1.1. SÜNTAKTILINE STEREOTÜÜPIA. VANASÕNALOOGIKA PROBLEEME
1.1.1. Vanasõnad on üldistavad implikatsioonid
Oleme juba oma varasemais vestlustes paaril korral riivamisi puudutanud vanasõna loogilist külge: eriti vanasõna ja kõnekäänu erinevusi ja piirjuhte vaadeldes (vt. SFL I, ptk. 2.1.1
).
Järgnevas vaataksime neid jt. asju pisut lähemalt.
Pole raske märgata, et vanasõnad on sageli korrapärase, "valemi"- või "ornamendi"-laadse ülesehitusega. See korrapära avaldub eeskätt nn. süntaktilise sümmeetriana. (Eesti keeles kui aglutineerivas keeles kaasneb sellega paratamatult ka morfoloogiline sümmeetria.) Loomuldasa on süntaktiline sümmeetria üks parallelismi aspekte. Läänemeresoome rahvastel, kelle "seotudkõneline" folkloor laialt ja žanridevaheliselt harrastab nn. kalevalavormi (soome, karjala, vadja, eesti), on ka vanasõna struktuuriline sümmeetria iseäranis sagedane ja ehe, võrreldes nt. saksa või vene ainesega, kus parallelismile vastu töötav lõppriim on palju sagedasem.
On terve hulk süntaktilisi stereotüüpe, millesse paljude rahvaste vanasõnad tavatsevad end rüütada. Osa neist stereotüüpidest on esindatud kindlate nn. süntaktiliste vormelitega, nagu
Kes..., see...;
Kui..., siis...;
Kuidas..., nõnda...;
Parem... kui...;
Igal... oma...
jpt., mis on otse leksikaalselt markeeritud. Teised on lihtsalt sageli korduvad süntaktilised mallid. Pikemaid või lühemaid näiteloendeid sedalaadi stereotüüpidest on toodud nt. "Vanasõnaraamatu" sissejuhatuses (lk. 19–24), samuti kirjutises "1001 küsimust vanasõnade loogilise struktuuri kohta" (TRÜ toimetised 795, lk. 121). Küllalt täielik ülevaade eesti vanasõnade süntaktilis-modaalsest tüpoloogiast leidub aga ingliskeelses kirjutises "On the Relationships of the Rhetorical, Modal, Logical, and Syntactic Planes in Estonian Proverbs" (Part 2)
ja siin ülejärgmises alaptk-s
.
See valemlikkus, sümmeetria ja stereotüüpia on uurijates tekitanud usku, et vanasõnade struktuuri uurimine võikski edukalt kulgeda mingis loogilises või üldse formaliseeritud võtmes. (Mainitud kirjutis "1001 küsimust..." ongi suurelt jaolt sihitud sedalaadi illusioonide purustamisele.)
J. Lotmanil oli kindlasti sada kaalukat põhjust sada korda rõhutada, et mistahes poeetilise üksuse struktuur on nimelt tema sisu struktuur. Asi pole üldse selles, kas vanasõnade struktuuri püütakse kirjeldada mingite formaliseeritud avaldiste abil või kuidagi teisiti, vaid selles, et tavaloogika, hariliku predikaatarvutuse mõisteaparatuur on selle ülesande täitmiseks lootusetult vaene ja nn. väiteloogika või tõeloogika lähenemisnurk üldse lootusetult sobimatu, kuna see loogika ei hooli põrmugi nende väljendite sisust, mida ta vaatleb.
Me jõudsime paratamatult vanasõnade loogilise kirjeldamise probleemide juurde juba vanasõna ja kõnekäänu eristamise kriteeriumidest kõneldes ja püüdsime näidata, et loogiline eristamiskriteerium töötab siin mitmes mõttes paremini kui süntaktiline
. Samas oli põgusalt seletatud ka implikatsiooni ja üldistuse mõisteid, nimetatud ungarlase Zoltan Kanyó nime
, kes on seni vist kõige põhjalikumalt maailmas tegelnud vanasõnade loogilise analüüsi probleemidega, ja toodud ka Kanyó postulaat vanasõna loogilise põhivormi kohta:
vanasõnad on üldistavad implikatsioonid, st. nende loogilist loomust võib edasi anda valemiga
mille inimkeelne lähend oleks umbes: 'iga x-i kohta kehtib, et kui tal on tunnus P, siis on tal ka tunnus Q'. Teisiti öeldes on see valem, millega R. Carnapist peale tavatsetakse tähistada mistahes seaduspärasusi.
Seaduspärasuste kasutamise elementaarmoodused on prognoos ja seletus, ning needsamad operatsioonid toimuvad ka vanasõna aktualisatsioonide korral, mis erinevad üksteisest oma infostruktuuri (e. "aktuaalse süntaksi") poolest, st. selle poolest, mil viisil on suhestatud see fragment tegelikkusest, millele vanasõnaga reageeritakse, ja vanasõnatekstis endas antav väide.
Olgu meil nt. individuaalkonstant a = 'Ants', predikaatkonstandid P = 'töötab' ja Q = 'sööb' ning olgu meil x tähendusega 'keegi', st. (inimest märkiv) individuaalmuutuja, nii et "x (Px ® Qx) võiks siis tähistada vanasõna meenutavat ütlust Kes töötab, see sööb. Etteantud info ja vanasõnast järelduva info suhteid võib siis kujutleda kolmes järgmises variandis:
| |
on teada: |
väidetakse üldistavalt: |
järeldus: |
| 1) prognoos: |
Pa ('Ants töötab') |
"x (Px ® Qx) |
Qa ('Ants sööb') |
| 2) seletus: |
Qa ('Ants sööb') |
"x (Px ® Qx) |
Pa ('Ants töötab')
|
3) seaduspärasuse
kinnitus: |
Pa & Qa
('mõlemad on teada') |
"x (Px ® Qx) |
'seaduspärasus
leidis kinnitust' |
1.1.2. Kuus paha küsimust
Muidugi võib vanasõnade loogilise analüüsi kohta üldse kui ka Kanyó "põhivalemi" kohta küsida palju halbu ja omavahel seotud küsimusi, sh. järgnevad.
1. Mis peaksid olema vanasõnade loogilise analüüsi objektid?
Mis peaksid ikkagi olema need vahetud objektid, mida me loogilisse keelde "tõlkima" ja mille kallal loogilist analüüsi tegema peaksime asuma — kas vanasõnatekstid ise oma ehedal, "toorel", tihti metafoorsel, elliptilisel vm. mõttes ebamugaval kujul, või hoopis nood "tegelikud" väited ja ideed, mis peituvad vanasõnade "sees" või "taga"?
Kui tekstid ise, siis tekiks kindlasti probleeme juba nt. konstantsümbolitega, sest sõna võib vanasõnatekstis esineda enam-vähem otseses tähenduses kui ka paljudes ülekantud tähendustes: st. oleks raske vältida võimalusi teha, ütleme, saksa vanasõnadest Zeit ist Geld ja Geld ist rund igati loogilist järeldust Zeit ist rund. Ka tekiks raskusi (näiliselt) vasturääkivate lausete menetlemisega, nagu nt. Geld ist Quark, aber Quark ist kein Geld vmt.
Kui objektideks, millele me hakkame tegema loogilist analüüsi, oleksid ideed või "tegelikud" väited, siis kaoks ära individuaalne side konkreetsete ütlustega, sest üht ja sama väidet või ideed jääks esindama terve sülem sünonüümseid vanasõnu. Vanasõnade "demetaforiseerimiseks" (st. vanasõnades peituvate väidete ja käskude-keeldude vabastamiseks metafoorsest "koorest") ei ole parömioloogias ega mujal pakutud seni mingit ühtsemat algoritmi või protseduuristikku.
Semantiliselt keerukate juhtude, sh. absurdi, kalambuuride, paradokside jmt. korral on üldse raske kujutleda, millest saaks lähtuda või milles seisneda nende loogiline analüüs.
2. Kus lõpeb vanasõnas sisu, millest loogika ei huvitu, ja algab loogiline vorm?
Predikaatarvutuse semantiline arsenal koosneb 5–6 sõnast. Pole vahendeid väljendamaks selliseidki elementaareid seoseid ja vahekordi, nagu 'kuid', 'kuigi/siiski', 'isegi', 'ainult', 'sarnaneb' jts. Kanyó teeb näiteks hiiglaslikke jõupingutusi, et loogiliste vahenditega edasi anda sõna üks sisu saksa vanasõnas Eine Schwalbe macht keinen Sommer, ja see vaev on pealegi asjatu, sest too sõna pole siin vanasõnas puhta numeraali tähenduses, vaid sellega mõeldakse vähest ebakindlat algedu vmt.
See probleem puudutab ka eituse tähistamist vanasõnade loogilistes kirjetes. Kanyó peab eitusteks (ja tähistab vastavate sümbolitega) ainult neid juhte, kus eitus on otseselt väljendatud sõnadega nicht, keine, niemand vms., mitte aga neid, kus sisuline eitus on edasi antud implitsiitselt. Sel juhul aga peaks nt. eesti vanasõna Mis pikk, see peenike; mis jäme, see lühike (EV 8800) ilmselt tähistama semantiliselt pimeda avaldisega
vanasõnana samuti mõeldava lause *Mis on pikk, pole jäme; mis on jäme, see pole pikk loogiline kirje aga saaks märksa sisukama kuju:
st.: 
Ka oleks ilmselt võimatu loogiliselt samastada lauseid, nagu *Kes ei tööta, see ei saa süüa ja *Kes on laisk, see on ikka näljas jts., mis sisuliselt ON igati identsed.
3. Kuidas on vanasõna puhul lood kvantifikatsiooniga?
Oletagem näiteks, et meil on eestikeelsed tekstid:
1) Kel pole tööd, sel pole leiba;
2) Kus pole tööd, seal pole leiba;
3) Kui lõpeb töö, lõpeb leib.
Millised argumendid peavad igas neist lausetest seisma üldisuskvantori all?
Ja muidugi, kuidas iga lause jaguneb "sisuks" ja "vormiks"?
Kas igasse lausesse peab sisse mõtlema argumendi 'inimene' (mis oleks nagu loomulik, kuna inimene ON vanasõnade läbiv ja õieti ainuke teema)?
Või tuleks 2. lauset mõista kui väidet koha kohta, st. et kohale omistatakse predikaat 'ei oma tööd' vmt., ja 3. lauset vastavalt kui väidet aja kohta?
Ka jääb eesti keeles ebamääraseks, kas 3. lauset peab käsitama aja- või tingimuskõrvallausena, ja kui me käsitame teda tingimuslausena, mis on selles siis üldistatav argument — kas 'töö' ise? või peame me siia juurde mõtlema ikkagi inimese, kellel see töö lõpeb?
Edasi, kas loogiline kirje peab tingimata reageerima sellele, kas lause sisaldab või ei sisalda selliseid "kvantorsõnu", nagu iga(üks); alati; igal pool; mitte keegi; mitte kunagi; mitte kuskil jts.? Ja kui neid pole, millist argumenti siis pidada üldistusaluseks? Ja intuitiivselt on ette selge, et absolutiseeringud alati, mitte iialgi jts. töötavad vanasõnades pigem retooriliste vahenditena, hüperboolidena kui rangelt loogiliste absoluutidena.
Üldse näib kvantifikatsioon vanasõnas olevat väga spetsiifiline ja väga erinev sellest, kuidas seda mõistetakse predikaatarvutuses, kus tõenäosusväljal on märgistatud ainult piirjuhud 'iga' ( " ) ja 'mitte ükski' ( 
), nende vahele jääv piirkond aga esindab tervenisti olekut 'mõned' või 'tuleb ette' ( $ ). Vanasõnas seevastu on kvantifikatsioon orienteeeritud tõenäosusvälja keskmele, st. vanasõna kvantorite sõnalised tõlgendused võiksid olla umbes 'pigem jah kui ei' või 'tõenäosusega üle poole' ja 'pigem ei kui jah' või 'tõenäosusega alla poole'. Eesti arhiivitekstide hulgas leiduvad (tüüpides EV 6296 ja 6297) näiteks järgmised:
1) Magajal kassil ei jookse hiir iialgi suhu;
2) Magajale kassile ei jookse hiir suhu;
3) Magaja kassile jookseb harvaste hiir suhu;
4) Magaja kassi suhu jookseb vahel ka hiir;
5) Magaja kassile jookseb hiir suhu;
6) Magajal kassil jookseb ikka hiir suhu.
Sel astmikul on nähtavasti kesksed 2. lause kui eitav-neutraalne ja 5. lause kui jaatav-neutraalne. Vahepealsed variandid on oma referentsiaalse sisu poolest küll ebamääraselt lähedased, kuid tõlgenduvad "psühho-loogiliselt" eri suundades: 3. lause umbes 'juhtub, kuid harva', 4. lause aga 'harva, kuid siiski juhtub'. 1. lause tunduks olevat rõhutatumalt eitav kui 2. lause ja 6. lause rõhutatumalt jaatav kui 5. lause, kuid tavaloogikal napib ilmselt vahendeid, et seda erinevust edasi anda, ja seda ei ole vist ka vaja, sest tegelikus pruugis on nad praktiliselt sünonüümsed, igatahes pole nende erinevus loogilist järku.
Mulle on näiteks sfinksi mõistatus seda tüüpi vanasõnade loogiline struktuur, nagu Kõik pole kuld, mis hiilgab, Iga punane meri pole maasikas jts. Intuitsioon tajub neid igati normaalsete vanasõnadena, loogilisest küljest aga — vaata, kuidas tahad — on nad kõige harilikumad osaeitavad otsustused, mille loogiliseks kirjeks on
Kanyó päästab enda jaoks olukorra sellega, et kõikjal ta avaldistes figureerib sulgude ees üldisuskvantori all kõrvuti n-ö. temaatilise argumendiga veel ka ajaargument, st. tekstide tõlgendus on umbes: 'Igal ajal kehtib (iga x-i kohta), et...'. See on muidugi omamoodi deus ex machina, nagu neid oleks printsiibis võimalik sisse tuua muidki (nt. 'Jumal tahab alati, et...' või 'Üleüldise entellehhia toime määrab kõikideks juhtudeks, et...' või 'Vanasõnaga on kõikideks puhkudeks kehtestatud, et...' või 'Alati ja kõikjal tuleb silmas pidada, et...' vmt.). Viimane tõlgitsus võiks olla isegi mõistlik, st. kogu mõttekäik siis u. selline: 'Arvesta alati ja kõikjal, et kui sa puutud kokku "läikiva" asjaga, siis võib sul tekkida illusioon, et see on "kuld" (sest inimestele on meeldiv leida "kulda" ja "kuldsed" asjad on tõepoolest ka "läikivad"), kuid pigemini võib see asi osutuda siiski "mittekuldseks" (sest "kuldseid" asju on maailmas teatavasti palju vähem kui "läikivaid")', ehk lühemalt: 'Pettumise tõenäosus on alati üle 0.5'.
4. Kus on vanasõnas antetsedent ja kus konsekvent?
Loogikute suust on kuulda olnud väiteid, et laused, nagu Iga inimene on ekslik ja Eksimine on inimlik on täpipealt sama sisu ja ka loogilise struktuuriga. Parömioloogil võivad sedalaadi väidete paikapidavuses tekkida olulid kahtlused. Kujutelmad eeldus-järeldusstruktuuride liigenduse kohta rajanevad vist tihtipeale kaht-kolme liiki intuitsioonidel:
1) intuitsioonil asjade tegeliku kausaalse seose suuna kohta;
2) põhimõttel "antetsedent on see, mis on vasakul, ja konsekvant see, mis on paremal pool";
3) mis näib "asjalisema" või "tegelikumana", see on antetsedent.
Need kriteeriumid võivad omavahel ja muude võimalikega konflikti sattuda.
Näiteks võib vanasõna olla lihtsalt inversiooniline, nagu eesti Inimene, kellest räägitakse, hobune, kellega sõidetakse (EV 2108).
Edasi, nn. aktuaalses või "psühholoogilises" süntaksis on ka väite loogiline struktuur eelduspäraselt vaba ja sõltub sellest, mis tegelikult on see, mille kohta midagi väidetakse, ning see, mida nimelt selle millegi kohta väidetakse. Võtame "Eesti keele grammatikast" II (lk. 14) valvenäite
Peeter sööb õuna.
Olenevalt situatsioonist ja/või rääkija taotlustest võib see lause tähendada
'Toimub lihtsalt see, et Peeter sööb õuna' või
'See, mida Peeter sööb, on õun' või
'See, kes sööb õuna, on Peeter' või
'See, mida Peeter õunaga teeb, on söömine (mitte koorimine, lutsuviskamine vm.)'.
Nende rõhuasetuste mõistmist toetab tavakeeles sõnade järjestus, intonatsioon jm. võimalikud vahendid.
Vanasõnades on asjad ses suhtes tihti imelikud ja ebamäärased. Näiteks:
● Mitmeil rahvastel tuntud ütlust Naerjal on valged hambad võib kaugelt vaadates mõtestada mõlematpidi (jättes siinkohal asjade metafoorse külje kõrvale):
a) 'Kes naerab, selle hambad lähevad valgeks';
b) 'Ainult see, kel on valged hambad, söandab naerda';
pragmaatiliselt valiidsem tundub siiski 2. mõtestus.
● Või analoogilised tõlgendusvariandid eesti ütluse Hunt sööb ja salgab (EV 1638) kohta:
a) 'Kui keegi on n-ö. hunt, siis ta n-ö. sööb ja salgab';
b) 'Kui keegi n-ö. sööb ja salgab, siis ta on n-ö. hunt (st. kuri inimene)'.
● Või tõlgendusvariandid ütlusele Mees tuntakse sõnadest (EV 6621):
a) 'Kui on vaja kellegi üle otsustada, siis võib seda teha ta sõnade põhjal';
b) 'Kui keegi räägib, siis annab ta enda kohta ühtlasi kaudset informatsiooni'.
Miks peaksid siis Eksimine on inimlik ja Inimene on ekslik olema oma loogiliselt struktuurilt identsed?
5. Ons üldse vanasõnad eranditult üldistavad implikatsioonid?
Sümmeetrilise struktuuriga lauseid (nt. Kes..., see... -lauseid, Kus..., seal... -lauseid jts., eriti aga Kui..., siis... -tinglauseid) on üsna hõlpus ja loomulik mõista eeldus-järeldusstruktuuridena, st. implikatsioonidena. Kuid suur hulk vanasõnu on mittesümmeetrilise struktuuriga lihtlaused — kuidas toimida nendega?
Tõsi küll, paljusid lihtlauseid on üsna hõlpus parafraseerida sümmeetrilisteks (põim)lauseteks, kuigi see ei saa toimuda süntaktilise (ja tihti ka leksikaalse) vägivallata — nt. ütlust Õel ei usu õiget (EV 14513) on loomulik kujutleda implikatiivses vormis *Kes on õel, see ei usu õiget. Selliseid vaheldusi kohtab tihti juba allikmaterjalis endas.
● Nt. EV 4068 arhiivitekstide hulgas on nii implikatiivseid põimlauselisi variante (Kes koer on, koera palga saab või Koer oled — koera palga saad) kui ka lihtlauselisi (Koer saab koera palga).
● Või nt. implikatiivsel vanasõnal Kus hooletus, seal õnnetus (EV 1510) on samal leksikal põhinev elliptiline sünonüüm Hooletus ees, õnnetus taga (EV 1496), ja mõnedes variantides nad koguni kontamineeruvad; kuid samale leksikale on üles ehitatud ka lihtlauselisi sünonüüme, nagu EV 1499 Hooletus ja õnnetus käivad seltsis või Õnnetus käib hooletuse kannul jms.
Kuid on ka lauseid, mida on raske mõtestada implikatsioonidena, vähemalt mitte ilma nende semantilist tausta arvestavate ulatuslike "eelteisendusteta". Ka eelmainitud Iga punane mari pole maasikas, Kõik pole kuld, mis hiilgab jts. kätkevad lisaks üldistuse probleemile ka implikatiivsuse probleemi.
On aga ka palju süstemaatilisemate näidetega esindatud küsimus: kas implikatsioon või ekvivalents? Selle olemasolu on eriti selgesti näha mõnesuguste parallelistlike struktuuride puhul.
Ülal oli juttu sellest, et vanasõnad armastavad üpris väga sümmeetrilist struktuuri, mis haarab nii süntaksi, morfoloogia kui ka leksika. Sellist sümmeetriat (teisisõnu parallelismi) on mitut tüüpi. Juba fraseoloogilises retoorikas sagedased sõnapaarid on omamoodi "parallelismi molekulid" (vrd. ka nt. eesti vanema kirikukirjanduse käsitluses SFL II, ptk. 3.2.4 ). Implikatiivstruktuuride ees- ja tagaliige on reeglina samuti omavahel parallelistlikus vahekorras. Kuid kaugeltki kõiki parallelisme ei õnnestu mõtestada implikatsioonidena. Vanasõnades on ohtralt — ja nt. läänemeresoome omades eriti ohtralt — juhte, kus ütlus jaguneb kaheks (või enamaks) implikatiivseks allstruktuuriks, mille kohale ehitub veel üks struktuuriline ülemtasand, mis neid implikatsioone seob, kuid on ise selgelt mitteimplikatiivset laadi.
Selle tasandiga puutusime kokku juba nt. lause Mis pikk, see peenike; mis jäme, see lühike vaatluses ülal, kus selgus ka, et selle implikatsiooniülese tasandi loogiline tõlgendus võib sõltuda lause semantilise tõlgenduse vormistusest, nimelt selle desemantisatsiooni astmest. Seal muutus "pimeda" tõlgenduse puhul tekkiv konjunktsioon sisukama tõlgenduse korral välistuvaks eituseks (nn. Shefferi jooneks).
Kuid vaatame teist parallelistlikku näidet, mis toob esile just implikatsiooni ja ekvivalentsi vahelise probleemolukorra:
● Mis kallis, see kaunis; mis odav, see mäda.
Kui tähistada siin Px = 'x on kallis'; Qx = 'x on kaunis';
= 'x on odav'; 
= 'x on mäda', siis saame struktuuri:
mille loogiliseks adekvaadiks on ekvivalents
ehk: 'asja hind on ta kvaliteedi ekvivalent'.
Siit võib tõstatada koguni küsimuse "paröömilise järeldamise" põhimõttelise loomuse kohta: kui nt. vanasõna väidab, ütleme, Kes teeb, see saab, kuid vahel lisab ja vahel ei lisa juurde: ...aga kes ei tee, see ei saa, kas siis sellest hakkab kardinaalsel moel sõltuma nende ütluste loogiline struktuur? Terve mõistus tõrgub seda uskumast. Ehk taandub vanasõna loogikatehete (sh. nende, mida on tavatsetud lugeda implikatsioonideks) olemus tõepoolest Alan Dundesi poolt kirjutises "On the Structure of the Proverb" ("Proverbium" 25 (1975)) pakutud operatsioonidele 
ja 
, st. situatsioonide ja sündmuste samastamisele ja välistamisele. Kuid vastandava "aga-parallelismi" kõrval, mis taanduks ilmselt üheselt Dundesi suhtetüübile A/B, ja nn. sünonüümiparallelismi kõrval (nt. EV 7133 Ega naer nahka riku, ega tühi jutt tükki võta), mis taanduks suhtetüübile AB, on vanasõnades produktiivne ka "ebamääraselt kõrvutav" parallelismitüüp, nt. Ema lööb nagu lõngakeraga, aga isa lööb nagu raudhaamriga (EV 613), mille korral oleksid mõeldavad justkui mõlemad taanded — nii AB (sest mõlemad lõppeks löövad) kui ka A/B (sest löövad küll, kuid erinevalt).
6. Modaliteedid ja troobid
Vanasõna loogilise analüüsi teele jäävad kaks ülitülikat asja — modaliteedid ja troobid.
Mõlemast tuleb juttu ka alamal, modaliteetidest kohe järgnevas alapeatükis, troopidest (sh. troopide kaasamängust vanasõna loogilises struktuuris) järgmises peatükis. Teeme siinkohal mõned lühimärkused ainult modaliteetide kohta.
Vanasõnad on modaalses välisplaanis tõesti vist kõige sagedamini indikatiivsed väited. Kuid vanasõna võib olla süntaktiliselt vormilt ka nt. küsimus või imperatiiv. Küsilausetega on asi õieti lihtne — need mõtestuvad vanasõnades läbivalt nn. retooriliste küsimustena, st. tegelikult eitustena: Kes teise häda usub? tähendab 'suurt keegi ei usu'; Kaua koera kaelas vorst seisab? mõtestub 'ei kuigi kaua' jne., ning see on nõnda mitte ainult vanasõnades, vaid kõnekeeles üldiselt. Meenutagem eesti keelest kasvõi sagedast Mis viga...-ühendit, millega rõhutatakse, et miski toimub (liiga) kergesti ja hõlpsalt, on soodustingimustes vms. Muidugi esindavad ka küsilaused küll probleemi, kas ja kui suuri teisendusi me tohime vanasõnatekstides teha, enne kui nende loogilist analüüsi tegema hakkame.
Kuid imperatiivsed ütlused tõlgenduvad vanasõnades ikkagi nimelt imperatiividena (kuigi leidub imperatiivseid ütlusi, mille kohta on raske otsustada, kas nad on üldistavad või mitte — vt. SFL I, ptk. 2.1.1
toodud näiteid, nagu Ära püüa kurge kirvega jts.). Ja nad jäävad imperatiivideks isegi irooniliste imperatiividena, kus jaatus tõlgendub küll eitusena (või täpsemalt, positiivne hinnang negatiivsena), nt. Mine sääske suuretükiga laskma! tähendab loomulikult 'Ära mine...!'. Edasi (ptk. 1.3) näeme, et irooniliste imperatiivide kõrval võivad eesti keeles esineda veel "kõhklevad" imperatiivid (Mine püüd püüdma, kaota veel kanagi käest) ja möönvad 'kuigi'-tähendusega imperatiivid (Olgu isa sokk ja ema kits, peaasi kui ise mees olen), mille osalust loogilises analüüsis allakirjutanu ei oska kujutleda.
Permjakov ja Kanyó taandavad imperatiivsed eeldus-järeldusstruktuurid ilmselt tavalistele implikatsioonidele. Tuntud iisraeli parömioloog Galit Hasan-Rokem oma lühimonograafias "Proverbs in Israeli Folk Narratives: A Structural Semantic Analysis" (FFC 232, Helsinki 1982) näib eitavat imperatiivsete vanasõnade olemasolu lausa põhimõtteliselt: "...proverbs are affirmatives even when formulated as a question, an order, a request, etc." (lk. 19), ja edasi: "...the proverb: 'Look not at the flask but at what is therein' — is not an order although syntactically it is a negative imperative. What is actually said in the sentence in its proverbial use is that it does not pay to to look at the flask, it pays to look what is therein" (ibid.). Kardan, et see on siiski pigem püüd tegelikku probleemi olematuks kuulutada, sest ei tasu on tõesti ju indikatiiv ainult grammatiliselt, tal on selge seos eesmärgi kategooriaga ja niisiis selge deontiline loomus. (Aksioloogilisi modaliteete Hasan-Rokem ei eita ja kasutab neid regulaarselt oma semantilistes struktuurikirjetes.)
1.2. VANASÕNA MODAALSED PÕHITASANDID JA KOMMUNIKATIIVNE STRUKTUUR
1.2.1. Väide — hinnang — ettekirjutus
Oleme vanasõna kommunikatiivse struktuuri probleeme juba eelnevas kergelt puudutanud, nt. seoses vanasõna nn. didaktilise suunitlusega (vt. SFL I, ptk. 1.3.2
)
või skitsis kalendaarse pärimuse vormide kohta (vt. SFL I, ptk. 2.7 ).
Kuigi vanasõnad on loomuldasa elutarkus, ei kasutata neid lihtsalt puhtast filosofeerimislustist, vaid igapäevase suhtlemise kontekstis, kus nad täidavad samu funktsioone nagu muudki lausungid: nendega leitakse oma seisukohtadele kinnitust, antakse prognoose, väljendatakse kahtlusi, tehakse etteheiteid, süüdistatakse kedagi, õigustatakse või vabandatakse midagi, lohutatakse kedagi, pilgatakse või parastatakse kedagi, kahetsetakse midagi, hoiatatakse millegi eest, soovitatakse midagi teha jne. jne. Lingvistid on omal ajal ulatuslikult arendanud nn. kõneaktide teooriat (eriti John Robert Searle, John Austin jt.). Meie vaatleme siin vanasõnade modaliteete sellise lihtsa järjendi või astmikuna
väide → hinnang → ettekirjutus.
See triaad pole iseenesest midagi eriti ekstravagantset ega novaatorlikku, talle võib tuua näiteks sellised lähemad või kaugemad paralleelid:
● A. Taylor on kirjutises "The Study of Proverbs" ("Proverbium" 1 (1965), lk. 7) vanasõna kohta otse öelnud: "As a guide to life's problems, the proverb summarizes a situation, passes a judgment, or offers a course of action."
● Tuntud keeleliste funktsioonide triaad, mis pärineb Karl Bühlerilt ning mille Roman Jakobson toob kolme esimesena oma nn. keele põhiaspektide hulgas:
a) referentsiaalne ~ denotatiivne ~ kognitiivne funktsioon, mis on fokuseeritud kontekstile (Bühleri "3. isiku aspekt");
b) emotiivne ~ ekspressiivne funktsioon, fokuseeritud kõnelejale (Bühleri "1. isiku aspekt");
c) konatiivne funktsioon, mis on suunatud adressaadile (Bühleri "3. isiku aspekt").
● Semiootika klassik Charles Morris annab oma raamatus "Signs, Language and Behavior" (New York 1955) sellised nn. pragmaatiliste märkide liigid:
designaator (designator) — tähistaja;
apreisor (appraisor) — hindaja;
preskriptor (prescriptor) — ettekirjutaja.
● Loogikaharud, sealhulgas kaks tuntumat modaalloogikat:
a) "tavaline" väiteloogika või tõeloogika;
b) aksioloogiline loogika, mis uurib hinnanguid ja opereerib kategooriatega hea, halb, indiferentne, parem kui... jne.;
c) deontiline loogika, mis tegeleb normide, käskude-keeldude, lubatavuse jts. probleemidega.
Selle triaadi astmikel on selge korrelatsioon lause keeleliste, grammatiliste moodidega (küsilausete staatus on eriline, nagu ülal rääkisime). Nentiva ja ettekirjutava (imperatiivse) modaalsuse väljendamisekson vähemalt nn. Euroopa standardiga keeltes olemas kindlad vahendid. Ja kui me alustasime sellest, et vanasõnadele on omane hulk kindlamaid või hajusamaid süntaktilisi stereotüüpe, siis võiks esimese hooga uskuda, et meil tekib midagi lõplikku ja sisukat, kui me püüaksime vanasõnu süntaktiliste tunnuste alusel klassifitseerida või korraldada, sealhulgas grammatiliste moodide alusel. Kuid see pole päris nii, sest
1) hinnangu- (evalvatiivne või emotiivne või ekspressiivne) funktsioon ei oma iseseisvat vormilist manifestatsiooni (väit- ja käsklaused on, "hindlauseid " pole)
2) keeleline lausung täidab mitte ainult seda funktsiooni, mida esindab ta grammatiline mood, vaid kõiki oma põhifunktsioone ühtaegu, ja kui eeldada, et keeleline tegevus nagu muugi on eesmärgipärane tegevus, millega püütakse ümbritsevat kontrollida, partneri tegevust suunata jne. — siis peaks arvama, et just imperatiivne (preskriptiivne) funktsioon on teiste hulgas see kõige lõpmisem või "strateegilisem".
Kognitiivses plaanis näivad nood astmed olevat niiviisi järjestatud ja vastavad pragmaatilise arutlemise üldisele loogikale, st. suundumine tõikadelt hinnangute kaudu strateegiatele toimub umbes nii, nagu näha alloleval skeemil:
Samu variante on vaadeldud ka nn. optatiivses loogikas.
Ajaloolises plaanis (st. vaadeldes neid modaliteete kui sotsiaalseks regulatsiooniks kasutatava info esitamise ajaloolisi vorme) on järjestus mõnede uurijate nägemist mööda olnud just vastupidine: ajalooliselt esmaseks vormiks on olnud nimelt norm, käsk esivanemate praktika kordamiseks, ning kõige kõrgem (ja siis tekkelt hiliseim) puhtinformeeriv vorm, kus adressaat peab talle edastatud infost ise tegema vajalikud järeldused oma käitumise suhtes.
On tõepoolest raske kujutleda, miks siis üldse ringleb traditsioonis tohutu hulk indikatiivseid, väitlause-vormilisi vanasõnu, kui väited käiksid asjade kohta, mil puudub igasugune pragmaatiline tähtsus — olgu see sotsiaalne või eetiline või majanduslik-utilitaarne või meditsiiniline või agrotehniline vm., või miks neid peaks kasutatama situatsioonides, kus pole mingit kaksipidi otsustamise võimalust, või et väited oleksid nii osavõtmatud, et nende taga ei annaks aimata mingit kasvõi umbmäärastki strateegiale suunatud allteksti: soovitust/hoiatust, käsku/keeldu, viidet tavale, mida on kombeks järgida vms.
Samuti näib olevat ilmne, et imperatiivne vanasõna, mis otse midagi käsib, soovitab, keelab või millegi eest hoiatab, ei saaks tradeerida edukalt, kui nonde ettekirjutuste taga ei tajutaks mingeid mõistlikke põhjendusi — st. lõppkokkuvõttes seiku, millest on võimalik rääkida indikatiivses vormis: loodusseadusi, inimpsüühika fakte, sotsiaalseid tõsiasju vm.
1.2.2. Mõned näited
Üleminekud konstateeringuilt strateegiatele või vastupidises suunas, st. imperatiivide põhjendamine aga — olgu veelkord toonitatud — saab toimuda ainult hinnangu kaudu, aksioloogilise vaheastme kaudu, st. midagi peab kvalifitseeritama heaks või halvaks — olgu see kõnealune tegevus (mõtteviis, seisund jne.) ise või midagi sellega seotut, nt. tegevuse eesmärgi, vahendi, koha, aja, intensiivsuse, tempo vms.
● Võtame mingi tuntud väitvormilise vanasõna — Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. Jättes isegi kõrvale otsesed troobiprobleemid — mida just võidakse mõelda kopika ja rubla all või kas semantiline teisendus on just metafoorset või metonüümilist järku (st. kas nood sõnad on pandud midagi asendama või midagi esindama) — kõike seda kõrvale jätteski on selge, et meil pole mingit võimalust kirjeldada selle vanasõna sisu ilma nonde sõnade hinnangulist külge arvestamata. Me peame tooma otsekohe oma mõttekäikudesse sisse 'hüve' mõiste ja arutlema umbes niiviisi (ma ei julge kindlalt arvata, kas kognitivistid nimetaksid seda mõttekäiku skeemiks, igatahes G. Lakoffil on analoogilisi asju niiviisi nimetatud):
1) kopikas on raha;
2) rubla on raha;
3) on objektiivsed sotsiaalsed lepped, millede järgi raha on võimalik vahetada asjade, seisundite vms. vastu, mis juba vahetult on väga selgelt kehastavad mingit hüvet — eelkõige hedoonilist hüvet;
[Hüvesid tavatsetakse jagada hedoonilisteks ja utilitaarseteks: hedoonilised on lihtsustatult öeldes mõnuhüved, utilitaarsed on kasuhüved.]
4) seetõttu on raha ise ka hüve;
5) rubla on kaks kümnendjärku suurem raha kui kopikas;
6) rubla on seega suurem hüve kui kopikas; esindab hüve kõrgemat astet;
7) raha saada ~ säästa ~ koguda on objektiivselt raskem, aeganõudvam jne.; raha kulutada on on võimalik hõlpsalt ja ruttu;
8) seega on ka vastuolu rahaga opereerimise hedoonilise ja utilitaarse aspekti vahel: raiskamine on meeldivam, kuid kahjulik; säästmine/kogumine on ebameeldiv, kuid kasulik
— ning järeldus väitev-aksioloogilisel tasandil:
9) kui saa ei suurenda mingit hüvelist kvantiteeti, siis sa ei saavuta kvalitatiivset hüpet, kõrgemat astet selle hüve omamise või kehastamise mõttes
— ja lõpuks mõeldavad tõlgendused preskriptiivses plaanis:
10') püüa suurendada hüvelist kvantiteeti, ära hooli sellest, et see on raske ja ebameeldiv — so. aktiivne "päris-strateegia"
10'') tea, et kui sa seda ei tee, tuleb sul leppida senise staatusega, hüpe mingisse kõrgemasse hüvejärku jääb toimumata — so. passiivne "nuristrateegia".
See näide ei ole küll ses suhtes eriti hea, kuid me peaksime varuma ka võimaluse iroonilise, aksioloogiliselt "pööratud" tõlgenduse jaoks. Mõeldav see on, kui arvestada, et korjama võib vanasõnades tähendada mitte ainult 'tahtlikult koguma', vaid ka 'kogunemist võimaldama' — vrd. nt. Ära korja tuliseid süsi oma pea peale. Aksioloogilised märgid tuleks siis vahetada, kuid kopika ja rubla objektiivsed suurus- ja tõhususvahekorrad säilitada. Sel viisil saaks selle lause panna hädapärast tähendama ka näiteks seda, et 'kes ei kogu endasse nikotiini üksikute sigarettide kaupa, see ei "saavuta" kopsuvähki' vms.
● Analoogilise tõlgenduskäigu võib tuua ka mingi imperatiivse välisvormiga vanasõna kohta, nt. Ära sae seda oksa, mille peal ise istud. See sisaldaks näiteks teadmised sellest, et
1) Kui oksa saagida, siis see nõrgeneb või katkeb sootuks;
2) Kui oks katkeb, siis ta kukub maha ning see, kes oksal istub, koos temaga;
3) Eeldatavasti on oks piisavalt kõrgel ning kukkuja saab tõenäoliselt haiget ja vigastada;
4) See on vaieldamatult paha;
5) Kukkuja on seejärel juba maas, mitte enam oksal;
6) Maas olla on nähtavasti samuti mingis mõttes halvem kui oksal istuda: positsioon on madalam, oht, et keegi tuleb kallale, suurem jne.
Summa summarum tekib muidugi rohkesti juhte, kus ütlust on aksioloogilises ja/või preskriptiivses plaanis raske tõlgendada ja tõlgendused võivad kujuneda meelevaldseks. Toome mõned näited.
● Kukk on talupoja kell (EV 3768) — kas sellega tahetakse kaude öelda seda, et talupoeg olla on halb, kuna ta on enamasti nii vaene, et ei jaksa kellagi osta, või hoopis seda, et kell on sakste tarbetu luksusese, lihtsa ja normaalse eluviisi juures piisab kukestki? Kui arvestada variante, nagu Kikas kell, tsiga aigraamat või Kukk oo talupoja kell, tamm oo talupoja raud (Mar), võiks tõlgendus olla ka: 'kukk ja siga on kasulike kõrvalfunktsioonidega loomad' ning 'tamm on kõva ja väärtuslik puu' [kujundit tsiga aigraamat on seletatud niiviisi, et siga ennustab ilma: kui siga oksendab, läheb ilm halvale või sulale, ja kui siga põhku pessa kannab, läheb külmale]. Ühelgi juhul ei oskaks neist tuletada mingit selgemat preskriptiivset järeldust. Arvatavasti ei ole seda vanasõna tarvitatud siis, kui on tekkinud dilemma, kas osta kell või mitte.
● Igal asjal on kaks otsa — algus ja lõpp. Eeldades, et vanasõnad reageerivad (nagu inimesed isegi) palju sagedamini ja altimalt halvale kui heale, võib kujutella, et see ütlus võiks olla kommunikatiivse funktsiooni poolest eelkõige lohutav prognoos, nt. kui mingi piin, ülekohus, kõlvatus vms. näib olevat kestnud juba üle mõistuse kaua.
● Käbi ei kuku kännust kaugele ei paista samuti kuigi kaalukana neutraalses mõttes 'lapsed kalduvad olema vanemate sarnased' või heas mõttes 'headel vanematel head lapsed', vaid teda näib tarvitatanuvat eelkõige ikka siis, kui "känd" on mingis mõttes paha ja "käbi" kohta prognoositakse sama, või kui "käbi" ongi millegagi hakkama saanud ja viidatakse seletuseks sellele, et juba isal või emal oli sama pahe.
1.2.3. Milneri "neljaosalised struktuurid"
Hinnanguline pilt johtub reeglina teksti enda bukvaalsisust: milliseid kujundeid kasutatakse, milliseid situatsioone kujutatakse jne. Huvitavaid tähelepanekuid vanasõnade aksioloogiliste aspektide kohta on teinud oma mitmetes töödes inglise uurija G. B. Milner — seesama mees, kes aforistlikul viisil tegi vahet vanasõna ja mõistatuse vahel (esimene oli küsimus, mida raske küsida, teine küsimus, millele raske vastata). Ta on arendanud teooriat vanasõnadest kui 4-osalistest struktuuridest (quadripartite structures)
— nt. kirjutises "Quadripartite Structures" ("Proverbium" 14 (1969)).
Milner arvab, et me saame eranditult kõik vähegi "sisukad" sõnad (juba üksiksõnad!) vanasõnatekstis märgistada kvalitoridega 'hea' ja 'halb' ning seejärel arvutada välja resultantsed "süntagmamärgid" ning jagada kogu repertuaar selle põhjal neljaks aksioloogiliseks struktuuri-tüübiks:
[+ +], [+ –], [– +] ja [– –]
(plusside ja miinuste ühendamine järgmisele astmele käib nagu liitmistehete juures või loogilise ekvivalentsi korral).
See käib umbes nii:
1. Ütlus Inimesed klaasist majades ei peaks kive loopima
Seda on raske võtta puhta kullana, kuid Milneri lähenemisnurgad on väga huvitavad. Ta juhib näiteks tähelepanu vanasõna võimalikule aksioloogilisele määramatusele.
Vanasõna Rolling stones gather no moss oma kahe referentsiaalselt kui ka aksioloogiliselt vastandliku tähendusega (vastavalt inglise ja šoti traditsioonis) on Milnerist peale parömioloogiliseks valvenäiteks saanud:
inglise: ringihulkuja, mittepaikne inimene ei kogu varandust [– – -tüüp];
šoti: värske vaimuga, aktiivne inimene ei stagneeru vaimselt, ei lähe laisaks vms. [++ -tüüp].
2a. Ütluse Veerev kivi ei sammaldu inglise versioon: 'ringirändaja ei rikastu'
2b. Ütluse Veerev kivi ei sammaldu šoti versioon: 'aktiivne ei stagneeru'
Vt. selle vanasõna kohta ka minu kirjutist "Veerev kivi ei sammeldu" kogumikus "Keel, mida me harime" (1976, lk. 130–140) või selle soomekeelset varianti kogumikus "Viron veräjät" (1987, lk. 112–124).
Nõukogude uurijad on suure järjekindlusega püüdnud vanasõnade tagant leida maailmavaatelisi hoiakuid ja selle põhjal jagada vanasõnu headeks ja pahadeks, progressiivseteks ja reaktsioonilisteks.
Ületamatuid mõtteavaldusi leidub näiteks V. I. Tšernovi raamatus "Философия и фольклор"
(Saraatov 1964) — vt. .
Need manipulatsioonid näitavad aga autorite tahtmata seda, kui oluline on vanasõnas hinnanguline komponent, ja ka seda, et vanasõnade tegelikul tarvitamisel võib hinnang sõltuda tõesti mitte ainult teksti semantikast, vaid ka kasutaja enda ellusuhtumisest. Väga meeleldi on näiteks analüüsitud vanasõnu, kus konstateeritakse sotsiaalset ebaõiglust, ja selliseid on tõesti päris palju: Kel vägi, sel võimus, Vaene on rikka roog jts. Eri uurijad on ühtedel ja samadel marksistlikel positsioonidel asudes andnud seesugustele kardinaaselt erinevaid seletusi:
► mõned on neist välja lugenud jõulist sotsiaalset kriitikat ja protesti ning öelnud, et vanasõnad näevad selgepilguliselt klassiühiskonnas valitsevat ebaõiglust, ametnike ostetavust jne.;
► teised on näinud siin töötava rahva nukrat eneseirooniat oma raske ja lohutu olukorra üle;
► kolmandad on leidnud neis perspektiivituse, resignatsiooni ja allavandumise meeleolusid, mis on valitsevate klasside poolt sisse süstitud või tulenevad talupoegade silmaringi piiratusest;
► neljandad on neid tõlgendanud kui valitsevate klasside küünilist eneseõigustust või püüdeid serveerida sotsiaalset ebaõiglust seaduspärase ja paratamatuna.
Asi on selles, et printsiibis võivad kõik need väited olla väga õiged või väga valed: midagi pole võimalik tõestada ega ümber lükata, kui ei teata fakte selle kohta, millistes situatsioonides, kelle poolt ja mis eesmärkidel neid vanasõnu tegelikult on tarvitatud.
1.2.4. Veel mõned komplikatsioonid
Vanasõna modaliteetidega seonduvad veel mõned komplikatsioonid.
1. Vanasõna, mis pindfunktsiooni poolest on selgelt preskriptiivne, ei pea tingimata olema vormistatud grammatilise imperatiivina. Ta võib olla vormistatud ka grammatilise indikatiivina, st. mingi normi, ideaali, loa vm. formuleeringuna, mis ei ole vormiliselt suunatud konkreetsele adressaadile, tollele impersonaalsele "sina"-le (impersonaalne 2. isik on sagedane ka eesti vanasõnades, eriti sagedane aga nt. vene omades). See võib toimuda selliste tavaliste deontiliste määrajate kaudu, nagu peab, võib, ei tohi, või ka muu sellesisulise leksika vahendusel, sh. on-predikaadi abil. Selliseid umbmäärase tähendusega koopulaid nagu on jts. võib vanasõnades (ja mujalgi) mõista mitmeti: harilikult tähenduse 'on tegelikult', kuid ka 'peab olema', 'võib, tohib olla' (ja ei ole võib tähendada vastavalt: 'ei ole tegelikult', 'ei tohi olla', 'ei tarvitse olla'). Sellest aga, kumma pindfunktsiooni — indikatiivse või normatiivse — esindajaks me teksti loeme, sõltub kardinaalselt teksti kogu tõlgendus süvafunktsioonide tasemel ning muidugi ka see, mida me tekstist maailmavaatelises plaanis välja loeme. Olenevalt vanasõna (bukvaal)semantikast ja kasutamisolukorrast on siin võimalikud kõik kombinatsioonid:
a) mõeldakse normidega katmata tegelikkust;
b) mõeldakse regulaarselt järgitavaid norme (st. norme ja/või tegelikkust);
c) mõeldakse norme, mille vastu tegelikkuses on kombeks eksida (st. norme, aga mitte tegelikkust).
● Nt. äsja tsiteeritud Vaene on rikka roog võiks vaese jaoks kõlada eelkõige kui ütlus sellest, mis on tegelikult (kuigi see on halb ja seda ei peaks olema), rikka jaoks võiks ta olla pigem ütlus, mis kajastab ühtaegu tõsiolusid kui ka normi: 'nii on ja nii peabki'.
● Või kumba pindfunktsiooni esindab nt. Perenaine on talu lukk?
● Või kuidas tõlgendada modaalplaanis teksti Kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad — kas
a) 'see kujuneb paratamatult nii, et ...' või
b) '... oled sunnitud "laulma", kui see sulle ka ei meeldigi' või
c) 'püüa seda "laululaulmist" väliselt või teesklemisi harrastada' või
d) 'püüa see konformistlik hoiak endale sisendada, omaks võtta'?
Kindlasti on mõeldavad kõik.
Täiesti regulaarselt on inimtegevust märkiva predikaadiga kalendaarseis vanasõnades "ülestikku" jutt sellest, mida tuleb teha, ja sellest, mida tegelikult tehakse(gi). Näiteks:
● Maarjapäeval antakse sigade võti kätte (s.t. 'lastakse sead välja').
● Suivili tehakse sompa ja talivili tehakse tuhka või Rügä tuhka, tõug mutta jts. (st. ütlused selle kohta, millise vilja külvimaa peab olema kuiv, millisel märg).
(Nood modaliteedid on siin nimelt ühes ja samas verbis "ülestikku", mitte nii nagu harilikult, et väidetest annab tuletada imperatiive või imperatiive annab põhjendada tõsiseikadega).
2. Mõnikord võib jääda küsitavaks see, kas indikatiivset ütlust tuleks tõlgendada n-ö. "propositsionaalsena" või "episteemilisena", st. kas 'on tegelikult', 'teatakse, et', või hoopis 'arvatakse, et', 'näib, et', 'tundub, et' vms., või on võimalikud mõlemad tõlgendused.
Näiteks:
● Eesti repertuaaris leiduvad sellised leksikaalselt sarnased ja kindlasti ka geneetiliselt seotud ütlused, nagu Sööb vähe söödetu ja Sööb palju söödetav: esimest neist tuleks ilmselt mõista kui "faktiotsustust", teist aga kui ütlust teatava arvamuse või näivuse kohta.
● Oma tilk on parem kui võõra hulk — siin on tõenäolisem tõlgendus 'on tegelikult kasulikum, eelistatavam', kuid välistatud pole ka 'näib paremana'.
● Oma lapse sitt ei haise, oma lapse kisa ei kuule — siin on jutt kindlasti teatavaist arusaadavate põhjustega "tajuriketest" või hoiakutest, mitte objektiivsest tegelikkusest. Modaalsusprobleem põimub siin muidugi teksti referentsiaalse (denotatiivse) tõlgenduse, st. troobi tõlgendamise probleemidega.
3. On veel selline rühm modaliteete, mida uurib nn. aleetiline loogika ja kus põhikategooriad on 'paratamatu', 'võimalik', 'välistatud'. Ma ei söanda arvata, milline võiks näha välja vanasõnade interpretatsioon ses lõikes. (Kvantifikatsiooni kui sellise spetsiifikast vanasõnades oli juttu ülal — vt. )
Seega laiub iga vanasõnateksti kui "tuuma" või "fookuse" ümber mitmekesistest modaalseist variantidest koosnev "halo". Kui X tähistaks sisulist infot, mida pakub nt. vanasõna Sõber sõbra naha koorib, siis ses või teises konkreetses kontekstis manifesteerudes võib ta tähendada näiteks
'On ikka nii, et X';
'On karta, et X';
'Võib juhtuda, et isegi X';
'Paraku on ikka nii, et X';
'On loomulik, et X';
'Valitseb üldine arvamine, et X'.
Seda loendit võiks veelgi jätkata, lisades muid nüansse ja nende liiteid.
1.3. EESTI VANASÕNADE SÜNTAKTILIS-MODAALSE LIIGITAMISE KATSE
1.3.1. Üldist
Selgeima ja tõhusaima mulje vanasõnades ilmnevast stereotüüpiast loovad siiski mitte loogilised põhivalemid, mitte modaalastmed, mitte semantiliste teisenduste põhimallid ega muud konstruktid, vaid süntaktilised stambid, mida selle peatüki alul lühidalt juba nimetasime. Neil on muidugi selgemaid või segasemaid korrelatsioone ka ülejäänud tasandeil nähtuvate streotüüpidega.
Järgnev vormistereotüüpide liigitamise katse on paljuski esialgne ja lihtsustav. Selles pole näiteks kehtestatud kindlat tasandite hierarhiat, vaid püütud üles leida aines endas nähtuvad proto- või stereotüübid. Liigitus pole õieti puhtsüntaktiline, vaid süntaktilis-modaalne. Põhiorientiirideks on võetud see,
1) kas tekst sisaldab imperatiivseid komponente või ei;
2) kas teksti struktuuris esineb parallelistlik ülematasand või ei;
3) kas teksti põhitasand on vormistatud lihtlausena või sümmeetrilise implikatsioonina.
On tehtud kõik võimalikud lihtsustused: liigitatavaiks üksusteks on olnud üksiktekstid (faktiliselt rahvaehtsate vanasõnatüüpide tiiteltekstid EV-väljaande järgi, kokku 12671 teksti), mis ei luba näidata süntaktilis-modaalsete vormide sünonüümiat; kõik vähegi erandlikumad ja/või keerukamad ja/või hübriidsed vormitüübid on välja jäetud; lihtlausete liigitamisest on ruumi ja mõistuse puudusel täiesti loobutud jne.
Niiviisi tekkis järgmine kaheksast süntaktilis-modaalsest ülemklassist või prototüübist koosnev loend. Ülemklasside kohta on püütud anda ka väga ebatäpsed ja esialgsed sagedushinnangud eesti arhiivimaterjali põhjal: T-veerus toodud andmed näitavad, vähemalt mitmes eri vanasõnatüübis asjaomane vorm esineb, V-veeru omad aga seda, umbes kuimitu ehtsat arhiiviteksti esindub antud tüübihulga "taga" (see arv on puhtal kujul vaid orienteeriv, sest igas vähegi suuremas tüübis varieerub süntaktiline vorm niisama lopsakalt kui leksikagi).
| Klass |
T |
V |
| A. Mittevõrduslikud lihtlaused |
2730 |
18450 |
| B. Mittevõrduslikud koondlaused |
490 |
1580 |
| C. Võrdused ja võrdlused |
580 |
2630 |
| D. Võrratused (sh. preferentsid) |
710 |
4970 |
| E. Sümmeetrilised implikatiivstruktuurid |
2660 |
15230 |
| F. Parallelistliku ülemastmega tekstid kokku |
2160 |
18100 |
| G. Imperatiive sisaldavad tekstid kokku |
1450 |
9740 |
| H. Retoorilised küsimused |
390 |
2560 |
1.3.2. Liigituskatse referaat
Esitame nüüd kõnealuse liigituskatse detailsemal kujul. Iga allrühma kohta on toodud vaid piiratud hulk näiteid — väiksemate rühmade puhul u 10%, suuremate puhul kuni 5% rühma esindavate tekstide koguhulgast. Ka iga allrühma juures leiduvad koondtabelis T- ja V-näitudele vastavad sagedusandmed, nt. kirje (60–170) rühma määrangu järel tähendab, et seda vormitüüpi esindab meie valimis u 60 eri vanasõna, mille taga kokku u 170 ehtsat arhiiviteksti.
A. MITTEVÕRDUSLIKUD LIHTLAUSED, MILLES POLE RINNASTUVAID ELEMENTE
Et mitte jääda kottpimedaks, toome pelgalt väikese näiteloendi eesti tuntumaist lihtlauselistest vanasõnadest, mis hõlmab u 1% lihtlausetega esindatud tüüpide arvust.
Suur tükk ajab suu lõhki
Käbi ei kuku kännust kaugele
Häda ajab härja kaevu
Sõber sõbra perse koorib
Tühi toob tüli majasse
Valel on lühikesed jalad
Veereval kivil ei kasva sammalt
Terav kirves leiab kivi
Tühi kott ei seisa püsti
Oma kiitus haiseb
Ülekohus ei seisa kotis
Uus luud pühib puhta toa
Käsi peseb kätt
Hea sõna võidab võõra väe
Ega agan agana pääle haugu
Õige hõlma ei hakka ükski
Kingitud hobuse suhu ei vaadata
Hunt hunti ei murra
Jagajale jäävad näpud
Omad vitsad peksavad kõige valusamini
Aeg annab head nõu
Jakob viskab raudnaela heinasse
Ega nimi meest ei riku
Uhkus ajab upakile
Igal linnul oma laul
Vagu lambaid mahub palju ühte lauta
Küll koer koera tunneb
B. MITTEVÕRDUSLIKUD KOONDLAUSED
B1. Vastanduvate predikaatkomponentidega koondlaused (60–170):
Naesterahval on pitkad juuksed, lühikesed mõtted
Vaenelaps vaksa kasvab, kaks kahaneb
Jumala kivid jahvatavad pitkalt, aga väga peenikeste
Sügisel on suve silmad, aga talve hambad
B2a. Sünonüümsete predikaatkomponentidega jaatavad koondlaused (100–230):
Võõra leib kirg kikkani, vaak valgeni
Nuur tüdrik, sel küpseb põrsas põvves, kana kaindlas ja nisuleib nisa all
Edimine iki hiirtel, harakil
Leisik liiva ja nael karvu sööb iga inimene aastas ära
Talupojad toitvad saksad ja sandid
Jaagobipäevast jääb kaste künka ääre, hall aja ääre
B2b. Sünonüümsete predikaatkomponentidega eitavad koondlaused (30–70):
Hüätego pala-ai tullõ, õi upu-ui vette
Ema ei sünni vakka ega varna
Kitmine ei tii kedägi parembas, ei paksembas
B3. Ambivalentses või ebamäärases sisusuhtes olevate predikaatkomponentidega koondlaused (20–30):
Külm ajab mehe ree pealt maha, istub ise peale
Maailm läheb vanemaks ja pääv-päävalt ikka targemaks
Raha tuleb, raha läheb
Inimene on ise oma jumal ja ise oma kurat
B4. Koondlaused, kus hargnevad elemendid kalendaarses vm. ajasuhtes (10–15):
Tedre lauluaeg peab olema kaks nädalad enne ja kaks pääle jüripäeva
Enne ja pärast pärtlepäeva kolm päeva ollev lepp paju poolvelle
C. VÕRDUSED JA VÕRDLUSED
C1a. Aeg on raha -tüüpi võrdused (20–100):
Tahtmine on taevariik
Aeg on raha
Silm on kuningas
Leib on peremees
C1b. Habe on mehe au -tüüpi võrdused ning nende Koera palk on malk-tüüpi pöördvormid (165–840):
Habe on mehe au
Suu on südane mõõt
Naine on maja lukk
Laiskus on kuradi peapadi
Vaene on rikka roog
Mees on naise pea
Ettevaatus on tarkuse ema
Haigus on surma käsk
Lukk on looma vari
Tõnisepäev on talve hari
Tamm on talupoja raud
Lapsed on vaese varandus
Musu on muu asja käsiraha
Koera palk on malk
Teemehe lukk on sõlm
C1c. Muud subjektiga algavad (nt. Tarkus on tarviline vara-, Mets on vaese mehe kasukas-, Isa on pere leiva tugi- vm. tüüpi) on-köitmega võrdused (60–180):
Mets vaese mehe kasukas
Kõht on kõige kurjem kubjas
Siga on ausa mehe leivakõrvane
Töö on lolli inimese ajaviide
Kannatus on kallis asi
C1d. A on pool B-d- ja A on kaks B-d -vormilised võrdused (15–130):
Puhtus om puul elu
Kang om kats miist
C2. Loll pea on kere nuhtlus -tüüpi jm käänduva artibuudiga algavad võrdused (50-450):
Vaga siga koti naaber
Julge pealehakkamine on pool võitu
Tühi kõht on kõige parem kokk
Kuues külinädal on rohunädal
Hea südametunnistus on pehme peapadi
C3. Loodetuul on taeva luud -tüüpi jm. genitiivse atribuudi või täiendsõnaga algavad võrdused (30–80 ):
Loodetuul on taevaluud
Rahaahnus on kõige kurja juur
Heateo palk on kuri malk
C4a. Kordusi sisaldavad on- või ja-köitmega või elliptilised võrdused (40–120):
Teine inimene on teise kurat
Vana tee — vana sõber
Lapse nahk ja koera nahk
Üks koer teise vader
C4b. Täiselliptilised või ja-köitmega võrdused, milles pole tüvekordusi (10–70):
Kevadine päev — sügisene nädal
Poisslaps — täkutsälg
Vihma vili ja põua sõkal
C4c. Verbita ehk- või või-köitmega võrdused (10–60):
Naise varast rikkust või koerasitast sõnikut
Salajutt vai salasitt
Poesi kiil vai uisa kiil
C4d. A ja B on üks ~ ühesugused -tüüpi võrdused (40–130):
Lapse külm ja koera nälg on üks
Naise rikkus ja titi pikkus on üks
Lesk mees ja lõigatud koer on üks
C5a. Atribuudita subjektiga algavad on-verbiga võrdlused (15–15):
Siga on nagu saks
Vanatüdrik kui kuijono katai
Elu om lühike nigu uni
C5b. Käänduva atribuudiga algavad on-verbiga või elliptilised võrdlused (15–70):
Kevadine lumi on kui kord sõnnikut põllule
Rikas naine kui resu silmas
Lesk mees nagu pöitud sukk
C5c. Genitiivse atribuudiga algavad on-verbiga või elliptilised võrdlused (30–70):
Mihe sugulane um ku tõprarasvaga ruug
Laisa töö — nagu kana haudub mädamuna peal
Vaese elu on kui tuli toores puus
C5d. on-verbiga võrdlused, mille pooltes korduvad verbi käändelised vormid või nende ellipseid (10–40):
Kolm korda kolida on niisamma hää ku üks kord põleda
Naestega vaidlemine on kui vasikaga võidu jooksmine
Tütar mehele laulatetud on nagu kikk leivast ära leigatud
C5e. Võrdlused, kus on-verbi asemel esinevad muusugused (15–70):
Uma kitt hais ku sitt
Osa süüakse nii kui mäge
Inimse elu ripub kui juuksekarva otsas
C6a. Eksplitseeritud ühistunnusega A on B -võrdused (vrd tüüp 2.1) (3–4):
Lapsed on linnud: saavad suled selga, ongi läinud
Poissmiis puulhärgä: säält süü,
C6b. Eksplitseeritud ühistunnusega A (on) nagu B-võrdlused (20–30):
Lesk naine kui madal aed, kust kõik üle lähvad
Talupoeg on nagu tolmune kott, ikka natuke tuleb
Tühi jutt on kui hundi sitt: must ja karvane
C6c. Eksplitseeritud ühistunnusega A ja B (on üks)- või A või B -algusega võrdlused (10–15):
Siga ja sepp on üks: siga teeb sita, sepp teeb raua uueks
Sanna palamine vai latse kuulmine — väikene asi
C6d1. Eksplitseeritud ühistunnusega A ja B... -algulised võrdused, mis süntaktiliselt on kahe subjektiga jaatavad koondlaused (130–590):
Rikka haigus ja vaese õlu on kuulsad
Noored neiud ja nisuleib lähevad ruttu vanaks
Naisterahva töö ja märahobuse söömine ei lõpe iial otsa
Puhas suu, puhas käsi käib maailma läbi
Mehine pere ja härine kari võtavad Jumala käest vägisi
Vaeste vasikad ja rikaste lapsed surevad noorelt
Surnu pära ja naise vara ei kesta kaua
C6d2. Eksplitseeritud ühistunnusega A ega B... -algulised võrdused, mis süntaktiliselt on kahe subjekti või objektiga eitavad koondlaused (40–200):
Laastutuli ja laenuleib ei kesta kaua
Naisterahva viha ja vesikaare tuul ei anna enne järele kui vesi väljas
Inimese tahtmine ega põrgu ei saa iial täis
C6e. Kolm asja -vormeliga vm. eksplitseeritud ühistunnusega jadad, milles sarnastatavaid asju on enam kui kaks (50–290):
Kana laulmise, naise vilistamise ja lehma möirgamuse hääl kostab põrgu
Ilmas pole kolme asja: kivil juurt, linnul piima, veel oksa
Jürisid, Marisid, kõrvhobusid ja kõveraid puid kõik kohad täis
Üks täitsamees ei anna teisele tarvitada oma nuga, hobust ja naist
D. VÕRRATUSED (sh. PREFERENTSID)
D1a. Sümmeetrilise struktuuriga parem-võrratused (340–2930):
Parem suutäis soolast kui maotäis magedat
Parem karta kui kahetseda
Parem hoida kui oiata
Parem vana habeme all kui noore piitsa all
Parem korts kannas kui vill varbas
Parem on oma ema vits kui võõraema võileib
Parem oma riide soe kui teise mehe töö soe
Parem kodu koorukesed kui võileib võõrsil
Parem paluke leiba kui paha sõna
Parem varblane peos, kui tuvi katusel
Parem söönu sööta kui koolu kosutada
Parem vana varjun kui noore ilun
Parem paksu painutada kui peenikest peran vedada
Parem oma ema must puder kui võõraema võileib
Parem hüva rooga üle jätta kui vatsa revestada
Paremb laih laudan ku väkev väl'ä pääl
D1b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga parem-võrratused (40–120):
Üks vana sõber on parem kui kaks uut
Oma ema leib on parem kui võõraema võileib
Õdagune uhetu om paremp ku hummugune mõstu
Kodu om paremb ku pidu
D2a. Sümmeetrilise struktuuriga enne(m)-võrratused (50–330):
Enne saab külla küljest kui nälja otsast
Enne saab madal marja maast ku kõrge tähe taevast
Ennemb saat kidsi rikka käest kui helde vaese käest
D2b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga enne(m)-võrratused (15–110):
Veike kivi lükkab ennem koorma ümber kui suur
Emä põlve naal kasuse lats innembi ku esä salve naal
D3a. Sümmeetrilise struktuuriga enam-võrratused (20–220):
Enam saab ikka piskust tööst kui suurest seisust
Enam tehakse nõuga kui jõuga
Enamb saap suur suikja kui kavva magaja
D3b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga enam-võrratused (80–290):
Arm aitab enam kui hirm
Laps on enam kui laast
Isa sõna enam kui ema vits
Tasane tsiga tsung enamb maad ku röhütelleja
Väsinu hobesele om tema kõrva suurune kikk leibä enämb kui karnits kaaru
D4. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga rohkem-võrratused (30–180):
Naine jõuab põllega rohkem välja kanda kui mees koormaga sisse vedada
Jänes teeb ühe ööga rohkem jälgi, kui varsaga hobune üle suve
D5a. Sümmeetrilise struktuuriga kergem-võrratused (5–20):
Kergem teist laita kui ise paremine teha
Kergemb kul'ata ku tüüd tetä
D5b. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga kergem-võrratused (5–6):
Rumalaste küsida on kergem kui targaste kosta
Hoobelda on kergem kui maksta
D6. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga suurem-võrratused (15–20):
Sõna vägi on suuremb kui sõavägi
Hunt üle aja minnes on suurem kui hobune
D7. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga hullem-võrratused (10–15):
Liinah om hullõp ku laanõh
Proosta' olõk om hullõb ku' vargus
D8. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga magusam-võrratused (5–30):
Kevadine muld on magusam kui sügisene ädal
Uni on magusam kui mesi
D9. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga kallim-võrratused (5–20):
Aus nimi on kallim kui kuld
Raholine südä om kallimp kui kuld
D10. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga vanem-võrratused (10–50):
Kaup on vanem kui meie
Käsk on vanem kui inimene
Õigus on vanem kui kohus
D11. Mittesümmeetrilise lihtlausestruktuuriga targem-võrratused (10–160):
Muna on targem kui kana
Hommik on targem kui õhtu
Õhtu on targem kui hommik
D12. Muude komparatiivsõnadega võrratused (50–300):
Õndsam on anda kui võtta
Veri on paksem kui vesi
Igavam on lehm lüpses kui tappes
Oma suu om ikki lähemäl ku latse suu
Kaks silma ulatavad kaugemale kui üks
D13. Mitmesugused eitavad võrratusevormid (20–150):
Hunt ei ole nii suur, kui hurjutatakse
Ega putru nii palavalt süüa, kui keedetakse
Muna pole targem kui kana
Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse
D14. Seletusega võrratused (5–10):
Armastus on hullem kui soetobi: soetobi ajab pää paljaks, armastus ajab pe- paljaks
E. PARALLELISTLIKU ÜLEMASTMETA IMPLIKATSIOONID
E1a. Mitmesugused üldistavad elliptilised implikatsioonid (400–2080):
Vaga vesi, sügav põhi
Üheksa ametit, kümnes nälg
Jala põlvini muaga, suu kõrvuni väega
Persealune soe, ninaalune külm
Unustab hoidja, tabab püüdja
Varsan õpid, vanan pead
Harva käid, ausast peetakse
Rummal pää, pal'lu vaiva
Kaste enne jüripäeva, rukis enne jaakobeid
Hooletus ees, õnnetus taga
Kutsumata võerad, teadmata roog
Äkki haarad, suu palutad
Otav kala, laih liim
Tasa sõidad, kaugemale jõuad
Kena kael kedrajal, kookkael kudujal
Paha koer, parem
E1b. Tekstid, mis tõlgenduvad üldistavate elliptiliste implikatsioonidena või kõnekäänuliste A ja B- või A, kuid B- vmt. tüüpi parallelistlike struktuuridena (20–920):
Palju lapsi, laiad silmad
Öö ees, surm selja taga
Palju kisa, vähe villu
E2a. Kui..., siis... -vormeliga implikatsioonid (510–1080):
Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg
Kui saad üle koera, saad ka üle saba
Kui seitsmevennapäeval sajab, siis sajab seitse nädalat
Kui küünlapääva ajal saab härg räästa alt juua, siis maarjapääva ajal ei saa kukkki
Kui paastumaarjapäeva öösel külmab, külmab veel 40 ööd
Kui maarjapäeva ööl külm kanamuna väljas lõhki lööb, siis tuleb külm kevade
Kui kevade külm võtab konnakudu, võtab sügise vilja
Kui maarjapäeval lumi katusel, siis jüripäev hanged aia ääres
Kui mihklipäevaks puulehed maas, siis jüripäevaks rohi maas
Kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest
Kui tule murdu muile puile, sis tule katsk kadajile
On kange sõnn, siis ka kanged kohitsejad
Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi
Kui Jumal loob lolli, siis loob lollile ka molli
Ku poornah tuiskas üle riijalasõ, sõs kapstmaar'apäävä üle katusõhar'a
Kui mardipäeval Sõel selgelt looja läheb, siis tuleb hää vilja-aasta
Kui hää andai and, võtt kuri tõbine kah vastu
Kui madisepäeväl saeab, siis on paelu marju ja mardikid
Kui mardipäeval lumi katuste pääl, siis lihadepühade aeg kah
Kui rükkioras enne jüripäeva paigast ära liigub, siis saab enne jaagupipäeva lõigata
Kui saab sant, siis saab sandi poiss ka
Kui sa üks kord ümber toa käid, oled sa targem kui see, kes maas istub
Küll hobu veab, kui look peab
E2b. Siis..., kui...-, Küll..., kui...-, Ega..., kui...- jmt. pöördvormis implikatsioonid (150–550):
Siis on härjal hända tarvis, kui kiil kallale tuleb
Ega siis hing hukka ei lähe, kui ihu harida saab
Ega kade keela, kui helde tahab
Küll nõid nõu löüd, ku poig puvva viiäs
Abi saab ikka, kui arstitakse
Ega kuer siis kiljata, kui kondiga visata
Jüripäev kui hobõsõsita pääl ka hallõtki om, sõs saa iks hää suvi
E3. Seni..., kuni...- ja Kuni..., seni... -vormelitega implikatsioonid (70–640):
Koer haugub, kuni külaline tuleb
Seeni sõpra kui sõira
Inimene õpib niikaua, kui ta elab
Seni kurg kooles, kui soo sulas
Peni seeni hauk, kui susi karja manu tule
Sant tänab seni, kui suu märg on
E4a. Kus..., seal... -vormeliga implikatsioonid (200–2050):
Kus suitsu, seal sooja
Kus hunti kõneldakse, sääl hunt on
Kus härga, seal sõrga
Kus tegijaid, seal nägijaid
Kus laudas, seal lauda taga
Kus suitsu, seal tuld
Kus viga näed laita, seal tule ja aita
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem
Kus õhtu, seal öömaja
Kus puud raiutakse, seal langevad laastud
E4b. Seal..., kus...-, Sinna..., kuhu- jmt. pöördvormis implikatsioonid (20–150):
Seal on hea, kus meid ei ole
Kodu sääl, kus kotid maas
Siga sööb sealt, kus mold ees
E5. Mitu..., setu... -vormeliga implikatsioonid (5–10):
Mitu pääd, setu meelt
Mitu meest, setu aru
E6a. Kuidas..., nõnda...-, Kui..., nii...-, Määne..., sääne- jts. vormelitega implikatsioonid (190–1750):
Kuidas känd, nõnda võsu
Kuidas lind, nõnda laul
Kudas küla mulle, nõnda mina külale
Kuidas lükkad, nõnda läheb
Kuidas töö, nõnda palk
Kuida vakk, nõnda kaas
Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab
Kuidas külv, nõnda lõikus
Kuida mets ruttab, nõnda põllumees ka
Kuidas ema, nõnda tütar
E6b. Nii..., nagu...-, Nõnda..., kui...- jts. pöördvormis implikatsioonid (5–20):
Lind laulab nii, nagu nokk on siatud
Nii lugu kui nõudmine
E7. Mida ...-m..., seda ...-m... -vormeliga komparatiivsed implikatsioonid (105–820):
Mida armsam laps, seda kibedam vits
Mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake
Mida varem, seda parem
Mida kõrgemad lumehanged, seda suuremad viljarõugud
Mida enam kassi silitad, seda kõrgemale ta saba tõstab
Mida viksim, seda litsim
E8a. Mis..., see...- ja Mida..., seda... -vormelitega implikatsioonid (220–1550):
Mis hundi suus, see hundi kõhus
Mis ajast, see arust
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea
Mis täna tehtud, see homme hooleta
Mis saajas saadud, see pulmas peetud
Mida külvad, seda lõikad
Mis meele peal, see keele peal
Mis koer ei näe, seda koer ei haugu
Mis peos, see suus
Mis ühe meelest kuld, see teise meelest muld
E8b. See..., mis...-, Ei..., mis...-, Kõik..., mis...- jts. pöördvormis implikatsioonid (40–230):
Ei aiasiga tea, mis õueseale tarvis on
Härg pillab ühe korraga, mis sääsk ümber aasta
Ammet kõik, mis leiba annab
Kõik on tühi, mis sant laulab
E9a. Kes..., see... -vormeliga implikatsioonid (460–1840):
Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub
Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa
Kes kannatab, see kaua elab
Kes kahju kardab, see õnne ei leia
Kes valetab, see varastab
Kes ees, see mees
Kes iga päev ilus, see harvast alasti
Kes kõik nõmmed kõntsib, see kõik marjad maitseb
Kes koera ei sööda, see söödab varast
Kes koerust teeb, see kolki saab
Kes hiljaks jääb, see ilma jääb
Kes otsib, see leiab
Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest
Kes naeru kardab, see peeru sureb
Kes palju räägib, see palju valetab
Kes pärast naerab, naerab paremini
Kes kellaga lehma otsib, see sitase saba saab
Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb
Kiä um susi suule, tuu um kahr tüüle
Kes kibedat kannatab, see magusat maitseb
Kes tuult külvab, see tormi lõikab
Kes hirmuta kasvab, see auta elab
E9b. See on..., kes...-, Küll see..., kes...-, Ega see..., kes...- jmt. pöördvormis implikatsioonid (40–90):
Küll see sööb, kes lõunat magab
Ei see siga sigine, kes ei vingu viiessa
Narr on see, kes rohkem lubab, kui ta jõuab
Lammas on, kes ennast niita laseb
E9c. Keda..., seda...- ja Keda..., see... -vormelitega implikatsioonid ning nende pöördvormid (15–110):
Keda isa ei õpeta, seda õpetab ilm
Keda ei näha näämikus, seda ei sihita siidiski
E9d. Kelle..., selle... -vormelitega implikatsioonid ning nende pöördvormid (40–610):
Kelle jalg tatsub, selle suu matsub
Kelle käed sitaga, selle suu saiaga
Kelle laps, selle nimi
Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan
E9e. Kel..., sel... -vormelitega implikatsioonid ning nende pöördvormid (90–610):
Kel janu, sel jalad
Kel suur suu, sel lai selg
Kel perse süüdäs, küll tuu hindäle sanna kütt
Kel käpo', tuul upo'
Kel kärnad, sel küüned
Kel jõud, sel õigus
E9f. Kes..., see... -vormeli muid käändeid esindavad implikatsioonid ja nende pöördvormid (15–50):
Kellele palju antud, sellelt ka palju nõutakse
Seda võib naiseks võtta, kellega vaka soola seltsis oled ää söönud
F. PARALLELISTLIKU ÜLEMASTME JA INDIKATIIVSE PÕHITASANDIGA TEKSTID
F1a1. Parallelismis vastanduvad lihtlausete jaatus- ja eitusvormid (180–2660):
Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi
Küsija suu peale ei lööda, aga võtja käe peale lüüakse
Suu teeb suure linna, käed ei tee kärbse pesagi
Õnnetus käib inimesi mööda, mitte kivi ja kandu mööda
Sitke kannab siidi, heldel pole helmigi kaelas
Nina otsa näed, aga ea otsa ei näe
Ema pistasb rinna suhu, aga ei pista meelt pähe
Väsib andja, ei väsi vastavõtja
F1a2. Parallelismis vastanduvad lihtlaused, milles on kordusi ja/või ellipseid (260–1970):
Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene
Koera keele otsas rohi, kassi keele otsas tõbi
Sööjal pikk käsi, lööjal lühike
Susi unetas, pini mäletas
Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad
Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad
Kitsi võtab kirstust, helle võtab persest
Noorel nugise silmad, vanal varese silmad
Noor koer ärritab, vana salvab
Rutaka tüe rumala, hillukse tüe ilusa
Üks lind pillab pesa, kaks koguvad
Herits kitt hinnäst, hüä miis tõist
Väikesed vargad ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas
F1a3. Parallelismis vastanduvad lihtlaused, mille kõik sisutähtsad sõnad erinevad (180–1860):
Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu
Tegijal tööd, magajal und
Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad
Ei upsi uus kuub, vaid tantsib täis kõht
Tõsi tõuseb, vale vajub
Vilets vitsul peksetakse, õnnis suul õpetakse
Minial on mitu viga, ämmal ei häda kedagi
Rahu kosutab, vaen kaotab
F1b1. Parallelismis sünonüümsed lihtlaused, milles on kordusi ja/või ellipseid (240–1820):
Kodus laps kuulsam, ahju pääl ausam
Häda ei anna häbeneda, tühi kõht ei kõrgistada
Ilu ei panda padaje ega kaunist kattelaie
Kass sööb kaua hoietu, peni pikka peetu
Viha võtab vilja maast, kadedus kalad merest
Kuri võtab kulbist, paha sõna pajast
Mure teeb mustaks, häda halliks
Tuli ei taha tuhnakut tegijät, lats laiska hoitjat
Vesine on veliste arm, sõklane on sõsarde arm
Hull kiidab orja tööd, laisk kiidab lapse tööd
Sitast ei saa siidi, kanapasast kalevit
F1b2. Parallelismis sünonüümsed lihtlaused, mille kõik sisutähtsad sõnad erinevad (190–1710):
Merel silmad, metsal kõrvad
Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast
Ööl üheksa poega, päeval mitu mõtet
Küll jumalal päevi, kui peremehel leiba
Ega naer nahka riku ega tühi jutt tükki võta
Sädemest tuli, sõnast tüli
Abi aiast, vari võrgust
Viletsal visa hing, õnnetu kaua elab
Jumal kõrges, kuningas kaugel
Rätsepal ei ole riiet ega kingsepal kinga
Tehtud leib süüakse, kasunud laps leitakse
F1c. Parallelismis ambivalentese või raskesti kirjeldatava sisusuhtega lihtlaused (190–1150):
Meest sõnast, härga sarvest
Sõna pistab, sõna peastab
Vaiv om vanas saia, hää om vanan elada
Ega kõrts pole põrguhaud ega kirik pole taevariik
Söönud hingab, tõbine oigab
Õigus maamehel, õigus meremehel
Ori mõist orja opata, varas varast nuhelda
Üks tahab ema, tõine tütart
Rikkal raha, vaesel latse
F1d. Parallelismis lihtlaused, mille vahel ebamäärane temporaalne või astmesuhe (260–1100):
Üks patt vargal, üheksa tagaajajal
Särk on ligi ihu, surm veel ligemal
Üts kord petät pini luuga, tõõnõ kõrd ei petä lihaga
Õhtu oli viis paari härgi, homiku ei ole vasikatki
Kördiga ei saa kaugemale kui üle aja hüpata, pudruga saab ommeti teise perese
Rähn on kirev, inimese elu veel kirevam
Veri hüübib harvast, vesi ei hüübi kunagi
Ida vieb kalad meresta, idakakku kattilasta
Harvast orja kiidetakse, miniat ei millalgi
Pisike laps vaeotab põlve peal, suur südame peal
F1e. Parallelismis lihtlaused, mille vahel kalendaarne suhe (70–780):
Laurits laotab lehti, Pärtel pöörab päid
Kadri hakkab kusele, aga Andres pistab pulga ette
Parm pask juanipääväni, siäsk miis mihklipääväni
Künnipäevaks on virgal maa küntud, aga laisk tõstab veel atra aia pääle
F1f. Parallelismis Enne..., pärast...-, Alul..., pärast...- vmt. vormeliga ühendatud lihtlaused (30–70):
Enne töö tehakse, pärast palk maksetakse
Enne mõeldud, pärast tehtud
Enne mahub põue, pärast ei mahu enam õue
F1g. Parallelismis Kuigi..., siiski...- vmt. vormeliga ühendatud lihtlaused (30–50):
Kahr om küll kuri elläi, siski nahk om iks saksa saani pääl
Hanil om küll luine vassar, küll siski ära tund, mis kivi, mis terä
F1h. Parallelismis enam kui kahest lihtlausest koosnev jada (130–2060):
Aganas on leiva jätku, humalad on ölle jätku, vesi pitka piima jätku, tuhk on tubaka jätku
Märt määndab, Kadri kaandab, Simun tei silda soie pääle, Niklus needab, Toomas tore miis sõidab üle
Hommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu
Tõrkuja jägu süüakse ära, magaja jägu panna peaotsi, külaskäija jägu jääta järele
Jaan viskab esimese jahe kivi vette, Jaak teise ja Mihkel kolmanda
Põllumees põline rikas, ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikas
F2a. Parallelismis kaks võrdus- või võrdlusvormilist (liht)lauset (90–460):
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld
Vanatüdruk taevatui, vanapoiss on põrgunui
Laenaja on sõber, tagasinõudja vaenlane
Võtad naise, nagu regi perän, saad latse, nagu kivi rii pääl
Vask vaese kuld, tina kehva hõbe
Vilk vihmavari, tomp tuulevari
F2b. Parallelismis enam kui kahest võrdusvormilisest (liht)lausest koosnev jada (15–60):
Hundile one udu ono, vihim veli ja kaste kaalalõikaja
F3. Parallelismis kaks võrratust (2–2):
Mõtsa varjun parep ku lehe varjun, mehe varjun parep ku mõtsa varjun
F4a. Parallelismis kaks elliptilist implikatsiooni (60–230):
Külmad, jõulud, soojad lihavõtted, rohelised jõulud, valged lihavõtted
Virgad vanemad, laisad lapsed, laisad vanemad, virgad lapsed
Pisikesed lapsed, pisike mure, suured lapsed, suured mured
Suur jalg, suured saapad; suur käsi, suured kindad
F4b1. Parallelismis kaks või enam Kui..., siis... -vormeliga implikatsiooni (80–460):
Kui kägu tuleb vitsa, siis vilja; kui urba, siis ohtu; kui lehte, siis leiba
Kui luiged madalalt lendavad, siis tuleb madal talv, kui luiged kõrgelt lendavad, siis tuleb sügav talv
Kui otsas, siis hooleta, kui vatsas, siis vaevata
Kui ligi, siis puskab, kui kaugel, siis ammub
F4b2. Parallelismis kaks või enam pöördvormilist (Siis)..., kui... -vormeliga implikatsiooni (10–40):
Mees nägusam, kui piip suus; naine nägusam, kui laps süles
Kullake, kui annad, kurivaim, kui nõuad
F4c. Parallelismis kaks Kuni..., seni... -vormeliga implikatsiooni (1–2):
Nikka ikkä kui ett, nikka põlvõ kui põimu
F4d. Parallelismis kaks Kus..., seal... -vormeliga implikatsiooni (10–40):
Kus silm, seal külm; kus sõlm, seal soe
Kus haige on, seal on käsi; kus arm on, seal on silm
F4e. Parallelismis kaks Kuidas..., nõnda...- vmt. vormeliga implikatsiooni (10–50):
Kuidas tibu, nõnda tervis; kuidas arst, nõnda abi
Nii kui elu, nii om ehte; nii kui rõõm, nii om rõiva
F4f. Parallelismis kaks Mida ...-m, seda ...-m -vormeliga implikatsiooni (1–1):
Mida targem rahvas, seda rikkamad, mida rumalamad, seda vaesemad
F4g. Parallelismis kaks Mis..., see...- või Mida..., seda... -vormeliga implikatsiooni või nende pöördvormi (30–230):
Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda
Tunnukse ikka, mis vee veeretud, ei tunta saia söödud
Mis pihtas, see õppuses, mis möödas, see nurjas
F4h1a. Parallelismis kaks Kes..., see... -vormeliga implikatsiooni (30–250):
Kes kooleb, sii kodu lääb, kes elab, sii ette puutub
Kes teeb, see saab, kel põle teha, sel põle saada
F4h1b. Parallelismis kaks pöördvormilist (See)..., kes... -vormeliga implikatsiooni (15–360):
Hea laps, kes hästi tansib, parem laps, kes paegal seisab
Narr, kes Narvast naise võtab, loll, kes linnast lehma ostab
F4h2. Parallelismis kaks Kel..., sel...-vormeliga implikatsiooni või selle pöördvormi (15–150):
Kel vägi, sel võimus, kel kukkur, sel kohus
Ega see pole rikas, kel palju on, vaid see on rikas, kes omaga rahul on
F4i. Parallelismis kolmest või enamast implikatsioonist koosnev jada (20–380):
Kured lähvad — kurjad ilmad; haned lähvad — hall taga; luiged lähvad — lumi taga
Keda vahites, toda kahites; keda naaretes, toda haaretes; keda otsites, toda trotsites
G. IMPERATIIVSED LAUSED
G1. Sisult imperatiivsed, kuid vormilt indikatiivsed või elliptilised laused
G1a1. Indikatiivsed lihtlauselised peab-, tuleb- vmt. vormis käsud ja normid (40–230):
Tõnisepäevast pidi pool loomatoitu alles olema
Varust peab koera lööma
Käsku peab igaüks täitma
G1a2. Indikatiivsed lihtlauselised ei tohi-, ei maksa- vmt. vormis keelud ja hoiatused (30–50):
Ei või kõiki ühe paela peale panna
Narriga ei maksa vaielda
Häätegu ei tohi unustada
G1b1. Peab tegema A, sest B-, Peab tegema A, muidu juhtub B- vmt. vormis käsud ja soovitused (5–10):
Kopikas peab taskus olema, muidu koerad kusevad peale
Las vares vaagub, küll ta vakka jääb
G1b2. Ei tohi ~ maksa ~ ... teha A, sest B-, Ei tohi teha ~ ... A, muidu juhtub B- vmt. vormis keelud ja hoiatused (8–10):
Surnu suu pääle ei kästa kohut mõista: patutse oleme keik
Jaanile ei tohi sõnnikuhaisu ninasse lasta, siis ei kasva hää rukis
G1c1a. Kui..., siis... -vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on peab-vormis käsk või soovitus (30–70):
Kui tahad targaks saada, siis pead õppima
Kui vanad räägivad, peavad lapsed vaid olema
Kui kala ei ole, piab konn mõrda minema
Kui ei või parata, siis peab laskma karata
G1c1b. Kui..., siis... -vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on ei tohi- vmt. vormis keeld või hoiatus (20–50):
Ei massa sis enap värrit kinni panda, ku hobõbõ om ussajast vällä joosnu
Kui sa annad, siis su pahem käsi ei pea teadma, mis parem käsi teeb
Ega siis ei saa änam koera sööta, ku varas juba õues on
Kui rihavars likes saa, ei või enämb haina tetä
G1c2. Kes..., see... -vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on peab-vormis käsk või soovitus (30–200):
Kes huntide hulgas on, peab nendega uluma
Kes ei taha tööd teha, see ei pea ka sööma
Kes kuulda ei taha, piab tundma
Kes algab, peab lõpetama
G1d. Parallelistlikke (vastanduvaid või sünonüümseid) osiseid sisaldavad peab-, ei tohi- vm. imperatiivid (35–90):
Tüdrukust ja hernest ei või kunagi ilma pudumata mööda minna
Vanna võit naarda, a hädälist naargu-ui, vanast lätt egäüts
Silmaga võib küll vaadata, käega ei või mitte keiki katsuda
Elu peab elama, ussi peab tapma
Sõnal peab sõlm ja jutul jakk olema
G1e1. Mitmesugused vormilt indikatiivsed, kuid sisult imperatiivsed mitteparallelistlikud elliptilised struktuurid (10–180):
Mees mehe vasta
Kirik keset küla
Vorst vorsti vastu
Magajalle piaalust
G1e2. Parallelismis kaks ellipsit, mis sisult käsud või normid (60–450):
Rügä tuhka, tõug mutta
Noorelkuul nurme, vanalkuul varju
Kanadega magama, sigadega üles
Silm silma vastu, hammas hamba vastu
Haigele arsti, tervele vorsti
G2. "Tema"-imperatiivid
G2a. Olgu A või B ~ Olgu... kas või... ~ ..., ikkagi ~ kui ainult...- jm. vormiga ('Kuigi..., siiski...' -tähendusega) hüperboolsed jm. tekstid (30–170):
Olgu isa sikk või ema kits, kui aga ise mees olen
Olgu sant vai vigane, pääasi et on isane
Ega pini ilma ei haugu, olgu susi ehk tõrvaskand
Olgu aed nii suur kui ta on, mulk ikka üks
Olgu poiss kolmest kohast õlesidemega kinni, ikka saab naise
G2b. Jumal hoidku ~ hoia-, Jumal andku ~ anna-, Jumal lasku- jmt. algustega soovlaused (20–80):
Jumal hoia mind sõbra eest, vaenlase eest ma hoian ennast ise
Jumal lasku sõaväge ikka kuulda, ei elades näha
Jumal hoidku häda iist, risti ja viletsust isegi küll
Jumal hoidku selle eest, ku orjast otsaline saab
Jumal andku ikka anda, aga mitte otsi
G2c. -gu-imperatiiviga lihtlaused (30–70):
Kingsepp jäägu oma liistude juurde
Igaüks kratsigu ise oma kärnad
Õigus olgu igaühele
Igaüks pühkigu oma ukseesist
G2d. Võrratusvormis -gu-imperatiivid (2–2):
Tagumised väravad olgu ikka vähemad kui esimesed
G2e1. Kui..., siis... (ärgu) tehku... -vormeliga või elliptilised implikatsioonid (20–190):
Kui kaks kõnelevad, pistku kolmas nõna vöö vahele
Latsele lauldas, mõrsja mõistku
Kui on pühad, siis olgu pühad
Kui on läinud trumm, siis mingu ka pulgad
G2e2. Kes..., see (ärgu) tehku.... -vormeliga implikatsioonid (15–50):
Kes on pandud orjama, see orjaku hea meelega
Kes koore päält sööb, see söögu ka sisu
Kes parem mõistab, see parem tehku
G2e3. Muud ...(ärgu) tehku...-tagaliikmega implikatsioonid (3–50):
Kel õnn, see elagu, kel tervis, tehku tööd
Mida parem on hobune, seda parem olgu piits
G2f1. Tekst kätkeb parallelistlikke (vastanduvaid või sünonüümseid) osiseid ühe -gu-vormilise verbi juures (15–30):
Silmad olgu ikka ees ja taga
Jüripäiväh olgu kala orrel vai rannal
Tütärlats pidägu suu, käe ja perse
Möldri matt ja kõrtsi mõõt olgu maksetud
G2f2. Täisparalleelse struktuuriga -gu-vormiliste imperatiividega tekstid (20–60):
Asi olgu, tarbis är' tulgu
Muu puu muhaku, lepa leht lehaku, tütarlats olke vaik
Soe olgu söönü, lamba olgu alale
Hull võib olla õlle tegija, aga tark olgu linnase tegija
G3. "Sina"-imperatiivid
G3a1. Imperatiivse lihtlause vormis käsud ja soovitused (30–250):
Sea suu sekki mööda
Pea pool suud kinni
Naist kiida asta pärast
Anna aega atra seada
Jäta viimane hoop löömata
G3a2. Imperatiivse lihtlause vormis keelud ja hoiatused (100–660):
Ära hõiska enne õhtut
Tänasida toimetusi ära viska homse varna
Ära kiida ilma enne õhtut
Ärä õhtast aset kiida
Ära põlga esimest õnne ial ära
Ära pista pead tulle
Ära mine sügelemata sauna
Ära maksa kurja kurjaga
G3b. Imperatiivset verbivormi sisaldavad preferentsid jm. võrratused (15–40):
Parem kae sittuja silmi kui puuraiuja silmi
Parem võta sammu pealt kopik kui versta pealt rubla
Paremb korja munakoorõ sisse kui lehmä nissa
G3c1a. Tee A, sest B-, Tee A, muidu juhtub B- jms. vormis käsud ja soovitused (15–60):
Võta naene naabritalust, teda tunned käsist-jalust
Hoidke omad mokad lukku, muidu lennab kärbes kurku
Õle oma sõnale peremees, muidu saab sõna sulle peremeheks
G3c1b. Ära tee A, sest B-, Ära tee A, muidu juhtub B- jms. vormis keelud ja hoiatused (40–260):
Ära usu ilma, ilm ajab puru silma
Ära sitta puudu, sitt hakkab haisema
Ära usu hundi juttu, hundil on need hullud jutud
Ära narri koera, koer salvab
G3c2a. Tee A, siis saad ~ säilitad B -vormilised käsud ja soovitused (60–250):
Hoia ise, siis hoiab ka Jumal
Tee tööd higiga, siis sööd leiba himuga
Pea suu kinni, seisab selg terve
Korja õigel ajal, siis on sul häda ajal
G3c2b. Ära tee A, siis väldid B -vormilised keelud ja hoiatused (4–8):
Ära tee teisele head, siis ei sünni sulle kurja
Ära ennast liiga kiida, siis sind keegi ka ei laida
G3d1a. Kui..., siis...- või (Siis)..., kui... -vormeliga implikatsioonid, mille tagaliige on imperatiivivormis käsk või soovitus (100–530):
Pista põrsas kotti, kui pakutakse
Tao rauda, kui raud kuum on
Paranda, kui paras aeg on
Kui midagi teed, tee hästi
Kui sõna ei aita, siis lase käsi käia
G3d1b. Kui..., siis ära...-, Ära enne..., kui...- jmt. vormelitega implikatsioonid, mille tagaliige on imperatiivivormis keeld või hoiatus (70–620):
Ära enne vana kaevu täis aja, kui uus valmis ei ole
Ära sööda siis koera, kui hunt karjas on
Ära müü enne karu nahka, ku karu käes
Kui katel keeb, ära sa enam tuld alla ajag
G3d2. Muude vormelitega implikatsioonid, mille tagaliige on imperatiivivormis keeld või käsk (15–50):
Ära lükka homse peale, mis sa täna võid teha
Ära sinna tuld tee, kus keige suurem vesi
Pane aga pauna, mis pakutakse
G3e1. Parallelistlike (vastandavate, sünonüümsete vm) osistega laused, milles üks imperatiivivormis verb (20–90):
Kolmõ asja sisse ära usu kunagi: tühja huunõt, mõtsa ja makajat
Lapsele anna hirmu ja armu
Ära usu suure saksa suud ja pisukese lapse perset
Avida menejat mõrsjat ja asujat majja
G3e2a1a. Parallelismis kaks lihtlauselist imperatiivivormis käsku või soovitust (110–860):
Rikkast perest osta hobune, vaesest vallast võta naene
Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal
Halli pead austa, kulupead kummarda
Ela ise ja lase teisi ka elada
Üheksa korda mõõda, üks kord lõika
Anna antust, murra murtust
Võta pits ja pea aru
Tee tööd ja palu Jumalat
G3e2a1b. Parallelismis kaks lihtlauselist imperatiivivormis keeldu või hoiatust (20–60):
Võõrast ära võta, oma ära jäta
Kanget ähvärdamist ärä pelga, suurt lubamist ärä looda
Ära usu uisu jutu ega pea poisi pettu
G3e2a2. Parallelismis vastanduvad lihtlauseline imperatiivivormis käsk ja keeld (80–720):
Narri meest, ära narri mehe mütsi
Võta vana sõna, aga ära söö vana osa
Ära kiida iseennast, lase teised kiita
Räägi meest, aga ära nimeta meest
Ära kiitle kinda sees, tule seisa meeste ees
G3e2a3. Parallelismis kolmest või enamast imperatiivivormis lihtlausest koosnevad jadad (20–100):
Nää palju, kuule palju, ära palju pajada
Tii esi, tõhuta tõist, astu esi, aja muid
Unusta uni, mäleta mälu, pea noor mees meeles
Ära pilka vigast, ära põlga vaest ega narri nõtra
G3e2a4. Parallelismis Enne..., siis-, Enne..., pärast...- vmt. vormeliga rindlause imperatiivivormis komponendid (30–280):
Enne mõtle, siis ütle
Pühi enne oma ukseedine puhtaks, siis mine teistel pühkima
Enne mune, siis kaaguta
Tee enne, kiida pärast
G3e3. Tee A, sest ~ siis saad ~ muidu juhtub B- või Ära tee A, sest ~ muidu juhtub B -vormiga tekstid, mille imperatiivne esikomponent on parallelistlik (25–150):
Tee tööd ja näe vaeva, siis saad taeva
Vaata ette, vaata taha, muidu jääd sa ajast maha
Pea ennast kolmest kinni: käed, suu ja perse, siis saad ilmast hästi läbi
G3e4. Parallelistlikud struktuurid, mis koosnevad kahest või enamast Kui A, siis tee B-, Kui A, siis ära tee B- vm. vormeliga ja imperatiivse verbiga implikatsioonist (50–400):
Söö, mis küps, räägi, mis tõsi
Kui mees hea, pista tal üks silm ära, kui paha, kaks silma
Läheb jahimees metsa, pane pada kummuli, läheb kalamees kalale, pane pada tulele
Kui kuuled, ära pane kuulvas, kui näed, ära pane nägevas
Oled vaene, siis ole vaiki, oled perätü, sis piä suu
G3e5. Mitmesugused imperatiive sisaldavad keerukama struktuuriga laused (40–115):
Mis sa tahad, et teised peavad sinule tegema, sedasama tee sina ka teistele
Varasta, aga mitte nõnda, et üles tuleb
Aidake armetumat, vilets viiakse mehele
Kott olgu ikka enesest, saagu põrss kust saa
G4. Retoorilised käsud
G4a. Lihtlausevormilised retoorilised käsud (20–130):
Paku pagarilapsele saia
Võta vähilt villu
Mine nüüd vasikaga võidu jooksma
Mine hundi suust tagasi võtma
G4b1. Retoorilised käsud, mille järelkomponent on vaata kas, küsi kas vmt. (5–6):
Anna aitäh kassi ehk koera kätte, katsu, kas elab sellega
Küsi kassilt, kas tal küisi on
G4b2. Retoorilised käsud, millele järgneb tulutusele viitav siiski-, ometi- vmt. komponent (20–50):
Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole
Poe küll raudpähkle sisse, aga Jumal nääb sind sinnagi
Viska koerale kont suhu, hakkab ommeti pärast jälle urisema
G4b3. Retoorilised käsud, millele järgneb halbadele tagajärgedele viitav komponent (50–1350):
Lase sant sauna, sant tahab lavale ka
Narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda
Anna perse külasse, siis situ ise läbi küljeluie
Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki
G4c. Retooriline käsk Kui..., siis...- vm. vormeliga implikatsiooni järelkomponendis (10–20):
Kui nälg kääs, siis pane hambad varna
Kuera ei ole — haugu ise
Mine siis viil laeva ehitama, kui uputus käes
G4d1. Parallelistlikud või- või ehk-köitmega võrdused, mis koosnevad kahest retoorilisest käsust (15–250):
Mine vihata sauna ehk rahata linna
Tee tigedale head ehk kaitse kõhna karja
Löö koera ehk silita koera
Mine surnut arstima või tarka õpetama
G4d2. Kaks parallelistlikku (vastanduvat või sünonüümset) retoorilist käsku, millele järgneb tulutusele viitav siiski-, ometi- vmt. komponent (15–200):
Mine suurt saama, jämedad jägama, viimaks peenike pihus
Saada siga Saksamaale, pese siga seebiga, siga tuleb koju, siga jääb seaks
Keedä sitta, küdsätä sita, sitt jääb ikki sitas
H. RETOORILISED KÜSIMUSED
H1. Retoorilise Kes-küsimusega algavad tekstid (100–900):
Kes koera saba kergitab, kui ta ise
Kes virga vilja ära sööb, kui laisku maa peal ei ole
Kes ilma suu kinni paneb
Kes kitsi karjaelajaks arvab
Kes kassile kala annab
Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida
Kes ähnä oonde tääd, kui ei tikuta
H2. Retoorilise Mis-küsimusega (sh. Mis viga-, Mis aitab-, Mis maksab- jmt. ühenditega) algavad tekstid (110–560):
Mis hiirtel viga elada kui kassi kodus pole
Mis sest kasu, kui lehm palju piima annab, aga jalaga ümber lööb
Mis teise perse pääl viga liugo laske
Mis kurõl viga kõrgista, ku herne nõna all umma
Mis lind see on, kes oma sulgi ei jõua kanda
Mis seda sitta rattile sääda, mis rattil ei saisa
Mes see ute huikamine, kui see pässi pääd ei pööra
H3. Retoorilise Kus-, Kuhu- või Kust-küsimusega algavad tekstid (30–190):
Kuhu sitt rattast jääb
Kus Must muu jätt
Kus muldine lumi on
Kust rikas raha saab
H4. Retoorilise Millal- või Kunas-küsimusega algavad tekstid (20–40):
Kunas sepal väist om ehk kingsepal korraline saabas
Millal härjäl enne vasik oo old
Millal must koer valgeks läheb
H5. Retooriliste (Kui) kaua(ks)-, (Kui) pikalt- ja (Kui) kaugele -küsimustega algavad tekstid (20–150):
Kui kaua koera kaelas vorst seisab
Kaua vasikas palvetega elab
Kauaks kala kassi ees
Kaua naaskel kottis seisab
Kaugele lind ühe tiivaga linnub
H6. Retoorilise Mispärast- või Miks-küsimusega algavad tekstid (7–60):
Mispärast siis sepp käed tulle pistab, kui pihid ees on
Mispärast kuer leiba süeb, kui ta ei haugu
H7. Retoorilise Kas-küsimusega algavad tekstid (10–10):
Kas jõutumal vara on
Kas kodul ratta all om või
Kas keedet pada söömäldä jääse
H8. Retoorilise Palju(ks)- või Mitu(ks)-küsimusega algavad tekstid (8–40):
Palju patuselle tarvis on, pista sõrmega silma — süda täis
Pal'lus vaesõl varra, kodapoolitsõl koku
Metuks mullale vaja
H9. Retoorilise Eks-küsimusega algavad tekstid (2–6):
Eks naer tule ikka nuttes koju
H10. Retoorilise Või-küsimusega algavad tekstid (10–70):
Või taud tühjast toast midagi võtab
Või siga tääb, mis raba on
Või Kirep killan seisäp
H11. Elliptilised vormid, mida on võimalik mõista retoorilise küsimusena (4–5):
Hädä hülgel vees
Vigaks suure kivi taga hõisata
H12. Retoorilised küsimused lausetes, mis sisaldavad mitmesuguseid parallelistlikke osiseid (60–510):
Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma
Kus koeral kodu või hundil öömaja
Kunas koke kulp isune vai taaripulk janune
Kes kassi pärast läheb randa ehk kitse pärast lakka
Kohes kirep killast vai must peni hattsajast jää
Kes kodu musta vai teo laiska kaes
Kus koer kombe jätt või halb peni ameti
Kauas lühike laul laulet või vaese heng võet
I. ERANDVORME
I1. Implikatsiooni-, mineviku- või muuvormilised Oleks-ütlused (60–240):
Oleks on paha poiss
Oleks seal küüned, ta läheks puu otsa
Küllap pärijaid on, oleks surijaid olemas
Oleks tädil till, oleks onu
Oleks see koer mitte sitale läinud, ta oleks jänese kätte saanud
Oleks uppus ää Jamburi jõkke
Oleks ja peaks on vennad
I2. Kõik A pole B -vormilised tekstid, mis taanduvad osaeitavaiks otsustusteks (20–160):
Kõik ei ole kuld, mis hiilgab
Iga punane mari ei ole mitte maasikas
Kõik ei ole hõpe, mis läügüs
Iga kana, kes kaagutab, ei mune
Ei ole kõik mesi, mis tilgub, ega kõik tuli, mis välgub
I3. Didaktilised monoloogid (100–340):
Vaskuss oli pidan ütlema, et kui tal silmad oleks, siis ta paneks ühe ööga üheksa pere uksed kinni
Kala ütelnud: "Jumal hoidku mind üleliia vaese või rikka kätte sattumast: rikas nülib naha seljast, vaene silmad peast"
Paastukuu ütelnud küünlakuule: "Oleks mina sinust olema, ma võtaks kõik põnnpead põrandale, naese käed leevaastja ja koera küüsed künnisele, aga ma ei saa, mu teine silm jookseb vett
Täi ütelnud: "Kurika all kuulan, pajas paisun, aga saanalein on hingevõtja"
On kevade juba hobuse naha suurune tükk maad paljast, siis hobune änam nälga äi sure
Kaer ütelnud peremehele külviaegas: "Oleks sa mind sinna mua peale külvaks, kus sa odra külvad, ma paneks sulle kalevipüksid kohe jalga"
1.4. SISSEVAADE ÜHTE VORMELIMALLI
Vormelimalliks, millele lähipilk heita, valime Kes..., see... -malli ning püüame selle peatüki lõpetuseks jälgida selle vormeli käitumist suhetes teiste vormelite ja vanasõna muude struktuuriaspektidega.
1.4.1. Suhted muude implikatiivsete vormelitega
Nagu juba öeldud, oli äsja visandatud vormelitüpoloogia pelgalt tüüpide tiiteltekstide tüpoloogia. Tegelikult nähtub igas variandirikkamas vanasõnas kirev tüübisisene variaablus, mis loomuldasa on sünonüümia ning haarab peale kujundileksika ka nn. vormelielemente ja lausete süntaktilis-modaalset vormi üldse. Kvantitatiivseid hinnanguid eesti vanasõnade struktuurilise variaabluse kohta on seni võimalik anda ainult vanasõnatüüpide ja vormelitüüpide (vm. vormitunnuste) "kohtumiste" või "lõikumiste" tasemel, mitte tekstihulkade täpsusega. Ka pole praegu võimalik hinnata eri süntaktiliste vormelitüüpide vm. struktuuritunnuste vaheliste seoste tugevust aines tervikuna, sest enamiku vormelite jm. vorminähtuste koguvõimsused ja koosesinemused pole teada.
Teeme lihtsustatud koondi vanasõnadest, mille üleskirjutuste hulgas leidub (ainuüksi või valdavalt või muude hulgas või erandina) Kes..., see... -vormeliga tekste, ja vaatame põgusalt mõnede muude süntaksi- ja modaalstereotüüpide kaasosalust neis vanasõnades. Selliste vanasõnade koguarv EV-väljaandes selgus olevat 924 (meenutame, et tiiteltekstide põhjal tehtud tüübistikku sattus Kes..., see... -vormeliga vanasõnu läbi kõigi parallelistlike, imperatiivsete jm. modifikatsioonide ainult 590).
Pea täpselt poole sellest rühmast moodustavad tüübid, kus Kes..., see... -vormel ei varieeru teistega; neist 469-st on aga 347 (st u. ¾) üheainsa variandiga esindatud minitüübid, mille varieerumise kohta polegi enamat teavet. Produktiivsemaist eesti vanasõnadest on kõige kindlameelsemad "kes-see-lased":
Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa (EV 4360; u. 210 var.);
Kes kahju kardab, see õnne ei leia (EV 2936; u. 195 var.);
Kes kõik nõmmed kõntsib, see kõik marjad maitseb (EV 7631; u. 80 var.);
Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest (EV 12406; u. 60 var.).
Väga domineerivalt esineb Kes..., see... -vormel veel vanasõnades
Kes kannatab, see kaua elab (EV 3174; u. 200 var.);
Kes valetab, see varastab (EV 13278; u. 110 var.);
Kes ees, see mees (EV 507; u. 95 var.).
Vaheldumist teiste implikatiivvormelitega selgus Kes..., see...-vanasõnadel olevat järgmisel määral:
| 1) elliptiliste vormelitega |
94 tüübis; |
| 2) Kui..., siis... -vormeliga |
89 tüübis; |
| 3) Kel(le)-alguliste vormelitega |
17 tüübis; |
| 4) Mis..., see... -vormeliga |
10 tüübis; |
| 5) Mida -m..., seda -m... -vormeliga |
8 tüübis; |
| 6) Kuidas..., nõnda... -vormeliga |
6 tüübis; |
vaheldusi teiste vormelitega on juba väga vähe.
Selle statistika järgi näib Kes..., see... -vormel omavat üpris jõulist identiteeti. Ta põhisünonüümideks on sümmeetriliste implikatiivstruktuuride universaalseimad "markeerimata" esindajad — elliptilised struktuurid ja Kui..., siis...-struktuurid.
Üksiktüüpide varieerumispilt tervikuna viitab sellele, et Kui..., siis... -vormeli ja implikatiivse ellipsi omavaheline sünonüümia on väga tugev: nt. meie Kes..., see... -vanasõnade seas leidub 148 sellist, kus kohtab ka Kui..., siis... -vormelit ja/või implikatiivset ellipsit; 35 tüübis esinevad nad mõlemad.
Edasi, vähemalt eesti vanasõnakeeles, aga vist ka palju üldisemalt, ilmneb üldinimliku kehtivuspretensiooniga lausetes (st. neis, kus puudub agenti märkiv substantiiv) üsna iseeneslik naturaalne kokkukuuluvus implikatiivsete vormelitüüpide ja verbi pöörete vahel: stereotüüpsed on (See) kes teeb ~ on ~ tahab ~... ja (Kui sa) teed ~ oled ~ tahad ~... -vormid. Arhiivitekstide statistika kinnitab selle tõiga paikapidavust:
|
3. isik |
2. isik |
| Kes..., see... -vormel |
1656 |
0 |
| Kui..., siis... -vormel |
80 |
767 |
| Implikatiivne ellips |
90 |
609 |
Selles statistikas kehtivad järgmised lepped:
► Kes..., see... -vormeli esindajaiks on loetud laused, kus esineb Kes-komponent (tagaliikmes võib olla ka seda, sel, selle vmt.);
► Kui..., siis... -vormeli esindajaiks on loetud laused, kus esineb emb-kumb vormeli komponentidest;
► ellipsiteks on loetud implikatiivsena tõlgenduvad tekstid, kus vormelielemendid täiesti puuduvad (verb võib esineda).
Arvesse on võetud täisindikatiivsed laused kui ka nood, mis sisaldavad siiraid, iroonilisi või kõhklevaid imperatiive — st.
| niihästi... |
...kui ka: |
Kes aitab iseennast, seda aitab ka Jumal ja
Hoiad ise, siis hoiab Jumal ka |
Hoia ise, siis hoiab ka Jumal; |
Kes huntidega elab, hakkab ulguma ja
Oled huntide hulgas, pead huntidega ulguma |
Kui oled huntide hulgas, siis ulu huntidega koos; |
Kes pätsi läheb otsima, see kautab kannika ja
Püüad pätsi, kaotad kannika |
Mine pätsi taga ajama, kauta kanikas ka ära ja
Ära mine pätsi taga otsima, kaotad viimaks kanikagi ära |
Vt. ka juttu ja kaarte nende vormelimallide geograafilise jagunemise kohta
(saidis "Egah kolgah uma kiil"
).
1.4.2. Parallelistlikud vormid
Vanasõnu, kus kohtab täisparallelistlikke tekste, oli meie vaatlusaines kõikekokku 107, sh. implikatiivse normaalvormi vaheldumist parallelistlik-implikatiivse vormiga 59 tüübis, implikatiivstruktuuri vaheldumist kahe või enama lihtlause parallelistliku ühendiga 24 tüübis jne.
Parallelistlikud vormid on tähelepanuväärsed sellepoolest, et nad võivad muuta oluliselt ja mitmel eri viisil lause loogilist ja troobistruktuuri.
Kes..., see... -vanasõnade parallelistlikud komponendid seaduvad enamjuhtudel päris hästi eristuvaisse sünonüümsus- (analoogia-) ja antonüümsus- (vastandus-)vahekordadesse.
Kes..., see... -vormilistest parallelistlikest tekstidest esindavad sünonüümilist parallelismi nt. järgmised:
Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, kes kauaks jääb, see kahju saab (LNg; EV 1263);
Kes hoiab, ei ohka, kes kardab, ei kahjatse (Mar; EV 1416);
Kes kaarnat kasvatab, see silmad kautab, kes nõgest silitab, see käed kõrvetab (Pal; EV 2832 + 7621);
Kes kannatab, see kaua elab, kes järele annab, see järjel istub (VNg; EV 3174 + 2759);
Kes koer, saab kolki, kes peni, saab pessa (Vas; EV 4197);
Kes konsiks [=konksuks] loodud, on nooreld kõver, ja kes okkaks loodud, on nooreld terav (Hel; EV 4301 + 7792).
Parallelismi antonüümiline laad on selgeim juhul, kui see on markeeritud verbi või adjektiivi jaatava ja eitava vormiga, sõnapaariga, mille üks komponent tähendab teise "kontradiktoorset" eitust, või mitmesuguseid mõõte ja kvaliteete märkivate antonüümidega (suur/väike, palju/vähe, hea/paha vmt.):
Kes see annab, see on saks, kes ei anna, see on sant (Nrv; EV 311);
Kes ei ike ehten, tuu ikk ellen, kes ikk ehten, tuu ei ike ellen (Ote; EV 2284);
Kes külvab, see lõikab, kes ei külva, see ei lõika (SJn; EV 5142);
Kes tööd teeb, see leiba sööb, kes laiskleb, see nälgib (Võn; EV 12466).
'Kui jah, siis jah ja kui ei, siis ei' -tüüpi parallelismid kätkevad eriti teraval kujul parömio-loogilist üliprobleemi: kas vanasõnad on ikka kõik tingimata nimelt implikatsioonid või on mõned neist siiski ekvivalentsid? (Vt. lähemalt eespool
).
Vastandus võidakse aga esitada ka kujundlikumate vahendite abil:
Kes härg sööb, see härg veab, kes sääsk sööb, see sääsk veab (Tor; EV 1844);
Kes härra siin, sie härra sial, kie tüömies siin, sie tüömies põrgus (Lüg; EV 1877);
Kes lusigaga alustab, see kulbiga lobetab, kes kulbiga alustab, see lusigaga lobetab (Kuu; EV 4523);
Kis reede õhtu peseb, see peseb piimaga, kis laupäe õhtu peseb, see peseb verega (Mär; EV 5599).
Nagu selgus juba 7. troobitüüpi vaatlusest, pole parallelism sugugi indiferentne ka vanasõna troobistruktuuri suhtes. Et parallelism tunduks vastandavana, peavad ta komponendid olema oma "maailmalisusstruktuuri" poolest samased. Analoogiaparallelismi korral on võimaluste hulk palju rikkalikum, kuid meie ühe ja sama isiku külge aheldatud Kes..., see...-rühm ei anna sellest paljusest kuigi head ettekujutust. Siin võidakse küll teha retki läbi kahe eri metafoorse regiooni (keegi kasvatab kaarnat ja keegi silitab nõgest, keegi on kõver konks ja keegi terav okas), kuid enamasti taandub kõik puhtleksikaalsele sünonüümiale sama semantilise regiooni piires. Troobitüübi 7.1
esindust siin arusaadavalt ei kohta ja tüüp 7.3
on samuti esindatud vaid väheste juhtudega (nt. Ega see pole rikas, kel palju on, vaid see on rikas, kes omaga rahul on (Mus; EV 9637) rajaneb rikas-sõna polüseemia kaudu tekitatud kvaasiühisosal). Pole aga vist juhus, et just sünonüümne parallelistlik liide moodustub tihti kahe eri vanasõnatüübi kontamineerumise tulemusel.
Kes..., see...-rühmas on näiteid ka mitmeosalisest ahelparallelismist. See võib kehtestada end juba 2-osalise parallelismi esikomponendi tagaliikmes ja järelkomponendi eesliikmes korduva elemendi kaudu:
Kes ei viitsi tööd teha, see peab kerjama, kes ei viitsi kerjata, see peab surema (Mär; EV 12465).
Ahel võib olla lihtsalt mitmeosaliseks laiendatud analoogiaparallelism, nt
Kes palub, see saab, kes otsib, see leiab, kes koputab, sellele tehakse lahti (EV 8377 + 5185 + 4380).
Tavaliselt on aga ahel 3-osaline ja üles ehitatud samal põhimõttel nagu folkloorne kolmarv üldse, sh. rahvajuttudes: 1. astmel sedastatakse sisuline motiiv, 2. astmel antakse sünonüümset järku kordus ja 3. astmel pööre (puänt, jõuline hüperbool, üleminek järsult erinevasse semantilisse maailma vm. eelmistega kontrasteeriv element); ühtlasi toimub ahelas kliimaks:
Kes mehe riiet naerab, see naerab rätsepat; kes mehe nägu naerab, naerab Jumalat; kes mehe tegusid naerab, naerab meest ennast (Mär; EV 7163);
Annad põllule seitse kõrda, annab põld sada kõrda; annad põllule ühä kõrra, annab põld sulle seitse kõrda; narrid põldu ühä kõrra, narrib põld sinu seitse kõrda (Jõh; EV 9137).
Mõnedes tüüpides, mis kuuluvad lastefolkloori ja mille vanasõnalisus üldse on problemaatiline, toimub parallelismimäng puhtalt nn. jätkamislusti (Lust zu erweitern) ajel ning on orienteeritud kõlamängule ning koomilisele ja absurdile.
Ilmekad on näiteks vanasõna Kes ees, see mees (EV 507) jätkud: ...kes keskel, see keiser ~ kera ~ keekott ~ kena oinas; kes taga, see taarinaga ~ tataari naba ~ tatikas ~ talle saba jts.
1.4.3. Lause modaalstruktuur
Nagu öeldud, on raske kujutledagi, mis funktsioone võiks täita vanasõna, millesse pole kätketud mingit hinnangut. Kuid hinnang võib olla vanasõnasse kätketud üsna mitmel erineval moel. Nimetame mõnesid produktiivsemaid malle Kes..., see... -vanasõnade näiteil. (Kuna ses lõikes pole vaja tekste individualiseerida, siis nimetame iga näitelause juures ainult vastava tüübi EV-numbri, ta kihelkondlikku päritolu aga mitte.)
A. "Preemiad" ja "karistused"
Eesliikmes teeb kes-tegelane tegusid, mida käsitatakse tahtlike või valitavatena; tagaliikmes järgneb miski, mis on hea või halb kes-tegelase enda jaoks.
Aa1. "Preemia", kes-tegelase jaoks hea tagajärg — u. 85 tüüpi.
Pakutavate hüvede liike on bukvaalkõne ja metonüümia segust raske välja eristada, kuid teatavaid põhistereotüüpe võib nimetada.
Kõige sagedamini viidatakse söögile, saamisele, saagile, varandusele resp. nälja, puuduse jmt. vältimisele:
Kes kibedat kannatab, see magusat maitseb (EV 3684);
Kes higiga teeb, see himuga sööb (EV 12485);
Kes kass roidab, sii oma poja toidab (EV 3393);
Kes tööd teeb, see nälga ei näe (EV 12460);
Kes üksi rohmib, üksi pohmib (EV 15089).
On ka umbmäärasemad viited millegi hea saamisele, toimetulekule, edule, positsiooni saavutamisele, säilimisele:
Kes otsib, see leiab (EV 8147);
Kes tahab, see saab (EV 11480);
Kis pusib, sie suab (EV 9066);
Kes püüab, see jõuab (EV 9400);
Kes sõuab, see jõuab (EV 11180).
Võidakse lubada veel füüsilist jõudlust, teadmisi, tarkust:
Kes palju sööb, see palju teeb (EV 8335);
Kes süöb, sie jaksab (EV 11241);
Kiä här'ä süü, tuu mäe tege (EV 1847);
Kes palju küsib, saab targemaks (EV 5187);
Jumala õnnistust:
Kes vaesele annab, sellele tasub Jumal saja võrra (EV 13027);
Kes tööd teeb ja vaeva armastab, seda aitab Jumal (EV 12457);
Kesse kassi kallistab, selle õue õnnistab (EV 3394);
Kes aitab iseennast, seda aitab ka Jumal (EV 1424);
ligimeste armastust ja tänu:
Kes on hea, see kiitust saab (EV 1094);
negatiivsete emotsioonide vältimist:
Kes kannatab, see ei kahetse (EV 3173).
Aa2. "Karistus", kes-tegelase jaoks halb tagajärg — u. 230 tüüpi.
See mall on kindlasti produktiivseim vanasõnades üldse. Sisustereotüübid on üldjoontes samad, mis positiivsete tagajärgede korral.
Kes-tegelasele ennustatakse nt füüsilist ebamugavust, hädaseisundit, ohtu, valu, vigastust, haigust:
Kes viiga ümbre käü, tuu õks hämmest ka saa (EV 13957);
Kes kõrgest kukub, saab kõva hoobi (EV 4859);
Kes valega haukap, sii valuga neelätäp (EV 13240).
Kõige sagedamini (u. 60 tüübis) ennustatakse nälga, ainelist kahju, vaesust, halba saaki, millegi halba kvaliteeti:
Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb (EV 9361);
Kes liha otsib, see kondi leiab (EV 5802);
Kes tööd ei tee, see süüa ei saa (EV 12453);
Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa (EV 4360);
Kes püvve lätt püüdma, kautas kana (EV 9396);
Kes hiljaks jääb, see ilma jääb (EV 1263).
Nii nagu lubatavate hüvede puhul, nii ka siin võivad kujundid mõtestuda umbmäärasema halvana (õnnetus, ebaedu, kaotus, kahju):
Kes kardab, see kaotab (EV 3271);
Kes ühte ei taha, sii kahte ei saa (EV 14881);
Kes tuult külvab, see tormi lõikab (EV 12222);
Kes algab hästi, lõpetab halvasti (EV 243);
Kes paljo kõneleb, teeb hendale vaeva (EV 4835).
Pahaks tagajärjeks võib olla teadmiste puudumine, eesmärkide nurjumine, eetilise vm. standardi langus vmt.:
Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi (EV 13956);
Kes hirmuta kasvab, see auta elab (EV 1296);
Kes sea seltsin eläb, nakkab ka viimätä sitta süümä (EV 10339).
Kes-tegelasele võib langeda patt, hukatus, Jumala viha ja karistus, ta võib langeda kuradi saagiks:
Kes külili sööb, teeb kümme pattu, kes selili sööb, teeb seitse pattu (EV 10268);
Kes kurja külvab, see hukatust lõikab (EV 4596);
Kes laubaõsta vistleb, seda Jumal nustleb (EV 5598);
Kes kuratille annab sõrmeotsa, viimaks pärib iho ja hinge (EV 4588).
Karistuseks võib olla vägivald ligimeste ja ühiskonna poolt (peks, sund, vastutuselevõtt), tüssamine, "elukool", naer ja kriitika, häbi, umbusk, vaen:
Kes kuulda ei taha, piab tundma (EV 4742);
Kes koerust teeb, see kolki saab (EV 4197);
Kes kurja teind, see kurja vastab (EV 4598);
Kes koer om, see koera palga saab (EV 4068);
Kis sandikeppi ja vangitorni naerab, see saab isi ka vangi (EV 13647);
Kes pehme om, perse ala pandas (EV 8519);
Kes pea usup, saap pea petetus (EV 12949);
Kes vanemate sõna ei võta, küll seda ilm õpetab (EV 2206);
Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta (EV 13276);
Kes häbi otsib, häbi leiab (EV 1718).
Negatiivsed emotsioonid:
Kes paljo lainas, see paljo leinas (EV 8314);
Kes hooletu, see õnnetu (EV 1494);
Kes keeldu ei kuule, peab kahetsema (EV 3541);
Kes palju lubab, see palju kahetseb (EV 8320);
Kes varra naard, see hilda ikk (EV 13670).
Ab. Kujund võimaldab tõlgendust "preemia" ja tõlgendust "karistus" — u. 10 tüüpi:
Kes kõik nõmmed kõntsib, see kõik marjad maitseb (EV 7631);
Ken kaik katsub, sie monda nägeb (EV 3459);
Kes midake ots, tood tole saa (EV 8146);
Kes väikselt alustab, lõpetab suureste (EV 14452);
Kes mida külvab, see seda lõikab (EV 5150).
Ac. Parallelistlikud ütlused, mille ühe komponendi tagaliige mõtestub "preemiana", teise oma "karistusena"
See väike rühm demonstreerib ühtlasi seost parallelismi ja vanasõna aksioloogilise struktuuri vahel. Osa siia kuuluvaid näiteid on tsiteeritud juba antonüümi- ja jadaparallelismi juures; lisame neile veel paar uut:
Kes niidab lamba pea, elab paar päeva, kes saba, see sada aastat (EV 7431);
Kes leivaga kerjama läheb, tuleb tükiga tagasi, aga kes tükiga läheb, tuleb leivaga tagasi (EV 5662).
B. "Kvaasipreemiad" ja "kvaasikaristused"
Preemia või karistuse "reaalsus" polnud ka senistes näitesarjades püsivalt samane: nälg või valu on ilmselt midagi tajutavamat kui nt. hingeõnnistuse puudumine. Siiski võimaldas implikatsiooni tagaliige seni ontoloogilises plaanis tõsiseltvõetavat tõlgendust, ees- ja tagaliikme vahele oli võimalik ehitada kausaalne sild. Leidub aga vanasõnu, kus sellise silla ehitamine ja tõlgendus nurjub, st. tegu on omalaadsete "kvaasikaristuste" või erandina ka "kvaasipreemiatega". See on geneetiliselt heterogeenne, mitmes plaanis hübriidne ja huvitav aines — ontoloogilise ja hinnangulis-normatiivse kokkusulam, tihti ka mütoloogilise ja retoorilise sümbioos, kus algne usundlik funktsioon on mandunud retooriliseks või pole seda olnudki ning uskumust (või tavaõiguslikku sätet) ainult imiteeritakse ja simuleeritakse. Niimoodi relvastab rahvapedagoogika end usundist ja tavandist laenatud mimikriga. Nende teiseks funktsiooniks on saada nalja, st. neid võib käsitada ka vanasõnaparoodiate või usundiparoodiate ühe alaliigina. Troobitasandil on "kvaasi"-üksused reeglina hüperboolid.
Ba. "Kvaasipreemiaid" esindab pelgalt paar üksikut näidet, kus äraspidisuse tunne tekib räigest dissonantsist ees- ja tagaliikme vahel argisuse/sakraalsuse või tühisuse/tähtsuse lõikes:
Kes lese auku harib, see taevariiki pärib (EV 5759);
Kes sitika tee peal õieti pöörab, saab ühe pulga ülemale (EV 10524),
samuti hästituntud alliteratiivne sõnakõlks
Kes kannatab, see kaua elab (EV 3174).
Bb. "Kvaasikaristusi" on enam — ehk 30 ümber. Siinsete tihti groteksete ja absurdsete kujundite täpsemat motivatsiooni on kaunis raske mõistatada. Laias plaanis võib siin eristada
1) üksusi, kus teotseb mingi teadmata loomuga jõud, mis jagab groteskseid äpardusi ja tõbesid, surmajärgseid õudusi jms.:
Kes naeru kardab, see peeru sureb (EV 7136);
Kes kusemata situb, see n-mata sureb (EV 4688);
Kes naar, saa nagla (EV 7156);
Kes ähvardades ära sureb, see peeretades maha maetakse (EV 14776);
Kes lihahimus eläb, sii rasvanälgä surep (EV 5822);
Kes isa ehk ema lööb, selle käsi kasvab hauast välja (EV 2207);
2) neid, kus teeseldakse tavaõiguslikke sanktsioone:
Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja (EV 13329);
Kes tangupudruga leiba sööb, see saadetakse Siberisse (EV 11580);
Kes mullust mälets ja toonast miili tulets, sel lõigats tõine kõrv äräde (EV 6882).
C. "Signalisatsioonid"
Siin rühmas on kes-tegelane kõrvalt vaadeldav objekt. Eesliikmes nimetatakse ta mingeid selgemaid, väliseid, ühes situatsioonis ilmnevaid omadusi, tagaliikmes tehakse neist järeldusi kes-tegelase teiste, tihti varjatumate või eesliikmes öeldut kompenseerivate/annulleerivate omaduste kohta või üldistatakse eesliikmes antu ka muudele juhtudele (kohtadele, aegadele) või antakse prognoose kes-tegelasega seotud situatsiooni edasise kulu kohta vmt.
Ca. Signaal kes-tegelase hea omaduse kohta
Töökus, tublidus, toimetulek on nende omaduste seas sagedasimad:
Kiä um susi suule, tuu um kahr tüüle (EV 10788);
Ken noorelt nobe, see virk vananagi (EV 7469);
Kes mees siin, see mees seal (EV 6507);
Kes ühest mees, see teisest mees (EV 14879).
Mainitakse ka tarkust ja silmaringi, headust, sõnapidamist ja truudust, juhtumisi muidki omadusi:
Kes tark, see võtab õpetust (EV 11603);
Kes palju käind, see palju näind (EV 8319);
Kes kassi hoit, tuu hoit ka hobõst (EV 3390).
Cb. Signaal kes-tegelase halva omaduse kohta
Vanasõna loeb sotsiaalselt paheliseks või ohtlikuks seda, kes on välismärkide põhjal otsustades näiteks
ebausaldusväärne, valelik, varas:
Kes usutav ei ole väikesin asjun, see ei ole suurin eälgi (EV 8879);
Kes palju räägib, see palju valetab (EV 8328);
Kes varastab, see valetab (EV 13776);
Kes valetab, see varastab (EV 13278);
kuri, paha, "koer":
Kes kodu karjub, see eemal haugub (EV 3964);
Keä make, tuu tike (EV 6325);
Kes vihane üte pääle, see vihane tõise pääle (EV 14030);
Kes koer elades, see koer surres (EV 4050);
Kes koer siin, see koer seal (EV 4104);
nüri, loll:
Kiä noorõlt nuiatükk, tuu vanalt puupala (EV 7478);
Mis loll õhta, see loll hommiku (EV 6015);
Kes loll sündides, see loll surres (EV 6000);
kitsi:
Kea antust ei anna, see ei anna kah aidast (EV 327);
Kes palju lubab, see vähe annab (EV 8321);
Kes om makõ, tuu sakõ (EV 6333);
vähetegija, laisk:
Kes palju räägib, see vähe teeb (EV 8330);
Kes elades laisk, see surres laisk (EV 551);
tänamatu, osavõtmatu, suhtub erinevalt teistesse ja endasse:
Kes ei täna pisku eest, see ei täna palju eest (EV 12406);
Kes teise silmas pinda näeb, see oma silmas palki ei näe (EV 11889);
Kes ise haavu ei ole kannatanud, naerab armide üle (EV 734).
Cc. Parallelistlikus vormis koos hea ja paha signaal
Kes lahke, sie laisk, kes tige, sie tegijä
(EV 5281); Kes ei näe narmas, see ei näe silmas; kes näeb narmas, see näeb silmas (EV 7377).
Cd. Aksioloogiliselt ebamäärane signaal
Sellesse rühma jäävad põhiliselt nn. filosoofilise sisuga vanasõnad, mis räägivad elu ja surma vahekordadest, inimpsüühika muutmatuist seaduspärasustest, saatusest ja ettemääratusest, elu paradoksidest jmt-st, mille kohta pole võimalik pakkuda õieti mingit aktiivset strateegiat ei kes-tegelasele endale ega teistele, kes temaga kokku puutuvad. Toome näiteks mõned eesti aines produktiivsemad vanasõnad:
Kes sutt lätt pakku, lövväp kahro kate pojaga iist (EV 10801);
Kes silmist, see meelest (EV 10450);
Kes kala mõrran, tuu taht vällä, kes vällän, tuu taht mõrda (EV 3059);
Kes korra põlend, kardab tuld (EV 9169);
Kes surmaks loodud on, seda ei aita arstirohud mitte (EV 10727);
Kes ilma läind, see ilmas on (EV 1987);
Kes supiga suu põletand, see puhub ka vee peale (EV 10698).
D. Puhthinnangulise see-komponendiga laused
Siin pole võimalik konsekvendile anda enam mingit ontoloogilist mõtestust, vaid see saab puhthinnangulise (troobitehniliselt sageli nn. nominaalmetafoori või võrdluse) kvaliteedi.
See rühm näitab ühtlasi, et ka implikatsiooni osade normaalne või inversiooniline järjestus (st. näiliselt üpris formaalne seik) on lause modaal- ja troobistruktuuri suhtes relevantne toimur: kui ontoloogiliselt mõtestuva konsekvendiga lausetes domineeris normaaljärjestus, siis puhtaksioloogiliselt tõlgenduv konsekvent paigutatakse tihti just lause algusse.
Midagi analoogilist nähtub vist ka näiteks preferentsivormilistes ütlustes: siin on tendents kasutada sümmeetrilist Parem ~Ennem ~... kui...-sõnaga algavat lausestust seal, kus preferentsi pooled on oma "maailmalisusstruktuuri" poolest samased, mittesümmeetrilist lihtlausestruktuuri aga seal, kus lause predikaadipool mõtestub hüperboolina (vrd. nt. Parem kodu kooruke kui võõrsil võileib ja Laps on enam kui laast) — vrd. ka "pseudopreferentside" lähemat käsitlust siin järgnevas, ptk. 2.4.6
.
Da. Hea hinnang kes-tegelasele
Mõned hinnanguist mõtestuvad huumori või irooniana. Sagedamini korduvad hinnangusõnad on mees, tark, hea, rikas:
Tuu om mees, kes naise mõist võtta ja hobese osta (EV 6692);
Tark on see, kes tunneb, et ta alles rumal on (EV 11650);
See inimene on rikas, kes palju õppind (EV 9756).
Muude hinnangusõnade ja tunnustavate võrdluste näiteid:
Kes annab, sii om kuningas (EV 311);
Kes hädas meile abi teeb, see on õige sõber (EV 1778);
Kes on hea naise saanud, see on hea asja leidnud (EV 1093).
Db. Halb hinnang kes-tegelasele
Hinnangusõnadeks vaene, vilets, sitt jts.:
Vaene sant on see, kes ilma kotita kerjab (EV 13085);
Vilets, kes vene vesile jättäb (EV 14176);
Sitt miis om sii, kes kirveta kirikusse lääb (EV 14566).
Hinnangusõnadeks narr, loll, rumal jts.:
Narr on see, kes rohkem lubab, kui ta jõuab (EV 7388);
Loll, kes kõhutäie ära teenib (EV 6009).
Hinnang antakse loomametafooride kaudu:
Lammas on, kes ennast niita laseb (EV 5430);
Kes koera saba kergitab, on ise koer (EV 4047);
Pini, kiä pett, perse, kiä petta lask (EV 8563).
Viited eksimustele Jumala vastu:
Keä üle vanõmba lätt, tuu lätt üle Jumala (EV 13634);
Kes koeruse pärast kerjab, see varastab Jumalad (EV 4196).
Hinnang antakse võrdluste või pikemate metafooride kaudu:
Kes kolm kerda oo kolind, sie on justku tulekahjust läbi käünd (EV 4279);
Kes naisel lüvvä lask, om niisama alato, kui olõsi tsiga purno (EV 7199);
Kes ottab lese kolme lapsega, ottab neli varast majasse (EV 5758).
Dc. Hea ja paha hinnang üheskoos
Kujundistereotüübid on üldiselt samad, mis rühmades Da ja Db. Seegi liitstruktuur illustreerib ühtlasi parallelismi tekkevõimaluste universaalsust. Toome näiteid mees-hinnangu ja tark + loll -paari esinemusest:
Koer, keda kutsutakse, aus mees astub ise (EV 4093);
Mees, kes saab, lits, kes laseb (EV 6573);
Tark, kes ajaga kaasa lääb, loll, kes sõrad vastu aab (EV 11636);
Tark, kes muigab, rumal, kes naerab (EV 11637).
E. Norme ja imperatiive sisaldavad vormid
Kes..., see... -rühm ei võimalda kuigi hästi demonstreerida imperatiividega seonduvat modaalsünonüümiat, kuid moodustab loogilise lõppastme meie "konsekvendijärgses" tüpoloogias. Nägime, et Kes..., see... -vanasõna tagaliige võib ennustada kes-tegelase enda või ta ligimeste jaoks aksioloogiliselt markeeritud tegelikke olukordi ja sündmusi, kvaasi-olukordi ja -sündmusi, mis mõtestuvad hinnangutena, anda metafoorses või bukvaalvormis otsehinnanguid, millest on kergem või raskem tuletada ettekirjutusi. Ta võib lõpuks kätkeda otseseid normeeringuid, käske või keelde. Eesliige võib sel juhul refereerida a) juba tekkinud olukorda või b) optatiivset situatsiooni, mille saavutamiseks / säilitamiseks / vältimiseks imperatiiv on mõeldud. Normeeriva või imperatiivse tagaliikmega tüüpe on meie vaatlusaines kõikekokku u. 60.
Ea. Peab / võib / ei tohi -tüüpi indikatiivsed normeeringud
Toome mõned näited iga deontilise predikaadi kohta (näidetes on püütud vältida lauseid, kus peab tähendab 'on sunnitud' vmt.).
Peab-lauseid jm. kohustavaid indikatiive:
Kes koer kisub, selle karvadega suitsetakse (EV 4051);
Kes supi teeb, see supi sööb (EV 11234);
Kes tahab teisi õpetada, see peab ise õppinud olema (EV 14752);
Kes tapab, sii matab (EV 11589);
Kes algab, peab lõpetama (EV 244);
Kes võla võtab, see peab võla maksma (EV 14316).
Ei tohi-, ei pea -lauseid:
Kes ei taha tööd teha, see ei pea ka sööma (EV 12448);
Tüdruk, kes mehe pükste jalge vahele lappi ei oska panna, see ei tohi üleüldse mehele minna, sest mis mees niisuguse lolli naisega tegema hakkab (EV 12597).
Võib-, tohib-lauseid (kõik nad on juhtumisi humoristlikud abiellumisnormatiivid):
Kes ahjuluuda mõistab siduda, kotikangast kududa ja seasoolikaid pöörata, see on meheleminemiseks küps (EV 177);
Kis mees söögivahes sada teevast käe otsas ära vahendab, see võib naese võtta (EV 6510).
Eb. -gu-imperatiivid
Me ei püüa siin eristada siiraid imperatiive parastav- ja hoiatav-iroonilistest, vaid toome lihtsalt näiteid -gu-imperatiivse tagaliikmega lausetest.
Käske:
Kes perse teisele laenab, sitku ise läbi küljeluude (EV 8683);
Kes oma sõbrast tahab vaenlast teha, see laenaku talle raha (EV 11056);
Kes on pandud orjama, see orjaku hea meelega (EV 8109).
Keelde:
Kes kord "jaa" on öelnud, ärgu öelgu enam "ei" (EV 2293);
Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu (EV 1655).
Arvestades negatiivse (halva, keeldude) üldist prevaleerimist positiivse üle vanasõnades, on hämmastav indikatiivsete kui ka gu-vormiliste keeldude vähesus nende hulgas. Ilmselt on seegi tendents kuidagi ažuuris paröömilise "3. isiku ideoloogiaga".