiv pärineb laulutüübist "Sepp sööb oma töövaeva", mis on samuti lõunaeestilise levikuga.

Teekonnalaulude hulgas on lauluantoloogias toodud tüüp "Riia rikkumine", mille kohta on arvatud, et siin võiks leiduda ajaloosündmuste kajastusi. Laulul on ütlusvaste Riia olgu soola tuua, Tallinna raha taguda (EV 9616), selle varaseimad esinemused on aga M. J. Eiseni väljaannetes ega ole kardetavasti rahvaehtsad.

Kõrvuti lauludega konkreetsetest töödest on laule tööst ja tegijast üldse, usinusest ja laiskusest, virkuseõpetusi jms. Asjaomases antoloogias on nood paigutatud tsüklisse "Laulud elu hoolest ja murest".

Kõigepealt tuleb siin mainida kaht laulutüüpi, mis on tavaliselt omavahel liitunud ― "Uni ei anna uut kuube" ja "Uni saadab hulkuma". Nende tunnusvärsside kontaminatsioon (või ka esikomponent omaette) moodustab eesti regilaulude absoluutselt produktiivseima vanasõnaparalleeli ― Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki, tihti jätkuga ...uni saadab hulkuma(ie), magamine marssima(ie) (EV 12899; ehtsaks loetud üleskirjutusi on arhiivis üle 260, kuid väga rohkesti ka trükiallikaid). Nende laulude ja selle vanasõna suhted vajaksid hädasti spetsiaalset uurimist ― geneesi, geograafilise leviku jm. lõikes, paraku on see töö seni tegemata. Needsamad laulutüübid on jätnud veel paar muudki nõrgemat vanasõnalist jälge: Uni tuleb hulkudes, magamine marssides (EV 12907; paar üleskirjutust Saaremaalt) ja ütlus algusega Hukka läävä une magaje, raisku läävä raha lugeje... (EV 1536; üleskirjutusi peamiselt Mulgist).

Märgime veel muid paralleele virkuseteemaliste lauludega. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuine mõistab vitsa (EV 2914) on vanasõnana üsna jõulise olemisega (u. 25 kirjapanekut laialt alalt) ning tal on vaste laulutüübis "Kasvab tööga" ― taas on ebaselge, kas on esmane olnud ütlus või laul. Vanasõna algusega Tii tüü tüveni... (EV 12497) on mulgimaise levikuga ja tal on lauluparalleel rändmotiivi "Töötegijaid kiidetakse" näol. EV 12515 ― Töö kiidab tegijat on rahvusvaheliselt tuntud; Eestis võivad tal olla geneesisuhted laulumotiiviga "Töö kiidab, töö laidab".

N-ö. "õhtulaulu"-tüüpidele "Õhtu õnnega, hommik hoolega" ja "Õhtu toob õled tuppa" lähevad tagasi kõigepealt EV 14537 (nt. Õdang tule õnnen, hommug hoolen, mis on selgelt lõunaeestiline, nagu ka alliklaul ise); edasi EV 14533 algusega Õhtu paneb hooled ukse peale..., mille vanasõnaline käive on kaheldav; kolmandaks EV 14534 ― Õhtu tuleb õnne kaudu, videvik vil'la kaudu (1 var. Kursist).

Hoole- ja muremotiivide tsükkel n-ö. kitsamas mõttes on tüpoloogiliselt väga kirev ja segane. Siit pärinevad vanasõnalised derivaadid on EV 6908 algusega Mure ei lase magada... ja valdavalt lõunaeestiline EV 6921 ― Mure tege mustas, vaiv vanas ~häda halliks.

Hoole- ja murelaulude rühm laiemas mõttes (nagu ta on formeeritud viidatavas antoloogias) on sisuliselt üsna heterogeenne. Nimetame siit suvalises järjestuses veel mõningaid vanasõnaparalleele.

2 paralleeli on andnud laulutüüp "Hiljuke", mõlemad on esindatud üheainsa tekstiga: Enne aiga saab aiva tarka, hiljatsest saab ilmirikkas (EV 672; Lüg) ja Hillukesest saab inimene, enneaegsest asjaline (EV 1268; Vän).

Viha võtab vilja maast, kadedus kalad merest (EV 14028) on võimas läänemeresoomeline vanasõna: Eestist sadakond varianti, Soomest u. 180, mõned ka Karjalast (vt. PS 384); laulutüüp "Viha võtab vilja" on aga hõreda esinemusega ja põhjaeestiline. Siin on taas väga tõsiselt põhjust oletada, et vanasõna on olnud esmane, laul aga teisene. Probleem vääriks samuti eraldi uurimist.

Mehel lääs, miis ei võta; naises saas, saaja ei tetä; kodun kurdas, poiss ei jätä (EV 6629) on esindatud kahe lõunaeesti tekstiga. Teisalt olevat see teatav humoristlik edasiarendus laulutüübis "Kuhu pean minema", ja just Kuusalu variantides (VK III nr. 415 figureerib see motiiv tõepoolest tüpoloogilise üksusena "Surm ei võta"). Kust žanrist kuhu laenud liikusid, on taas hämar.

Mainitaval hulgal ütlusvasteid on ka lauludel õlle, viina, kõrtsi ja tubaka kohta (osa joodiku-teemalisi paralleele sai nimetatud juba kosja- ja abielulaulude juures).

Vähemalt 4 vanasõnalist üksust on andnud laulutüüp "Kus kõri pani kasuka" (teise nimega "Külm küsib kindaid"):

Tuntuim õllelaulutüüp "Humal hõikas" on kindlasti aluseks ütlusele EV 14129 ― Viin võtab mehe meele... mitmesuguste jätkudega, võib-olla ka ütlusele Ei ole mehel meelt pääs, poisil poolt aru (EV 6487; 1 var. Amblast). Selle laulutüübiga on tihti kontamineerunud tüüp "Õlu viib meeled peast", millest on pärit veel üks vanasõnastunud fragment algusega Õlut hullu, taar tarka... (EV 14646).

Paralleele muude õllelauludega: tüübist "Õlut jõin ja õndsaks sain" on pärit samaalguline EV 14647; paaris Saaremaa vanasõnatekstis (EV 14644) esineb ühend kadakad ja kümme kivi, humalad ja õllevili ~odravili, neil on vaste laulutüübis "Õlu kolmest kokku pandud".

Veel muid paralleele lauludest joodiku ja kõrtsiskäimise kohta. Hobune loodud ootajaks, naine vaene vaatajaks (EV 1333) tuleb samaalgulise nimega laulutüübist. Sõnaühend kõrtsipingi peesitaja (nt. EV 2425) esineb ka kõrtsilauludes, eelkõige tüübis "Kõrtsijoodik". EV 14130 ― Viin ütleb: viida aega, õlu ütleb: õle viil (1 var. Maarja-Magdaleenast) on pärit samaalgulise pealkirjaga laulutüübist.

Piibulaulust "Andke tubakale au" on ilmselt irdunud vanasõnaline üksus Sau lätt iks sälä taadõ (EV 10211).

Edasi tavandilauludest pärinevaid ütlusi.

Mardilauludest on vanasõnastunud 2 spetsiifilist fragmenti: Tuli peab toas olema, pane või pöial põlema (vrd. EV 12171) ja üheainsa Suure-Jaani tekstiga esindatud Mart teeb sillad soode peale, madalema maade peale (EV 6441); tavaliselt on sillategijaks Siim (st. simunapäev, 28. oktoober), nt. EV 6439; see motiiv tuleb ette ka simunapäeva-lauludes. Mõnedes mardilauludes esineb veel Palju lapsi, laiad silmad (EV 5573) ja lause Aja Anne, käse Kärtu (EV 226).

Muid juhuparalleele. Tabanisantide lauluga (< tabanipäev, 26. detsember) on seotud ütlus Jooda meest, küll mees näitab oma taba (EV 2487; ainus tekst Thor Hellelt). Vanasõnal Iin omma ikupäiva, taga latse laulupäiva (EV 505) on seoseid kiigelauludega, vanasõnal Mida pikem liug, seda pikem lina (EV 8795) vastlalauludega.

Paralleele laulu- ja pillimängu-teemaliste lauludega.

Üks on luadud luulijast, teine on luadud laalijast, kolmas musta mulla püerijast (EV 15004; 1 var. Iisakust) on laulutüübist "Pole loodud lauljaks". F. J. Wiedemanni vanasõnatekstide hulgas on lause algusega Kes on targem, see tasugu, sõnaseppa seletagu... (EV 11601), mis lähtub tüübist "Laulu lõpetus". Ja veel paar ütlust laulu ja pillimängu tulutuse kohta: EV 5623 toetub värsipaarile Ega leelost leiba saa, ega laulu lauda kata, mis tuleb ette laulutüüpides "Laul laua peal" ja "Laul antud ajaviiteks"; Pill ei toida pereta, kannel ei kata kedagi (EV 8843) esineb laulutüübis "Pill ei toida".

Suhteid looduslauludega.

Siin tuleb eelkõige kõnelda laulutüübist "Linnud toovad ilmad". On küsitav, kas selline laulutüüp üldse eksisteerib, kas teda on lauldud viisiga. Pigem on tegu kahe väga võimsa runovormilise vanasõna ühendiga: need on Kured lähvad ― kurjad ilmad, haned lähvad ― hall taga, luiged lähvad ― lumi taga (EV 4574; üle 200 kirjapaneku) ja Lõoke toob lõunasooja, pääsuke toob päevasooja, ööbik toob öösooja (EV 6124; ligi 100 kirjapanekut). Sügislindude vanasõna on tuntud kõigil läänemeresoome rahvastel peale liivlaste. Soomes ja Karjalas on tavaline redaktsioon Halla hanhen siiven alla, talvi joutsenen takana, millel on ka Ranna-Eestis lähivasteid, nt. Halla on hane noka all, lumi luike tiiva all (EV 6077); läänemeresoome tekstinäiteid vt. ka PS 56. Kevadlindude vanasõnas kohtab ka Eestis komponenti kägu toob suve sõnumid, mis on valdav Soomes ja Karjalas, nt. Käki tuo suven sanoman, pääsky päivän lämpimämmän; vt. ka läänemeresoome näiteid PS 467.

Samuti on kaheldav, kas on olemas eesti laulutüüp "Ilma tundmine": pigem on siingi tegu selle žanriga, mida soomlased kutsuvad sananlaskuruno. Eestist on vanasõnalise vastena küll üksainus Kuusalu tekst ― Kui ei külmä küünlällä, siis maksab matjuksella (EV 5092), kuid Soomes on analoogiline vormel tuntud mitmeis variantides, nt. Jos ei kylmä kynttelinä / eikä palele paavalina (paavlipäev, 25. jaanuar), / niin on halla heinäkuussa, / talvi keskellä kesää.

Looduslauludes on kolmaski küsitava olemisega tüüp ― "Kihulase laul", mille üdi on umbes: Parm pask jaanipäini, sääsk ~mina mees mihklipäini. Seesama vormel on kirjas ka vanasõnana (EV 8411) ning kuulub didaktiliste monoloogide hulka, mis on puhvervormiks vanasõnade ja loodushäälendite vahel (vt. ka järgnevas, ptk. 2.6 ). Veel võib teda lugeda mini-loomamuinasjutuks.

Nimetame veel juhuslikumaid paralleele lauludega loomadest. EV 12956 ― Ära usu hundi juttu (vahel ka jätkuga ...hundil on need hullud jutud... jne.) läheb tagasi laulutüübile "Hunt ja kits". EV 1608, nt. Undsõ um soe unu, vihm timä veli jätkudega ...kaste kaelalõikaja vm., on lõunaeestiline ja ilmselt seoses kagueestilise laulutüübiga "Hunt ja karjane". Suvel oled suureline, küll talvel tagasi annad (EV 10989; 1 var. Haljalast) on statsionaarne element laulutüübis "Siga suvel suureline". Tuhni muad, toida peäd (EV 12105; 2 var. Kodaverest) pärineb laulutüübist "Pisike punane põrsas", Siga silmista rumala, ometi osa magusa (EV 10386; 1 var. Vigalast) tüübist "Koer ja siga". Värsipaar Hobu meil jookseb ohja tõttu, kargab kaeravaka tõttu (vanasõnana EV 1334) on samaalgulise nimega laulutüübist.

Laene lüroeepilistest lauludest.

Laulus "Lunastatav neiu" esinevad värsid oma vend venelane; sugulane suur koer; võrivõõras palju parem jt., samu elemente kohtame ka vanasõnas EV 7989. Lõunaeestiline EV 8049 algusega Uma veli verepini... pärineb vist mujalt.

Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (EV 702) on laulust "Venna sõjalugu". Salme-laulus tuleb ette värsipaarik Küla annab külma nõu ~meele, rahvas raudase südame, samuti ka vanasõnas EV 5034 (u. 10 var.).

Laulutüübi "Suur härg" mõnedes Kuusalu variantides sisaldub värsipaar Küll härgä ärä vedäne, kui sarved pääs pidäne. Sama paar esindab ka vanasõnatüüpi EV 1399 Kuusalu redaktsioonina; selle tüübi normaalvormiks on Küll hobu veab, kui look peab; Haljala lauludes sellele vastet ei leidunud ― ehk on ka siin laul laenanud vanasõnalt.

Gustav Seen on Urvastest vanasõnana noteerinud teksti Kes no uma vere vette viskas vai uma kasu kaivu (EV 7855), analoogiline passus esineb laulutüüpides "Tütarde tapja" ja "Tütar vette".

Tuleks mainida veel olulist laulutüüpi "Palju" või "Vanaaegne palju", mis puudub siin viidatava antoloogia tüübinimetuste hulgast. Sellest laulust on nähtavasti pärit paröömilised üksused, nagu Kurjal herral kulda palju (EV 4652); Saanalabal lapsi paelu, pereparsil peerga paelu (EV 10225; 1 var. Vändrast); Teopoisil tööd on palju (EV 11938; 1–2 varianti Viljandist Juhan Kala kirjapanduna); Vaesel rahval valu palju (EV 13111; 1 var. samalt saatjalt).

Kordame lõpetuseks üle vanasõnadena produktiivseimad paralleelid regilauludega.

2.2.3. Mõistatuslaulud

Runovormilisi (või vähemalt parallelistlik-alliteratiivseid) mõistatusi on provisoorsete muljete põhjal koondkokkuvõttes isegi rohkem kui runovormilisi vanasõnu, otseseid tüpoloogilisi paralleele eesti regilaulu ja mõistatuse vahel seevastu hästi vähe. Seletuseks võiks olla see, et laenude põhiline liikumissuund on olnud regilaulust lühiluulesse ning kui õpetuslauludest ja mujalt oli leida rohkesti värsse (või paarikuid, kolmikuid jne.), mis sobisid olema didaktilised miniatuurid, siis usutavastigi väga vähe selliseid fragmente, mis olnuksid piisavalt mõistatuslikud, et iseseisvuda mõistatustena.

Teiseks, mõistatustel on regilauluga suhtlemiseks oma spetsiaalkanal ― nn. mõistatuslaul.

Mõistatuslaul on kummaline fenomen, mille kohta pole vale öelda, et ta on omamoodi vahežanr, kahe žanri kokkupuuteala. Vormi silmas pidades pole vale öelda ka, et ta on üks regilaulutsükkel (või isegi -tüüp). Mõistatuse poolt lähenedes pole vale öelda, et ta on üldjuhul mingite mõistatustüüpide kontaminatsioon, sest paljud mõistatuslaulu komponendid võivad tradeerida ka omaette mõistatustena. Kindlasti on eesti mõistatuslaul ka üks liik mõistatussarju ning seetõttu on teda küllalt ulatuslikult käsitletud Leea Virtase uurimuses "Suomalais-virolainen arvoitussarja" (Helsinki, 1966).

Nagu üldse mõistatussarjade, nii ka mõistatuslaulu varieerumispilt tervikuna on pulbitsev ja kirev. (Sellest kirevusest saab mõningase ettekujutuse ka antoloogia "Eesti rahvalaulud" I köite 1. vihu viimases rubriigis toodud aine põhjal.) Võib siiski märgata jagunemist mingiteks peamisteks alltsükliteks ja tuua välja mõned kõige sagedamini esinevad komponendid.

1. Meteoroloogia-tsükkel, kus on 3 järgmist põhikomponenti:

2. Kaunviljade tsükkel, mille põhiküsimused on:

3. Teraviljade tsükkel:

Konkreetsed viljad vastustes varieeruvad suuresti. Tulevad ette veel komponendid Kellel kollane kasukas?, isamees ihualasti jm. Tsüklil on tüpoloogilisi kokkupuuteid ka regilaulutüübiga "Odra ja kaera tüli".

4. Puude tsükkel:

5. Mesilase-tsükkel (või pigem -komponent):

6. Loomade tsükkel, milles küsimused ja neile vastavad lahendused kombineeruvad väga kirevalt. Põhikomponendid on sellised:

Omaette alltsüklisse hoiduvad koduloomi tähendavad komponendid, nagu

Mõistatuslaul võib olla üles ehitatud nii, et küsimus ja vastus vahelduvad n-ö. piitagant, või ka nii, et ühe alltsükli küsimused küsitakse järjest, vastatakse ära ja minnakse uue alltsükli juurde, või ka nii, et väga suur hulk küsimusi küsitakse järjest ja seejärel antakse suur hulk vastuseid järjestikku õiges järjekorras (mis võib tõstatada mnemotehnika-alaseid probleeme).

2.2.4. LÕPPRIIMILISED ÜTLUSED JA MÕISTATUSED

Eesti vanasõnade ja mõistatuste suhted uuema lõppriimilise rahvalauluga on süstemaatiliselt välja selgitamata, liiati ei ole keegi neid eraldi uurinud. Geneesisuhted võivad siin olla printsiibis samad, mis regilauludega: vanasõna või mõistatus võib olla lõppriimiline seetõttu, et ta on kui selline läinud käibele suhteliselt hiljuti, kui lõppriimiline traditsioon oli juba üldiselt maad võtnud, või seetõttu, et ta pärineb mõnest konkreetsest lõppriimilisest laulust (mõistatuste juures see viimane võimalus eriti kõne alla ei tule).
Lõppriimilisi vanasõnu ja mõistatusi on eestlastel tervikuna üsna vähe (vast suurusjärgu võrra vähem kui runovormilisi). Lõppriimilised folkloorsed aforismid on sageli humoristliku tooniga, ja kuna asjadel, mis on naljakad, on raske samal ajal olla tõsimeelselt õpetlikud, siis ei jäta nad ka summa summarum kuigi vanasõnalist muljet.

Et saada provisoorset ettekujutust sellest, milliseid lõppriimilisi üksusi on in spe bona eesti vanasõnade väljaandesse sisse võetud, toome neist lihtsalt mõningaid näiteid (kõik nad on ühtlasi sellised, millel juhtumisi on ka lauluparalleelid):

  • See on eit, kes leiba teeb
    ja lapsel laksu pe-sse lööb
    (EV 525)
  • Kaks kord aastas on kõht tühi:
    jaanipäev ja nelipühi
    (EV 2976)
  • Kapsasupp ja loomaliha
    see teeb kergeks mehe keha
    (EV 3218)
  • Kirik, kõrts ja palvemaja,
    neid on meie rahval vaja
    (EV 3827)
  • Kiripea kits ja kimbel mära ―
    nee on poissmehe ainuke vara
    (EV 3848)
  • Kes ei mõista kõrtsinal'la,
    karvust kinni, uksest välja
    (EV 4886)
  • Pane nahka rõõmuga,
    mis on saadud vaevaga
    (EV 7187)
  • Kellel neiul punapea,
    sellel süda pole hea
    (EV 7410)
  • Niidutöö pole kiidutöö,
    luisutöö pole viidutöö
    (EV 7425)
  • Rahaga saab kohta osta,
    rahaga saab kohtus kosta
    (EV 9452)
  • Vanatüdruk taevatui,
    vanapoiss põrgunui
    (EV 13613)

Lugeja võis loodetavasti veenduda, et eriti vanasõnalist muljet need tekstid oma valdavas vemmalvärsilisuses ei jäta.

Kui äsja loetletud ütlusest võis hea tahtmise korral välja lugeda ka mingi õpetliku iva, siis kõrvuti nendega käibis või käibib tohutu hulk lõppriimilisi kaksikvärsse, mis päritolult võivad juhtumisi olla ka väljapudemed lauludest (eriti vist mängu- ja tantsulauludest), kuid mida sel kujul iial pole lauldud, vaid ainult lausutud, ja mille esmane funktsioon on olnud teha nalja. Seega on nad lähedased muudele naljasõnadeks nimetatud kõnekäändudele ning neid võib pidada mingiks lõppriimilise laulu ja kõnekäänu vahenähtuseks. Sisu ja koomika ampluaa on üpris lai ― lastefolkloorist pätifolkloorini. Väga palju on ainest, mis ei kannata tsiteerimist. Toome arusaadavuse huvides neistki mõned näited.

  • Ajame juttu jumalast
    ja paneme piipu tubakast
  • Härra kapten kaalikas,
    silgusaba soolikas
  • Karu tuli koopast, vaatas kuud,
    nühkis oma pe-t vastu puud
  • Kas sa tead uudist,
    et siga tuli kuudist?
  • Kui müristas ja välku lõi,
    siis vanapagan silku sõi
  • Kukulind ja kägu,
    need on ühte nägu
  • Kõik võib olla, kõik võib tulla,
    mats võib maa peal mõisnik olla
  • Mis sa nutad, lillekapsas,
    homme oled lehma vatsas
  • Oh pasun, ära plära,
    sa oled häälest ära!
  • Pea lõuad, kui jõuad,
    kui ei jõua, osta lõuarauad!
  • Pe-s on kõik need puud ja laevad,
    meie meeste tööd ja vaevad
  • Pista, Kusti, kõik on klimbid,
    olgu prussakad või kilgid
  • Ruun oli haige, märal varss,
    mis siis muud, kui jala marss!
  • Siga oli rukkis, lambal tall,
    kana oli kõveras kuke all
  • Särk tuli püksist, vaatas kella,
    ütles: küll on tore olla!
  • Tulge appi, kass läks kappi,
    perenaise piimapütti!
  • Viru veri ei värise,
    takune särk ei kärise!
  • Õlut, viina kerele ―
    see on meele järele

Lõppriimilised on ka osa nn. nimesõimuvormeleid, mis samuti kujutavad endast kõnekäänu ja laulu vahevormi:

  • Ants-kants, kanavaras,
    musta kuke munavaras
  • Juhan Jussi tappis kassi,
    pistis pussi kassi ...
  • Jüri Jürnas, pe- kärnas,
    s-us särki, viskas märki
  • Kaarel kapsajuurikas,
    sea s-asoolikas
  • Mari, Muri, tsia sari,
    viie poisi vihmavari
  • Mart-lart, labakinnas,
    seatigu, seinapragu,
    põhituul ja põrsamagu
  • Mihkel, kihkel kitsehabe,
    vana Mihkel vaeguhabe,
    suur Mihkel suetsuhabe,
    pisike Mihkel piimahabe
  • Toomas tonti, härja lonti,
    kirju koera kinderkonti
  • Villem vilku, viis silku,
    aganane leib ja hapud silgud

Lõppriimilisi mõistatussalme on eesti arhiivitekstide seas küllalt rohkesti, kuid enamik neist on folkloriseerunud autorilooming ja me peatume neil seetõttu eraldi. Puhtfolkloorse tekkega lõppriimiline mõistatus on seevastu üsna haruldane; mitmed seesugustest on miskipärast eufemistlik-kahemõttelist laadi. Tuntumad on neist kaks:

2.3. ENIGMAATILINE AUTORILUULE

Enamik eestikeelseid riimmõistatusi on, nagu öeldud, teadaolevate või anonüümsete autorite looming, mis on trükiallikaist võimendatuna tuntuks saanud ja nähtavasti ka folkloorsesse käibesse läinud. See enigmaatiline luule ei ole, nagu kohe võime veenduda, puhtkirjanduslikult eriti kõrgemargiline, kuid igatahes on seda harrastanud ka mehed, kes kahtlemata kuuluvad eesti kirjandusklassikasse. Käsikirjalised arhiivitekstid varieeruvad ulatuslikult, kuid variaabluse iseloom on mitteloominguline ja destruktiivne, peamiselt unustamisest tingitud. (Analoogiline variaabluspilt on tüüpiline ka lõppriimiliste laulude juures.) Vahel puuduvad trükiallikad hoopis (või vähemalt meil pole õnnestunud neid seni leida) ja teksti algkuju võib rekonstrueerida vaid oletamisi.

Varaseimad teadaolevaist on 1821. aasta "Maarahva Nädalalehes" avaldatud riimmõistatused, mille autoriks on üsna tõenäoliselt O. W. Masing:

1864. a. "Perno Postimehes" nr. 37 avaldatud anonüümne luuletus (võib-olla on selle autoriks J. V. Jannsen ise):

Järgmine salm on samuti anonüümne ja ka selle algallikas leidmata (siinne kuju on oletatav umbkaudne rekonstruktsioon arhiivitekstide põhjal):

Arvatavasti on Jakob Hurt teinud mitmed mõistatussalmid, mis on avaldatud "Eesti Postimehe Lisalehes" 1871, nr. 12 ja 13:

On olemas ka terve lõppriimiline "mõistatuslaul", millest on rohkesti käsikirjalisi jälgi arhiivis, kuid mille algallikas on samuti seni leidmata ja autor teadmata. Saan seepärast anda siin taas vaid selle umbkaudse rekonstruktsiooni:

Eesti mõistatuste üks perifeerseid hilistekkelisi alaliike, mida muude hulgas juba ka mainisime, on tähemängud. Eestikeelsed tähemängud on tehtud 3 põhimalli järgi: Tähemängude juurest hargneb jälle retoorika ja enigmaatika kokkupuutesõlmi. Eesti tähemängude hulgas ei ole, tõsi küll, peaaegu üldse anagramme (st. tähemänge, mis kasutavad Rimalda-Ramilda-Miralda-Marilda-tehnikat). Eesti nüüdisfolklooris leidub anagrammidele rajatud üksusi (ehkki mitte rohkesti), kuid nende funktsioon on pigem retooriline, st. nad on orienteeritud siivutuste tekitamisele näiliselt mehaaniliste võtete abil: murukannike, Juta Silk jts. Žanriliselt hübriidsed on ka mitmesugused muud keelelistel deformatsioonidel põhinevad üksused, nt. mängud sõnarõhkude ja väldetega, nagu Eska vaali saaba laaga un ditu litul gaana (mis peab tähendama 'Ees kaval isa palaga, hundid tulid hulgana') või All ooruspu viilusah viidegas vaatus ('All orus puu vilus ahvide kasvatus').

Tähemängude harrastus tekkis Eestis möödunud sajandi teisel poolel, arvatavasti saksa eeskujudel, ning oli sajandi lõpukümnendite perioodikas ja kalendrikirjanduses hästi intensiivne. "Eesti Postimees" kuulutas näiteks 1881. a. välja koguni tähemänguvõistluse ja osavõtt sellest oli väga agar.

Ka varaseim eestikeelne tähemäng on avaldatud "Maarahva Nädalalehes" 1821. a. ja sellegi autoriks on vist O. W. Masing:

Eesti kirjameestest on Fr. R. Kreutzwald olnud tootlikem tähemängulooja (ta "Laulude" 1953. a. väljaandes, lk. 303 jj. on neid toodud üle 20). Kreutzwaldi tehtud on ka kõigist tuntuimaks saanud ja ilmselt sekundaarse folkloorse käibe omandanud tähemängud.

Anonüümse autori loodud tähemäng (varaseim esinemus "Oleviku Lisas" 1882, nr. 15), mida M. Kampmann on ekslikult pidanud Kreutzwaldi omaks:

Ado Reinvaldile omistatud tähemäng (1878):

Järgmise tähemängu autoriks on pakutud A. Grenzsteini ning J. Hurta (varaseim teadaolev esinemus trükistes 1879):

Ado Grenzsteini tähemäng (1887):

Jaak Järve tähemäng "Virulase Lisas" 1888, nr. 17:

Fr. Kuhlbarsi tähemäng (1902):

Toome paar näidet ka anonüümsete kirjasaatjate kaastöödest "Eesti Postimehe" 1881. a. tähemänguvõistlusele (kõigi järgnevate salmide vastuseks on: Kali/Nali/Tali/Vali):

  • K-ga võid mind ära juua,
    n-ga võin sull' naeru tuua,
    t-ga palju lund võib tulla,
    v-ga saan ma vali olla

  • N-ga kosutan ma sind,
    k-ga aga jood sa mind,
    Tartu keeli olen taar,
    t-ga mu sees jaanuar

  • T-ga toon ma tuisku, külma, maru,
    v-ga panen kõrvad kiunuma,
    n-ga jookseb jutt vast ülearu,
    k-ga võid mind kannust rüübata

  • K-ga olen kuivand kurkudele rohuks,
    v-ga varastele hirmutavaks ohuks,
    t-ga olen aeg, mis väga kibe,
    n-ga ajaraiskaja, mis usin, libe

  • K-ga joodan Eesti meest
    kena kirju kannu seest,
    n-ga hõiskan õnnehäält
    varrude ja pulme päält,
    t-ga olen abiks veel
    rabas, metsas, mäda teel,
    kui mul omaduseks v,
    üle vee teen tubli tee

2.4. PARÖÖMILINE AUTORILUULE

2.4.1. Tsitaadid "Kalevipojast"

Mitmeid tsitaate "Kalevipojast" on palju kordi korratud kooliõpikuis jt. laia levikuga trükistes, mis võib olla algkiirenduse andnud nende folkloriseerumisele. "Kalevipoeg" on ka ise n-ö. 5% ulatuses folkloorse põhjaga teos, temast hilisem arhiivimaterjal laseb arvata, et mitmeil puhkudel on pärisfolkloorne ja kalevipoeglik aines traditsioonikandjate teadvuses segunenud.

Vaatame edasi rahvaloomingu ja Kreutzwaldi loomingu vahekordi mõnede tuntumate "Kalevipoja"-sententside ja rahvapäraste vanasõnade näiteil. Tuntuimaiks on "Kalevipoja"-sententsidest saanud kaks:

1. Tänasida toimetusi...

Autentseiks loetavaid käsikirjalisi arhiivitekste on ligi sadakond. "Kalevipoja" sõnastusega kattuvaid või sellele lähedasi üleskirjutusi on mitmetelt hea rahvaehtsustasemega saatjalt, nagu A. Ploompuu ja J. Rebane (Kuu), P. Jagor (Aud), A. Truu (Pöi), J. Kala (Trv), M. Särg (Trm), R. ja M. Viidalepp (mitmelt poolt).

Võtame "Kalevipoja"-pärasuse tunnusteks
1) kujundi homse varna ja
2) regilaululiku trohheilise rütmi.

Arhiivitekstide hulgas leidub sisult lähedasi, kuid ilma nende vormitunnusteta tekste, nagu Ära jäta toda hummõnõs, mis täämbä tettä võit (Ote) jts., samuti tekste, kus homse varn on olemas, kuid rütm puudub, nt. Mis täna teta võid, seda ära viska homse varna (Trv), ning ka selliseid, kus homse varn puudub, kuid on selge lõppriim ja rütmialgmed, nt. Mis sa tahat tetä, ära hommenis jätä (Trt). Eesti vanasõnade väljaandes on kõik need koondatud omaette tüpoloogiliseks üksuseks (EV 1469).

Kas need arhiivitekstid on mõjustatud "Kalevipojast" või ei ole? Ja teisalt: mida Kreutzwald pani omast käest ja mida teadis folkloorist, st. kas midagi lähedast oli eesti traditsioonis olemas enne "Kalevipoega" ja mis see oli?

Ilma homse varnata rahvusvahelisi paralleele on samuti kuhjaga, sh. saksast: Was du heute tun kannst, verschiebe nicht auf Morgen, samuti kõigilt läänemeresoome rahvastelt (vt. PS 149).

Oli olemas ka "Kalevipojast" varasemaid või temaga samaaegseid eestikeelseid tekste, näiteks G. G. Marpurgi lõunaeestikeelses õpikus "Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis" (Tartu, 1805, lk. 72): Mes sinna täämba peat teggema, sedda ärra wiwita mitte hommungo päle..., või ühes 19. sajandi alguse aabitsas: Mis sa tän-na jou-ad teh-ha, sed-da ei pea mit-te hom-seks jät-ma. Ning veel: Laakmanni 1862. a. kalendris on avaldatud anonüümne jutuke "Vana Hindriku õpetuse sõnad", mis koosnebki pea tervenisti targa vanakese Hindriku üksteise otsa lükitud paröömiatest ja lõpeb sellega, et kuulajad läksid laiali ja tegid jälle kõike nii, nagu ei peaks. Hindriku õpetuste hulgas on ka passus: ...ära jäta mitte homse peale, mis sa täna võid teha. Kas jutukese autor, tõlkija või mugandaja võiks olla Kreutzwald ise, kes sellal Laakmannile aktiivset kaastööd tegi?

Sententsi Tänasida toimetusi... rütmistus on kindlasti Kreutzwaldilt. Praeguseks on ka troop homse varna viskama omaette kindlasti tuntud ja tarvitatud olnud ning uuesti ununema hakanud. Oletatavasti on seegi Kreutzwaldi enda looming ― seda kinnitab nt. tõik, et "Alg-Kalevipojas" ei olegi vastavas kohas veel homse varna, vaid homse kaela. Lõplikus tekstiväljas on üksteisest läbi põimunud kõik mõeldavad mõjufaktorid:
1) "Kalevipojast" varasemad võõr- ja eestikeelsed trükitekstid, mida Kreutzwald võis teada;
2) "Kalevipoja"-eelne eesti suuline traditsioon;
3) "Kalevipoeg" ja tema võimendid (kooliõpikud jm.);
4) "Kalevipoja"-järgne ja temast mõjustatud suuline traditsioon.
Pole välistatud, et Kreutzwaldil polnudki siin mingeid allikaid ega eeskujusid, vaid ta tegi selle sententsi täiesti omast peast.

2. Ülemaks kui hõbevara...

Sententsi võimendus hilisemais trükistes on märksa tagasihoidlikum ning ka autentseiks peetavaid arhiivitekste on pelgalt 20 ringis.
Ei saa vist tõestada, kuid võib üsna suure tõenäosusega oletada, et Kreutzwaldile on siin eeskujuks olnud Piibel ― eriti kaks järgmist passust (tsitaadid on Thor Helle 1739. a. esiktrüki järgi): Piiblikohti, kus tarkust, mõistust, õpetust seatakse ülemaks kullast ja/või hõbedast ja/või varandusest või nendega samaväärseiks, on veelgi: vt. nt. Õp 3,13–15 ja 8,11; Saal. Tark 7,8–9.

3. Ära hõiska enne õhtut (EV 1689)

Võib vaielda, kas see ütlus on vanasõna või kõnekäänd, kuid kaasaegses traditsioonis on ta kindlasti üldtuntud ja igapäevane. Selles lühidas sõnastuses esineb ta meie andmetel esmakordselt "Sakala Kalendris" 1880; ehtsaiks peetavaid käsikirjalisi noteeringuid on alates 1880. aastate lõpupoolest. "Kalevipojas" on ütlusele Ära hõiska enne õhtut kaks erinevat paralleeli:

Arhiivimaterjal laseb arvata, et ka need 2-värsilised vormingud, mis kindlasti lähtuvad "Kalevipojast", on suulises hilistraditsioonis mõnevõrra kodunenud (eriti esimene): neid on üles kirjutanud nt. O. Loorits, M. Mäesalu, U. Kolk jt.

Kreutzwaldi redaktsioonide ja (arvatavalt rahvapärase) lühiredaktsiooni geneesisuhete kohta võib teha kaks alternatiivset oletust:

Kujundielemendid ära hõiska ja enne õhtut tulevad ette veel selle vanasõnaga sünonüümseis tüüpides, nagu Ära hõiska enne, kui õlu peas (EV 1687), Ära kiida päeva enne õhtut (EV 3750), Ära kiida ilma enne õhtut (EV 3748) jt., nii et nende kontaminatsioon võinuks väga hästi tekkida ka folkloorselt. Kuid vähemalt viimane neist on kindlasti tuttav olnud ka Kreutzwaldile, sest ta on teinuid sellest oma vanasõnade ja kõnekäändude käsikirjas (ilmselt Hupeli grammatika 2. trükist lähtuvalt) mõningaid modifikatsioone.

XIX laulus järgneb Ära hõiska...-sententsile vahetult värsipaarik Õnnemunal õrna koore, / Visam süda viletsusel, mida A. Annist on samas kommentaaris pidanud edasiarenduseks rahvapärasest vanasõnast Õnnemunal õrna koori. See arvamus on ilmselt ekslik, sest miski ei kinnita, et säärane eesti vanasõna oleks olemas. Ainus käsikirjatekst Õnne koor on õrnam kui mull, mis teda esindab, on pärit Kreutzwaldi enda käsikirjast (nr. 694). Kuid Kreutzwald on aforisme sadade kaupa omast peast välja mõelnud ja eesti vanasõnade pähe kirja pannud ning seegi juht on ilmselt üks neist. (Sõna mull ei esine vist üheski teises eesti vanasõnas, kuid on olemas väga vana ja väga laia tuntusega Inimene on mull (ladina Homo bulla jpm. keeltes), ning Kreutzwald võis seda saksa vm. keele kaudu teada.)

4. Meest sõnast, härga sarvest (EV 6619)

Vanasõna on rahvusvaheliselt tuntud. Läänemeresoome rahvastel (otsustades vähemalt PS 238 põhjal) domineerivad just ellipteeritud verbiga sõnastused, ning A. Annist on samas "Kalevipoja"-kommentaaris (I kd., lk. 466) arvanud, et ka eesti keeles on vanem kuju olnud just see lühem. Eesti arhiivitekstidest sugeneb siiski mulje, et vanem "normaalkuju" on olnud pigem Meest peetakse sõnast, härga sarvest ning elliptiline kaanonvorm on esindatud just rohkete trükitekstide ja valdavalt hiliste käsikirjaliste noteeringutega. "Kalevipojas" figureerib see üksus modifikatsioonis

Arhiivimaterjalis on 2-verbilised sõnastused samuti enamasti hilised ja võib oletada, et noodki on mingiti mõjustatud "Kalevipojast". On esindatud näiteks verbipaarid peetakse ― veetakse; peetakse ― hoitakse; peetakse ― seotakse; seotakse ― veetakse; sõlmitakse ― veetakse; sõlmitakse ― põimitakse; seotakse ― sõlmitakse jt. Kuid leidub ka 2 teksti 19. sajandi lõpust, mis on kirja pandud täiesti usaldatavate Põhja-Virumaa saatjate poolt ning "Kalevipoja"-versioonile üsna lähedases sõnastuses: Härgä sarvist seotasse, meesta sõnuist sõlmitasse (Lüg 1889, saatnud E. Bachmann) ja Miest sõnasta sõlmita, härga sarvista siutis (Jõh 1890, saatnud N. Otto).

Taas võib folkloori ja autoriloomingu suhte kohta teha kaksipidiseid oletusi:

1) ka Bachmanni ja Otto tekstid on ikkagi "Kalevipojast" mõjustatud (n-ö. üldisi loodusseadusi arvestades tundub see alternatiiv tõenäolisem);

2) Kreutzwald on võtnud selle ütluse juba algselt 2-verbilisena näiteks Põhja-Virumaa suulisest traditsioonist.
Viimast oletust näib toetavat see seik, et algriimiline paar sõna ― sõlm on mitmes žanris (eelkõige regilaulus) üsna sagedane. Kuid teisalt on "Alg-Kalevipojas" see koht sõnastatud niiviisi: Sõnast peetaks mehikesta, / Niikui härga sarvedesta ― ning pole hästi usutav, et Kreutzwald oleks vahepeal saanud juurde uut rahvaehtsat materjali. Pigem sõltus hilisem redigeering ikkagi puhtalt Kreutzwaldi enda maitsemuutusest. Et ta selle taustal tundis mingit suulist redaktsiooni ütlusest Meest sõnast, härga sarvest, selles on raske kahelda.

5. Parem pool muna (heaga)... (EV 8969 ja 8970)

"Kalevipoja" XII laulus (87–90) on vahetult kõrvuti 4 järgmist värssi:

Esimese värsipaari kohta ei saa otsest folkloorset prototüüpi näidata, kuigi muis seostes tulevad folklooris ette sõnapaarid riid ― rahu, tüli ― tuli ja tüli ― riid. Munapooliku-sententsi suhted folkloorsete vanasõnadega on aga taas problemaatilised. Üldidee ja struktuuri poolest on tal mitmeid paröömilisi analoogiaid, kõige ligem neist on aga kindlasti EV 8969, millel on Eestis 2 põhiredaktsiooni: Viimast redaktsiooni on üles kirjutatud enam Lõuna-Eestist ning on raske arvata, kas siin on "Kalevipoja" mõjusid või ei; folkloorse tekke oletust toetab see, et algus Parem pool muna... on ka väga võimsa ülemaalise levikuga tüübil EV 8970 (jätk ...kui tühi koor (koguni) vmt.), kust see element võidi üle võtta. Usutavaim tundub, et poole muna-värss on loodud mingeil folkloorsetel eeskujudel, vaenus vana kana aga pärineb Kreutzwaldi omaenda meelest (ka on see sõnaühend folkloori kohta kahtlaselt üle allitereeritud).

6. Veri nõuab vere hinda (EV 13942) ja Ülekohtul pole õnne ~hinda (EV 15114 ja 15115).

"Kalevipoja" IX laulus (674–676) on vahetult kõrvuti 3 järgmist värssi:

1. värsil on või oli suulises hilistraditsioonis kindlasti paralleel, mis on eriti tuntud vast parodeeriva lõppriimilise jätkuga: Veri nõuab vere hinda, torkan sulle pussi rinda. Paröömiline idee 'Veri vere vastu!' kui selline oli Kreutzwaldile kahtlemata tuttav, nt. ülirohkesti tsiteeritud piiblikoha 1Ms 9,6 kaudu (Thor Helle tõlkes: Kes innimesse werd ärrawallab, selle werri peab innimesse läbbi sama ärrawallatud...); kas ja milliseid kehastusi oli sel ideel aastat 150 tagasi eesti paröömikas, seda ei võimalda meie arhiivimaterjal tuvastada. Võib aga arvata, et kogu teadaolev suuline esinemus on tekkinud "Kalevipoja" toel.

Ka 2. värsist on arhiivis mõned tagasikajad ― Ülekohtul pole õnne (EV 15114) ja Ülekohtul pole hinda (EV 15115), kuid nende tegelik suuline käive on küsitav; õnne on ehk krüptilise uinu asendus ning hinda tahtlik või kogematane laen eelmisest värsist.

7. Võlg on võõra oma (EV 14325)

"Kalevipoja" VI laulus (507–509) on vahetult kõrvuti 3 järgmist värssi:

Ütlust Võlg on võõra oma esindab üle 100 ehtsaks peetava arhiiviteksti ja esmapilgul näib kohtlane arvata, et folkloor laenas selle Kreutzwaldilt ja mitte vastupidi, kuid varaseim üleskirjutus on Kreutzwaldilt endalt ja juba siin veidi kahtlaselt trohheiline: Võlg on ika võõra oma ― seega ei tohiks välistada võimalust, et see ilmtuntud ja väga sageli kasutatav klišee on kummatigi laen "Kalevipojast".

8. Muid paralleele

1.–2. värss on tehnilistel põhjustel toodud vanasõnana EV 10632, kuid sisaldab folkloori ehk vaid sõnapaaride sugu ― võsa ~võsu ja känd ― võsu näol. 3. värss on aga kindlasti folkloorne: Igal linnul oma laul (EV 5896) on tohutu rahvusvahelise levikuga vanasõna ning esineb ka eesti vanades trükiallikates; Kreutzwald teadis seda kas elavast pruugist või vähemalt Hupeli kaudu.

Sellele kohale on Kreutzwaldi enda vanasõnade ja kõnekäändude käsikirjas (nr. 323) lähend Kena kaun, inetu iva (EV 3586), mis kuulub aga arvatavasti Kreutzwaldi isiklikku aforistikasse. Metafooripaare koor ― iva, koor ― tuum ringleb peamiselt eestikeelseis trükiallikates ja neil pole suuremat folkloorset alust, kuid asjade välist ja tegelikku olemust vastandavaid kujundeid tervikuna on paröömikas rohkesti ja see teema üldse on produktiivne.

Nimetame veel mõningaid "Kalevipoja"-passusi, mis on trükiallikate võimendusel tuntuks saanud ja ehk ka mingivõrd suulisse käibesse läinud, millele ei saa aga tuua selgemaid prototüüpe eesti folkloorist:

2.4.2. Mõttesalmid

Eesti tuntuim mõttesalmide sepitseja on Ado Grenzstein-Piirikivi. Valdava osa Grenzsteini lühiluulest võib kätte saada raamatuist "Laulud ja salmid" (Tartu, 1888; tähistatud siin toodavate näidete juures lühendiga LS) ja "Mõttesalmid" (Tartu, 1899). Grenzsteini mõttesalme leidub hulganisti ka 19. sajandi lõpukümnendite perioodikas, eriti "Olevikus", mille toimetaja ta teatavasti oli.

Grenzsteini salme on vohavalt palju taastrükitud (ning seeläbi populariseeritud ja võimendatud) koolikirjanduses ja mujal ning mitmed neist said tõepoolest väga tuntuks. Käsikirjaliste arhiivitekstide hulgas on palju õpilaste kirjapanekuid, mille kohta pole üldjuhul selge, kas nad peegeldavad lihtsalt teadmust või tegelikku suulist pruuki (kui nad ei ole muidugi kooliraamatuist või mujalt lausa maha kirjutatud), st. nende sekundaarse tradeerimise võimsust ja ulatust on pahatihti raske hinnata.

Kõige tuntumaks on Grenzsteini salmidest saanud järgmised:

Toome näiteid veel Grenzsteini muudest mõttesalmidest, mis ei figureeri eesti vanasõnadena EV-s, kuid esinevad paljudes trükistes ja mittefolkloorseiks loetud kirjapanekutes:

Grenzsteini mõttesalmid ei meenuta üldiselt mingeid kindlaid eesti vanasõnu. Millistel ainetel nad on (kui on) loodud, on seni teadmata ja otsinguid võimalike saksa vm. allikate leidmiseks pole tehtud. Mitmeil puhkudel viitab Grenzstein küll ise eeskujudele, mil need või teised salmid põhinevad. Näiteks väidab ta, et vene vanasõnade ainetel on tehtud järgmised:

Pole teada, kas Grenzstein kasutas vene prototüüpide leidmiseks mingeid kindlaid allikaid või meenutas neid omaenda mälu järgi. Siinseist 1. teksti selge prototüüp on Покончил дело ― гуляй смело, 2. teksti puhul võiks oletada prototüüpi, mis kõlaks umbes Коли сам плох, не поможет и Бог, 3. teksti puhul võiks viirastuda Ошибайся, но признайся vmt., kuid ma pole kaht viimast leidnud ühestki suuremast vene vanasõnade allikast.

Peeter Grünfeldt, üsna tuntud kooli- ja kirjamees, luuletaja, ajakirjanik ning Jakob Hurda rahvaluulesaatja Rõngust on jätnud endast kaks tuntumaks saanud mõttesalmi. Need on:

See salm leidub Grünfeldti väljaandes "Noorerahva käsiraamat" (Tartu, 1896, lk. 32) ja sekundaarse vanasõnana EV 12199, kuid vaieldamatult rahvaehtsaid kirjapanekuid sellest on vähe. Esineb ka salmialbumeis.

Esmakordselt avaldatud Grünfeldti raamatus "Kirju kimbukene" (Tartu, 1899, lk. 22). Rohkete trükiallikate tõttu on kirjas vanasõnana EV 12082, kuid rahvaehtsaid üleskirjutusi tast õieti pole.

Mihkel Kampmann on vist teinud 2 järgmist mõttesalmi:

Eriti populaarseks saanud ega suulisse käibesse läinud pole neist kumbki.

Mitmed parömioloogid on hoiatanud, et autorsust, mida ühele või teisele lendsõnale on omistatud ühes või teises allikas, ei saa igakord võtta puhta kullana. Nagu traditsioon tavatseb kuulsate isikutega ühendada jutusüžeid vm. folkloorseid motiive, nii omistatakse neile tihti ka tuntud ütlusi. Taylor ja Kuusi mainivad näiteks kurioosumit, et Martin Lutherile on omistatud salmikest

Nii on mõningast segadust ka M. J. Eiseni autorsusega.

on üks tuntumaid eesti mõttesalme üldse ning rohkem kui 40 rahvaehtsa üleskirjutusega arvel ka eesti vanasõnana (EV 9401). M. Kampmanni õpikuis on salmi autorina nimetatud kord Ado Grenzsteini, kord Jaan Bergmanni. Kuid varaseim allikas, kus see salm üldse esineb, on Grenzsteini enda "Eesti Lugemiseraamat" I (1887), ja Grenzstein väidab (loodetavalt õigesti), et autoriks on Eisen.

on teine üsna tuntud mõttesalm, mille autoriks Grenzstein sealsamas õpikus peab Eisenit. Seegi salm on kirjas ka vanasõnana (EV 13008; ehtsaks peetavaid käsikirjatekste u. 25).

Jaan Bergmann on oma "Laulude" väljaandes (Tartu, 1901) toonud kimbukese omaenda mõttesalme läbisegi teiste autorite omadega ja isegi folkloorsete vanasõnadega. Mida Bergmann nii tehes mõtles, seda on raske arvata. Näiteks:

autoriks on Kreutzwald (ütlus on pärit Kreutzwaldi juba mainitud käsikirjast). Pole ilmselt folkloorne vanasõna, ka mitte sekundaarselt folkloriseerunud, kuid on tsiteeritud suures hulgas trükiallikais.

(EV 807) ei saa parimalgi tahtmisel lähtuda Bergmannist, sest on varasemaid üleskirjutusi, alates juba Rosenplänterist. Kas ta on autorisalm, pole teada. Regilauluvastet talle leitud pole. Ühelgi teisel läänemeresoome rahval teda ei tunta. Annab, tõsi küll, aimata üsna selgeid Piibli-eeskujusid, eriti 3Ms 19,32: Ühe vana halli ees pead sa üles tõusma ja ühe vanale au tegema...

esineb samuti Bergmanni mõttesalmide hulgas ja on võib-olla tõesti Bergmanni enda tehtud. M. Kampmann pakub küll selle salmi autoriks hoopis A. Grenzsteini, kuid Grenzsteini mõttesalmiraamatuis seda ei leidu.

On veel mitmeid lõppriimilisi kaksik- ja nelikvärsse, mis pole laenud lauludest ja vormitunnuste poolest sobiksid olema autorisententsid, kuid autorid ei ole teada.

Üks tuntumaid sellistest on

Riimipaar aita ― laita iseenesest on nii vana kui eestikeelne lõppriimitraditsioon üldse ja esineb korduvalt juba varaseimas värsistatud kirikulauluraamatus (1656); ka on see lõppriimilises folklooris sagedasi stampe.
Kus viga näed laita... ilmub trükistesse C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemiseraamatu" I osas (1867) ning kordub edasi paljudes hilisemais kooliõpikuis. Jakobsonist hilisemaid arhiivitekste on peaaegu kogu Eestist. Kuid leidub ka mõningaid problemaatilisi, suhteliselt varaseid kirjapanekuid 1860. ja/või 1870. aastaist (nood on täpsemalt dateerimata): Rudolf Kallaselt (Viljandi?), Joosep Kapilt (Suure-Jaani), ka Jüri Petersonilt (Vändra) sõnastuses Kui näed laita, siis tule ja aita. Ilmselt aga varaseim käsikirjatekst vanas kirjaviisis on Saaremaalt kelleltki anonüümselt Püha koolmeistrilt, arvatavasti 1860. aastaist, ning see on Jakobsoni ja veel hilisemate allikate "normaalkujust" mõnevõrra erinev: Kus wigga nääd, seäl laida, kellel hädda on, sedda aita.

Ütluse (või mõttesalmi) päritolu kohta võib taas teha vaid oletusi:

1) ta on tekkinud folkloorselt ja levinud ehk esialgu kuskil maa lääneosas (aita ― laita-paar esineb ka veel vanasõnas Las ilm laidab, küll Jumal aitab ~Keda rahvas laidab, seda Jumal aitab (EV 2002), mille 4 üleskirjutust on Pärnumaalt ja 1 Karuselt);

2) kõige põhjaks on Püha koolmeistri tekst (pole uuritud, kas sel võinuks olla inspiraatoreid näiteks kirikulauludes); Rudolf Kallas redigeeris selle oma vanasõnade käsikirjas praegusesse tavavormi, Jakobson sai oma teksti Kallaselt (võib-olla Joosep Kapi vahendusel); kogu hilisem esinemus on lihtsalt Jakobsoni ja järgnevate õpikute tagasipeegeldus.

Kõnealusest ütlusest võib olla eeskuju saanud ka Grenzsteini mõttesalm Narrid laitvad, / targad aitavad, mis pole küll tuntute hulgast.

Kuigi paröömiate jm. üksuste pääs folkloori toimub range konkursi kaudu (vt. lähemalt ka järgnevas, ptk. 3.6 ), tuleb trükiallikate võimendavat kaasmõju suulisele traditsioonile (eriti hilistraditsioonile) silmas pidada kõikjal, kus neid allikaid on olemas.

on arvatavasti folkloorse tekkega värsike, iseasi, kas ta on žanrilt vanasõna või lastelaul või midagi veel muud. Tähelepanuväärne on ta selle poolest, et talle kuulub vist absoluutne üleskirjutatusrekord kogu eesti folklooris: arhiivitekstide hulk on kuskil 3000 kandis. Kõige muu taustal on ilmne, et selline fluktuatsioon ei saa olla päris juhuslik. Põhjusteks võib pidada nt. järgmist:

1) W. Andersoni lastefolkloori kogumise aktsiooni 1920. aastail (enamik selle tüübi üleskirjutusi pärinebki Andersoni kogust);

2) selline üleskirjutuste hulk on aga erandlik isegi Andersoni kogu foonil ― ilmselt seetõttu, et enne Andersoni oli töös veel üks võimendi: Kilter, kubjas... esineb Eduard Vilde "Mahtra sõja" absoluutses alguses motona ja fragment sellest veel 1. peatüki pealkirjana, ning "Mahtra sõda" on (vast Oskar Lutsu "Kevade" kõrval) olnud läbi 20. sajandi üks loetavamaid ja tuntumaid asju kogu eesti kirjandusest ning seda on väsimatult õpitud ka iga astme koolides iga riigikorra ajal.

2.5. SUHTEID RAHVAJUTTUDEGA

2.5.1. Eesti ütluste paralleele rahvajuttudega

Vanasõnu ja kõnekäände esineb muinasjuttudes ja naljandites rohkesti n-ö. retoorilise maitseaine tasemel, nagu suulises kommunikatsioonis üldjuhul; see on omaette teema. (Vt. ka näiteid Pille Kippari töös "Rahvaluule lühivormidest loomamuinasjutus" (Emakeele Seltsi Aastaraamat 14/15 (1968/1969)).

Üldtuntud tõik on see, et muinasjutt tihti lõpeb vanasõnaga, mis justkui võtab kokku jutust tuleneva õpetuse, analoogiliselt nn. moraaliga valmide lõpul, samuti see, et rahvajuttude retoorikasse kuulub siirdevormeliteks nimetatud elemente, nagu tavalisim Mõeldud ― tehtud (vrd. vanasõnades EV 7040 ja 7036).

Siin tooksime näiteid peamiselt tüübikindlatest vormelitest, st. ütlustest, mis on seotud selle või teise kindla jututüübiga. Põlvnemissuund on siingi vist enamjuhul n-ö. suuremalt väiksemale: tavaliselt pärineb ütlus jutust, kuid on võimalik ka, et jutt kasutab ja töötleb mingil viisil juba olemasolevat ütlust.

Ütlusteks iseseisvunud tüübikindlaid vormeleid on eesti folklooris vast sadakond. (Senine jutuvastete otsing vanasõnadele ja kõnekäändudele ei ole olnud ammendav, kuid loodame, et esmatähtsad paralleelid on kätte leitud.)

Üksikuist jutuliikidest on vanasõnadel ja kõnekäändudel olnud kõige elavam ainevahetus kindlasti naljanditega. Üpris palju paralleele on ka loomajuttudega, samuti juttudega rumalast kuradist, üsna vähe aga imemuinasjuttudega.

Järgnevad näited on reastatud umbkaudu Aarne-Thompsoni juturegistri tüübinumbrite järgi.

A. Loomamuinasjutud (AT 1–299)

Sõnaühend hapud viinamarjad, mis kaasajal on ka meil tuntud ütlusena, lähtub valmist "Rebane ja viinamarjad", mis loomajutuna kannab tüübinumbrit AT 59.

Võrdlus Nagu rebane küpsetab sitikat mullusel tuleasemel on viide muinasjututüüübile AT 65*, kus rebane seda teeb ja pärast kurdab, et küpses liiga krõbedaks.

Abi aiast, vari võrgust (EV 13) on seotud jututüübiga AT 71*: siin on jänes v. rebane aiateiba v. õlekõrre v. ohakavarre vmt. ääres vihmavarjus ja kommenteerib oma olukorda selle vormeliga.

Kel kitsas, tuu pake vällä (EV 3909; paar lõunaeesti teksti vanasõnadena) ― jututüübis AT 80 ütleb nõnda siil, kui ta karu pesast välja ajab. Viide sellelesamale jutule on ka Siil ajab karu pesast välja (EV 10420).

Vahib nagu rebane ~hunt hobuse mokka ~hunt oina kotte on võrdlusena vm. kõnekäänuvormis laia rahvusvahelise tuntusega, teisalt loomajutuna AT 115, kus rebane käib hobuse või oina järel ja ootab asjaomaseid kehaosi maha kukkuvat; seda ei juhtu, loom tapetakse ning rebane ütleb, et ei tahtnudki, sest olid toored vmt.

Motiiv hunt lambanahas on paljudes ütlusvormides globaalselt tuntud ning lähtub või on tuge saanud Piiblist (Mt 7,15). Loomajutu-paralleel on tüübiga AT 123B: lambanahas hunt tapab lambaid, karjused tapavad hundi jne. Esineb rohkesti ka eesti vanasõnades ja kõnekäändudes: Lamba karva all on hundi nahk; Lamba nahk, aga hundi hambad; Hundi hambad on alati lamba villades peitus (EV 1604); Lamba nägu, hundi hamba (EV 5427); Pealtnäha vaga lammas, seest kiskja hunt (EV 13192) jm.

Vanasõnana on küsitav ka Kui üle aia ronid, siis hakka ikke väljastpoolt teivast kinni (EV 37; ainus kirjapanek tehtud Tõnu Võimula poolt). Pärineb kindlasti loomajutust AT 150A* ("Konna õpetused"). Konn talvitab siin kellegi taaritõrres ja tänuks annab kasulikke õpetusi ― peale tsiteeritu võivad esineda veel suunised, et suurt häda õiendades tuleb olla vastutuult, väikest häda õiendades allatuult, vahel ka soovitus õmblema hakates niidile sõlm otsa teha (viimane on laenatud naljanditüübist "Rätsepa õpetused"). Tüübis "Konna õpetused" tuleb ette veel vormel Kõver paju, õige niin, mis pole aga Eestis vanasõnaks saanud.

Ütlused Aita hunt august välja ― saab ta äärele saanud, siis tahab ära murda (EV 1590) ja Tänamata karu lükatakse auku tagasi (EV 12407) võivad olla viited jututüübile AT 155, kus inimene päästab hundi v. karu v. mao august v. kotist v. lõksust; päästetu tahab päästjat ära süüa või salvata ja mõistetakse auku või kotti tagasi.

Vanamees on inimese lõpetus (EV 13449; ainsa teksti on kirja pannud F. J. Wiedemann) pärineb ilmselt jututüübist AT 157, kus hundil lubatakse ära süüa vastutulev mees; hunt küsib vastutulevalt poisilt, kas ta on mees ― ei, mehe hakatus; sama küsimus vanamehele ― ei, mehe lõpetus; seejärel tuleb pärismees jne.

Praeguseks on ka eesti keeles jõudnud koduneda väljend karuteene (<vene медвежья услуга). See väljend pärineb muinasjutust AT 163A*, kus karu tapab kärbse magava mehe laubalt ja seega ka mehe enese. Analoogiline kärbsetapmise motiiv esineb naljanditüübis AT 1586.

Väga laia internatsionaalse tuntusega on ütlused kassi ja koera vaenust, meil nt. (Elavad) nagu kass ja koer, samuti vanasõnad Kass ja koer ei lepi iial kokku (EV 3367), Kass ja koer ei söö ühel kausil (EV 3368) ning Koer ja kass on alati tülis (EV 4090). Tõsi küll, kõik kolm viimast võivad olla Fr. R. Kreutzwaldi omalooming. Need ütlused on geneetiliselt seotud muinasjututüübiga AT 200, mis on tihti tekkeloolise lõpuga: koer saab Jumalalt tõendi, et võib süüa laua alla kukkunud leivatükikesi (vm. lube andva dokumendi), annab selle kassi kätte hoiule, kass kaotab selle ära ― sestpeale on nad tülis.

Vormel Kaarnal on kaheksa poega, varesel viis verist väntsa (EV 2827; 1 var. Põltsamaalt) pärineb muinasjututüübist AT 240, kus kana vahetab meikaga (vm. linnud) oma munad ja kahju saanud lind kommenteerib olukorda. (See vormel funktsioneerib ka loodushäälendina.)

Võrdlus Nagu konn äkke all ja vanasõna EV 4304 algusega Konnadel olevat aastas kaks korda sõda: kevadel äketega ja suvel vikatiga... lähevad tagasi muinasjututüübile AT 276*, kus konn satub äkke alla ja hiljem kommenteerib juhtunut, nt. et oli sõprade seas ja igaüks kiskus teda enda poole vmt.

F. J. Wiedemann on vanasõnade hulka pannud lause Konn tahab härja suuruseks saada (EV 4312), mis on (Ivan Krõlovi ja Jakob Tamme kaudu) hästituntud valmimotiiv ning kannab numbrit 277A ida-slaavi juturegistris "Сравнительный указатель сюжетов. Восточнославянская сказка" (Leningrad, 1979).

Rohutirtsu ja sipelga valmile viitab EV 10973: Kes suvel pilli löönd, see tantsigu talvel; vastav loomajutt on AT 280A.

EV-s on neljaks tüpoloogiliseks üksuseks jagatud kagueestilised vormelid, mis pärinevad samuti kagueestilisest jututüübist AT 293B*: Paremb istu ku astu, võrksamb sälüle ku saisu (EV 2276); Küllile mees võrksamp (EV 5082); Mees on pitkald virgem kui seiso (EV 6592); Vana tatt om lühkva pallo võrksam ku pistu (EV 13494). Jutus kasvab seen tamme all jõudsalt ja ülbitseb tammega, et andku kasvuruumi; vananenult või külma tõttu kukub seen pikali; tamm ironiseerib või seen lohutab end ise võrksamb-vormelitega.

B. Imemuinasjutud (AT 300–749)

Sõelaga veekandmise kujund on tuntud väga paljude rahvaste, sh. eesti folklooris, kus tast on noteeritud nii kõnekäänu- kui vanasõnavormilisi modifikatsioone (viimastes öeldakse, et see ei õnnestu, seda ei maksa teha jne. ― vt. nt. EV 6366, 11072–11074, 13960). Sama motiiv esineb mitmes muinasjututüübis, nagu AT 480, kus hea ja halb laps kohtuvad lehmaga, kel lüpsik sarvis, lambaga, õunapuuga, ..., vanaeidega, ning saavad teenete järgi; või ka jutus AT 675, mis on tuntud nimetuse all "Laisk poiss" või vene "Havi käsul"; samuti tüübis AT 720, kus võõrasema saadab vaeslapse sõelaga vett tooma; läbivalt esineb see rumala kuradi jutus AT 1180.

Eesti Võõra leib kirg kikkani, vaak valgeni (EV 14391) käibib mitmeil muil rahvail ka sõnastustes, mille tõlkevaste oleks umbes: Võõras leib kireb kukena kõhus (läänemeresoome tekste vt. nt. PS 442). Need ütlused on kindlasti geneetilises suguluses muinasjututüübiga AT 715, kus rikas varastab vaese imekäsikivi vm. asja; kukk laulab sellest; rikas tapab ja sööb kuke, kuid see kireb kõhus edasi.

C. Legendilaadilised muinasjutud (AT 750–849)

Vanasõnaks loetud Üks pole ühtegi (EV 15015) on geneetilises seoses tuntud lastelauluga Üks pole ühtegi, / kaks silma kassil peas, / kolm jalga potil all...; samalaadi vormelid esinevad ka jutu AT 812 eesti versioonis (812B*) keerdküsimustena, mida kurat laseb kellelgi mõistatada: Mis on üks?; Mis on kaks? jne.

Rahvapärane võrdlus Venitab nagu kurat hobusenahka pärineb jutust AT 826, kus kurat kirjutab kirikus tukkujate nimesid hobusenahale ja ruumist kipub puudu tulema.

Üsna produktiivne on Eestis vanasõnatüüp Tee hääd ehk tee kurja ― kõik teed iseenesele (EV 1144). Seda ütlust interpreteeritakse muinasjutus AT 837: siin teeb rikas midagi paha sandile, sant hoiatab selle ütlusega; rikas annab sandile mürgitatud leiva; sant ööbib kõrtsis; öösel tuleb näljane teekäija, sant annab talle oma leiva ― teekäija on juhtumisi rikka mehe poeg.

EV 12365: Täks täna, täks hoome, ju ükskord ikke suur puu langeb on pärit puht-eestilisest jututüübist AT 843*, kus kivitäks õpetab laiska kudujat: tehku see nii, nagu tema teeb.

D. Novellilaadilised muinasjutud (AT 850–999)

Lause Pikalt teelt naist ära võta, tiinet hobust võõra kätte ära anna, tihti võõraspeol ära käi ― siis saad elus hästi läbi (EV 8808; 1 var. Mustjalast) ongi ehk pigem muinasjutuvormel kui iseseisev vanasõna. Vormel pärineb jutust AT 910A, kus isa õpetab niiviisi poega; poeg ei usu ja jääb hätta. Selles tüpoloogiapiirkonnas (AT 910–911) on üldse palju õpetusi, ka näiteks: kasvandikku ära majja võta; saksaga ära sõprust pea; ära sõida silla peal kõvasti; ära räägi kõike naisele jm. Kindlasti on selle jutusülemiga suguluses veel teinegi vanasõnana küsitav tekst Suurest teest ära mine kõrvale, viimist sõna ära räägi naesele (EV 11733; 1 var. Tartust).

Vanasõnaks (EV 1531) on arvatud (võib-olla alusetult) üksik lutsi üleskirjutus Huur hoora perrä kohtu mõist. Küll aga hõikab sedalaadi vormeleid alles looteeas tark kuningapoeg oma ema rumala ja ebaõiglase kohtuotsuse kommentaariks jutu AT 920 mitmetes lõunaeesti variantides (probleem seisneb enamasti selles, kas vaidlusalune varss on hobuse või vankri poeg).

Teine üksik lutsi tekst Võlgu anna, ni võlga massa, kolmas kakkui vette hiidä (EV 14321) on pärit muinasjutust AT 921A: kuningas või keegi muu küsib mehelt, mis ta teeb oma rahadega; mees vastab toodud mõistukõnevormeliga (st. peab kasvatama poega, toitma ema, kasvatama tütart).

E. Muinasjutud rumalast kuradist (AT 1000–1199)

Tüübis AT 1037 antakse rumalale kuradile lamba asemel siga pügada; saak ei ole suur ja kurat kommenteerib olukorda. See kommentaar (vahel koos viidetega muudele süžee-elementidele) on andnud väga rikkalikult paröömilisi derivaate võrdluse, nn. situatsiooniparafraasi, vellerismi või vanasõna vormis ― Eestis nt. rohkete üleskirjutustega vanasõnatüüp Palju kisa, vähe villa (EV 8357) ja hulk kõnekäände, nagu Ta ku saadan pügä tsika: suur helü ja veedü villo (Räpina); Sinust ei saa piima ega villa, lüpsa kui sikku ja niida kui siga: mis karva saad, see metsa kargab (Põltsamaa) jpt.

Peremees tüves, sulane ladvas (EV 8625) on võib-olla seoses jutuga AT 1052, kus kurat ja ta kaval inimvastane (Ants vm.) kannavad puud: kurat veab tüükast ja Ants istub ladvas okstel.

Vanasõnad Peremees ees, sulane järel (EV 8615) ja Peremehe õigus käib ees (EV 8639) võivad samuti olla inspireeritud rumala kuradi juttudest (piirkonnast AT 1060–1114), kus inimene-sulane ja kurat-peremees võistlevad: Ants ütleb sageli, et peremees ikka enne, ning kurat sooritab oma ebaõnnestuva katse ja Ants seejärel oma eduka.

Võib-olla on põhjata koti kujundi kaudu seotud ütlus Papi kott ~külimit ja põrguhaud ei saa iial täis (EV 8390) ning jutt AT 1130, kus kurat ei suuda rahaga täita kübarat, mis on asetatud maasse kaevatud augule ja mil endal on samuti auk sees. Kindlasti aga on see ütlus seotud naljanditüübiga, kus kurat leiab püksid ja arvab, et see on papi rahakott, sest tal pole põhja all.

Kes tegi ― ise tegi kõnekäänulise parastusena ja jätkuga ...kui ise tegi, siis ise kannata ka vanasõnana (EV 11760) on ilmselt viited muinasjutule AT 1135, kus rumala kuradi silmi arstitakse tinavalamise teel: arst ütleb oma nime olevat "Ise" ning kui hiljem küsitakse, kes tegi, vastab kurat, et Ise tegi.

Liivast köis on rahvusvahelises paröömikas levinud absurde, Eestis noteeritud ka vanasõnavormilisena ― Saa-ai lumõst putru kiitä, liivast köüst tetä (EV 6080; 1 var. Rõugest); sugulus on tal rumala kuradi süžeega AT 1174, samuti Münchhauseni-lugude hulka kuuluva naljanditüübiga AT 1889K.

Mitmes eesti žanris tuleb ette kahe absurdi ühend Naiste tahk ja kana ninarätik. Sel kujul on tekst näiteks üsna tuntud mõistatus põranda kohta, vormis Põrand on naiste tahk ja kana ninarätik on ta vanasõna (EV 7254). Samas vanasõnatüübis on variante, kus väidetakse, et naiste tahku ja kana ninarätikut ei tea keegi või et need on vanakuradilegi teadmata. Jututüübis AT 1177** ei suuda rumal kurat naiste tahku tõepoolest ära arvata (Vrd. ka käsitlust lühižanride suhete kohta eelnevas, ptk. 2.1.2. ).

F. Naljandid (AT 1200–1999 või numbrita)

Eesti naljanditüüpide hulgas on eriti palju selliseid, mis juturegistreis puuduvad. Kuna naljandite osa sisuline süsteem AT-s on nagunii nii hea, kui ta just on, siis jätkame ka naljanditega niiviisi, et nimetame alul neid paralleele, mis juturegistris on olemas, seejärel muid.

Kilplasnaljandis AT 1200 esineb soolakülvamise motiiv, mis tuleb ette ka muis folkloorižanrides, sh. ütlustes: Külva soola ehk usu petise juttu (EV 5145; 1 var. Karjast); Naesterahvast uskuda on nii kui soola külvada (EV 7351; laenatud võib-olla tuntud ringmängulaulust).

(Nagu) Albikära Ants (poja Antsuga) on viide jutule AT 1215. See on laialt levinud süžee, kus tegelane (mölder, Hodža Nasreddin vm.) püüab iga vastutuleja arvamusi arvestada: kord istub isa hobusel, kord poeg, kord mõlemad, kord käivad mõlemad jala.

Ütlus, mis keelab raiuda seda oksa, mille peal ise istud on vist Eestis tuntum kui arhiivitekstid seda lasevad paista (vt. EV 6474; 1 var. Otepäält). Sama oksaraiumise motiiv esineb ka kilplasnaljandis AT 1240.

Jõhvist, Haljalast ja Kuusalust on üles kirjutatud variante ilmselt soomelaenulisest ütlusest Siis on hõlpu hobusel, kui märssi mehe seljäs ( ~ku säkki mihe seljas) on (EV 1695). See on ütluslik kontraktsioon kilplasnaljandist AT 1242A, kus rumal tegelane niimoodi toimib.

Kõnekäänu ja mõistatuse piiril paiknev "kenningi" laadi parafraas hiirekoer (st. kass) leiab kasutamist naljandis AT 1281, kus selle nimega tähistatakse tundmatut looma ― kassi, kelle kilplased ostavad.

Vanasõna Kuival maal ei või ojuda (EV 4462; 1 var. Paistust), samuti kõnekäänud See on sama hea kui kuival maal ujuma õppida jts. on suguluses naljandiga AT 1293*, kus kilplased seda tegevust harrastavad.

Vanasõnal EV 10011 ― Kos saadan toime ei saa, sinna saadab naise on ilmne geneesiseos rahvusvaheliselt tuntud naljandiga AT 1353, kus kurat ei suuda abielupaari tülli ajada ja vanaeit annab talle head nõu.

Mehel on mehe süda (EV 6631) on ütlus, mis tuleb ette ka naljandis AT 1366*: naine klobib siin meest, too pageb voodi alla ja ähvardab sealt niiviisi.

EV 5549 on valdavalt kagueestiline vanasõna põhiredaktsiooniga Latsele lauldas, mõrsja mõistku. Kuid on ka üks Andrus Saareste tekst Võrumaalt ― Kassi karistatakse, küll mõrsja mõistab (ilmselt vene laen < Кошку бьют ― невестке наветки дают), mis võib olla geneesiseoses naljanditüübiga AT 1370, kus ämm kasvatab laiska miniat (või mees naist) kassi peksmise näite varal. Lähedane motiiv esineb ka jutus AT 901.

Eestist on mitmeid ütlusi roobisuitsu, tukivingu jts. asjade kohta, nt. Tukiving ja roobisuits on ämma suretajad (EV 12116; 1 var. Häädemeestelt); Tukisuits ja tunglaving om vanapoisi hinge elätäjä (EV 12115; 1 var. Otepäält); Roobisuits ja tukiving on saksa surm (EV 9795; 17.–18. saj. allikais). Need ütlused on arvatavasti seotud naljandiga AT 1380, milles naine tahab meest (või minia ämma) hukata tukivinguga; too laulab näiteks: Tukiving, see mu hing, / tangupuder, see mu surm... vms.; surmaja katsetab siis pudruga.

Mitmes naljanditüübis (AT 1387; 1408; 1450) tuleb ette motiiv, kus rumal naine, tüdruk või mees laseb mingil põhjusel õlle või kalja maha joosta. Tüübis AT 1387 kuivatab ta seejärel märga põrandat jahudega ja mitmes eesti variandis kommenteerib seda tegevust vormelitega, nagu Kurja tegin, ära kohensin, paha tegin, ära paransin vms. Viimane meenutab suuresti ütlust Esi süü tei, esi paha parande (EV 2233), mille Matt Tomp on üles kirjutanud Helmest.

Ära varsa selga ära rõhu (EV 13862) võib jätta mulje, et ta tähendab lihtsalt 'ära lapsele liiga tee', 'ära liiga vara tööle sunni' vms., kuid on pärit naljanditüübist AT 1430, millest on palju redaktsioone. Jutus teeb vanatüdruk, sant, noorpaar vm. õhulosse: neil on midagi piskut olemas või silmapiiril (nt. korvitäis marju või mune, pütitäis piima või võid vm., või siis nähakse jänest) ja nad unistavad, kuidas selle müügist saadakse suurem asi, sellest veel suurem jne.; siis teevad kujuteldavad lapsed koerust ja neid kantseldatakse hoogsa liigutusega, mis munakorvi ümber ajab (või tehakse kõva häält ja jänes põgeneb). Ära varsa selga pooleks murra! on üks neid hüüatusi, mis on ajendatud sellest, et olematud pojad tahavad olematu varsaga ratsutama minna.

Eestlastel jm. rahvail on ütlusi haigutamise "nakkuslikkuse" kohta: Haik on hakkaja haigus (EV 766; 1 var. Karksist); Haik ajab haiku taga (EV 765); ka mitmeid võrdlusi, nagu Justkui haik aab haiku taga või võru-setulised Ta käüp niikui haik puu pitte ja Sa kui haik käut ütest suust tõistõ; vrd. ka soome Orava hyppää puusta puuhun, haukko lentää suusta suuhun. Need ütlused on geneesiseoses jutuga AT 1431, millest on üleskirjutusi eelkõige läänemeresoome rahvastelt ning mida Aarne soome ja eesti registrites (vastavalt FFC 8 ja 33 ning FFC 25) on käsitatud muistendina. Jutt algab sellega, et mees tahab oma naist karistada, sest too haigutas kirikus võõra mehega ühel ajal, või kavatseb poeg oma vana isa puua ja sobivat puud otsides käib "nagu haik puid pidi".

Eesti keeles on fraseologism ahjuots märg ja vanasõna Kasta leiba nii kaua, kui ahi ~ahjuots märjaks läheb (EV 5656). Sama ütlus on vormeliks naljanditüübis AT 1445* (tuntud vist ainult Eestis), kus ema käsib tütart (või ämm miniat) sõtkuda leiba, kuni ahjuots märg on; too mõistab asja bukvaalselt, vahel kastab ise ahju märjaks vmt.

Tüübis AT 1456 on kositav tüdruk pime, kuid etendab kosilase ees head nägemist ja "leiab" varem emaga kokkulepitud kohta peidetud nõela; mitmes põhjaeesti variandis kommenteerib ema juhtunut vanasõnaga Noorel nugise silmad (vanal varese silmad) (EV 7502), mida tunnevad ka soomlased ja karjalased.

Kõnekäänuga Suutäis suus, teine peos, kolmas upil ootamas on kindlasti sugulased naljandis AT 1478 kohatavad vormelid, mida kasutab vanatüdruk, keda on pandud katseks ube sööma: Uba suus, teine peos, kolmas upil ootamas ~uppi huule peal ~huule peal upakus vm.

Iseseisva tsitaatkõnekäänuna käibib naljandist AT 1485* pärit vormel Hernesupp!, mille abil tüdruk oma suud ilusasse olekusse sätib.

Pea pool suud kinni (st. 'räägi vähem') (EV 8971) on tavakohase otsetõlgenduse kaudu fabuleeritud naljandiks AT 1486*, kus ema manitseb tütart selle vanasõnaga; tütar hoiab käega pool suud kinni ja ütleb midagi tobedat.

Marta Mäesalu on Häädemeestelt üles kirjutanud teksti Kui kirves veel alles, saab ikki süüa: kirves patta ja vars paja alla (EV 3878), millel on ilmne geneetiline seos eriti vene folkloorist tuntud jutuga AT 1548, kus soldat keedab kirvest suurepärase supi. Kirve asemel on mõnes variandis ka rattapulk, niisiis võib sellest jutust olla inspireeritud ka vanasõna Hää pernane kiit rattapulgast ka pudru (EV 8657; 2 var. Rõugest).

Heinamärss ~Kaerakott aisa otsas on laialt tuntud ka omaette retoorilise üksusena kättesaamatute stiimulite kohta. Jaan Saalverk Jürist on üles kirjutanud ilmselt sellest väljendist lähtuva fabuleeringu, kus kutsar sel viisil hobuseid ergutab. Jutu folkloorsuses on ehk põhjust kahelda, ometi esindab Thompsoni registris süžeed AT 1576* ainsana eesti materjal ja eesti materjali ainsana kõnealune Saalverki tekst.

Kuningas on ~oli alasti jms. on lendsõnadeks saanud väljendid, mis pärinevad Eestiski kirjanduse kaudu tuntuks saanud jutust "Kuninga uued rõivad" (AT 1620).

Suur osa AT-s sisalduvaid naljandeid on jutud ärateenitud ebaõnnest. Nii on ka enamikus imejuttudes ja legendides, kuid seal on ebaõnn (tavaliselt karistus) ära teenitud kurjusega. Naljandites on ebaõnn (kahju, ..., surm) pälvitud rumalusega ― kas loodusseaduste toimel või kavala tegelase kaasabil. Sel taustal paistab silma väike rühm jutte juhuslikust õnnest, millest tuntumaid on jutt vahvast rätsepast (AT 1640), kust on pärit vormel kärbsetapmise kohta Seitse ühe hoobiga!, ning AT 1641 ("Kõikteadja arst"). Naljandis AT 1643 "müüb" loll vend härja kriiksuvale puule ja küsib raha, kuid puu ei anna; loll virutab puule ― puuõõnest kukub välja raha. Süžee võib olla kontaminatsiooniline (AT 1643+1600): jätkuosas tuleb vastu papp ja tahab raha endale; loll vend tapab papi; targad vennad kutsutakse matusele, loll ütleb: Süümä-juuma egämiis, pappe tapma ei kedäki. Seda vormelit on vanasõnana (EV 11278) üles kirjutatud 6 varianti Võrumaalt ja Setust. Ka jutt on kagueestiline, arvatavasti vene laen.

Fraseologismi silma peale viskama bukvaaltõlgendusel põhineb üks episoode jutus AT 1685, kus rumal poiss viskab kirikus tüdrukute peale väljarebitud lamba- või vasikasilmi. Sama operatsioon toimub ka rumala kuradi jutus AT 1006.

Ei saa sohva pääl sepäs opitus (EV 10598; 1 var. Vastseliinast) ja kõnekäänuline pejoratiiv soss-sepp on ilmsed viited naljandile AT 1695, mille eesti üleskirjutuste pealkirjaks on tihti samuti "Soss-sepp".

Kagueesti ütlus Kos kats kõnõlõs, sääl kolmas pist ka uma nõna (EV 3003) on kindlasti suguluses naljanditüübiga AT 1696 (kuigi on ebaselge, kas on vanasõnaks saanud jutuvormel või tõlgendab jutt vanasõna). Selles annab ema õpetusi oma lollile pojale või tütrele, kes kasutab neid mehaaniliselt valedel puhkudel, näiteks soovib tulekahjul jõudu → ema: tulnuks vett visata → viskab jutlevaile naistele vett → ema: tulnuks oma nina sekka pista → koerad purelevad, pistab nina vahele jne.

Püsiühend hea soolane suutäis leiab kasutamist naljanditüübi AT 1698 ("Kurdi vastused") ühes redaktsioonis, kus jutt käib ostetud heeringate ümber. Samast tüübist pärineb soome traditsioonis väga produktiivne lendsõna Hyvää päivää! ― Kirvesvartta.

Ütlust Ega lapsesuu ei valeta (EV 5443) töödeldakse naljandis AT 1735A, nt. nii: mees varastab pastori haned vm.; laps laulab sellest; pastor keelitab last laulma pühapäeval kirikus sedasama; isa saab jaole ja õpetab lapse ümber; kirikus manitseb pastor, et kuulake nüüd, ega lapsesuu ei valeta; laps laulab pastori liiderlikkusest.

EV-s puudub, kuid eesti suulises traditsioonis näib olevat käibel ütlus Taevatee on vaevaline, mis ilmselt pärineb naljandist AT 1737 (või igatahes on sellega geneesiseoses). Jutus lohistab kutsar vm. kelm pastorit kotis "taevasse"; pastor kurdab, et põrutab ― kelm vastab selle vormeliga.

Vast ka pigem naljandivormel kui tõeline vanasõna on Palju pappisi on ära surd, aga ühtegi põle taeva tuld (EV 8389; 1 var. Kuusalust). Vastav naljanditüüp on AT 1738A*, kus rannamees tuleb "ülevalt", st. maa poolt; pastor küsib mõnituseks, kas Jumal ka kodus oli ― jah oli ― mida tegi? ― mõtles, miks nii palju pappe on ära surnud, kuid ainsatki pole taevasse saanud.

Vormelid, nagu Jumalasõna on suus, aga (tuline) kurat pe-s jmt., mis tradeerivad ka omaette kõnekäändudena võltsvagaduse kohta, on lähedased neile, mis naljandis AT 1785C ütleb püksata pastor, kui ta on jäänud kimpu herilaste, sipelgate vm. putukatega, mis leeripoisid on talle kantslisse sokutanud.

Naljandis AT 1831, kus pastor ja köster vahetavad kirikus jumalateenistuse käigus infot oma äpardunud lambavargusest, tuleb sellekohastes vormelites ette fragmente, nagu ...külas palju naisi, naistel palju lapsi, lastel laiad silmad..., mis on suguluses ütlustega Palju lapsi, laiad silmad (EV 5573) jts.

Ei tea, kui rohkesti dokumenteeritud, kuid kõnekäänu kvaliteedi on saanud ka vormel Seda teab suur Jumal taevas ja must lehm maa peal. See vormel pärineb naljandist AT 1849*, mille levik piirdub arvatavasti Eestiga ja mida räägitakse tihti Pühalepa pastori A. v. Sengbuschi kohta, kellega seondub muidki naljandisüžeid. Pastor seob lehma saba oma kuue külge, et see lüpstes ei vehiks; lehm läheb kiini, pastor sabas; keegi küsib, kuhu pastorihärra läheb ― vastuseks on see vormel.

On mõned pisut problemaatilised ütlused loodud ja isehakanud laisast, nt. Harinu laisk iks paranas ärä, luudu laisk ei enämb (EV 849; ainus arhiivitekst Jaan Sandralt Vastseliinast või Setust), samuti EV 11425 ― Kiegi ei õle sündind laisk, vaid isehakkand (ainus tekst Aino Källo kirjapanekus Lüganuselt). Nende allikaks on naljanditüüp AT 1950, kus loodud laiska toidetakse ja isehakanud laisk tahab ka; tehakse katse selgitamaks, kas laisad jagunevad looduteks ja isehakanuteks: maja pannakse põlema ― isehakanu põgeneb, loodud laisk põleb sisse.

Nagu öeldud, on palju naljanditüüpe, mis pole Aarne, Andrejevi, Thompsoni vm. juturegistreisse sattunud. Neilgi on mitmeid paralleele ütlustega. Naljandite temaatiline liigitamine üldse on üsna suvaline ― ka juba seetõttu, et tegelased ühe ja sama süžee (tüübi) korral varieeruvad. Selle reservatsiooniga toome järgnevad näited mingite ligikaudsete teemarühmade kaupa.

Pastorinaljanditest (vrd. ka näited piirkonnast AT 1735A–1849* eelnevas):

Keel on kõige kurjem liige (EV 3528, eriti red. C) esineb naljanditüübis (või pärineb sealt), kus pastor küsib leeritüdrukult, milline on inimese kõige kurjem liige ― tüdruk pakub valesti.

Jumal annab, Jumal võtab (EV 2548) lähtub ilmselt Piiblist (Hi 1,20) ning tal on paralleel ka naljanditüübis, kus purjus papp pillab ristitava lapse jõkke ja ütleb: Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud!

Vanasõna või lihtsalt jutuvormel on lause Lehmasõnnik on jumalasõnast vägevam (EV 5648; 1 var. Iisakust): nõnda ütleb naljandis papp mehele, kes on Jumala peale lootes põllu lohakile jätnud ja sügisel saagita jäänud.

Uues Testamendis on hästituntud kohad 1) Kui sind lüüakse parema kõrva pihta, siis pööra ka pahem ette (nt. Mt 5,39; EV Ø) ja 2) Mis mõõduga teie mõõdate, sellega peab teile mõõdetama (nt. Mt 7,2; EV 7055). Neid vormeleid tõlgendatakse naljandis, kus köster vm. annab pastorile kõrvakiilu 1. ütlusega põhjendades, kuid too annab vastu 2. ütlusega põhjendades.

Mõisateemalistest ja üldse talupoega ja härrat vastandavatest naljanditest:

Kes härra siin, see härra seal (EV 1877) on geneesiseoses tuntud naljandiga, kus mees räägib härrale, et ta olnud põrgus ja seal olnud samuti "kes härra siin...": härrad istunud katlas ja talumehed ajanud tuld alla.

Ühele palju, kahele kasin on eesti folkloori mitmeis žanrides kohatav rändvormel, tihti nt. kõnekäänus viletsa hobuse kohta: Ühele varesele palju, kahele kasin. Naljandis seletab mees järeletulevaile sakstele, miks ta püksikorralt tulles tagasi vaatas: takseeris seda ütlust silmas pidades hunniku suurust.

Kes kehvale kõik kätte annab (EV 3562) on arvatavasti pärit naljandist, milles mees saab ihunuhtlust ja kurdab pärast, et kes kehvale... ― 60 hoopi lubati, 40 kõigest antigi.

Vanasõna Kingitud hobuse suhu ei vaadata (EV 3800) tõlgendusele on üles ehitatud naljand, kus härra kingib mehele hobuse ja keelab suhu vaatamast; mees vaatab siiski ja saab karistada.

Fraseologismi läbi lillede tõlgendatakse anekdoodis, kus teenija räägib jämedalt ja proua manitseb kõnelema läbi lillede; teenija ütleb siis: "Proua, laps s-us püksid täis läbi lillede!" vmt.

Taluelu-teemalistes naljandites on domineerivaks tegelaspaariks peremees ja sulane:

Parem oma riidesoe kui teise mehe töösoe (EV 8016) on eestlastel väga tuntud vanasõna; mõned tekstid on ka Soomest, kuid ei üheltki teiselt läänemeresoome ega muult naaberrahvalt. Esineb läbivalt ka eesti naljanditüübis ― laisa sulase vastulausena peremehe etteheitele.

Kujund kasukas heinakuhjas, veidi kahtlase vanasõnavorminguna ka EV 10991, on ilmselt tulnud naljanditüübist, milles peremees ütleb talvisel heinaveol olles sulasele, et heinakuhja on peidetud kasukas ja sulane saab selle endale, kui heinu hangudes kasukani jõuab; sulane kühveldab endal naha palavaks ― selgub, et see ongi "kasukas".

Poetame siia veel ühe heinandusteemalise paralleeli.

Kagueestiline Ruga tii kuhja, kats kaku alt (EV 9815) võib olla seotud naljandiga, kus keegi arvutab oma heinakuhja suurust: nt. 7 saadu oli, 2 riisus veel pealt ― nii et kokku 9 saadu.

Talunaljandites on sagedane allteema palgaliste halb toitmine, millel on taas paralleele ütlustes.

Sulase kali on kaevus (EV 10680; 1 var. Amblast): naljandis keeldub peremees sellele lausele viidates sulasele kalja andmast; sulane puistab seepeale jahu kaevu ja solgib kaevu.

Väljend söögile silda alla tegema ('enne pärissööki pisut sööma'), vanasõnaks laiendatult Tahad, et pere vähem sööks, siis tee silda alla (EV 8592), on leidnud bukvaaltõlgenduse naljanditüübis, kus naine kurdab teisele, et pere sööb palju; too soovitab teha söögile silda alla ― õpetatu teeb pudru alla peergudest silla vm. lolluse.

Kujundlik termin kahe käe leivatükk või kahe käe kannikas ('väga õhuke leivaviil') on pärit naljanditüübist (või seal kasutatud), kus peremees küsib sulaselt, kas too tahab ühe või kahe käe leivatükki; sulane tahab kahe käe tükki ja saab imeõhukese, mida annab tõsta vaid kahe käega.

Nimetasime juba muus kontekstis ütlust Kui on pühad, siis olgu õieti..., mille eesti arhiivimaterjal on naljandite all ning mis leidub teisalt läänemeresoome vanasõnaväljaandes (PS 749; Soomest on u. 150 ütlusevormilist kirjapanekut).

Veel muude söögiteemaliste naljanditega seotud ütlusi:

Sellele, kes süües luristab, on öeldud Kelle hobust sa hirmutad? vmt. Ütlus esineb ka naljandis, kus keegi pere sööb suure lurinaga ning möödasõitja tuleb sisse ja palub veidiks söömine katkestada, et saaks mööda sõita ― hobune kipub perutama.

Võõrad, võtke liha, omad, noh! on mõnedes tekstides samuti arendatud naljandiks, kus kitsi perenaine ütleb nõnda.

Söö külas ja helbi kodus (EV 11274; 1 var. Viljandist) on vist taas ennekõike naljandivormel: külaline (vahel ka hiidlane vm.) ütleb lauas, et ta süüa ei tahagi, helbib ainult veidi; helbib nii mehiselt, et peremees ütleb selle vormeli.

Naljandist "Kuninga söök jõululaupäeval" on irdunud vanasõna Keiser sööb jõulus sulavõid ja saiasisu (EV 3566), samuti kõnekäänulisi ütlusi kui ka mõistatusvorme. Jutus arutatakse, mida kuningas teeb jõululaupäeval (arutajad on tihti hiidlased); keegi arvab, et kuningas kastab külma rasva kuuma rasva sisse ja magab kahe kasuka vahel vms.

Jõudsime viimastes paralleelides hiidlase juurde ja jätkame teiste näidetega perifeerlaste ja muulaste kohta.

Leib pole küll suur asi, aga paneb ka küllalt kepsu lööma, kui teda ei ole (EV 5698) on naljandis saarlase või hiidlase suhu pandud ütlus.

Vanasõna Kaks meest ikka kaks meest (EV 2983) on kasutatud ühe hiidlasenaljandi vormelis: Kaks oo kaks, lebakoti vötsid, aga peksa äi saan mette vms.

Mingu kas või naine kaevu, aga piip peab põlema pandama (EV 7220) on tulnud naljandist, kus hiidlase naine satub jääauku; hiidlane astub jalaga naise seelikusabale, paneb piibu põlema ja asub siis naist välja tõmbama.

Alliteratiivsed sõnaühendid kuu kupitseb ja päev sapitseb esinevad vanasõnas EV 4721 ― Kuu kupitseb kuiva, päev sapitseb sadu ning naljandis, kus hiidlased on öömajal; üks hiidlastest lööb öösel loogaga surnuks pererahva sea ja räägib sellest teisele mõistukõnes, umbes: Kuu kupitseb ja päev sapitseb ja maapööraja on magama läinud, kõver käis üle kaela.

Parem ikka kui paljas vesi on Eestis kõnekäänd ja naljandi-, rahvusvaheliselt aga vist valdavalt loomajutuvormel: mustlane või rebane või hunt vm. peeretab jõkke, joob ja ütleb selle fraasi.

Paar paröömilist üksust tulevad ette vormelitena naljandites kerjuse kohta:

Vanasõna Anna sandile, mis sandi kohus, aga ära santi ära tapa (EV 304) on teisalt sandi ütlus naljandis, kui talle liiga paljut pakutakse.

Vanasõna Sant naerab seda, mis pererahvaski (EV 10185) on suguluses naljandiga, kus poolkurt sant palub end müksata, kui pererahvas naerab; koer müksab santi juhtumisi ― sant naerab põhjusetult. Vääralt mõistetud müksamisel või jala peale astumisel on kaugemaid analoogiaid ka naljanditüüpides AT 1685, 1691 ja 1775.

Mõned ütlused ka vanatüdruku-naljanditest:

Seda teed peame kõik käima (ütles vanatüdruk, kui pulmarongi nägi) on näide vellerismivormi ja narratiivse vormi suhtelisusest: eesti arhiivimaterjal on kvalifitseeritud naljandiks.

Kuni veel või suus ära sulab, on ikki veel lootust vanatüdrikul mehele saada (EV 14294) on teisalt ka vanatüdruku enda suhu pandud naljandivormel.

Eesti folklooris on mitmeid grotesksete ja absurdsete kujunditega ütlusi selle kohta, kuhu vanatüdruk või vanapoiss pärast surma viiakse või mida tegema pannakse (vt. ka VSR, rühm 306 ). Üks neist on peamiselt põhjarannikult üles kirjutatud EV 13597: Vanatüdrukud pidid piale surma Sirtsu soole minema puurattaid tegema. Umbes sama motiiv tuleb ette ühes Haljala naljanditekstis, mille üleskirjutaja on D. Pruhl (vt. Rudolf Põldmäe valimikus "Eesti rahvanaljandid" I (Tartu, 1941, nr. 297).

Paralleele naljanditega tüdrukust, abiellumisest ja abielust:

Pisut panin, palju sain käibib iseseisva kõnekäänuna ― kommentaarina sel puhul, kui piim, supp vm. üle keeb, ning on ühtlasi rumala tüdruku ütlus naljandis, kus juhtub seesama äpardus.

Särgiõmblemisõpetus Särk pahempidi, varrus parempidi (EV 11194), vahel koos keetmisõpetusega Kapsad-kaalid keeva vette, oad-herned külma vette (EV 3202) on teisalt vormel naljanditüübis, kus pulmarong on teele asumas ja ema hõikab viimasel hetkel tütrele näpunäiteid kaasa.

Mis on tehtud, see on tehtud (EV 11775, just red. C) leiab kasutamist naljandis, kus pruut ja peigmees mõlemad lonkavad; laulatuselt tulles häälitseb peiu jalg: Kahetsen kaupa, kahetsen kaupa!, pruudi jalg: Mis tehtud, see tehtud, mis tehtud, see tehtud!

Olgu pulmad millas on, kui aga varrud ikka õigel ajal on (EV 9045) assotsieerub naljanditüübiga, kus pastor küsib mehelt, miks varrud nii vara tulid; mees vastab, et varrud tulid õigel ajal, aga pulmad jäid hiljaks.

Ütlus Ära enne kodu kos'tma tule, kui ühe käega sööd ja üksinda räägid (EV 3994) on võib-olla vormel naljandist, kus ema ütleb nõnda oma tütrele, kes äsja mehele läinud (st. ärgu tulgu enne, kui tal on laps).

Varia:

Vanal om iki tilk nina otsan (EV 13436) tuleb naljandist, kus lastakse mõistatada, kes juuresolijaist on vana; arvaja ütleb selle lause ― vana katsub nina.

Ei upsi uus kuub, vaid tantsib täis kõht (EV 12924) on vist primaarne naljandi suhtes, kus päristütar küsib orvult, miks ta ei tantsi, kuigi puhas särk seljas; vaeslaps vastab selle vanasõnaga.

Kõnekäänud Otsib piipu, piip suus, Otsib hobu, hobu all jts. on arendatud naljanditeks (või pärit naljanditest), kus neid situatsioone kirjeldatakse toimuvat.

2.5.2. Mõistatusmuinasjutud

Mõistatustel on ka juttudega, nagu lauludegagi suhtlemiseks oma erikanal ― mõistatusmuinasjutud, mis kuuluvad Aarne-Thompsoni jutusüsteemis novellilaadiliste juttude hulka. Mõistatusjuttude tüüpe pole palju (põhitüübid on AT 875, 920, 921, 922, 927), kuid nad on reeglina pika ea ja tohutu levikuga, tüpoloogilised suhted eri süžeede vahel keerukad ning rändmotiivide hulk suur.

Tüübist AT 922 ("Keiser ja abt") on Walter Anderson kirjutanud oma kuulsa monograafia "Kaiser und Abt. Die Geschichte eines Schwanks" (FFC 42, Helsinki, 1923), milles ta formuleeris ka oma kuulsa folkloori enesekontrolli seaduse (vt. sellest lähemalt järgnevas, ptk. 3 ). Mõistatusjuttudes, eriti tüübis AT 875 ("Tark talutüdruk"), aga ka tüüpides AT 920, 921 ja 922 põimlevate motiivide skrupuloosse võrdluse on teinud Jan de Vries uurimuses "Die Märchen von klugen Rätsellösern" (FFC 73, Helsinki, 1928). Uurimused ja ka eesti arhiivipraktika näitavad, et juttudes ettetulevad mõistatused võivad sealt irduda ja jätkata oma folkloorset elu tavaliste mõistatustena.

Nimetame nüüd (põhiliselt de Vriesi ja Andersoni järgi) peamised küsimused, ülesanded ja mõistukõned, mis mõistatusjuttudes esinevad, pööramata erilist tähelepanu sellele, millised neist on tuntud just eesti traditsioonis (eesti muinasjuttude arhiivilise korralduse hetkeseisu arvestades oleks see õieti võimatugi).

[Mõnede eesti mõistatamismotiivide levikust Andersoni ja de Vriesi poolt antud üldtaustadel
vt. ptk. 5.5.5 ]

A. Eelkõige tüübile AT 875 iseloomulikke superlatiivseid küsimusi

Tüübis AT 875 on küsimuste starteriks kõige sagedamini kas juhtum, kus vaene mees leiab oma maa seest kuldse uhmri ja viib selle kuningale, või ka tüli kahe mehe vahel (vaese mehe lehm on sattunud rikka mehe vilja vm.), kellele kohtunik annab vastata rea keerdküsimusi ning üks (rikas) vastab valesti, teine (vaene), keda ta tark tütar on õpetanud, vastab õigesti. Küsimuste hulgas on näiteks järgmised (V: osutab väära(de)le, Õ: õige(te)le vastus(t)ele; produktiivsust näitavad arvandmed on de Vriesilt):

Mis on kõige nobedam? ― 56 var.
V: hobune, koer vm. loom;
Õ: mõte, silmad, päike, tuul vm.

Mis on kõige rammusam ~tugevam? ― 78 var.
V: siga, seapekk, meie hobune, mina ise vm.;
Õ: maa, harvem ka muid: heateod, ausus, Jumal, vihm vm.

Mis on kõige magusam ~armsam? ― 59 var.
V: mesi, suhkur vm. toidud; naine, tütar v. laps;
Õ: uni, vahel ka taevarahu, leib, armastus vm.

Mis on kõige tugevam? ― 8 var.
V: härg, karu vm. loom;
Õ: hobune, Jumal, sügis, ilm, maailm.

Mis on kõige pehmem? ― 7 var.
V: sulgvoodi;
Õ: käsi.

Mis on kõige heledam ~valgem? ― 12 var.
V: piim, lumi vm.;
Õ: päike, päev, välk vm.

Mis kõlab kõige kaunimalt? ― 10 var.
V: raha vm.;
Õ: jumalasõna, pikne, kirikukell vm.

Ebatüüpilisemaid küsimusi:

Mis on kõige sügavam?
V: meri; Õ: süda.

Mis on kõige kõrgem?
V: kirikutorn; Õ: taevas, kuu ja tähed.

Mis on kõige pikem?
V: tee läbi minu põldude; Õ: elutee.

Mis on kõige kalgim?
V: kivi; Õ: surm.

Mis on kõige armsam?
V: tool, hea elu vm.; Õ: oma laps, tervis, elu vm.

Mis on kõige ilusam?
Õ: kevad.

Mis on kõige rikkam?
Õ: sügis.

B. Seeria mõistukõnelisi vastuseid (eriti küsimustele, mida kodused teevad)

Nii tüübi AT 875 kui ka AT 921 sündmusteahelas võib olla lüli, kus kuningas vm. ülik tuleb vaese mehe hütti, leiab sealt targa tüdruku või poisi ja hakkab talle esitama küsimusi: Mis sa teed?; Mis isa teeb?; Mis ema teeb?; Mis vend teeb?; Mis õde teeb? jne., millele too vastab tarkade mõistukõnedega. Põhimotiivid on järgmised:

Mis sa ise teed?

Mis isa teeb?

Mis ema teeb?

Mis vend teeb?

Mis õde teeb?

Juttude AT 920 ja 921 eesti variantides on sagedased veel kaks järgmist mõistukõnelist vastust:

C. Välistuvate tingimustega jm. absurdseid ülesandeid

Kuningas käsib targal tüdrukul või poisil tulla enda juurde, täites kaht välistuvat tingimust. Nende ülesannete paiknemise põhikohad on de Vriesi järgi tüübid AT 875 ja 921, vähem 920; iga ülesande juures on toodud ka arvandmed ta produktiivsuse kohta iga asjaomase tüübi kontekstis.

Tulla ei riides ega alasti

Tulla ei ratsa ~hobusega ega jala

Tulla ei teed ega teeveert mööda

Jääda seisma ei toas ega õues

Tulla ei kängitult ega paljajalu

Tulla ei päeval ega öösi

Tulla kingitusega ja ilma

Tulla ei söönuna ega näljasena

Tulla pestult ja pesematuna

Peale selle sarja kohtame tüüpides AT 875 ja 920 täitmatuid ülesandeid ja kontraülesandeid, mis polegi mõeldud täitmiseks, vaid kellelegi didaktiliste õppetundide andmiseks. Need ülesanded baseeruvad paljude rahvaste paljudes folkloorides kohatavail absurdimotiividel:

(Vrd. ka zooabsurdidega opereerimise võtteid paröömikas, mida olen refereerinud kirjutises "Härjamari, vähirasv" ("Keel ja Kirjandus" 1992, nr. 11)).

D. Jutule AT 922 tüüpilisi küsimusi

Tüübile AT 922 on iseloomulik, et see, kes peaks vastama (ja kelleks küsija ka vastajat peab), ja see, kes vastab tegelikult, ei ole sama. Küsija on "ülikõrge" ülik, arvatav vastaja "keskkõrge" ülik (tavaliselt abt vm. vaimulik), tegelik vastaja madal mees (tavaliselt mölder, karjus, kokk, köster vm.). Nimetame AT 922-le spetsiifilisemad küsimused ja vastused ning nende produktiivsusandmed Andersoni monograafia järgi (järgnevaid, nagu eelmisteski sarjades toodud küsimusi võib kohata ka muis mõistatusjuttudes):

Kui kõrge on taevas? ~Kui pikk on maa ja taeva vahe? ― 136 var.:

Kui sügav on meri? ― 75 var.:

Kui palju vett on meres? ― 32 var.:

Kui sügav on maakera? ― 24 var.:

Kui raske on maakera? ― 4 var.:

Kui lai on maailm? ― 116 var.:

Kus on maailma keskpunkt ~naba? ― 115 var.:

Mitu tähte on taevas? ― 98 var.:

Kui raske on kuu? ― 25 var.:

Mitu lehte on puus? ― 6 var.:

Palju kaalub põletatud puude suits? ― 7 var.:

Mis on väärt kuldne ader ~minu kuldne troon ~kuldne kroon ~habe? ― 26 var.:

Mis mina väärt olen? ― 248 var.:

Mida teeb Jumal? ― 12 var.:

Kui palju maad on õnnest õnnetuseni? ― 27 var.:

Mida ma mõtlen? ― 303 var.:

Näeme vastustes mitmeid selgeid stereotüüpe. Üks neist on juhuslikke arve pakkuvad vastused lõpuga ...kui ei usu, mõõda ~loe ~kaalu üle, teine opereerimine Kristuse elulooseikadega. Viimast esindavad ka mõned spetsiifilised motiivid lõunaeesti materjalis:

Kunas ol'l leib isunu?
(Kristus, kui ta lesknaiselt leiba küsis);

Kunas ol'l tii väsünü?
(Kristus Kolgatale minnes);

Kunas ol'l vesi janunu?
(Kristus ristil).

(Kasutust leiavad niisiis Kristuse poeetilised sünonüümid leib, tee ja vesi.)

E. Jututüübis AT 927 esinevaid motiive

Selle jutu eesti variantide süžeeline kondikava on umbes järgmine. Isa on näljasurma mõistetud ja tütar, kel on imik, külastab teda ja ühtlasi imetab ning päästab ta niiviisi surmast. Vang vabaneb, kui kohtunik ei suuda lahendada talle antud mõistatusi. Neis mõistatustes kirjeldab tütar jutu enda süžeeks olevaid sündmusi, teel vanglasse nähtut vmt. ja põhimotiive on eesti versioonides kaks:

Kivi õue toodi, süda sisse loodi; kelle tütar ma olin, selle emaks ma sain ja see, keda ma imetasin, oli minu ema mees;

Seitse keelt, üks pea (Linnupesa hobuse pealuus, st. teel nähtud asi).

2.5.3. Piirjuhte keerdküsimuste ja anekdootide vahel

Permjakovi paröömiate liigitelu käsitledes mainisime, et piir ütluste ning mono- ja dialoogiliste naljandite jt. mininarratiivide vahel on hajus. Piir keerdküsimuste ja anekdootide vahel on samuti hajus. Eesti uuemas aines esindavad seda kokkupuuteala eriti markantselt nn. Armeenia raadio seeriasse kuuluvad üksused. Neid loetakse üldiselt anekdootideks ning tegelikult ongi nad pigem narratiivid, sest kuulajalt ei oodata küsimuse äravastamist (kuid seda ei oodata ka uuemate keerdküsimuste korral üldiseltki). Muutused, mille kaudu ühest žanrist teise jõutakse, on väga lihtsat tehnilist järku: ühel juhul jutustaja refereerib justkui Armeenia raadiolt küsitut ning tolle vastuseid (ja üksus on pigem jutt), teisel juhul küsib ja vastab kõneleja justkui enda poolt (ja üksus on pigem keerdküsimus). Mõned näited keerdküsimuste vormis:

Mis vahe on tavalistel ja väikekorterites kasutatavatel ööpottidel? ― Ainult see, et väikekorterite omadel on sang sissepoole.

Mida teha, kui tiiger läks ämma kallale? ― Kui ise läks, siis vaadaku ise, kuidas välja rabeleb.

Mis juhtub, kui partei jõuab Sahara kõrbesse? ― Kaks nädalat ei juhtu midagi, siis saab liiv otsa.

Kas kommunismi ajal esineb vargusi? ― Ei, sest pole midagi varastada.

Kas beebit võib pesukausis pesta? ― Võib, kuid pole soovitav välja väänata.

Kas võib palja pepuga siili peale istuda? ― Võib kolmel erijuhul: 1) kui siil on pöetud; 2) kui pepu on teise oma ja 3) kui Kodumaa käsib.

Armeenia raadio naljad olid suurelt jaolt 1960.–1980. aastate folkloor ja levisid vohavalt kogu omaaegse Nõukogude Liidu alal, sh. meil, ning vene laenude osakaal selles aines oli tohutu. Kuid peagi oli Armeenia raadio mall Eestiski väga populaarne ning sellesse võidi valada ka muud algupära või kohaliku tekkega üksusi. (Armeenia raadiolt oli küsitud ka näiteks seda, millest tekkis Kuuba kriis (1962. a. sügisel), ja Armeenia raadio vastas, et nad täpselt ei tea, kuid arvavad, et see kutsuti kunstlikult esile selleks, et tõmmata eemale tähelepanu Endla tänava viadukti mittevalmimiselt.) See aine on meil esialgu arhiiviliselt üsna korraldamata ja uurimata, osalt ka seetõttu, et Armeenia raadio naljad olid, nagu hästi teada, valdavalt poliitilised ja nende kogumist paremal juhul taluti, nende uurimine ja materjali enda või uurimuste avaldamine oli aga kuni 1990. aastateni välistatud ja praeguseks on nad mõne aastaga kaotanud vähimagi aktuaalsuse.

Ka nn. peamurdmisülesannete hulgas on selliseid, kus pole tegu lühiküsimusega, vaid tekstis tuuakse pikk, igas mõttes jutu tunnustega kirjeldus või sündmustik, mis lõpeb aga küsimusega. Narratiivideks kipuvad nt. nood paljudes eri variantides ringlevad ülesanded busside, rongide ja laevade kohta, kus kuulajal aetakse pea kirjuks suure hulga tarbetu infoga, õigeks vastamiseks vajalik info aga tuuakse nagu muuseas, harilikult kohe teksti alguses, või ei anta seda hoopis:

On näiteks pikk jada bussipeatusi: igas läks maha niipalju ja tuli peale naapalju reisijaid ― kuulaja püüab meeleheitlikult kiiresti arvutada, kuid küsitakse hoopis, mitu peatust oli.

Kirjeldatakse pikalt purjeka või mootorlaeva meeskonda, antakse selle liikmete, ka marsruudi jm. kohta palju tarbetuid detaile ― ning küsitakse: kui vana oli kütja? Kuulaja on selleks ajaks tõenäoliselt unustanud, et laev ei olnud aurik.

Toome lõpetuseks veel paar näidet lifti kohta:

Liliputi sõber elab 9. korrusel. Liliput külastab sageli sõpra, kuid alati sõidab liftiga 5. korrusele ja läheb seejärel jalgsi trepist edasi. Miks nii?
Nn. inimsõbralikes ühiskondades, kus liftinupud on pandud ka lastele või ratastoolis istujaile kättesaadavale kõrgusele, oleks selle mõistatuse lahendamine ilmselt võimatu.

Kaks joodikut. Üks ütleb: "Issand, kui pikk trepp!" Teine: "Ja nii jube külmad käsipuud!" Esimene: "Aga näed, lift tuleb ka kohe!" Kus nad olid?
Seda juttu võiks vabalt rääkida ka tavalise anekdoodina, öeldes kohe ära, et joodikud olid raudteel käpuli. Edasine kasutab ikkagi tavalist kolmarvu: 1. sõlmes on n-ö. eelpuänt, esimene infopais ja assotsiatsioon, millega dialoog viiakse reaalsusest joodiku maailmapilti; 2. sõlmes see rutiin jätkub, nagu folkloorses jutus tavaline; 3. sõlmes on puänt ("Lift tuleb!").

2.6. DIDAKTILISED MONOLOOGID

Nagu mitmete muude rahvaste, nii ka eesti folklooris leidub žanrikene, mis kannab nimetust loodushäälendid (vrd. sks. Naturlaut). Need on vormelid, milles imiteeritakse loomade, lindude, esemete vm. tekitatud helisid, kusjuures vormelile antakse ühtlasi mingi semantiline mõtestus. (Need mõtestused ei ole enamasti kuigi süütud ega vagad, vaid kätkevad sotsiaalset vm. pilget. Mäletan, et kadunud Erna Normann väljendas siiraimat vaimustust iga kord, kui talle meenus, kui kaunikõlaliselt ja teravmeelselt oli pandud häälitsema rootsi talu perekell või lokulaud: Blå välling, syr sill!, st. 'Sinine piimasupp, hapu heeringas!'.)
Eesti loodushäälendite hulgas on eriti produktiivsed linnulaulujäljendused (nagu hästituntud pääsukeselaul algusega Midli-madli, kudli-kadli... või ööbikulaul lõpuga ...tüdruk, tüdruk, laisk, laisk, too piits, too piits!). Hea ülevaate eesti linnulaulujäljendustest annab Eduard Laugaste (Treu) uurimus "Die estnischen Vogelstimmendeutungen" (FFC 97, Helsinki, 1931).

Loodushäälendid võivad olla arendatud ka mõnevõrra keerukamateks kompositsioonistruktuurideks.

Näiteks võidakse vastandada ühe ja sama objekti häälitsused eri olukordades. Vene kiriku kell lööb kevadel kurbliku häälega: Nällllg!... Võllllg!... Nällllg!... Võllllg!... Sügisel on saagid koristatud ja tonaalsus palju mažoorsem: Ai plinna-plänna viirukid, ai poslamasla piirukid!

Veski käimamineku helisid ning tempo- ja rütmimuutusi imiteerib 3-osaline gradatsioon, kus iga järgmine osa on eelmisest lühem: 1) :,:Ei tää, mis teeks, kas lääks või jääks:,: 2) :,:Tõtta, mölder, võta matti!:,: 3) :,:Vaka pealt matt!:,:

Loodushäälend võib olla ka dialoogiline. Selliseid loomade, esemete vm. objektide dialooge on nimetatud looduskõnelusteks.

Rikka kukk laulab: "Rikkal raha küllll!" Vaese kukk vastu: "Vaene elab kaaaa!" Rikka kukk jälle: "Kerjamise varaaaal!"

Loodushäälendeil ja -kõnelustel on žanrilisi kokkupuuteid juttudega, kõigepealt naljanditega.

Eesti naljandite seas on paariteistkümne üleskirjutusega esindatud tüüp "Pruut ja peigmees lonkavad" (vt. ka tekstinäiteid R. Põldmäe valimikus "Eesti rahvanaljandid" I, nr. 394). Pruut ja/või peigmees ja/või isamees lonkavad või on puujalaga, ning nende jalad (või lonkava inimese kasukas vm.) häälitsevad laulatusele minnes või sealt tulles. Kõige tavalisem peigmehepoolne vormel on: "Kahetsen kaupa! Kahetsen kaupa!", pruudipoolne: "Mis tehtud, see tehtud! Mis tehtud, see tehtud!" Laulatuselt tagasi sõites võivad ka vankrirattad kõhklevalt krääksuda: "Ei teea, mis saai, ei teea, mis saai...". Kui mees selle peale vihastab ja hobusele piitsa annab, muudavad rattad meelt ja ütlevad: "Sai, mis sai! Sai, mis sai!"

Erijuhu uskumuste, loodushäälendite, juttude ja vanasõnade puutealal moodustavad didaktilised monoloogid, kus kõla üldiselt ei imiteerita. Kõik sellised on printsiibis sisse võetud ka EV-sse. Toome näiteks mõned produktiivsemad neist.

Sääsk ütles: "Parm pask jaanipäini, mina mees mihklipäini!" (EV 8411; u. 70 ehtsat üleskirjutust; esindab ühtlasi kokkupuutejuhtu regilauluga). Siin kui ka järgnevais näidetes võib osa variante olla puhtalt vanasõnavormilised ― vrd. nt. Parm pask jaanipäevani, sääsk mees mihklipäevani.

Üsna rohkesti on koduloomade ütlusi, milles nad annavad näpunäiteid selle kohta, mis ajal neid võib kevadel juba välja lasta, aga ka, kuidas neid toita ja hooldada, mida nad taluvad hästi, mida halvasti jmt.:
Siga ütles maarjapäeval: "Lähen aia-hange vahele, aga tahan kaks vakka kaeru ligi saada" (EV 6241; u. 45 var.);
Hobune ütelnud, et kui tema naha sugune lapp maad lume alt väljas on, siis tema ära ei sure, ja kui tema kõrva suguse tüki leiba ka saab, siis tema koormat ka maha ei jäta (EV 1342; u. 15 var.; ütlejaks võib olla ka lammas);
Härg ütles peremehele: "Pea mind seitse nädalat emapiimas ja lase mind viis aastat ula jooksta, siis pane mind raudäge ette!" (EV 1837; 1 var. Saaremaalt);
Hobene ütelnu: "Paremb om sõatiid sõita kui sajatiid" (EV 1322; 8 var.);
Hobene kõnelnud vanast: "Suurem rist on mul ratsa sõitmene; ennem ma vian viis miist, ennem kui kaks kannan" (EV 1317; 9 var.);
Lammas ütlen niidu aegas: "Sigigu silmapesija, kadugu tutilõikaja" (EV 10410; 5 var.).

Vaskussi monoloogide seeria, mis põhineb samasisulistel uskumustel ja omab paralleele muistendites:
Vaskuss oli pidan ütlema, et kui tal silmad oleks, siis ta paneks ühe ööga üheksa pere uksed kinni (EV 13883; u. 40 var.);
Vaskuss rääkin ükskord: oleks temal silmad pääs olema, siis kerigukellad lööksid ega pääv (EV 13884; u. 25 var.);
Vaskuss ütelnud: "Kui minul silmad oleksid, ma hukkaks ühe ööga üheksa perekonda rahvast ära" (EV 13885; 6 var.).
EV-s leiduv materjal laseb arvata, et vaskussi-ütluste levikudominant Eestis on põhja- ja läänerannikul ning saartel.

On mõned kala monoloogid, kus ta õpetab, mida temast süüa ja mida järele jätta (ka neil on vasteid muistendites):
Kala ütelnud: "Jumal hoidku mind üleliia vaese või rikka kätte sattumast: rikas nülib naha seljast, vaene sööb silmad peast" (EV 3055; 22 var.);
Kala nina ja saba ei sööda mitte, sellepärast et kala ennemuiste olla öölnud: "Jäta mu tatine nina ja sitane saba ikka söömata!" (EV 3044; 2 var.).

Tüüp EV 8170; u. 20 var. ― siin räägib paastukuu küünlakuule (või on ütlejaks vastlapäev, või külm), mis vägitükke ta teeks, kui tal teine silm vett ei jookseks: ta võtaks 1) hobuse vatsa varsa ~lehma vatsa vasika ~sea põue põrsakese; 2) koera küüned künnisele; 3) naise käed leivaastja; 4) mehe kuse looka; 5) põnnpead põrandale.

Mitmeid arvamusi avaldavad täi ja kirp selle kohta, millised tõrjevahendid ja/või püüdjad neile ohutud on, millised aga ohtlikud:
Täi ütelnud: "Kurika all kuulan, pajas paisun, aga saanaleil on hingevõtja" (EV 12350; u. 20 var.);
Täi olla enne ütelnud: "Kui seasõda, siis ma tüki tüvve, kui raudsõda, siis ma lase latva" (EV 12348; 5 var.; seasõda tähendab täiotsimist seaharjastest harjaga, raudsõda vastavalt noaküljega).
Vt. ka VSR, rühm 162

Küllalt palju õpetusi annab leib (ja ka leivaahi) selle kohta, kuidas leiba teha ja kohelda; neilgi on sageli uskumuslik taust:
Leib oli muiste ahju pannes ütlend: "Kui mind ilma ristimata (st. kastmata) ahju pannakse, siis on mool pala; ristige mind ikka äe!" (EV 5699; 13 var.);
Leib ütelnud: "See on patt, kui teravaks ihutud noaga esmalt mind lõigatakse; ikka peab enne noaga puud lõikama, siis alles mind" (EV 5706; 1 var. Viljandist);
Ahi olevat vanast ütelnu: "Kui leivad välja võtad, siis viska tükk puid minu suu jahutuseks!" (EV 165; 2 var.).
Vt. ka VSR, rühm 188

On veel väike seeria ütlusi, kus karu annab hinnanguid erinevaile marjadele; pihlamarjad talle üldiselt meeldivad:
Karu üelnud: "Mussik, muasik sitt mamm, pihlik mehe mamm" (EV 3307; 2 var. Põhja-Tartumaalt).
Vt. ka VSR, rühm 4

Paljud muudki asjad võivad õpetusi anda:
viljad õpetavad, kuidas neid külvata või istutada, hooldada, harida (vt. VSR, rühmad 57 , 64–68 );
tuli õpetab, kuidas teda kohelda (vt. VSR, rühmad 140–141 );
hunt räägib, milline ilm on talle soodus ja milline ohtlik ning keda ta kardab, keda aga mitte (vt. VSR, rühm 4 );
rändlinnud räägivad oma saabumisest (vt. VSR, rühm 19 ). Jne.

2.7. KALENDAARSED VANASÕNAD

Kalendaarse info säilitamiseks ja esitamiseks on mitmeid tüüpilisi elementaarstruktuure, mis meenutavad üldjoontes vanasõnade kommunikatiivseid struktuuritüüpe (vt. neist lähemalt SFL III, ptk. 1.2). Põhitüüpe näib olevat kaks:

1. Spontaansete, enamasti looduslike protsesside ja juhtumitega seotud assertoorilised (indikatiivsed) struktuurid:

1) väitestruktuurid 'Päeval ~Ajal t toimub ~juhtub P':
Kalad koevad jaanipäeva ajal;
Jaanipäeval läheb käole odraokas kurku;

2) endestruktuurid 'Kui päeval ~ajal t1 toimub ~nähtub ~... P, siis (tavaliselt hilisemal) ajal t2 toimub ~... Q':
Kui enne jaanipäeva saab maasikaid, siis enne jaagupipäeva uudseleiba;
Jaanipäeva vihm on pähklitele kahjulik
.

2. Inimese tahtlike tegevustega (tihti maagiaga) seotud deontilised (normatiivsed, preskriptiivsed) struktuurid, millega liitub tihti aksioloogiliselt (hinnanguliselt) märgistatud komponente, kus öeldakse, mida teatud rituaali täitmine annab või mida teatud keelust kinnipidamine väldib või millised pahad asjad juhtuvad, kui käske-keelde ei täideta:

1) normi või ettekirjutuse sedastused 'Päeval ~Ajal t tuleb teha ~tehakse / ei tohi teha P':
Timutihein tuleb enne jaani teha;
Jaanipäevast peale ei pesta enam meres hobuseid;

2) struktuurid 'Ettekirjutuse täitmise/rikkumise sedastus sellest tulenev hea/halb', mida võib ees- ja tagaliikme kombinatsioonide järgi jagada "preemiateks" (kombinatsioonid 'täitmisega saavutatav hea / välditav halb / säilitatav hea / kõrvaldatav halb') ja "sanktsioonideks" (kombinatsioonid 'rikkumisega saamata jääv hea / esilekutsutav halb / kaotatav hea / säiliv halb');
järgnevaist näidetest esindavad 3 esimest "preemiaid", 4. "sanktsiooni":
Tuleb jaanituld teha, siis saab hea vili või lina
(saavutatakse hea);

Tuleb jaanituld teha, siis ei tule nõiad karja juurde
(välditakse halb);

Tuleb jaanituld teha, siis seisab piim puhas ja valge
(säilitatakse hea);

Kui jaanitulele ei lähe, läheb maja põlema
(kutsutakse esile halb).

Osal kalendaarseid kujutelmi edastavaist tekstidest on poeetiliste tekstide tunnuseid: troopidena mõtestuvaid komponente ja/või eufonisme (nt. alliteratsiooni, rütmi vm.), ja miski ei takista meil selliseid tekste n-ö. üht otsa pidi vanasõnadeks lugemast. Kuid nagu ootuspärane, tekib ka hulganisti juhte, kus on raske otsustada, kas antud kalendaarne tekst on poeetilist järku või ei ole. (Me tõime eespool näiteid mittekalendaarsetest tekstidest, kus samuti ei nähtu ei troope ega heakõlataotlust, kuid mis sellest hoolimata käibivad igati normaalsete vanasõnadena.) Ka on võimatu teha selget vahet, milline teade või ütlus on just kalendaarne ja milline mitte: nt. põllundus kui selline toimub tervenisti kalendaarses tsüklis ja seega on mistahes põllundusalane tähelepanek mingis mõttes ka kalendaarne. Kuigi siis nende jm. seikade tõttu pole võimalik väga täpselt hinnata kalendaarsete vanasõnade hulka eesti arhiivifondis, ei ole vist väga vale öelda, et meie kalendaarsete vanasõnatüüpide hulk on 900 ringis.

Toome taas mõned näited produktiivsemaist kalendaarsetest üksustest, mida on alust pidada vanasõnadeks.

Tüüp EV 12287 on arhiivimaterjali hulga poolest kolme kõige "üleskirjutatuma" eesti vanasõna hulgas. Selle tüpoloogilise üksuse määravaks tunnuseks on kujutelm, et kui teatud päeval ― tavaliselt tõnisepäeval (17. I), küünlapäeval (2. II) või seitsmevennapäeval (10. VII) on nii palju sajuvahet või päikesepaistet, et mees jõuab hobuse selga hüpata, siis tuleb kas kuiva ilma või soe suvi või saab heinad ära teha vmt. Siin pole enam tegu kalendaarse teabe suvaliste kirjapanekute, vaid poeetilist järku tekstidega, kus esindub troop: umbmäärast lühikest ajavahemikku väljendatakse teatava metonüümilise perifraasi kaudu, mida teises plaanis kõlbab kutsuda litooteseks.

[Vt. ka tüübi EV 12287 levikukaarte ]

Eelmise tüübi seitsmevennapäeva-redaktsioonid on tihti kontamineerunud teise produktiivse tüübiga ― Kui seitsmevennapäeval sajab, siis sajab seitse nädalat (EV 10281; u. 230 var.), kus nähtub sama tüüpi metonüümilis-perifrastiline troop, mis teises plaanis on hüperbool.

Kui küünlapäeva ajal (2. II) saab härg räästa alt juua, siis maarjapäeva ajal (25. III) ei saa kukkki (EV 5222; u. 185 var.). Siin vastandatakse külma ja sula ilma, tihti lisatakse ka teine, "diagonaalne" kombinatsioon otse tekstis. See üksus on igas mõttes vanasõna: tal on parallelistlik implikatiivne struktuur; tas esineb traditsiooniline sõnapaar härg ― kukk; siin on troopi moodustav semantiline teisendus (täpsemalt, vanasõnades sagedane "visualisatsioon"); siin on veel gi-konstruktsioon, mis on paröömikas samuti sagedane ning mille abil on hea viia olukordi piirile ja tekitada liialdusi (siin ongi hüperbool ja litootes kontrasti pandud).

Kui paastumaarjapäeva (25. III) öösel külmab, külmab veel nelikümmend ööd (EV 8174; u. 185 var.). Siin on taas metonüümiline troop, mis kasutab nn. suurte arvude seadust, st. ebamäärast pikka ajavahemikku vm. mõõtu tähistav hüperbool luuakse teatavat konkreetset ümmargust arvu nimetades.

Tüüp EV 6439 (u. 150 var.) kirjeldab ilmastiku arengut ja külmade saabumist sügisel. Siinseil tekstidel on tüüpiline kontraheerunud kalevalavormiline parallelistlik-alliteratiivne ülesehitus. Rea põhikomponendid on järgmised: Märt (10. XI) määndab, Kadri (25. XI) kangutab, Andres (30. XI) harutab, Nigul (6. XII) needab, Siim (28. X) teeb silla, Toomas (21. XII) tore mees sõidab üle. See tüüp on ühtlasi omalaadset metonüümilist "pühakupersonifikatsiooni" kätkevaist kalendrivanasõnadest produktiivseim. Mitmeis variantides on kompositsioon ja kronoloogia ilmselt vastuollu sattunud: toomapäev on reas ajaliselt viimane ja iluloogika järgi on olnud nõutav, et sild tehtanuks vahetult enne seda, kui tast üle sõidetakse.

Vanasõnaks (EV 5235, u. 145 var.) on registreeritud ka aastaringne ajaarvamisvormel, mis on ülesehituselt üsna unikaalne nii kalendaarse kui ka paröömilise materjali taustal ja millel on kaks põhiredaktsiooni:

1) ilmselt vanem vorm, mis algab omamoodi "lugunädalatega", tavaliselt küünlapäevast, näiteks: Küünlast seitse sikku (= sigadesse, "seavõtmesse", st. maarjapäeva, 25. III), kaheksa karja (= karjalaskepäeva, 1. IV), kümme kündi (= künnipäeva, 14. IV), vahel veel ka üksteist jürgi (= jüripäeva, 23. IV); loetelu võib jätkuda päevast-päeva ajaarvestusega läbi aasta; lugunädalate osa on selgelt alliteratiivne;

2) ilmselt uuem vorm, mis arvestab nädalaid päevast päeva ja algab tavaliselt kuskilt sügistalvest (kõige sagedamini jõulust või ka mihkli- või mardipäevast) ning läheb tihedama või hõredama intervalliga edasi, enamasti kuni aastaring sulgub, näiteks: Jõulust 6 küünlapäeva, küünlast 7 maarjapäeva, maarjast 4 jüripäeva, jürist 9 jaanipäeva, jaanist 14 mihklipäeva jne.; nädalate arvestus ei ole muidugi päevapealt täpne; tekstides nähtub rütmistumise algmeid ning üldsegi on ka see redaktsioon ikkagi mitte lihtsalt ärasõnastatud info, vaid tekst, vormel.

Laurits (10. VIII) laotab lehti, Pärtel (24. VIII) pöörab päid (EV 5605; u. 130 var.). Ütlus käib kapsaste valmimise kohta ja kuulub semantilise teisendusviisi poolest samuti "pühakupersonifikatsioonide" hulka.

Pühakupersonifikatsioonid on kalendrivanasõnades üldse küllalt arvukad: peale kahe senimainitu on arhiivitekstide hulga poolest silmapaistvad veel näiteks:
Jakob viskab raudnaela heinasse (EV 2300; u. 125 var.);
Jaan viskab esimese jahe kivi vette, Jaak teise ja Mihkel kolmanda (EV 2332; u. 115 var.);
Kadri hakkab kusele, aga Andres pistab pulga ette (EV 2868; u. 100 var.);
Jaan võtab püti, Jaagup kaks, Laurits lakub põhja (EV 2336; u. 80 var.);
Küll suvi soeb, Jaan teeb jalad alla (EV 10976; u. 40 var.).

Peale mainitute on 100 või enama autentse arhiivitekstiga esindatud veel järgmised kalendrivanasõnad:
Kui kägu tuleb vitsa, siis vilja; kui urba, siis ohtu; kui lehte, siis leiba (EV 4915; u. 125 var.);
Tõnisepäevast pidi pool loomatoitu alles olema (EV 12299; u. 125 var.);
Madisepäeval antakse kanade võti kätte (EV 6275; u. 100 var.);
Karu läheb mihklipäeval pessa, küünlapäeval käänab teise külje, maarjapäeval tuleb enne päeva välja (EV 3300; u. 100 var.).


Algusse | Ptk. 1 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Ptk. 6 | Kirjandus