2. REFERENTSIAALNE TÄHENDUS, TROOBID
2.1. SEMANTILISED TEISENDUSED JA TROOBID
2.2. ROMAN JAKOBSONI POOLUSED JA NEISSE MAETUD KOLM KOERA
2.3. ESIMENE KOER: METONÜÜMIA ON VASTUOLULINE JA KAMMITSETUD TROOP
2.3.1. Metonüümia alaliike
2.3.2. Süntaktiline pettus ja valge vaikus
2.4. TEINE KOER: METAFOORI JA METONÜÜMIAT ON VAHEL RASKE ERISTADA
2.4.1. Mõned näited A on B -struktuuridest
2.4.2. "Diagonaal-" e. predikatiivmetafoorid
2.4.3. Kas predikatiivseid metonüümiaid on olemas? 		2.4.4. Metafoori pööratavuse probleem
2.4.5. Lakoffi metonüümilised mudelid
2.4.6. "Süntaktilise troobi" ja "aksioloogilise troobi" probleem
2.5. KOLMAS KOER: KAS KÕIK SEMANTILISELT EBAHARILIKUD TEKSTID ON METAFOOR JA/VÕI METONÜÜMIA?
2.5.1. Paradoks ja oksüümoron
2.5.2. N. Pavlovitš oksüümoronist
2.5.3. Kalambuur, paradoks, oksüümoron, absurd vene ütlustes
Laiekraan | Freimid | Ptk. 1 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Kirjandus


2.1. SEMANTILISED TEISENDUSED JA TROOBID

Vanasõnade kohta on üldiselt teada kaks aabitsatõde:

1) vanasõnas tuleb enamasti mõnd sõna või süntagmat — või ka teksti tervikuna — mõista mitte bukvaalselt, vaid nn. ülekantud tähenduses, st. mingite semantiliste teisenduste kaudu;

2) nagu keeles üldse, nii ka vanasõnades ei ole teksti ja tähenduse vahekord üksühene: vanasõnades leidub rohkesti polüseemiat (st. üks ja sama vanasõna võib ka referentsiaalses plaanis tähendada mitmeid eri asju) ning sünonüümiat (st. ligikaudu sama referentsiaalset sisu võidakse väljendada mitme eri kujundi kaudu); sünonüümsete vanasõnade sülemid võivad paiguti olla vägagi suured.

Semantilised teisendused (семантические преобразования) on V. P. Grigorjevi termin. Grigorjev on vene leksikoloog, kes muude asjade kõrval on välja andnud kaks raamatut ühe ja sama pealkirjaga "Поэт и слово" (1973 ja 1979). Esimene neist sisaldab ulatusliku teoreetilise sissejuhatuse järel vene nõukogude luule poeetilise sõnastiku loomise katse; Grigorjevil oli kaastöölisi ja töö oli kavandatud lõppkokkuvõttes üpris monumentaalsena, kuid jäi kahjuks pooleli. Teine, 1979. a. raamat on Grigorjevi uurimus poeetilisest leksikast umbes sama materjali põhjal.

Nii Grigorjevil kui ka siin raamatus mõeldakse semantiliste teisenduste all semantilisi operatsioone, mis toimivad kujundliku teksti loomisel ja mõistmisel. See mõiste ei lange kokku troobi mõistega: ei ole nii, et iga troop "kehastaks" teatavat semantilist teisendust.

Troobid on tegelikult semantiliselt komplekssed nähtused, nad on samuti omamoodi semantiliste teisenduste "kimbud" või "prototüübid". Ammu on saanud selgeks, et troobid ei moodusta üksteisest välistuvate nn. kõnefiguuride rida.Troobiterminoloogias valitseb vähemalt samasugune segadus kui parömioloogilises terminoloogias. Ja juba loomuldasa on troobid formuleeritud läbisegi semantiliste, süntaktiliste, loogiliste –– igal juhul mitut eri järku tunnuste alusel. Troobid ei ole ega saagi sellistena olla üksteisest välistuvad, vaid asuvad mõisteliselt vahel soo- ja liigisuhetes (nagu metonüümia ja sünekdohh), vahel omavad mõistelist ühisosa (nt. paradoks ja oksüümoron peavad kätkema mingit teravat sisulist vastuolu, absurdi), vahel on troopide vahel kokkupuute- või üleminekualasid, vahel esindab üks teise keelelist vormi (nt. asju mõneti lihtsustades võiks öelda, et võrdlus esindab metafoori süntaktilist vormi) jne.

Seetõttu ongi termineeritud mitmesuguseid hübriidvorme, nagu võrdlus-metafoorid, metafoorsed hüperboolid, metafoorsed epiteedid, sümboolsed personifikatsioonid, allegoorilised personifikatsioonid. See näitab ühtlasi, et tegeliku empiirika troobianalüüsil on uurijad järjest ja järjest põrkunud konkureerivaile alternatiividele.

Ja teiselt poolt näib, et juba fraseoloogias ja paröömikas — rääkimata kirjanduslikust kõrgpoeesiast — kohtab üldse haruharva nii lihtsa semantilise struktuuriga kujundeid, et neid saaks taandada teatud üheleainsale kindlale troobiliigile.

Näib, et troobiteooria kui selline on tänapäevaks jooksnud ummikusse ja sellega eriti ei tegelda. Küll tegeldakse väga intensiivselt metafooriteooriaga ja pole siis imestada, et metafoori mõiste ise on mõnedel autoritel laienenud tähistamaks pea igasugust semantilist kujundit. Olen kohanud R. J. Gibbs juunioril nt. fragmenti, kus on juttu "sellistest metafoori eriliikidest nagu metonüümia või sünekdohh".

Metafoori uurivad jätkuvasti ka kirjandusteoreetikud, kuid tundub, et kuskil viimased paarkümmend aastat on siin jäme ots olnud alul psühholoogide, seejärel kognitivistide käes. Metafoori uurimine püüab end sobitada üldparadigmadesse, millel parajasti on "hea minek". Nt. Juri Levini tööd vene metafoori kohta TRÜ semiootikaseeria numbrites 2 (TRÜ toimetised nr. 181 (1965)) ja 4 (TRÜ toimetised nr. 236 (1969)) illustreerivad seda aega, kus peaaegu kõik, mis maailmas oli, oli strukturalistlik ja semiootiline ning valitsesid illusioonid, et väga keerulisi asju on võimalik üsna lihtsal viisil "ära formaliseerida" ja sedakaudu ära seletada. Viimasel ajal, kus kõik on väga kognitivistlik, taotleb metafooriuurimine samuti olla kognitivistlik.

Olemasolev kirjandus metafoori kohta on tohutu ja selle juurdekasv näib olevat jätkuvasti intensiivne. Mul puudub vähimgi kompetents anda üldhinnangut kaasaegse metafooriteooria hetkeseisu kohta või ära näidata neid suundi, mis on eriti paljutõotavad. Seetõttu räägin siin ainult paarist üldprobleemist, mis näivad olevat olulised vanasõnade ja üldse retoorilise folkloori semantika kontekstis.


2.2. ROMAN JAKOBSONI POOLUSED JA NEISSE MAETUD KOLM KOERA

Roman Jakobson ja Morris Halle on välja andnud klassikalise raamatu "Fundamentals of Language" (Haag 1956) ja selles on Jakobsoni klassikaline, väga palju tsiteeritud ja paljudes lugemikes taastrükitud artikkel "The metaphoric and metonymic poles", õieti üks allosi pikemast kirjutisest kahe afaasiatüübi kohta. Jakobson ei vaatagi siin tegelikult metafoorsust ja metonüümiat kui poeetiliste troopide moodustamisviise, vaid (afaasiatüüpidest lähtudes) vaatab neid alul kui katseisikute kaht tüüpi reaktsioone verbaalsetele stiimulitele, seejärel aga kui kaht äärmiselt üldistatud operatsionaalset printsiipi, mis toimivad universaalselt mistahes märgisüsteemides, mitte pelgalt sõnalises maailmas.

Hiljem taandab Roland Barthes Jakobsoni "poolused" millelegi veel üldisemale: ta käsitab neid kui universaalse semiootilise opositsiooni 'paradigmaatiline / süntagmaatiline' üht avaldumisvormi (Barthes ei tarvita tegelikult terminit paradigmaatiline, vaid süsteemne).

Neil telgedel näib olevat selge paralleelsus ka nt. maagia põhivormidega: metafoor ~ analoogiamaagia; metonüümia ~ kontaktmaagia.

Semantilises plaanis ei erine Jakobsonil metafoori ja metonüümia eristuskriteerium üldse tavalisest, klassikalisest, st.

metafoor on asendus või assotsiatsioon sarnasuse alusel;

metonüümia on asendus või assotsiatsioon külgnevuse, läheduse alusel (ingl. contiguity, vn. смежность).

Kuid asi on selles, et nood kriteeriumid ise assotsieeruvad sõnalise väljendi eri aspektide või plaanidega: sarnasus — sisuplaaniga, semantikaga;
külgnevus — väljendusplaaniga, süntaktikaga, predikatsiooniaktiga.

Edasi, Jakobson lisab sellele semantiliste kriteeriumide paarile veel teise, täiendava distinktsiooni — positsioonilise e. süntaktilise kriteeriumi.

Jakobsoni koordinaatide süsteemi võib kujutada siis umbes nii:

  similarity contiguity
positional (syntactic) 1 2
semantic 3 4

Jakobsoni järgi vastab seega metafoorsele assotsiatsioonile kombinatsioon (1 + 3) — st. sarnasus mõlemas plaanis; sama kombinatsioon vastab sünonüümiale, antonüümiale ja tautoloogiale. Jakobson ei täpsusta, mille poolest nood metafoorist erinevad (kuid seda teha pole vist eriti raske).

Metonüümilisele assotsiatsioonile vastab kombinatsioon (1 + 4) — st. külgnevus semantilises plaanis, kuid taas sarnasus või "samajärksus" süntaktilises plaanis.

Siinkohal on sobiv juhus kohe ära nimetada mõned alternatiivsed kriteeriumid, mida mõned teised autorid ja koolkonnad on pakkunud metafoori ja metonüümia eristamiseks.

1. Vene uurija N. D. Arutjunova vaatekoht, mis esitatud kirjutises "Языковая метафора (Синтаксис и лексика)", mis leidub kogumikus "Лингвистика и поэтика" (Moskva 1979, lk. 147 jj.):

Metonüümia on loomuldasa või primaarselt seotud identifitseeriva (teemat määratleva) süntaktilise funktsiooniga, metafoor predikatiivse funktsiooniga. Näiteks järgnevas toodud kvaasinaljakates elukutseslängi-näidistes on väga selgesti tegu metomüümia identifitseeriva funktsiooniga.

2. Kognitivistlike teoreetikute (G. Lakoff, M. Johnson, M. Turner jt.) seisukoht:

Metafoor sooritab operatsioone erinevate semantiliste maailmade või regioonide vahel (või Lakoffi laadis öelduna: erinevaist mõisteringidest pärinevate skeemide vahel). Metonüümia opereerib ühe ja sama semantilise maailma (või ühe ja sama skeemi) piires. Metafoor samastab midagi millegagi (tehte üldskeem on A is B), metonüümia esindab midagi millegagi (tehte üldskeem on A stands for B).

[Paneme tähele, et metafoori üldavaldises esindab A "bukvaalset" komponenti, metonüümia avaldises "kujundlikku" komponenti, mis näib samuti kaude viitavat sellele, et metonüümia seondub lauses just temaatilise, identifitseeriva funktsiooniga.]

Metafoor, mis seob kaks regiooni või skeemi, on loomuldasa assotsiatiivsem kui metonüümilised tehted sama semantilise regiooni piires. Metafoori juures on ühtlasi nõutav asjaomaste semantiliste regioonide või mõisteringide küllaldane distants — nt. kui meil on pull, kes möirgab, ja me tahame kellelegi julgustavalt öelda, et ära karda, ta ei ründa, ja kui me otsustame seda teha vanasõnaga Haukuja koer ei hammusta, siis tekib veidi absurdne nali, kuid mitte normaalne vanasõnatarvitus. Referentide väljavahetamisest ei piisa, on tarvis suuremat distantsi.

Ning jälle on folkloorne retoorika olnud väle seda teadvustamata lepet ära kasutama ning tootnud üksusi, nagu

Oinad on suured sead;

Olen ma ilmas sigu näinud, kuid sellist lehma nagu minu hobune ma pole veel kohanud jts.

Nii siin kui väga üldiselt mujalgi on sedalaadi reeglirikkumiste psühholoogiliseks tulemiks nali.

Kõik need ja teised eristamiskriteeriumid on tegelikult üksteise suhtes mitte alternatiivid, vaid pigem aspekti- või rõhuasetusvariandid, mis Jakobsoni kriteeriumide konfiguratsiooni esmapilgul ei näi vääravat. Ja ometi on sellesse konfiguratsiooni maetud üsna suur koer, tegelikult mitu koera.


2.3. ESIMENE KOER: METONÜÜMIA ON VASTUOLULINE JA KAMMITSETUD TROOP

Jakobsoni kontseptsioon või ka Jakobsonist sõltumatud tavakujutelmad võivad jätta ühest küljest mulje, et metafoor ja metonüümia on kuidagi "sümmeetrilised" ja võrdkaalulised asjad. Teisalt, nagu äsja oli juttu, eristab Jakobson neid üldtavast erinevalt kahe kriteeriumi kaudu. Ta toob selgesti ja rõhuga välja selle, et mõlema puhul on nõutav n-ö. asendatava ja asendaja süntaktiline, positsiooniline samasus. Viimasest tuleneb see, et nad ei ole (vähemalt verbaalses aines, igatahes kindlasti mitte paröömikas) sugugi sümmeetrilised ega võrdkaalulised.

Ja just metonüümia on väga imelik ja eriline troop. Jakobson ise imestab sealsamas artiklis kergelt selle üle, et troobiuurijad on kirjutanud määratu hulga töid metafoori kohta, aga metonüümia pole pälvinud peaaegu mingit tähelepanu. (Võib julgesti väita, et 1956. aastast tänini see disproportsioon on mitte üksnes säilinud, vaid veelgi süvenenud.) Jakobson seletab huvipuudust metonüümia vastu sellega, et semantilise sarnasuse nõue öeldava ja mõeldava vahel annab metafoorile eelise, kuna on suhteliselt hõlpus luua metakeelt metafooride tõlgendamiseks, aga metonüümia puhul on seda teha tunduvalt raskem, sest metonüümia — nagu Jakobson seda veidi krüptiliselt ütleb — "rajaneb teisel printsiibil" (based on a different principle).

Jakobsoni seletus on kindlasti õige. Kuid metonüümia ignoreerimisel on ilmselt muidki põhjusi, mis tulenevad metonüümia loomusest (või definitsioonist).

Asendava või "tegeliku" sõna ja asendatava või "mõeldava" sõna või mõiste vahekorrad on metafoori kriteeriumides hästi kooskõlalised ja loomulikud (nende semantiline kui ka süntaktiline sarnasus on lausa iseeneslik). Metonüümia korral aga, kus tekkiv assotsiatsioon on süntagmaatiline, on need vahekorrad teravas vastuolus: nõutav oli semantiline külgnevus ja süntaktiline sarnasus ühtaegu. Süntagmaatilist assotsiatsiooni on palju loomulikum kujutleda mitte kahe "asja" (substantiivi) vahel, vaid eelkõige asja ja ta mingi omaduse või asja ja ta mingi tegevuse (~ seisundi ~ toime) vahel, või siis vähemalt asja ja temaga assotsieeruva aja või koha vm. üldparameetri vahel (ja aja kohta vähemasti võib juba kahelda, kas ta pole "asi" pelgalt grammatilises mõttes).

Jakobson ja Barthes mõtisklevad ka selle üle, kus domineerib metafoor, kus aga metonüümia, ja leiavad muuseas ka, et aforistikas domineerib metafoor (minu muljed üldiselt kinnitavad seda, kuid me jõuame kohe selle juurde, et metafoor torkab üldse kõikjal paremini silma). Metonüümia domineerib seevastu kangelaseepikas, realistlikes narratiivides, Griffithi filmides jne. Võib-olla on metonüümia päriskodu üldse väljaspool verbaalset maailma, nt. visuaalsetes kunstiliikides, kus süntaktilist samasust nõudev kitsendus ei kehti.

Kuid n-ö. õpikunäidete tasemel on vist igaüks intuitiivselt adunud, et metonüümia kohta toodavad näited on ikka kuidagi tuhmid ja "kammitsetud" ega tundu üldse kujunditena. Ma ei pea silmas isegi mitte sedalaadi jubedusi, nagu Jõin terve pudeli ära või Ta luges Puškinit jts. Näiteks spetsialistide slängist võib noppida üpris naljakaid lauseid, mis esindavad metonüümiat:

Kognitivistidel on valvenäiteks saanud vist algselt G. Lakoffi ja M. Johnsoni raamatust "Metaphors We Live By" pärit fragment kelnerite dialoogist:

Singivõileib pillas endale õlut sülle;

tohtrite slängist on fikseeritud umbes sedalaadi asju, nagu

Pimesoolikas läks omal jalal koju ja tead, nood kaks lilleliste pükstega songa läksid tema voodikoha pärast tülli vms.

Tegelikult on see nali näiline või kommunikatiivselt "ebaadekvaatne": väljaspool konteksti võib kõrvalseisja tõlgendada neid mingite absurdsete personifikatsioonidena, asjaomased ise mõistavad neid "tehniliste" metonüümiatena ja nende jaoks ei taha öeldu olla põrmugi naljakas.

2.3.1. Metonüümia alaliike

Metonüümia põhimõttelist ebaproduktiivsust või "koldelisust" illustreerib seegi huvitav tõik, et leksikonides vm. töödes räägitakse metafoori kohta harilikult üldjuttu (tuuakse definitsioone, iseloomustusi jms.), kuid metomüümia toimeala antakse mingi "põhiliste asendustüüpide" nimistuna, kus tavaliselt näidatakse ka asenduste suund ("see tolle asemel"), kuid asenduse pööratavuse küsimus jäetakse enamasti lahtiseks.

Toome selliste asendustüüpide näiteid mõnede juhuslike leksikonide jm. allikate põhjal, mida ma ei hakka siin nimetama.

1. Sünekdohhaalset tüüpi asendused:

1A. Klassikalist sünekdohhi esindav pars pro toto: osa olendist, agregaadist, süsteemist jne. olendi ~... enese asemel: inimesest kõneldes esindatakse teda tavaliselt kehaosade või riietuse kaudu:

Baarileti ääres kössitas paar sinilillat nina (st. "viinanina", joodikut)

Toimub intensiivne ajude äravool ja paljud helgemad pead kolivad Läände

Vaenlase valvas silm tabas ära meie nõrgad kohad

Viimane näide esindab ühtlasi alljuhtu 'ainsus mitmuse asemel' ja esindab ühtlasi probleemi, kas silm on siin pelk metonüümia või metonüümia ja metafoori liide: st. kas vaenlane tegutses füüsilise või "vaimusilma" abil (mõistuse ja mõtlemise metaforiseerimine "nägemisena" on tervikuna väga sagedane ja süstemaatiline).

Neljandat kätt oleks tarvis (kaardimängu juures)

Mustad silindrid seisid sirges reas (mõeldakse silindreid kandvaid härrasid)

Valgekraed ei streigi iial (jutt on intelligentidest või ametnikest)

Mul on viiskümmend pead, seitse suud ja neli ratast (keegi ei esita end fantastilise olendina, vaid räägib oma kariloomadest, lastest ja autost)

1B. Tervik osa asemel ("antisünekdohh"), näiteks Lakoffil ja Johnsonil ülalmainitud raamatus alljuhuna 'institutsioon vastutava isiku asemel':

Ülikool ei nõustu sellega iial (jutt on ülikooli rektorist, juhtkonnast vms-st)

Ma ei mõista päris hästi operatsiooni 'tervik osa asemel' funktsioone. Tavalise sünekdohhiga on asi selge: too fokuseerib öeldavat millelegi olulisele või silmapaistvale, midagi püütakse näidata "totaalsemana" või "massiivsemana". Võib kujutleda, et antisünekdohh täidab oluliselt samu funktsioone mis hüperbool (ja ongi teises lõikes hüperbool):

Jõmpsikas oli pealaest jalatallani porine (st. väga-väga, üleni porine)

Kogu linn oli tulnud tänavatele (tänavail oli väga palju inimesi)

Viimast näidet võiks käsitada ka alljuhuna 'koht asukate asemel' või 'sisaldaja sisu asemel'.

Nähtavasti võib 'tervik osa asemel' täita ka eufemistlikke funktsioone:

Emma tundis Arturit endas

Kindlasti tuleb antisünekdohh ette ka mõnedes "keelestunud" väljendites, nt. pea 'juuste' tähenduses. Folkloorne retoorika on taas kärmas keeles peituvaid võimalusi ära kasutama ning on tuletanud siit naljasõna Must pea ja valged juuksed.

1C. Kindel suur või väike arv ebamäärase hulga asemel:

Ma olen sind sada korda hoiatanud (väga korduvalt)

Anna mulle ka kaks teelusikatäit (pisut-pisut)

Võta oma seitse asja ja astu minema!

Viimases näites on tegu fraseologismiga, seetõttu pole vaba mitte ainult võtta kästavate asjade arv, vaid ka see, kas mingeid tegelikke asju üldse mängus on.

Selgi alljuhul on selge funktsionaalne lõikumine hüperbooli ja litootesega.

2. Operatsioonid, mis puudutavad asju ja nende omadusi, tegevusi, toimeid: nt. omadus ~ tegevus ~ toime ~... asja enda asemel. Siin on raske arvata, mis täpsemalt peaks kehtima substantivatsiooni kohta: laisk, loll jne. tähenduses 'laisk inimene', 'loll inimene' jne. tunduvad eesti keeles olevat nii automaatsed, et siin ei lõhna mingi metonüümia järele.

Mustad teevad USA-s jälle möllu (jutt on neegritest)

Anti nii, et punane taga (peksti veriseks)

Proovi ka meie märga (mõeldakse õlut vm. jooki)

Heina saab teha ainult kuivaga (st. kuiva ilmaga)

Las paksud otsustavad (bossid, "nood seal ülal")

Ega ta nii eilne olegi (st. lihtsameelne, "äsjasündinud")

Jääb, nagu pikk ütles

Viimane näide on kindlasti retooriline püsiüksus, kuid vist mitte pika tõttu, vaid seetõttu, et ta on tsitaat teatud anekdoodist.

Võib-olla töötab 'omadus asja enda asemel' paremini peamiselt üksikjuhtudel, nt. kus omaduse väljendusvorm on juba ise kergelt mõistatuslik, st. annab otsida, millist referenti selle omadusega esindatakse — nagu vanasõnades

Keeletu peab vedama, mis meeletu peale paneb (EV 3543) või

Kes keeletuma häda teab (EV 3544),

kus keeletu tähendab 'loom'.

Mulle valge ei meeldi. — Siis konjak? — Ei, raudjas (metonüümiline valge võib traditsiooniliselt tähendada nii 'valge viin' kui ka 'valge hobune').

Nõukogude ajal räägiti meilgi juttu sellest, kuidas Moskva tänaval kohtusid kaks tuttavat teadurit; ühel neist oli hästi tüse portfell ja teine küsis: "Это, наверно, докторская?" — ja portfellimees vastas täiesti siiralt: "Нет, краковская."

Kui omadus on substantiveeritud, siis ta vajab nähtavasti täiendavat tuge, nt. personifikatsiooni poolt või muul moel, nagu vanasõnades laiskuse kohta:

Laiskus on kehvuse vend (EV 5405);

vrd. ka

Laiskus on kuradi peapadi (EV 5406) jts.

(Metafoori ja metonüümia koostööd sugulussuhte-troopides on analüüsinud ka kuulus kognitivistlik retoorik Mark Turner oma raamatus "Death is the Mother of Beauty: mind, metaphor, criticism" (1987))

Verbide kohta on vist üldse mõeldamatu, et nad saaksid esindada "asju" substantiveerimata kujul.

3. Asendatakse protsessi 'Agent teeb või toodab teatud materjalist teatud vahendi abil teatud produkti' komponente üksteisega. Näiteks:

3A. Tegija toote ~ autor teose asemel:

Ära loobi nii hooletult, see on Fabergé! (jutt kuulsa juveliiri Fabergé' teosest)

Puškin lebas voodi all ja oli jube tolmune (mõeldakse mingit Puškini raamatut)

Steiner pole Stradivari vastu midagi (võrreldakse viiulimeistrite tooteid)

Kas sulle meeldib rohkem Gorbachoff või Smirnoff? (võrreldakse viinamarke)

Nendegi lausete võimalikud poeetilised võlud on spetsiaalselt konstrueeritud ega tulene metonüümiast. Kuivõrd siin on võimalikud ka üldnimed, pole mulle teada. Igatahes on olemas folkloorne kõnekäänd-mõistatus

Lihunik vahib rätsepa ~ kingsepa aknast välja (st. küünarnukk või saapanina on katki).

3B. Instrument agendi asemel:

Üksik lõõtspill hulkus külatänaval (mõeldakse noormeest, kes pilliga käib)

See kolt on palju mehi magama pannud (nt. kuulus gangster on kinni võetud ja politseinikud vaatavad tema relva),

Siin võib olla ühtlasi ülestikku kaks metonüümia liiki — ka 'tootja toote asemel':

nt. vene vanasõnas Две прялки врозь лежат, а два топора вместе on kedervars tüüpiliselt naiste tööriist, kirves tüüpiliselt meeste tööriist (kokku tähendab ütlus seda, et mehed saavad omavahel paremini läbi kui naised).

3C. Materjal või selle allikas toote või asja asemel:

Lumivalgeil linadel säras hõbe ja kristall (st. lauahõbe ja kristallklaasid)

Piiber peas ja hõbevased hambus (vased olid vanasti kaitserõngad piibuvarrel; vaesemail olid vaskvased, rikkamail hõbevased)

Linane lagub, villane venib (EV 14206), võib tõlgendada ka alljuhuna 'omadus asja asemel'.

4. Asendused, mis puudutavad sündmuste toimumise aega ja ruumi või asjade ruumilisi suhteid. Näiteks:

4A. Asi või nähtus tema ilmumisaja asemel:

Heinalised olid juba kastega platsis (st. väga vara)

Pidime rügama palehigis koidust ehani (st. hommikust õhtuni)

Mitmed eesti vanasõnad ja kõnekäänud (nt. EV 3113, 10371 jt.) sisaldavad sõnaühendeid kanadega / sigadega magama / üles

— see on huvitav näide niihästi üldistatuse ja modaliteetide seisukohalt (vt. SFL I, ptk. 6.4.2 ja ) kui ka sellepoolest, et siin on see metonüümiline operatsioon –– 'asi temaga seonduva aja asemel' –– peidetud metafoorse operatsiooni (st. samastuse, sarnastuse) "taha" või "sisse".

Täpselt ei mäleta, kuskil Kivikase ja Kivisildniku vahel (st. kuskil 20. sajandi ebamäärases keskosas)

— kognitivist näeks vist selleski lauses metonüümia ja metafoori ühendit, kuna vahel-sõna annab põhjust väita, et siin mõeldakse ja kõneldakse ajast ruumi kategooriates.

Võib-olla kuskil on veel mõned tulelukuga vanamehed alles, kes neid asju mäletavad (umbes sellise lause on öelnud Rudolf Põldmäele keegi informant kuskil kogumismatkal)

— siin pole samuti tegu mitte puhta "ühemaailmalise" metonüümiaga, vaid tulelukuga on tegelikult predikatiivmetafoor: inimest serveeritakse püssina ja metonüümia osaks jääb ainult öelda kaude, et püss on ajast ja arust.

4B. Tegevus või sündmus ta toimumise aja asemel:

Taas on raske öelda, kas see asendus võib olla ka süntaktiliselt täpne või saab käia ainult mingi perifrastilise vormi vahendusel, nagu X-aeg ~ -aegne eesti keeles, ja kas seda alljuhtu esindavad metonüümiad saavad üldse tähendada midagi muud peale 'väga vana' ja funktsioneerivad taas hüperboolidena:

Kirstupõhjas lebasid mõned Türgi sõja aegsed koitanud lõngavihid

Juhtude 4A ja 4B vahel puudub selge piir, kuna eri metonüümiates asendatavad objektid ise võivad olla metonüümilises vahekorras: Vanale Testamendile viitavad veeuputuse-aegne ja Noa-aegne aktsenteerivad kord sündmust ennast, kord selle peategelast.

4C. Sündmuskoht sündmuse enda asemel:

Kõik see oli: oli Babii Jar, oli Hatõn, kuid oli ka Katõn (st. massimõrvu pani toime nii Saksa kui ka Nõukogude pool)

Hitleri afäär lõppes Nürnbergiga (viide ajaloolisele kohtuprotsessile)

Ma ei oska arvata, kas meil on õigust näha metonüümiat sedalaadi fraseologismides, nagu Mahtrat tegema ~ igavene Mahtra, Plevnas olema, õudne Paabel jts., mis tunduvad Lakoffi "paragonide" omamoodi kohanimeliste modifikatsioonidena.

4D. Koht institutsiooni asemel:

Kreml teeb kõva lärmi, aga Valge Maja vaikib (jutt on Venemaa ja USA tippjuhtkondadest)

Toompeale on ükskõik, mis meist siin all saab (kurdetakse Riigikogu ja Valitsuse ükskõiksust)

4E. Valmistamis-, päritolu- või tekkekoht toote asemel:

Sa ei tee vahet, mis on Pilzen, mis Saku (jutt käib õllemarkidest)

India ja Etioopia on hapukad, Brasiilia on mahe, Keenia on väga jõuline (jutt käib kohvisortidest)

Jack konutas tugitoolis, havanna hambus ja teksased jalas (st. havanna sigar ja teksapüksid)

4F. Sisu sisaldaja asemel ja vastupidi (lõikub vist sünekdohhiga):

Palun kaks piima

Palun kaks kotti (= 'kaks kotti piima'),

aga ka üldistatumad "üks teise sees" ja "üks teise peal" või mingi ebamäärasem lähedussuhe.

5. Varia:

Toome ilma näideteta veel mõned asendustüübid, mida neis või teistes allikates on mainitud:

'konkreetne asi abstraktse mõiste asemel',

'kontrollija kontrollitava asemel',

'inimese (nt. autori) eluloolised seigad inimese enda asemel'.

Paröömilise ja fraseoloogilise ainese põhjal söandaksin lisada omalt poolt juhud, kus metonüümia opereerib (eriti pühakute) pärisnimede ja/või "tsitaatsõnadega" ning esineb tihti liites personifikatsiooniga. (Vt. lähemalt selles raamatus ptk. 4.2 )

Nagu öeldud, sulavad metonüümia alaliigid üksteisesse. Tihti tuuakse näiteid ka asendusest RIIK TEDA ESINDAVATE INIMES(T)E ASEMEL: Ameerika võitis eelujumise (tegelikult võitis meekond või üksikujuja), ja 'riik' ei ole täpselt koht ega täpselt institutsioon.

Mõned pakutud asendustüüpidest näivad metonüümia ala ülemäära laiendavat, nagu ASJA IDEE ~ VISUAALNE VÕI AUDITIIVNE IMIDŽ ASJA ENDA ASEMEL, kus nt. John naeratab kellegi kujutlustes või fotodel, tiiger hüppab ja möirgab teleekraanil vms.

Ja lõppeks: kui öeldakse, et keegi loeb Puškinit, siis näib see jutt mulle täiesti selgemõtteline, hoolimata sellest, et ma olen täiesti võimetu otsustama, milline on täpselt see objekt, mida ta loeb ikkagi TEGELIKULT — kas lihtsalt raamat või Puškini vaimulooming või "Jevgeni Onegini" sündmustik või selle 1. peatükk või selle 6. lehekülje 13. rida või veel midagi muud.

2.3.2. Süntaktiline pettus ja valge vaikus

Metonüümia näib niisiis loomuldasa olevat aheldatud substantiivide külge, ning on märgatav, kuidas ta ikka ja jälle püüab oma toimeala laiendada omamoodi süntaktilise pettuse teel, st. selliste mutantsete vormide kaudu, nagu nimisõnadena käibivad adjektiivid, verbide käändelised vormid, adjektiivset või verbaalset algupära us-sõnad (nagu vaikus, lõikus) jne. Keeltes on rikkalikud võimalused kõnelda nt. inimese intellektuaalsetest omadustest, emotsionaalsetest protsessidest ja seisunditest, eluhoiakutest, keelelisest suhtlemisest ja muust substantiveeritud vormis –– st. esitada selliseid sisustruktuure, nagu rõõm ja kurbus, hirm ja julgus, viha, kadedus, mõte, tüli jpm. jpm. "asjade" klassi kuuluvate objektidena, sealhulgas inimese "mentaalse somaatikana". Kas selliseid kvaasisubstantiive tuleks mõista kui "surnud" metonüümiaid?

Metafoor on teatavasti laiendatav, metonüümia ilmselt ei ole (vähemalt mitte "omal jõul"). Illusiooni metonüümia laiendatavusest on süntaktilise pettuse teel nähtavasti võimalik siiski luua. A. Fjodorov oma raamatus "Семантическая основа образных средств языка" (1969, lk. 59) vaatleb näiteks lumelagendikku või talvemaastikku iseloomustavaid süntagmasid valge vaikus, valge hääletus ning peab neid esimeses lähenduses metonüümiateks, mida nad kindlasti ongi. Minu meelest liiga formaalne on aga täpsustav kommentaar, mis käsitab neid väljendeid kui "asja ning teise, temaga külgneva asja omaduse kontaminatsiooni". Sisuliselt pole antud juhul tegemist asjade ja omaduste, vaid samatüüpsete (sensoorsete) referentidega. Sünonüümsusest tulenevaid konnotatsioone kõrvale jättes (originaalis on asjaomased sõnaühendid venekeelsed) on raske määratleda, mille poolest näiteks hääletu valevuse denotatiivne sisu erineb valge vaikuse omast.

Kombineerides substantivatsiooni verbalisatsiooni ja muude grammatiliste nippidega, vaheldades süntaktiliselt petlikke elemente süntaktiliselt normaalsetega ja täiendades oma metonüümilisi talvemuljeid veel näiteks temperatuuriaistingutega, saame tuletada hulga süntaktiliselt erinevaid variante, millel on küll erinevad "sünapsid" kontekstiga seostumiseks, kuid mis sisuliselt (ja minu arusaamist mööda ka troobistruktuurilt) on samahästi kui identsed, näiteks:

hääletu jäine valevus;

valge ja hääletu jäisus;

valeva jäisuse hääletus;

jäise vaikuse valevus;

jäiselt valendav vaikus;

valendav jäine hääletus jne.

Loomulikult ma ei arva, et mul õnnestus tekitada kõrgest klassist poeetilisi kujundeid, kuid loodan, et õnnestus demonstreerida metonüümiaga kaasnevaid süntaktilisi manipulatsioone.


2.4. TEINE KOER: METAFOORI JA METONÜÜMIAT ON VAHEL RASKE ERISTADA

Teine koer on see, et kuigi metafoori ja metonüümia definitsioonis figureerivad kriteeriumid –– sarnasus ja külgnevus –– ei kipu esmapilgul semantiliselt kattuma ega segunema ja kuigi Jakobsoni-järgsete edasitõlgenduste järgi nad esindavad kaht kardinaalselt vastandlikku semiootilist operatsiooni, st. paradigmaatikat ja süntagmaatikat, kaht keele ja mõtlemise ülitähtsat ristkoordinaati –– siiski tuleb tegelikus sõnalises empiirikas massiliselt ette juhte, kus meil on raske otsustada, kas tegu on metafoori või metonüümiaga. Soodsa lisapinna segaduste tekkeks annab ka see, et isegi elementaarretoorikas on ülekaalus sellised üksused, mis kätkevad nii metafoorset kui ka metonüümilist teisendusoperatsiooni ja küsimus on tegelikult selles, kumb kumba troobi kogustruktuuris domineerib. Või pigemini — kas metafoorne operatsioon on olemas või ei, sest kui ta on olemas, siis muudab ta nähtavasti kogu troobi põhiloomult metafoorseks.

Vaatame edasi metafoori ja metonüümia segunemisvõimalusi mõnedel konkreetsetel proovitükkidel.

2.4.1. Mõned näited A on B -struktuuridest

Aeg on raha

G. Lakoff ja M. Johnson oma klassikalises raamatus "Metaphors We Live By" (1980) toovad selle tuntud jänkimaise päritoluga klišee normaalse metafoorina muude ajaga seonduvate metafooride hulgas. Metafoorne komponent on siin nende arvates raha ja nad ütlevad, et metafoor leiab aja ja raha mõisteskeeme kõrvutades, et neil on märkimisväärne ühisosa: mõlemat raisatakse ja säästetakse; antakse, saadakse, kasutatakse, investeeritakse ja büdžeteeritakse jne. Aeg on raha -metafoori vaadatakse edasi kui erijuhtu, mis on sahteldatud üldisemaisse metafooriparadigmadesse:

Võib-olla on raha mõiste ameeriklaste ja eestlaste maailmapildis tõesti väga erinevalt struktureeritud. Igatahes tundub,et eestlane ei kalduks tõlgendama siin raha ülekantud tähenduses, st. umbes 'Aeg on nagu raha ~ sarnaneb rahaga'; pigem ehk mingi alljuhuna sellest metonüümiatüübist, kus asendati omavahel kauseerimisprotsessi elemente (agent, objekt, instrument, produkt) — ehk kuidagi niiviisi: 'Aeg, st. selle säästlik ja ratsionaalne kasutamine võimaldab teha ~ saada ~... raha', ja raha tähendaks lihtsalt 'raha'.

"See A on minu B"

Raymond W. Gibbs jun., kelle seni tuntuim oopus on "The Poetics of Mind: Figurative Thought, Language, and Understanding" (1994), on ühes oma varasemas artiklis "What Does It Mean To Say That A Metaphor Has Been Understood?" (kogumikus "Cognition and Symbolic Structures: The Psychology of Metaphoric Transformation" (1987); see on sama artikkel, kus Gibbs nimetab metonüümiat ja sünekdohhi metafoori eriliikideks) toonitanud konteksti suurt tähtsust metafooride loomisel ja mõistmisel. Ta toob konteksti, kus naabrid või tuttavad räägivad autodest ja puhkusest ja selle jutu käigus teine ütleb lause

Nood rehvid on minu puhkus (Those tires are my vacation).

Lause tähendab seda, et ta on hiljuti ostnud uued autorehvid ja nende peale on kulunud nii palju raha, et ta ei saa endale puhkust lubada. Ütlus on toodud nimelt metafoori näitena, ja esmapilgul ta võib tõesti näida metafoorina: on metafoorile tüüpiline on-vorm, rehvid ja puhkus on tähenduselt üsna kauged, et mõista neid mingi "sama semantilise regiooni" komponentidena jne. Kuid lausesse ei ole kuidagi võimalik sisse lugeda mõtet, et rehvid nagu sarnaneksid mingis mõttes puhkusega (noh, või et rehve "kaardistataks" kuidagiviisi puhkuse terminites). Ja puhkus tähendab siin kindlasti lihtsalt 'puhkust', ei midagi muud. Seega on rehvid ja puhkus ikkagi ühe ja sama kõneaine ~ skeemi ~ semantilise regiooni kausaalselt seostatud elemendid. Nii et kui siin tahetakse mingit troopi näha, siis pigem ikkagi metonüümiat.

"Tavalised", bukvaalsed A on B -vormilised substantiive siduvad laused on kõige sagedamini kas klassifitseerivad laused:

Andrei on valgevenelane

Vask on metall

Hirm on emotsioon jts.

või sõnatähendusi seletavad laused:

Päsmer on margapuu

Õlpmed on kaelkoogud

Lõngaõli on väävelhape

Kokott on edvistaja

Oksügeen on hapnik jts.

Me nägime ka, et A on B -vorm on lihtmetafooride prototüüpne põhivorm. Vanasõna modaaltasandite juures (vt. siin ülemal, ptk. 1.2 ) oli juttu sellest, et on-verb võib olla modaalselt ebamäärane. On-verb on ka muus mõttes semantiliselt ebamäärane. Gibbsi näitelause rehvide kohta ei kattu süntaktiliselt ja loogiliselt täpselt A on B -metafooriga, mille loogiline sisu on umbes 'See A on (nagu iga ~ mingi) B', vaid esindab vormi 'See A on minu B'. Seda tüüpi laused näivad lubavat (sh. metafoori / metonüümia plaanis) erinevaid mõtestusi ja mõned neist ei luba endale nähtavasti anda kumbagi mõtestust.

Näiteks Gibbsi lauset Need rehvid on minu puhkus võiks tähendada kontekstist sõltuvalt mitte ainult seda, mida ta tähendab Gibbsil, st.

1a) 'nad olid nii kallid, et nende tõttu ma ei saa võtta puhkust',

vaid ka näiteks

1b) 'nendega õiendamise peale kulub ~ selles seisneb mu puhkus';

2a) 'ma sain nad ja nad võimaldavad mul autoga puhkusele sõita';

2b) 'ma müün nad maha ja saadud raha võimaldab mul puhkusele minna';

2c) 'ma hankisin nad ülemusele, kes tänutäheks lubab mind puhkusele' (üsna normaalne "nõukogude variant") jpm.

Pole raske märgata, et tähendustes 1a ja 1b on lause tunduvalt "metafoorsem", tähendustes 2a...2c tunduvalt "metonüümilisem": esimesel juhul puhkust tegelikult ei kujune ja rehvid on puhkuse n-ö. surrogaat, teisel juhul on rehvid tegeliku puhkuse eelduseks.

Üldiselt võivad See A on minu B -vormilised laused, kus A ja B on substantiivid, realiseeruda "normaalse" või metafoorse või metonüümilise lausena või veel millegi muuna — sõltuvalt muutujate A ja B sisust ja kontekstist. Vastavalt võib sõnaühend on minu tähendada hulka üksteisesse sulavaid asju, nagu 'kuulub mulle'; 'on minu tehtud ~ põhjustatud'; 'on mulle nagu ~ sama mis...'; 'on mulle millegi asemel'; 'on see, mis võimaldab mul...' jpm. Näiteks:

See maa on minu häll — ilmselt metafoor;

See põlv on minu baromeeter (ütleb vanur oma ilmastikule reageeriva põlve kohta) — vist samuti metafoor: põlvele luuakse vaste "mõõteriistade maailmas";

See karvapea on minu poeg — ilmselt "nominaalne" metonüümia;

See plika on minu unistus — n-ö. üheks sulanud tegevus ja selle objekt, seega "predikatiivne" metonüümia?

See avarii on minu šanss (näiteks noore kirurgi repliik: tänu avariile tekkis opereeritavaid ja ta saab oma võimeid näidata) — ?

See värav on minu aps (nt. väravavahi repliik) — ?

See klaas on minu viinavaat (st. 'see katkilöödud klaas on minu tegu ~ süü (< vene виноват)) — selle võtte nimi on paronüümia, kuid ons paronüümia metonüümia või midagi muud?

See programm on minu needus — ? (kujuteldavasti kellegi arvutimehe repliik; kuid mis on needus: teatav rituaal ~ vormel? teatud "paha seisund", kuhu inimene satub needmise tagajärjel? need mõlemad kokku?).

2.4.2. "Diagonaal-" e. predikatiivmetafoorid

Nii metafoori kui metonüümia korral on midagi millegi asemel.

Jätame hetkeks kõrvale selle üliprobleemi, kas asendused puudutavad ainult ütlemist, nagu üldiselt arvati mõni aeg tagasi (st. käsituse, et teksti tuuakse sisse "valesid" sõnu või süntagmasid), või nii ütlemist kui mõtlemist, või siis on asjasse segatud küll mõlemad, kuid pole õige rääkida asendamisest kui sellisest, vaid sellest, et teatud semantilisi regioone tavatsetakse modellerida (või "kaardistada" või "kujutada" (map)) teise regiooni kategooriates ja terminites.

Nii või teisiti peab troopilisel ütlusel olema mingi leksikaalne ja süntaktiline kehastus. Jakobson ei täpsusta, millised funktsionaalsed komponendid metafoorses või metonüümilises väljendis peavad tingimata olema sõnaliselt manifesteeritud, millised võivad olla ja millised ei tohi.

Metonüümia kohta on asi tänini segasevõitu — näiteks eelmises alapeatükis toodud autorehvi-näites leidub tõlgendusvariante, mida me sooviksime mõista metonüümiatena, kuid ei suuda otsustada, kas teoreetilised kriteeriumid (olgu Jakobsoni või kognitivistide omad vm.) seda lubavad, sest metonüümiline komponent satub predikatiivsesse positsiooni ja metonüümiaga "asendatav" komponent pole lausest kadunud, vaid täidab subjekti rolli, ja sellele tundub olevat väga imelik kohaldada üldavaldist A stands for B.

Metafoori on Lääne varasemas teoorias tavatsetud kirjeldada terminikolmiku abil, mis on vist I. A. Richardsi leiutatud ja mida kasutatakse traditsiooniliselt ka nt. võrdluse struktuuri kirjeldamiseks:

tenor — vehicle — ground

(tenor on "alis", "teema";

vehicle on "vahend", "kujundsõna";

ground on "põhjendus", "ühisosa").

Talle vastavad eriti hästi A on B -vormiga metafoorid, mis näivad olnuvatki seni metafooriteoreetikutele esmane huviobjekt või esindavat mingit metafoori "põhivormi". Selle metafooritüübi lõpmatult korratud valvenäideteks on saanud laused, nagu

John on gorilla;

Sally on jäätükk;

Inimene on hunt jm.

Siin on "ground" näitamata. Kui "ground" ka sõnaliselt eksplitseerida, saaksime neile võrdlusvormilised analoogid, nt.

John on brutaalne nagu gorilla;

Sally on külm ~ tundetu nagu jäätükk;

Inimene on verejanuline ~ kuri nagu hunt jne.

[Vt. ka ekskurssi loomametafooride kohta ]

Praktikas loetakse aga reipalt metafooride hulka mitte ainult A on B -struktuure, vaid ka selliseid "diagonaalse" suhestusega üksusi, kus üht referenti ei samastata teisega otse ja nimetamisi, vaid talle omistatakse "valesid", karakteerselt teise referendiga assotsieeruvaid atribuute ja predikaate:

Mari armastus küdes tuha all edasi;

Vargamäele ajas Andres oma juured;

Modigliani lühike õitseaeg möödus Pariisis;

Sa püüad liiga kõrgele lennata;

Miks Antsul täna saba nii sorus on?

Viimastes näidetes on meelega välditud personifikatsioone, mida loetakse samuti metafoorset järku troopideks. Tegelikult on ka enamik näiteid personifikatsioonide kohta, mida olen kohanud, nimelt samasuguse "diagonaalse" vormiga — nii valdavalt, et ei söanda isegi arvata, kas A on B -tüüpi samastusi, kus B tähistab mingit inimolendit ja A midagi muud, — kas selliseid üleüldse loetaksegi personifikatsioonideks või ei. Olemas neid kindlasti on, nt. vanasõnades:

Leib on peremees (EV 5695)

Kõht on kõige kurjem kubjas (EV 4795)

Ettevaatus on tarkuse ema (EV 727)

Õnn ja õnnetus on vennaksed (EV 14684)

Tavaliselt aga, nagu öeldud, pakutakse personifikatsioonidena "diagonaalseid" vorme, nagu

Ülalt vahtis neid kahvatunäoline kuu

Südametunnistus tõreles minuga hommikust õhtuni

Aeg pühkis pikkamööda ta pisarad

Kassikene ketrab (= 'lööb nurru') nii mõnusasti

Tuli röövis kõik mu varanduse

"Diagonaalsed" (predikatiiv-) metafoorid on väga produktiivsed, kuid neid on mõneti raske sobitada klassikalistesse metaterminitesse. Kõikjal on selge, et predikatiivses pooles on "valest" semantilisest regioonist pärinevat leksikat. Kõikjal on selge, et kujundi "tõlkimisel" või lahtiseletamisel peavad toimuma nii paradigmaatilised kui ka süntagmaatilised operatsioonid.

Kuid mis oleks siin "asendaja" n-ö. Jakobsoni vaimus? Kuidas ka poleks metafoori muude komponentide deiktiliste vm. väljajätete lubatavusga, "asendaja" peaks igatahes olema sõnaliselt manifesteeritud, muidu metafoorist rääkida ei saagi. Aga viimastes personifikatsiooni-näidetes ju sõna inimene (või mõnd inimese alaliiki täpsustavat terminit) tekstis otse ei leidu, vaid inimene on ainult esindatud mingite "inimlike predikaatidega". Kas siis "asendajateks" on siin nood predikaadid? Jakobsoni süntaktilise samasuse nõue eeldaks justkui, et "asendajad" ongi nimelt predikaadid; semantilise samasuse nõue eeldaks taas nagu inimest "nominaalsel" kujul, kuid seda ei ole. Meile avatud vaateväli on ilmselt liiga kitsas.

Või kui vaadata seda juhtu "tenor — vehicle — ground" -terminites, siis enamasti on selge, mis on siin "tenor": Ants ja sina ja Modigliani, ja ehk ka tuli. Aga kas ka nt. südametunnistus ja aeg? Või on neis lausetes "tenor" ikkagi see isik, keda südametunnistus piinab või aeg lohutab? Või mis on diagonaalmetafoorides "vehicle"? Nood ülekantud tähendusega predikatiivsed lauseosad? Või on nt. personifikatsioonide korral personifitseerimistehe ise "vehicle"? Sest kui ülekantud tähendusega verbid, adjektiivid vms. on "vehicle", siis mis on sel juhul "ground"?

Sul on saba sorus nagu noomitud koeral — siin on koer loomulikult "vehicle" ja saba sorus on kõige pigemini "ground" või vähemalt puhverosa, mis esindab "groundi" metonüümilise assotsiatsiooni kaudu: 'saba sorus ® meeleolu paha' vms.

Kuid võrdle puhtmetafoorset Sul on täna saba nii sorus — kas siin puudub "vehicle" koguni, või kuidas?

Need "diagonaalmetafooride" seletamisel tekkivad raskused on ühtlasi head tõendid selle kohta, et katsed kirjeldada metafoori lihtsalt kahe sõna vahekorrana viivad paljudel puhkudel tõesti tupikusse ja et kognitivistide viis vaadata metafoori kui kahe semantilise regiooni suhet, täpsemalt kahe eri regioonidest pärineva skeemi suhet on paratamatu eeldus sellest tupikust välja saada.

Kognitivistid ise, nagu öeldud, kasutavad metafooride tähistamiseks A on B -tüüpi avaldisi, kus A esindab "topic"-poolt ja B "vehicle"-poolt. Toome näiteks mõned sellised G. Lakoffi ja M. Johnsoni kuulsast klassikalisest raamatust "Metaphors We Live By":

THE MIND IS A MACHINE

TIME IS MONEY

LOVE IS A JOURNEY

ARGUMENT IS WAR

UNDERSTANDING IS SEEING

TIME IS A MOVING OBJECT

IDEAS ARE CUTTING INSTRUMENTS

LOVE IS A COLLABORATIVE WORK OF ART

CLOSENESS IS STRENGTH OF EFFECT

LIFE'S... A TALE TOLD BY AN IDIOT

HAPPY IS UP; SAD IS DOWN

Neis avaldistes on hõlpus märgata kolme asja:

1) A- ja B-pool märgivad neis kindlasti ja kõikjal maha kaks erinevat semantilist regiooni;

2) A ja B võivad metakeeles olla normaalsed substantiivid, aga ka substantiveeritud tegevused, protsessid, sündmused või omadused, isegi tavalised adjektiivid või adverbid;

3) A- ja B-pool on vahel süntaktiliselt identsed ja sümmeetrilised, vahel on B-pooleks pikem perifrastiline arend.

Ma ei leidnud kõnealusest raamatust juhte, kus B-pooleks oleks olnud tegijat märkiv verbituletis vm. substantiiv, kuid mujal leidub selliseidki (nt. metafoori LIFE IS A JOURNEY komponendid THE PERSON LEADING A LIFE IS A TRAVELER ja COUNSELORS ARE GUIDES raamatus "More than Cool Reason").

Meie lause Ülalt vahtis neid kahvatunäoline kuu kognitivistlikuks kirjeks võiks siis olla vist nt.:

KUU ON INIMENE
(või: KUU ON NÄGU);

lause Südametunnistus tõreles minuga hommikust õhtuni kirjeks võiks olla:

SÜDAMETUNNISTUS ON INIMENE
(või: SÜDAMETUNNISTUS ON KOHTUMÕISTJA
või: SÜDAMETUNNISTUS ON HINDAJA vms.);

lause Aeg pühkis pikkamööda ta pisarad kirjeks:

AEG ON INIMENE
(või: AEG ON LOHUTAJA vms.)

Ka selle sarja avaldiste B-poole esindajaina võib kujutleda sisuüksusi, mis on on A-poole omadega süntaktiliselt ühilduvad (kuid üsna väheütlevad) kui ka noomeniteks maskeeritud verbisisusid.

"Diagonaalmetafoor" ise on tegelikult samuti omamoodi süntaktiline maskeraad. Võiks koguni öelda, et "diagonaalne" — olgu personifitseeriv või depersonifitseeriv — metafooritüüp on justkui kõige täpsemalt "antimetonüümia" selles mõttes, et ka siin nagu metonüümia puhulgi toimub tegelikult süntaktiline pettus, kuid vastassuunaline. Kui metonüümia juures kaks tegelikult eri loomu entiteeti (kaks eri süntaktilise rolliga asja) suudeti panna teineteist asendama, siis siin kõrvutatakse küll kaks tegelikult samast loomu (eri semantilisi regioone esindavat) entiteeti, kuid see sarnastus maskeeritakse niiviisi, et mõeldava ja öeldava maailma subjektid miksitakse öeldava (kuid mitte mõeldava) maailma predikaatidega (või süntaktiliselt keerukamate variantidena) justkui ühteainsasse "diagonaalsesse" maailma.

Jääb niisiis mulje, et me vajaksime metafoorsete üksuste selgemaks analüüsiks kahe asjassepuutuva semantilise maailmatüki (skeemi) täielikumaid esitusi, kus mõlemast skeemist on eksplitseeritud vähemalt mingi "subjektikomponent" ja mingi "predikaadikomponent". J. Peegli tööst "Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides" (1982–1991) võetud ainete põhjal teame näiteks, et ema poeetilised sünonüümid võivad olla imetaja, kana ja hauduja. Neist võib konstrueerida sellise nelikstruktuuri:

Sellel graafil on ülareas inimmaailma konstituendid ja alareas kanamaailma konstituendid ning

teisendused "(1) ® (2)" ja "(3) ® (4)" on süntagmaatilised ja esindavad metonüümiat;

teisendused "(1) ® (3)" ja "(2) ® (4)" on paradigmaatilised ja esindavad metafoori;

teisendus "(1) ® (4)" on paradigmaatiline + süntagmaatiline, kuid esindab tavateooria järgi samuti pelgalt metafoori, täpsemalt sedasama "diagonaalmetafoori".

Tuntud lingvist George A. Miller on kuulsa metafoorilugemiku "Metaphor and Thought" 1. väljaandes (1979) esitanud järgmise metafooride klassifikatsiooni ja arvanud, et see klassifikatsioon on täielik:

1) nominaalsed metafoorid (nominal metaphors):
    be (x, y), kus x ei ole tegelikult y;

2) predikatiivsed metafoorid (predicative metaphors):
    g (x), kus x ei ole ~ ei tee ~... tegelikult g;

3) lausemetafoorid (sentential metaphors):
    g (y), kus y ei ole tegelikult kõnealune referent.

Kahe esimese metafooritüübiga oleme juba kohtunud: 1. tüüpi e. nominaalsete metafooride hulka kuuluvad John on gorilla, Peegli aines kana, mis tähendab 'ema' jts.; 2. tüüpi e. predikatiivsete metafooride hulka kuuluvad põhimõtteliselt kõik diagonaalmetafoorid, sh. Peegli hauduja, mis tähendab 'ema'. Need kaks metafooritüüpi esindavad arhailises slängis öelduna "semantilise siserikkega" väljendeid.

Kuid uurijad (nt. metafooriklassik Max Black) on osutanud ammuilma ka sellele, et on olemas lauseid, mille bukvaalsisus pole mingeid semantilisi hälbeid, rikkeid ega vastuolusid, kuid mis kummatigi on surmkindlalt metafoorsed. Michael John Reddy, tuntud USA metafooriuurija, kelle nn. toru- või juhtme-metafoori (CONDUIT METAPHOR) ümber on palju arutletud ja diskuteeritud, on toonud näitelause, mis samuti on saanud hilisemais kirjutistes valvenäiteks:

The rock is becoming brittle with age (Kalju on ajapikku hapraks minemas)

— see on tudengite arvamusavaldus vana geoloogiaprofessori kohta.

Lausemetafoorid on omaette ooper, mis viib meid uute komplikatsioonide juurde, kõigepealt aga jälle küsimuse juurde: mis metafooris peab olema / võib olla / ei tohi olla kummastki asjassepuutuvast maailmatükist sõnaliselt manifesteeritud, et me tohiksime metafoorist rääkida? Midagi sellist nagu "tenor" ei saa lausemetafoorses tekstis üldse esineda ja üldse on lausemetafoorid sobiv proovitükk, mis laseb väita, et kognitivistide A on B -avaldiste seos vastavate metafooride keeleliste manifestatsioonidega on tõepoolest üpris määramatu ja suvaline.

Vaatame näiteks tekstijuppi:

Hommikupäikeses edenes teekonna algus reipalt, kuigi ehk veidi kaootiliselt ja sumbuurselt. Sirget ja siledat teed ei otsitudki, ükski kivi ega kraav polnud probleemiks, järsemaistki küngastest roniti otse üle. Viibiti vaid olevas hetkes, eelseisvad ohud ei teinud mingit muret, väsimus ei tulnud meeldegi, usk endasse oli lausa piiritu.

Mitte miski selles tekstis endas ei viita vajadusele näha siin noorust kujutavat allegooriat, st. kognitivistide valvemetafoori ELU ON TEEKOND teatavat realiseeringut või katkendit — kuni me ei tea kuskilt kõrvalt ja kaude, et seda tuleb mõista just niimoodi. Kui me seda teame, võime teksti mõista ka niimoodi. Kummatigi figureerivad metafoorikirjes komponendid ELU ja ON, millel pole kuskil lähikonnas keelelist katet.

Lausemetafoorid on hästi sagedased nt. vanasõnades ja edaspidi (ptk. 4), kui me hakkame lähemalt vaatama vanasõnade troobisemantikat, kohtume nendega veel mitmel korral.

2.4.3. Kas predikatiivseid metonüümiaid on olemas?

Parööömilises ja fraseoloogilises empiirikas (ning vist üldisemaltki) kehtib empiiriline seadus:

lause figuratiivsus võib subjektilt predikaadile liikudes, teemalt reemale liikudes tekkida või säilida, kuid mitte kaduda.

Kuna Arutjunova jt. järgi metonüümia seondub teemaga, identifitseeriva funktsiooniga, siis on metonüümia "imelik" ka selle empiirilise seaduse taustal. Kas see tähendab, et predikatiivset metonüümiat ei saagi olla?

Näib siiski, et nn. predikaatsõnade metonüümiline tarvitamine on võimalik ka ilma nende predikatiivset funktsiooni muutmata ja ilma süntaktilisi mahhinatsioone appi kutsumata –– nt. tavalise sünekdohhiseerimistehnika abil: selliste sõnade tähendusstruktuurist eraldatakse mingi "väline" või "meeleline" komponent, mida on võimalik tähistada mõne teise predikaatsõna või -sõnaühendiga.

Proov võiks toimuda umbes nii: kui

a) asendav predikaat tõlgendub kõige loomulikumalt asendava predikaadi osatähendusena ning

b) asendav predikaat ei assotsieeru tugevamini mõne(de) muu(de) subjekti(de)ga kui selle subjektiga, millega ta on parajasti seotud,

siis on meil alust lugeda antud substitutsiooni metonüümiliseks;

kui need tingimused pole täidetud, siis on asendus metafoorne.

(Tõsi on see, et meie tingimus (b) esindab õieti nn. selektsioonikitsendusi, millega opereerimist ei peeta tänapäeval eriti viisakaks.)

Sedalaadi predikatiivsed sõnaühendid näitavad selgelt, et piir metafoorsete ja metonüümiliste teisenduste vahel võib olla paiguti väga habras. Eriti kui asendava predikaadi seostuvusala on väga lai, kui ta on väga polüsemantiline või koormatud keerukate konnotatsioonidega, siis võib asendustüübi määramine olla raske või võimatu.

Vaatame selle nurga alt mõningaid eesti keeles igapäevaseid sõnaühendeid.

● Verbi norskama võib tarvitada tähenduses 'magama', mis annab öeldavale naljatleva või hukkamõistev-augmentatiivse varjundi:

Tema aga muudkui norskab alles!

Seda tähendussuhet võib käsitada lihtsalt stilistilise sünonüümiana, kuid semantilise teisendustüübi poolest peaks see olema metonüümia.

● Mõned joobesolekut märkivad väljendid:

ta on täis või perifrastiline tal on silm hall peaksid olema metonüümiad;

seevastu ta on purjus –– vist kõige neutraalsem ja "terminoloogilisem" omataoliste hulgas –– kujutab endast geneetilises plaanis ilmselt metafoori, mis lähtub laevast ja purjedest.

● Mõned väljendid denotatiivse tähendusega 'ta on surnud':

ta pani ~ tal on juba silmad kinni;

ta on külm;

ta on tahe;

ta on valmis;

ta on küps(e) ~ kütse

— mitmed neist on selgelt pejoratiivsete konnotatsioonidega.

külm-ühend vastab nähtavasti kõige paremini meie "predikatiivse metonüümia" tingimustele:

'külm' on ilmselt tähenduse 'surnud' osatähendus, otseses mõttes võetav füüsiline karakteristik, mis selgesti erineb sõna külm metafoorseist kasutustest (külm pilk, külm süda, külm toon, külm hüvastijätt, külma verega jpt.).

küps(e)-ühend seevastu tõlgendub hästi loomulikult metafoorina: küps assotsieerub eelkõige mitteinimlike referentidega, nagu valminud puu- või kõrsviljad, teatud viisil kuumutatud leivatainas (= leib), liha vm. toiduained;

küpse inimkohased mõtestused on tuhmimalt või eredamalt metafoorsed: 'täiskasvanud, suguküps', 'kogenud', aga ka 'kurnatud, vastupanuvõimetu' ja lõpuks 'surnud'.

Ülejäänud väljendite tõlgendamisel tekib aga suuri raskusi.

silmad kinni -ühendit oleksime esimese hooga valmis pidama metonüümiaks, kui 'surnud'-assotsiatsioonil ei oleks konkureerivat assotsiatsiooni 'magab' (ja kui nende vahel omakorda ei oleks stereotüüpseid metafoorivahekordi SURM ON UNI ja UNI ON SURM).

Teisalt välditakse eesti keeles üsna ilmselt sõnaühendi pani silmad kinni kasutamist tähenduses 'uinus magama'; selle asemel kasutatakse humoristliku varjundiga variante laskis silma kinni või laskis silma looja.

tahe-ühend tundub esmapilgul metafoorina, sest tahedal näib olevat n-ö. esmaseim bukvaaltähendus 'poolkuiv, peaaegu kuiv' ja selles tähenduses assotsieerub tahe piiratud hulga mitteinimlike referentidega (maa, niidetud hein, pesu vms.). Sõnal tahe on aga ka rida muid (teiseseid?) tähendusi, nagu 'soolane' või 'toitev' ühendis hea tahe suutäis, samuti hulk ebamääraselt positiivsete konnotatsioonidega tähendusi, nagu ühendites tahe mees või tahe jutt, kus atribuut ei ole nähtavasti pööratav predikaadiks.

Mõned taheda tähendustest on võib-olla motiveeritavad metafooripaari KUIV / MÄRG kaudu, kuid selle sõna semantiline üldpilt jääb lootusetult katkendlikuks ja hämaraks.

valmis-ühendi juures johtuvad raskused sellest, et predikaat valmis ei ole otseselt seotud oma subjekti (või õigemini referendi) materiaalsete või meeleliselt tajutavate külgedega. Seetõttu on raske predikaadi valmis alltähenduste hulgas eraldada seda "põhilist" või "otsest", mille suhtes muud võiksid olla siis "teisesed" ja võib-olla metafoorsed. Laias laastus võib öelda, et valmis tähistab mingi subjekti teatavat (kvalitatiivselt uut) seisundit, mis võib olla seotud kahe eri ajalise aspektiga:

a) "mineviku" aspektiga, st. kujunemise ~ valmistamise ~ tegemise vms. protsessiga, mille läbi subjekt on viidud seisundisse "valmis";

b) "tuleviku aspektiga", st. utilitaarsete või muude võimalustega, mis on tekkinud selle protsessi lõppedes, tulenevad seisundist "valmis".

Ühtedes alltähendustes võib valmis viidata peamiselt minevikule ('valmis tehtud', 'lõpule viidud', 'lõpetatud'), teistes tulevikule ('nõus midagi tegema', 'valmis millekski'). On ilmne, et valmis seondub nii mitteinimlike kui ka inimlike subjektidega ja kui tegu on inimlike subjektidega, võib valmis tähistada nii kehalisi kui vaimseid (intellektuaalseid, tahtelisi, emotsionaalseid) valmisolekuid.

Grammatiline subjekt võib seega nn. süvakäänete terminites mõtestuda kas

a) kui tegevuse objekt (praad on valmis) või

b) kui naturaalse protsessi "materiaalne kandja" (rukis on valmis, ploomid on valmis) või

c) kui refleksiivse protsessi agent ja objekt ühtaegu (poksija on meistrivõistlusteks valmis).

Edasi, seisund, mida iseloomustatakse predikaadiga valmis, tõlgendub kui "negentroopilisem" või eelistatavam lähteseisundiga võrreldes — vastupidisel korral saab valmis iroonilise kvaliteedi, nt. Ongi varsti varas valmis.

Kuidas nende eelmärkuste valgusel näeb välja valmis tähenduses 'surnud'?

Siin ilmselt pole tegu metonüümiaga, kuna sõna valmis tähendus justkui ei ole referentsiaalselt sõna surnud osatähendus; valmis, nagu nägime, ei ole ka lihtsalt üks üldisema tähenduse 'lõppenud' konkretiseeringuid või täpsustusi.

Aga ka metafoorsete tõlgenduste võimalused on nähtavasti üpris piiratud.

Proovime seda näiteks sobitada tähendusvariandile 'valmis millekski', nõnda et selle "millegi" all mõtleksime teekonda teispoolsesse maailma, hauatagust elu vms. See juht sobiks olema mingi manifestatsioon G. Lakoffi ja M. Turneri ("More than Cool Reason") metafooriparadigmast SURM ON TEEKOND, või siis üks neid juhte, kus hingest kõneldakse ihu terminites (see metafooriklass on hästi produktiivne). Kuid see tõlgendus variseb otsekohe kokku, sest valmis surnu kohta öelduna on selgelt pejoratiivse varjundiga.

Proovime siis tähendusvarianti 'lõpetatud, lõpuni tehtud'. Selle otsene referentsiala on selgelt piiritletud materiaalsete toodete või töötulemustega, seega täiesti sobiv metafoorsete ülekannete tarvis, sealhulgas elutuilt objektidelt inimesele. Kuid see juht eeldab agenti, mis ei ole samane tegevuse objektiga. Selline agent ('surnu valmistaja') tõlgendub lihtsamalt väljendudes tapjana, tapetav oleks 'tegevuse objekt', tapmisakt 'toote valmistamine' ja surnu 'valmistoode'. Võib aga arvata, et mõrtsukate repliigid moodustavad kaduvväikese osa fraasi ta on valmis (= 'surnud') kõigist senistest aktualisatsioonidest.

2.4.4. Metafoori pööratavuse probleem

Kuskil Chomsky aegadel kujutleti, et metafoorid on n-ö. rikkega laused, st. et neis on rikutud mõningaid sõnade seostamist reguleerivaid nn. distributsioonireegleid või selektsioonikitsendusi. On nenditud (nt. I. A. Richardsi, Andrew Ortony jt. poolt), et metafoorses väljendis tekib sõnade vahel nn. metafoorne pinge. [Oleme varem maininud ka nenditavat analoogiat metafoorse ja koomilise teksti vahel: liiasuse vähendamine, infovaeguse ja -paisu faasid jne.]

Semantilise sisevastuoluga ~ "selektsioonirikkega" metafoorseis ütlustes on olemas ka nn. metafoori pööratavuse probleem.

Eelmise alapeatüki alul märgiti, et vanasõnade kohta kehtib rusikareegel: teksti algusest lõpu poole liikudes võib metafoorsus säilida või tekkida, kuid mitte kaduda. Kummatigi tuleb ka vanasõnades ette (küll harvu) juhte, kus tekib probleeme teksti "tegeliku teema" määramisega, siis ka sellega, n-ö. kumbapidi metafoorseks Milleri 1. või 2. tüüpi esindavat teksti tuleks lugeda resp. kummas suunas teda tuleks "normaliseerida" (nt. eriti inversiooniliste tekstide korral).

Toon mõned näited eesti vanasõnadest.

● Tuul on teise inimese abi —

1) tegelik tõlgendus: 'taganttuul hõlbustab käimist, otsekui teine mees lükkaks tagant';

2) võimalik tõlgendus: 'teise inimese abi on tõhutu, kasutu "nagu tuul ~ õhk"'.

● Susi om suvine kangas —

1) tegelik tõlgendus: 'suvine kangakudumine on kuri, nuhtluseks kaelas, segab teisi töid' (võivad lisanduda jätkud, nagu kahr kangas hainaaegu jts., mis abistavad tõlgendusel);

2) võimalik tõlgendus: see on mingi ütlus hundi kohta, mis ei soovi hästi mõtestuda.

● Lesk on katuseta hoone —

1) tegelik tõlgendus: 'lesel pole kaitsjat, ta elu laguneb';

2) võimalik tõlgendus 'katuseta hoone on "lesk": üksik, hooldamata, kurva saatusega vms.'.

● Havi peas on rohkem kui rumala mehe peas ~ vaese mehe aidas —

selle vanasõna kohta ei oskagi keegi kindlalt öelda, kumbapidi teda tuleb tõlgendada: kas

1) jutt on otse havi pea kohta ja tahetakse väita, et seal on palju konte? liha? — see variant on vast tõenäolisem — vrd. nt. soomlastel: Sian pää ja siian pää / hauvin pää ja halon pää (kuid siin väidetakse selgesti, et havi peas on vähe liha); või

2) tahetakse öelda, et vaese mehe aidas on väga vähe kraami ~ rumala peas vähe mõistust: isegi haugi peas on enam (midagi), kuigi sealgi on vähe.

Siin taga on laiemalt võttes metafoori pööratavuse probleem. Juba mainitud Andrew Ortony on samas metafoorilugemikus "Metaphor and Thought" (1979) uurinud näiteks võrdluse pööratavuse probleemi ning teeb vahet nn. otseste ja metafoorsete võrdluste vahel. Nagu tollal üldiselt kombeks oli, tegeleb temagi väga lihtsate A on nagu B -tüüpi struktuuridega, kus vastavad A ja B on substantiivid. Igale substantiivile, ütleb ta, on omane teatud hulk tunnuseid (predikaate). Mõned predikaatidest on teatud A või B jaoks väga tunnuslikud või silmatorkavad või "eenduvad" (high-salient), teised ebaolulised või silmatorkamatud (low-salient). "Lahendamisalgoritm" on umbes selline (me parafraseerime veidi Ortony tegelikku mõttekäiku):

1) avame "vehicle"-komponendi, so. substantiivi B sisu nõnda, et kujutleme ta mõningaid meie arvates tunnuslikke predikaate;

2) kontrollime järele, kas neidsamu predikaate esineb ka A-l (so.võrreldaval) ja kui tähtsal kohal nood tema predikaatide skaalal meie meelest asuvad;

3) vastavalt võime saada kolm põhimõttelist lahendit (Ortony ütleb, et ta ei pea neid välistuvaiks, vaid üleminekud on libisevad — ja muidugi ongi see nõnda):

a) B-tähtsad predikaadid on ka A-tähtsad: seda lahendit tajutakse psüühiliselt otsese võrdlusena;

b) B-tähtsad predikaadid on A-vähetähtsad: seda lahendit tajutakse metafoorse võrdlusena;

c) B-tähtsaid predikaate ei leidu A-l üldse: seda lahendit tajutakse tõlgendamatuna (mõistatusena, totrusena).

Laiema empiirika taustal tundub Ortony skeem pigem mingi üldisema skeemi erijuhuna. Näib, et folkloori lühivormidest võib leida katet ka Ortony "salientsus"-osuti sellistele kaldevariantidele, mis ei vasta mingeile võrdlustele ega metafooridele ning mida Ortony üldse ei maini, nagu nt. kombinatsioon 'vähetunnuslikult vähetunnuslikule'. Selle konfiguratsiooni korral nõuab ühisosa leidmine nupukust ja tekib koomilisi efekte, nagu traditsioon on taotlenudki. Juhtu esindab nähtus, mille nimeks on ingliskeelses terminoloogias conundrum ja eestikeelses ei olegi head vastet. Me oleme mõnel korral maininud, et eesti folklooris on hulgakene keerdküsimuste ja lühianekdootide vahevorme: kui dialoogivormi esindab kommunikatiivne stseen, loetakse neid keerdküsimusteks, kui dialoogiline on teksti enda vorm (küsitakse nt. Armeenia raadiolt), sobivad nad kenasti anekdootideks. Seesuguste hulgas on näiteks üsna produktiivsed tsüklid:

● Mida ühist on asjadel A ja B?

miilitsal ja fekaalil? — mõlemad pärinevad siseorganitest;

trammil ja poisil? — ootad veidi, tuleb uus; ootad kauem, tuleb vana tagasi;

lesel ja kartulil? — mõlemal on munad mullas;

kalmistul ja WC-l? — kui tuleb minna, siis tuleb minna;

● Mida erinevat on asjadel A ja B?

(hapu)kurkidel ja välistrepil? — kurgid tehakse sisse, välistrepp välja;

vasikal ja joodikul? — üks röögib enne joomist, teine pärast;

koeral ja kirbul? — koeral võivad olla kirbud, kirbul koeri ei ole;

kotletil ja pioneeril? — kotletti peab praadima, pioneer on alati valmis.

Analoogilisi raskelt leitava ühistunnuse näiteid võib tuua ka vanasõnadest (EV 13096):

Vaese inimese uhkus on nagu kampsoliga (st. kampsuniga) magamine: tõmma pea peale — perse paljas; tõmma perse peale — pea paljas
— seletav jätk on bukvaalne "kampsuni-maailma" taustal ja kujundlik "uhkuse-maailma" suhtes. Ütlus on tervikuna semantiliselt väga kaunis ja assotsiatiivne.

2.4.5. Lakoffi metonüümilised mudelid

G. Lakoff kõneleb raamatus "Women, Fire and Dangerous Things" (1986) sellistest metonüümiliste mudelite liikidest, nagu

sotsiaalsed stereotüübid,

tüüpilised näited,

ideaalid,

paragonid (= 'võrdkujud, täiuslikkuse kehastused' vms.).

Siin võetakse kõikjal midagi substantiivset mingi mõisteskaala keskelt või äärelt ja pannakse esindama mingit (tõelist või sotsiaalpsüühika tasemel omistatavat) omadust, omaduste kimpu, midagi äärmuslikku, millegi ülemastet vms. Nagu metonüümia-näidetes üldse, nii ka siin kohtame palju pärisnimesid.

● Tüüpilisusele taandub näiteks see seni mainimata metonüümialiik, kus rahvusi esindatakse tüüpiliste "rahvusnimedega":

Brown, Jones and Robinson (= 'lihtsad inglased' vms.);

Fritsud silkasid ees, vankad ajasid neid taga

● Üsna produktiivne on ka metonüümiline paradigma, kus rahvusi märgitakse nende esindajatele iseloomulike väljendite, näiteks parasiitsõnade vm. järgi, tihti "pimelaenudena":

Эстонские кураты прибыли (kommentaar uudismaalt, kui eesti ešelon saabus);

Pani selga moodsa kleidi, läks lõi lulli tiblaga (tibla on geneetiliselt ilmselt sama järku pejoratiiv < vene ты блядь);

● Hästi pruugitavad on ka kirjandusteostest või folkloorist või ajaloost võetud tegelaste nimed, millega esindatakse teatud eredate omaduste kandjaid.

Toots ja Kiir on paarina või üksikult eesti inimesele väga selged ja käepärased näited:
Meie Margo on täitsa Tootsiks kätte läinud;
Sellest Jorh Aadnielist ei ole sulle mingit poissi.

Albikära Ants on eestikeelse terminina võib-olla J. W. Jannseni tehtud, kuid selle taga olev jutusüžee (AT 1215) on ülilaialt tuntud.

Siilimäe Rein tähendab laiska ~ aeglast ~ saamatut inimest ja pärineb vist proletaarse kirjaniku Villem Buki ühest jutukesest.

Vrd. samuti Rummu Jüri, Tarzan, Robin Hood, Robinson, Jeanne d'Arc, Napoleon, Matrossov jne. jne. — kõiki neid võib preditseerida kellelegi, ja on pikemata selge, milliseid omadusi silmas peetakse.

● Pärisnimedega võib tähistada ka nt. sotsiaalseid staatusi:

vanasõnas Ega Liisa Liisut tunne on Liisa saksiku või linnatüdruku nimestereotüüp, Liisu lihtsa või maatüdruku oma.

● Igas keeles on käibel ka mitmed üldnimestunud Piibli-pärisnimed:

eeva(tütar) — 'tüdruk, naine';

koljat — 'pikka kasvu mees';

juudas — 'reetur';

paabel — 'suur segadus'.

(Eesti juudas-sõna semantikat ja etümoloogiat on lähemalt vaadelnud Ingrid Sarv kirjutises "Juudas eesti fraseoloogias" — vt. "Akadeemia" 1999, nr. 5).

● Sotsiaalsete stereotüüpide juures mainib Lakoff kommet omistada teatud rahvustele teatud omaduste sündroome, mis kultuurist kultuuri muutuvad. Eestlase meeles on ajalooliselt juurdunumaid rahvussstereotüüpe õieti ainult kaks:

juut — varem tüüpiliselt kaupmees, tüüpiliselt kitsi ja kaval, libe ja põiklev (lähiminevikus pigem maletaja, helilooja, arst vm. väljapaistev vaimuinimene);

mustlane — kõigepealt see, kes tüütult mangub; ta eluviis on mittepaikne ja kaootiline; laulab ja tantsib; kipub varastama.

Näib siis, et selgemad stereotüüpkarakteristikad kujunesid eelkõige neile rahvustele, kelle esindajatega eestlased elasid n-ö. läbisegi.

[Kui vaadata eesti vanemat rahvanalja või rahvapärast retoorikat, siis torkab silma, et naaberrahvad — venelased, soomlased, lätlased — on siin pälvinud vaid üsna vähest tähelepanu, mis ei ulatu kaugemale sotsiaalpsühholoogilisest üldstereotüübist 'võõras = paha' ega formeeri pea mingeid selgejoonelisemaid "rahvusportreid". Soomlase kuju esiletõusul eesti kaasaegses blason populaire'is on selged sotsiaal-kultuurilised põhjused: soomlane on saanud eestlasele esmakordselt tihedas interaktsioonis olevaks ja horisontaalperspektiivis vaadeldavaks partneriks; see on vanem vend, kelle ajalooline saatus on olnud meie omast heldem ja kellele tahaks selle eest kätte maksta; see on lõppeks Kadaka turg ja Tallinki laevad jne. See folkloorne fokuseeritus, millesse sattus meil venelane lähiminevikus, tulenes puhtalt sellest, et venelane oli eestlase jaoks nõukogude võimu poolsajandil poliitilise ning rahvusliku topeltvägivalla omamoodi kehastus, igapäevane aktuaalne praktiline probleem. Eesti vanemas ütlusfolklooris on venelane esindatud heal juhul kümmekonna võrdlusega:
Roots juba roal, vana venelane ei teagi;
Nägu punane peas kui viheldud venelase perse;
Karjuvad nagu sada venelast;
Loll nagu venelase viltsaabas;
Pikalt pehme nagu venelasel;
Sinine nagu villi surnud venelane;
Nagu venelase käes "netu" [st. käib hõlpsalt, tuleb kergesti vms.];
Nagu vintis venelane;
mõnede muude väheütlevate kõnekäändudega ning EV 7989 mõnede variantidega, nagu
Oma veli venelane, külapoiss on kulla-hella
— ja see on kõik. Siin domineerivad võrdlused ja suhtumine venelasse ei ole neis tõesti eriti lugupidav, aga rahvapärase võrdluse põhiotstarve ei olegi lugupidamist avaldada. Igatahes on sellest kõigest kaugelt vähe mingi selgema tüpaaži skitseerimiseks.]

● Stereotüüpsed karakteristikad on ka eesti omadel lokaaltüüpidel (eriti perifeerlastel):

mulk on kõigepealt kitsiduse võrdkuju (ja metonüümia ka etümoloogilises plaanis: < läti mulķis = 'rumal, loll');

setu on midagi ebamääraselt pejoratiivset, võib-olla ühtaegu lihtsameelne ja kaval; empiirilist tõendusmaterjali pole kuigi palju.

(Perifeerlased on hästi produktiivsed kujud ka näiteks naljandites ning nende summaarne karakteristika on spetsiifiliselt loll-kaval, umbes nagu rahvusvaheliselt tuntud Hodža Nasreddinil. Intuitiivselt on selgesti adutav, et näiteks hiidlase lollus-kavalus eesti naljandites erineb setu omast, kuid neid erinevusi on raske kirjeldada.)

Samuti on meil kirjanduse kaudu tuntuks saanud Gabrovo ja gabrovlane. Ka lollpäid, eesti kilplasi (Kreutzwaldi tõlkelaen < sks. Schildbürger) tähistavad tegelaskujud (eriti taas naljandites) on mõnedel rahvastel tuletatud konkreetsetest kohanimedest: nt. soome hölmöläinen ja vene пошехонец.

[Vt. ka lähemalt eesti kilplane-sõna päritolust ning Vladimir Propi kommentaari vene пошехонец-termini etümoloogia kohta ]

● Tüüpilisi või ekstreemseid omadusi pannakse kandma ka sugusid, igasid, elukutseid, sotsiaalseid staatusi märkiv leksika:

Ole mees, ära ole memm! — mees tõlgendub kui 'supermees': julge, kindlameelne vms.;

Ta on poisike minu vastu — poisike mõtestub kui 'mittearvestatav vastane ~ rivaal'.

Ilmselt sedasama järku polüseemiat ilmutab ka eesti eit:
a) kõige otsesemalt või neutraalsemalt 'vana naisterahvas': Salgakene eitesid kõndis kirikuteed;
b) 'naine', 'жена': Minu eit ei viitsi neid kampsuneid suurt kududa;
c) 'naisterahvas', 'женщина' (selge erootilis-vulgaarse alltooniga): Sa kurat, on see alles eit!
d) rahvalauludes ka 'ema': Oh minu hella eidekene.

Toomas on üks kuradi rätsep — st. kas veidi kidur ja/või veidi kerglane;

Eha on nüüd selline proua, et hoia! — st. jõuka ja kerge elu peal uhkeks läinud;

Ei hakka mina sinu sulaseks! — st. ei hakka sind teenima, sulle alluma vms.

Nende Lakoffi metonüümiliste mudelite olemus tundub olevat kuidagi metonüümilis-metafoorselt hübriidne. Ühest küljest jäävad semantilised teisendused siin tõesti inimsoo piiresse — ja inimesel on inimesega tõesti külgnevussuhe. Ka esindatakse siin mingeid omadusi või omaduste sündroome tõesti nende omaduste kandjatega, mis vastab hästi metonüümia alljuhule 'omaduse kandja omaduse enda asemel'. Kuid teisalt on kindel seegi, et neis A on B- või A on nagu B -vormides midagi millegagi samastatakse või sarnastatakse. Kui B-komponent poleks konkreetne üksikisik või rahvuse vm. tunnusega määratud tüpaaž, vaid näiteks loom, taim, asi või midagi muud mitteinimlikku, siis nähtavasti oleks meil siin täiesti prototüüpsed A on B -metafoorid, kus kõnealune omadus või omaduste kimp oleks "ground".

(Selle paradoksi tekkes pole muidugi süüdi empiirika, vaid teooria).

2.4.6. "Süntaktilise troobi" ja "aksioloogilise troobi" probleem

Tahtmine on võimine

Aforism Tahtmine on võimine on Eestis arvel kirjandusliku pseudovanasõnana EV 11486.

Kumbki komponent — ei tahtmine, ei võimine — ei oma mingit selgelt "teisendatud" tähendust, kuid väide tundub semantiliselt ebanormaalne, lihtsamalt: väär. Asi on taas üht otsa pidi ilmselt on-verbi tõlgendamises. Eespool oli juttu sellest, et üldiselt võib vanasõnu mõtestada implikatsioonidena, kuid mõnikord nad tükivad ekvivalentsideks. Siin pole täpselt see juht, kuigi formaalselt näib väidetavat, et tahtjate hulk ja suutjate hulk on samased. Pigem tekib "valiidsuskonflikt" sellest, et ütlus näib pakkuvat välja nimelt üldistava implikatsiooni

         ,

kuid terve mõistus räägib sellele vastu: inimesed teavad, et elus on tahtjaid palju enam kui suutjaid, st. kehtib pigem

         ,

e. täpselt seesama, mis ütluse Kõik, mis hiilgab, pole kuld jts kohta.

Näeme seega, et troobisemantika mängu võivad sekkuda ka nn. vormelielemendid. Toome veel paar näidet selliste sekkumiste kohta.

Сколько мудрецов, столько и мнений

Selle lause toob G. Permjakov näitena "täiesti otsese" tähendusega vanasõna kohta. Üldiselt võiks tõesti arvata, et Mitu..., setu... -vormel vanasõnades viitab kõrvutatavate hulkade (ligikaudselegi) samasusele ega hooli sellest, millistest absoluutsetest suurusjärkudest on jutt. Siin aga on столько mõtestatav vist küll ainult mingis rõhutatult augmentatiivses tähenduses, st. omamoodi "süntaktilise hüperboolina". Hüperbool tekitatakse seeläbi, et teadlikult vassitakse intuitiivset empiirilist seadust, mis ütleb, et eriti siis, kui arvajate hulk on suur, tekiks erinevaid arvamusi eeldatavasti ikka märksa vähem, kui on arvajaid endid. See ütlus saab aga oma mõtte ja mõju ainult eeldusel, et arvajate hulk tõepoolest on suur. Столько-hüperbool on mõneti sarnane sünekdohhi alaliigile, kus täpne suur arv pandi tähendama ebamäärast suurt hulka.

Päris- ja pseudopreferentsid

Vanasõnades sagedastes Parem... kui... -struktuurides on kõrvutus ja eelistus üldreeglina samuti "tõeline" (vrd. ka nn. võrratuste klassi referaati siin eespool, ptk. 1.3 ). Nähtavasti tuleb normaalsete preferentsidena võtta näiteks ütlusi teemadel:

tervis on parem kui rikkus;

oma on parem kui võõras;

parajus on parem kui liialdused;

vaikimine on parem kui rääkimine;

leplikkus on parem kui riiakus jne.

Kuid selliste semantiliselt homogeensete eelistuste kõrval leidub "pseudopreferentse", kus ainult üht võrreldavaist (tavaliselt esimest) mõistetakse bukvaalselt, teine aga mõtestub omapärase aksioloogilise hüperbooli või litootesena. Näiteks

Pehmemb om emä üsän kui saksa sängin (EV 8518) = lihtsalt 'ema juures on väga hea';

Parep hüäle pinile anda' ku papilõ (EV 8554) = lihtsalt 'papile ei tasu anda';

saksa Gute Worte kühlen mehr als kaltes Wasser = lihtsalt 'hea sõna mõju on suur'.

Väga produktiivne on pseudopreferentside hulgas nt. stereotüüp

x on parem kui raha ~ kullast kallim ~...

Selget vahet "harilike" ja pseudopreferentside vahel ei ole:

Tervis on parem kui rikkus on pigem "normaalne",

Tervis on kallim kui kuld on pigem "pseudo-".

[Pseudopreferentsid on hea vahend demonstreerida veel üht vanasõna-loogika paradoksi: "võrratus" võib olla samatähenduslik "võrdusega" — ei teki mingit sisulist vahet, kas öelda Kolm korda kolida on sama hea kui üks kord põleda või Parem üks kord põleda kui kolm korda kolida.

Eesti naljandiarhiivis on jutt eidest, kes kiitis oma edukat poega: too oli enne Ameerikas, kuid äsja jõudis omadega veel kaugemale ja on nüüd koguni 20 versta sealpool Ameerikat. Põhimõtteliselt sama kehtib ka hüperbooli kohta: pole eriti oluline, kas liialdus viiakse välja täpselt Ameerikasse või 20 versta sinnapoole Ameerikat.]

Nii eelmises näites tarkade ja arvamuste kohta kui ka pseudopreferantside puhul tekitatakse hüperbooli tüüpi kujundeid. Столько-näites meenutas hüperbool metonüümiat. Pseudopreferentsides meenutab hüperbool pigem metafoori, kuid need on väga imelikud metafoorid, mida siin näeme. Kaks süntagmat, so. ka kaks sisufragmenti küll kõrvutatakse, kuid formaalselt neid ei sarnastata, vaid suhestatakse teatava "võrratusena". Seejuures kujutab figuratiivne pool endast millegi väga selget või intensiivset kehastust, omamoodi situatiivset "paragoni". Ning mis eriti hull: parem-komponent ise (või mõni ta analoog) näikse siin kuuluvat "groundi" koosseisu.

Üldjuhul ehk polegi sellest midagi, kuid vanasõnad on didaktiline aines, nii et me pidasime mõttekaks siin 'hea/halb' -tasandi omaette modaliteedina välja eristada. Oleks ilmselt mugav võtta troobisemantikat puhtreferentsiaalse probleemina; selle segunemine modaalsemantikaga näib väga tülikas. Tegelikult aga osaleb aksioloogiline komponent aktiivselt ka metafooride referentsiaalses mõtestamises (sealhulgas vanasõnades: meenutame kas või Milneri veereva kivi näidet!). Ja nii vanasõnades kui mujal on metafoorsed komponendid otse reeglina selgeima aksioloogilise märgistusega osa lausest üldse.

Nii et küsimuse võiks püstitada veel otsesemalt.


2.5. KOLMAS KOER: KAS KÕIK SEMANTILISELT EBAHARILIKUD TEKSTID ON METAFOOR JA/VÕI METONÜÜMIA?

Tõesti, kas kõik semantiliselt ebatavalised tekstid peavad tingimata taanduma kas metafooriks või metonüümiaks või siis nende mingiteks liideteks? Ja millises muus mõttes peale "referentsivigade" võiks tekst tunduda ebaharilik, ja kui ebaharilik ta peab olema, et tekiks põhjus kõnelda troobist?

Metonüümilise kõnepruugi põhifunktsioonideks on väidetavasti parem fokuseerimine ja väljenduslik sääst. Või nagu G. Lakoff ("Women, Fire and Dangerous Things") märgib, välja öeldakse see mõiste, mis on "kergem mõista, kergem meenutada, kergem ära tunda või antud eesmärgi suhtes vahetumalt kasulik". See tähendab, et metonüümial peab olema üsna suur analoogia nähtustega, mille nimed on ellips või zeugma: üks kui teine taotlevad liikuda punktiirina mingeid olulisi märksõnu pidi, selmet rääkida sõnaohtralt n-ö. võõrkeeleõpiku lausetega. Kas aga selline lapidaarne "märksõna-stiil" kehastab igal juhul ka metonüümiat, või kustpeale ta enam ei kehasta?

Kujutleme näiteks ilma mingi kontekstita antud lauset Vali nüüd ise — allkiri või Siber.
Kindlasti suudame me eksimatult restaureerida konteksti selle lause ümber (või skeemi, kust ta pärineb). Aktiveerub üpris suur hulk teadmisi. Mingit semantiliste valdkondade teineteisele projitseerimist siin ei näi olevat. Kuid kas see on metonüümia? Mis on siin mille "asemel"?

Me kogesime, et vanasõnades (ja taas tegelikult palju üldisemalt) retoorilised küsimused võivad tähendada (peamiselt eitavat) indikatiivi; indikatiiv võib tähendada imperatiivi (normi, ettekirjutust); iroonia puhul näiline "aksioloogiline jaatus" tähendab "aksioloogilist eitust" jne.

Kas neid nihkeid on samuti võimalik mõista troopidena, nt. metonüümiatena?

Ju on Juri Lotmanil õigus, kui ta ütleb mitmetes oma töödes kunstluule "kõrgmetafooride" kohta, et tõeline metafoor on nimelt see, mis väljaspool antud konteksti näib absurdina. See tähendab: kõrgluules loodavad "distributsioonirikked" neutraliseeritakse vahel väga keerukate mõtteseoste ja kujutelmade kaudu. Paröömika ja fraseoloogia troobid on üldiselt palju lihtsamat laadi. Kuid ka siin (nagu muidugi laiemaltki) on palju juhte, kus näiteks A on nagu B -fraasides või A + verbaalpredikaat -fraasides või Agen. + B -fraasides (st. atributiivühendites) või mingites keerukama struktuuriga väljendites on sisuline sobimatus nii terav, et pole võimalik mingite "tagasiteisenduste" kaudu anda väljendile vahetut referentsiaalset mõtestust. Teisisõnu: tekib absurd. Absurdi-komponent osaleb ka sellistes troopides, nagu paradoks ja oksüümoron. Absurd kui selline on terve omaette kirjandusteoreetiline probleem. Lause või süntagma mõõtmetega absurdi kohta näib igatahes juba üsna mõttetu olevat otsustada, kas ta esindab metafoori või metonüümiat.

2.5.1. Paradoks ja oksüümoron

Paradoks (<kr. paradoxoz = 'ootamatu, veider') on leksikonide järgi ootamatu mõte ~ väide ~ arvamus, mis on vastuolus tavakujutelmade ja terve mõistusega. Väidetavasti on paradoks lähedane kalambuurile ja oksüümoronile.

Valvenäidete hulgas on vanasõnalisi, eriti sageli

Tasa sõidad — kaugele jõuad,

samuti vanasõnaparoodiaid ja aforisme, nagu

Tänasida toimetusi ära viska homse varna — ülehomme on ka päev;

Ära tee teisele, mida soovid endale — teie vaatekohad ei tarvitse ühtida jts.

Tuntud klassikalisi jm. paradokse

  1. Kas Achilles saab kilpkonna kätte?

    — Peaks nagu saama, kuid kui arutleda täpselt: iga kuitahes lühikese ajavahemiku jooksul kilpkonn läheb ikka veidi eest ära kah...

  2. Kui kreetalane ütleb: "Kõik kreetalased on valelikud", siis kas see on õige või vale?

    — Kui eeldada, et kreetalased tõepoolest ainult valetavad (st. ütlus ise oleks tõene), siis ei saaks see ütlus tulla kreetalase suust; ütlus ei saa olla ka väär, sest see tähendaks, et kreetalased tegelikult räägivad õigust, siin aga üks neist ilmselt valetaks. (Vastuoluni on ilmselt võimalik jõuda ka teises plaanis: loogiliselt võttes ei tohiks antud repliik jõuda ei tõtt rääkiva ega valetava kreetalase suhu; teisalt on selge, et nii tõtt rääkiv kui ka valetav kreetalane võis selle repliigi öelda.)

  3. Kas Jumal on kõikvõimas või mitte?

    — Kui ta suudab näiteks luua nii suure kivi, et seda ise tõsta ei jõua, siis ta näib ühest küljest kõikvõimas, sest ta suudab sellise kivi tõepoolest luua, ja teisalt mitte-kõikvõimas, sest leidub kive, mida ta ei jaksa tõsta.

  4. Kas paarisarve on niisama palju kui täisarve või kaks korda vähem?

    — Mingis lõplikus arvude piirkonnas ilmselt kaks korda vähem; teisalt võib nii täis- kui ka paarisarvude rida jätkata lõputult.

Oksüümoron (<kr. oxumwron 'terav-rumal', st. "teravalt rumal, teravmeelne rumalus" vmt.) on leksikonide järgi vastandliku tähendusega sõnade ~ mõistete ~ tähenduselt vastandlike määratluste ühend (mis loob uue tähenduse või kujutluse); mõnede autorite meelest üks liik paradokse.

2.5.2. N. Pavlovitš oksüümoronist

N. Pavlovitš püüab kirjutises "Семантика оксюморона " (kogumikus "Лингвистика и поэтика", Moskva 1979, lk. 238 jj.) anda oksüümoroni määratluse ja luua oksüümoroni semantilist tüpoloogiat.

Oksüümoron on sõnaühend, mis

a) omistab mingile objektile korraga omadused a ja mitte-a;

b) sisaldab atributiivseid, koordinatiivseid ja aktantseid seoseid, nii et sõnadest X ja Y koosnevas oksüümoronis XY (vist?) X ja Y ise peavad olema aktantses seoses ja neil peab olema ka ühiseid aktante (aktandid vene terminoloogias vastavad ligikaudu käänetele nn. süvasüntaksis).

Sõnaühend võib tõlgenduda absurdi või oksüümoronina:

nt. vene ameeriklane võib olla lihtsalt mõttetus, aga ka oksüümoron (kui teda mõista lõikes 'praktiline / ebapraktiline' või 'kaine / illusioonivõimeline').

Tekst ei ole oksüümoron, kui

a) sõnaühendis esinduvate omaduste a ja mitte-a subjekt ei ole üks ja seesama;

b) vasturääkivuses olevate sõnade süntaktiline seos ei ole vahetu või tekst on sententsivormiline.

Oksüümoronis vastuolu tajutakse ja seejärel lahendatakse. Kui vastuolu ei lahendata, on tegu lihtsalt absurdiga. Kui ei tajuta, pole kumbagi. Vastuolus olevad sõnad mõtestatakse ümber nii, et vastuolu kaob; st. nende semantiline määratus või täpsus ei tohi olla liiga suur.

Oksüümoroni semantilisi tüüpe Pavlovitši järgi

[Järgnev on poolvaba interpretatsioon Pavlovitši tüpoloogiale. Pavlovitši originaalis on sümboli-ortograafia veidike problemaatiline. Ta ei määratle täpselt, mitut järku tähenduskomponente tema semantilistes analüüsides kasutatakse ja mida iga terminiga mõeldakse — nt. kas tunnus ja omadus on lihtsalt sünonüümid või tähendavad eri liiki asju. Toodavate näidete juures annab tihtipeale vaielda, millist oksüümoronitüüpi see või teine nimelt esindab.]

Tüüp 1: tõemodaalsus ühendis muudega

Tõemodaalsus 'on / ei ole tegelikult' esineb ühendis muude (nt. episteemiliste või optatiivsete) modaalsustega, nagu 'teab, et...', 'arvab, et...', 'tahab, et...' vm. Näiteks:

tõtt valetama tõlgendusi (A on isik, M mingi tõik või väide):

a) (A ütleb, et M) & (A arvab, et mitte-M) & (tegelikult M), st. A kavatseb valetada, kuid ei tea ise, kuidas asjad on, ja räägib tahtmatult tõtt;

b) (A ütleb, et M) & (A arvab, et M) & (tegelikult mitte-M), st. A ei kavatse valetada, kuid arvab ise valesti ja valetab seega tahtmatult.

Tüüp 2: liigitunnus / sootunnus

Kui sõnas X on sootunnus 'a' ja liigitunnus 'b' ning sõnas Y on sootunnus 'mitte-a' ja liigitunnus 'mitte-b', siis oksüümoronis XY on kas kombinatsioon (a & mitte-b) või (mitte-a & b). Näiteks:

vaikides rääkima ~ rääkides vaikima: sootunnus võiks olla 'infot andma' ja liigitunnused nt. 'verbaalselt', 'intonatsiooniga', 'miimikaga', 'žestidega' vmt. Ühel juhul info edastatakse, kõnelemist ei toimu, teisel juhul vastupidi.

Tüüp 3: ühine sootunnus ja liigitunnused

Selle tüübi juures tundub, et Pavlovitš käsitab sootunnusena lihtsalt sõna terviktähendust või semantiliste tunnuste summat. Asja olemus on selles, et kui sõnal X on liigitunnused (a, b, c, ...) ja sõnal Y vastavalt nende eitused (mitte-a, mitte-b, mitte-c, ...), siis oksüümoronis XY realiseerub kombinatsioon (a & mitte-b & mitte-c ...) või (mitte-a & b & c ...) vm. Näiteks:

üksindus kahekesi võiks tähendada kas 'füüsiline lähedus on, hingelist kontakti ei ole' või 'olen füüsiliselt üksi, kuid mõtlen teisele';

tuntud tundmatu tähendaks siis kas 'näo poolest tuntud, loomult tundmatu' või 'kirjasõber, keda pole kunagi näinud' vmt. (see näide võib vist kontekstist sõltuvalt mõtestuda ka 1. tüübi esindajana, ütleme, 'kellegi arvates tuntud, tegelikult tundmatu').

Tüüp 4: kvantorite "leevendamine"

Absoluutide 'mitte kunagi', 'ei ükski', 'võimatu' jts. bukvaalmõtestused teisendatakse leebemateks: 'harva', 'väga vähesed', 'väga raske' jts. Näiteks:

näha nähtamatut saaks sel viisil tähenduse 'näha seda, mida näha on vähetõenäoline ~ peaaegu võimatu ~ raske' (sedagi näidet on ilmselt võimalik mõtestada ka 1. tüübi esindajana — kui nt. nähakse rohelisi mehikesi vm. olematut).

Tüüp 5: operatsioonid aktantidega

Oksüümoron võidakse teha sõnadest, mis on nii abstraktse tähendusega, et konkreetseist semantilistest tunnustest rääkida ei saa, kuid sõnal on kindel aktantne ("süvasüntaktiline") struktuur. Oksüümoroni mõtestuses osa aktante säilitatakse, osa kustutatakse. Näiteks:

sõna teotsema aktandid on agent, teotsemise objekt, vahend, resultaat jne.; oksüümoron teotseb teotsemata mõtestub siis kas 'teotseja on, protsess toimub, resultaat puudub' või 'resultaat on, kuid pole võimalik öelda, kes teotseb' või 'tegija ja resultaat on, kuid protsess ise puudub' vm.

Oksüümoronil on siis printsiibis mitmeid tõlgendusi, kuid mõned neist on tõenäolisemad või loomulikumad kui teised. Tulem võib sõltuda

a) tunnuse "kaalust" sõna tähenduses:
Pavlovitš ütleb, et vallaline mõtestub eelkõige kui 'ametlikult vallaline' ja surnud mõtestub eelkõige kui 'bioloogiliselt surnud'; mulle ei saa selgeks, mis sellest peaks järgnema nt. oksüümoronide vallaline naisemees või elav laip tõlgendamise mõttes;

b) sellest, kumb sõna on süntaktiliselt juhtiv:
kauge lähedane on eelkõige ikkagi 'lähedane';
lähedane kauge on eelkõige ikkagi 'kauge'.

2.5.3. Kalambuur, paradoks, oksüümoron, absurd vene ütlustes

Juri Levin, füüsik, kes on tuntud ka semiootiku, metafooriuurija ning parömioloogina, on ajakirjas "Знание ― сила" 1982, nr. 10 avaldanud populaarse kirjutise "Фольклор ставит эксперимент".

Lugedes nt. Vladimir Dali kogumikku "Пословицы русского народа", ütleb ta, satume ütlustele, nagu Тише едешь ― дальше будешь , mida kõik hästi teavad ja automaatselt mõistavad, kuid mis kätkevad paradoksi, sest terve mõistus ütleb, et läbitud teepikkus on kiirusega võrdeline. Mõni teine vanasõna tundub juba täieliku absurdina: Быть было ненастью, да дождь помешал.

Kogu folklooris on absurdi palju, lapsena võtame me seda kui midagi endastmõistetavat ja alles täiskasvanuna hakkab see meid hämmastama. Ja taoliste arhailiste aloogiliste vormide etümoloogia ja mütoloogiline taust on folkloristilegi vahel tõeline pähkel.

Inglise absurdikirjandus (Edward Lear, Lewis Caroll) on hästi teada, absurd vene ütlustes pole aga seni pälvinud uurijailt pea mingit tähelepanu, välja arvatud vast Ворота пестрые, собаки новые, окна соломенны, крыша волокном jts.

Levin jagab tunnustust Dalile ka selle eest, et ta lähtus oma kogumiku koostamisel n-ö. teadusliku täiuse põhimõttest ega hakanud sellest näilisi "rumalusi" või "ebasündsusi" välja viskama. [Viimase eest, tõsi küll, hoolitsesid nii tsaari- kui ka nõukogude-aegsed tsensorid. — A.K.]

Деревня переехала поперек мужика

Курочка бычка родила, поросенок яичко снес

На дубу свинья гнездо свила, а овца пришла, яицо снесла

На море овин горит, по нему медведь летит

Посмотрим, сказал слепой, как будет плясать хромой

Безрукий клеть обокрал, голопузому за пазуху наклал, слепой подгядывал, глухой подслушивал, немой караул закричал, безногий в погонь погнал

Что такое? ― С пареной репой проехали, по грошу аршин

— siin on kõik segi, asjade omadused on ära vahetatud, asjadel on omadused, mida neil tegelikkuses pole, kõik võimatu saab võimalikuks.

Levin küsib, miks selliseid asju öeldakse — kas lihtsalt laste ja täiskasvanutegi lõbustamiseks, valetajate pilkmiseks vm.? Igatahes näib selline tegevus toovat inimese meelele rõõmu ja rahuldust. Ja siin nähtub ka keelele omane võime mitte ainult kirjeldada ja esitada reaalsust, vaid täita ka "kaudseid" funktsioone — kirjeldada olematuid ja lausa võimatuidki asju ja seiku.

Seesama mehhanism on aluseks mängudele võimatute situatsioonidega ka rahvalikes ütlustes, mis ironiseerivad nende üle, kes ootavad võimatute asjade juhtumist:

Дожидайся Юрьева дня, когда рак свистнет

Дай молочка! ― Погоди, еще не подоили бычка

Тогда ему жениться, когда быки будут телиться

Teised vanasõnad väidavad külmavereliselt, et ilmas võib juhtuda kõike, ka täiesti uskumatuid asju:

И то бывает, что овца волка съедает

Бывает порою, течет река горою

Всяко бывает: и то бывает, что ничего не бывает

Kui kaasvestleja on kellegi jutu katkestanud ja heidab talle ette luiskamist, võib katkestatu seda pareerida taas mitmesuguste absurdi kätkevate ütlustega:

Не любо ― не слушай, а врать не мешай

Не мешай грибам цвести

Не сгоняй щуку с яиц

Iseäranis rafineeritult esitatakse võimatut vanasõnas laisa kohta:

Хорошо на печи пахать, да заворачивать круто

— siin on tegu õieti kolmekordse absurdiga: tegelikult ju on ahju peal võimatu künda, aga kui see on võimatu, siis liiati võimatu on teha seda "hästi" ja (vao otsas) ringi pöörata lausa mõeldamatu; ahi on siin kujutluspildis ühtaegu justkui nii "hobuse" kui ka "põllu" rollis.

Üks Daniil Harmsi juttudest algab nii: "Oli kord üks punapäine inimene, kel polnud silmi ega kõrvu. Tegelikult polnud tal ka juukseid, nii et punapeaks kutsuti teda tinglikult." Analoogilisi aloogilisi, vasturääkivate omadustega objekte (nt. hobuseid või koeri) võidakse ehitada ka vanasõnades:

Мерин гнед, а шерсти на нем нет

Найди пегого коня, да чтоб был весь одной масти

Ей щенка, вишь, да чтоб не сукин сын

Absurdivallas konstrueeritakse tihti matemaatikas käibivale "tühja hulga" mõistele analoogilisi võimatuid objekte, millega opereeritakse aga nagu reaalsetega: Märtsijänes teeb Alice'ile ettepaneku juua olematut veini, Alice ise mõtiskleb, mis juhtub leegiga siis, kui küünal ei põle, Berthold Brecht tunneb huvi, mis juhtub juustuaukudega siis, kui juust on ära söödud jne. Kuid vene vanasõnade hulgast võib leida veel rafineeritumaidki näiteid:

Кашица постная, да еще и без круп

В Вознесенье, когда будет оно в воскресенье

Не успеет стриженая девка косы заплести

Viimasel on nähtavasti mitu tõlgendusväljundit: see võib olla lihtsalt mitmemõõtmeline, sh. ajamõõdet haarav absurd (olematuid patse pole võimalik põimida ja aega ei peaks selleks kuluma üldse, kuid ometi väidetakse midagi toimuvat veel kiiremini), kuid võib nähtavasti tähendada ka 'mitte kunagi' (vrd. когда рак свистнет) ja ehk ka 'alles pika aja järel'.

Folklooririik võib niisiis olla asustatud olendite ja asjadega, mille omadused on vasturääkivad. Veel samm — ja me asume juba puhaste vastuolude maailmas, kus rikutakse otseselt samasusseadust (A on samane iseendaga) ja vasturääkivusseadust (ei saa olla ühtaegu A ja mitte-A). Keel juskui imestab ise seeüle, et temas leidub sünonüüme, ja mängib nendega, eitades mitmesuguseid endastmõistetavusi:

Не полсорока, а двадцать

Не сжег, а спалил

Не плешь, а лысина

Не голо, а нет ничего

Veelgi reljeefsemalt toimub see mäng "mitte A1, vaid A2" -struktuuriga vanasõnades (A1 ja A2 on sünonüümid):

Не бей по голове, колоти по башке

Не умер бачка (то есть батюшка), а удавила болячка

Teisalt on sünonüümiale rajatud ka tautoloogilisi, A1 = A2 -struktuuriga ütlusi, mis rikuvad juba mitte enam loogikat kui sellist, vaid põhilisi inimsuhtlemisreegleid, nn. "teate informatiivsuse postulaati" (kõigist neist saab moodustada muide ka "mitte A1, vaid A2" -transformi):

Что разутый, что необутый

Что голому, что нагому ― не легче

Что в лоб, что по лобу

Слепой, так и невидущий

Omaette rea moodustavad veel eufemisme parodeerivad sõnamängud, mis vahetavad "ebameeldivaid" või "sündsusetuid" sõnu sobivamate vastu, sisu samaks jättes, ja neile vastav eriliik tautoloogiaid, kus mingi väljendi ja selle samasisulise parafraasi abil luuakse protesteerivaid imestusavaldusi:

Не били, а только колотили

Не украл, только вовсе взял

Не украл, а нашел ― в чужой клети

Украл топор, а говорят, что вор

Ныне люди таковы: унеси что с чужого двора ― вором назовут

Ныне народ хуже прошлогоднего: пришел ввечеру, а вышел поутру ― скажут, что ночевал

Senised sõnamängud olid rajatud põhiliselt sünonüümiale. Kuid leidub ka selliseid, kus kasutatakse puhtloogilisi vahendeid. Need on "kui-siis"-vormilised e. implikatiivsed ütlused, kus implikatsiooni eesliige on väär. Loogikas räägitakse nn. implikatsiooni paradoksist, mis seisneb selles, et väärast väitest järeldub ükskõik mis, ja folkloor on selle enda jaoks üles leidnud kaua enne matemaatilise loogika teket:

Коли найдешь у коровы гриву, так и у кобылы будут рога

Кабы лиса не подоспела, то бы овца волка съела

Зимой съел бы грибок, да снег глубок

Viimane neist sarnaneb pisut "hapude viinamarjade" motiiviga, kuid on sellest loogiliselt peenem: tuleb justkui välja, et probleem on sügavas lumes, mitte aga selles, et talvel seeni üldse ei leidu.

On olemas normaalseid "poleks olnud, aga..." -struktuuriga vanasõnu, nagu Не было бы счастья, да несчастье помогло, aga ka nende eeskujul tehtud paroodiaid, mis seisavad kuskil vasturääkivuse ja tautoloogia piiril:

Было бы ненастье, да дождь помешал

Samuti on tautoloogiale üles ehitatud truisme, kus "tarka nägu" tehes öeldakse asju, mille teema ja reema on sisult teineteise eitused, mis on köidetud sisutuks "oleks.., kui poleks..."-, "kui..., järelikult"- vm. struktuuriks:

Умный был бы человек, кабы не дурак

Коли б жил покойничек, так бы и не помер

Сыта Уля, когда не хочет есть

Peale eufemisme parodeerivate tautoloogiliste tundeavalduste on muusuguseidki imestus- ja kahetsusavalduste, soovide, retooriliste küsimuste vm. vormis rajatisi, mis kõik rikuvad sedasama mainitud "teate informatiivsuse" nõuet:

Недавно ослеп, а ни зги не видит

Недавно помер, а уж не живой

Помоги, боже, кому бог поможет

Почем знать, чего не знаешь

Один у Мирона сын, да и тот Мироныч

Давно ль не виделись? ― Да как расстались

Наша Дунька не брезгунька, жрет и мед

Vanasõnades võidakse parodeerida lihtsalt omavahel haakumatute sisuosadega juttu:

В огороде бузина, а в Киеве дядька

Võidakse parodeerida ka põhjuslikkuse äraspidist mõistmist:

Подковать было козла, чтобы мерин не падал

Paljudes vanasõnades leiab kajastust terve mõistuse norm 'Kui pole paremat, võib läbi ajada ka halvemaga', nt. За неимением гербовой пишут на простой. Sedagi malli annab parodeerida sisupoolte äravahetamise teel:

Нет молока, так сливок дай

Kahe järgmise näite kohta ütleb Levin kommentaariks ainult niipalju, et nood on mõttelt nii selged, et ei vajagi kommentaari:

Чай ты устал, на мне сидя?

Ему натощак ничего в рот не идет

Paroodiad võivad toetuda ka teistele, "normaalsetele" traditsioonilistele ütlustele, nt. kasutades parodeerimistehnikas ära "normaalütluste" tähenduslikku kahesust (nt. pole raha kuhugi panna võib tähendada 'raha nii palju, et pole kuhugi panna' kui ka 'pole kotti, kuhu raha panna, ega raha, mille eest kotti osta'):

Денег куры не клюют ® Денег куры не клюют: денег нет, и кур нет

Денег девать некуда ® Денег девать некуда ― кошеля купить не на что

Jutu lõpetuseks räägib Levin paradoksi ja absurdi rollist folklooris ja kultuuris üldse.

Teaduses ja filosoofias on paradokside teke signaal selle kohta, et kehtiva maailmapildiga on midagi lahti ja see nõuab ümberehitamist. Nt. hüpoteetilise eetri paradoksaalsed omadused viisid Einsteini erirelatiivsusteooria loomisele. Levin ütleb, et paradokse on tuntud juba ammu, ja meenutab tuntud klassikalisi paradokse e. apooriaid (Achillese ja kilpkonna paradoks, noole paradoks, valetavate kreetalaste paradoks jts. — vrd. ka siin ülal). Kui Bertrand Russell avastas selle sajandi alul paradoksi, et kõigi hulkade hulk ei ole iseenda osahulk, suutis ta mitme järgneva kuu jooksul mõelda ainult sellele paradoksile. Paradoks teaduses on mõistuse jaoks ühtaegu häbi ja väljakutse.

Paradokside, vasturääkivuste ja absurdi roll folklooris on veidi teine. Kornei Tšukovski oma kuulsas raamatus "Kahest viieni" kirjutas laste ülimast huvist ja armastusest mõttetuste vastu ja käsitas absurdi kui vaimseks arenguks hädatarvilikku mõttegümnastikat, mõttemängu, äsjaomandatud vägede arendamist. Just reaalsust äraspidi pöörates, temaga mängides veendub laps oma intellektis ja tugevdab oma reaalsusetaju: normihälve on ühtlasi normi enda omamoodi tuvastus.

Aga ka inimese reaalsusetaju üldse on jätkuv analüüsi- ja sünteesiprotsess. Kui inimene arvab end juba piisavalt reaalsust tundvat, tekib tal soov proovida jõudu intellektuaalsete analüüsi- ja sünteesimängudega, ta hakkab tegelikkust meelevaldselt "valesti" ümber korraldama, sellega mängima, konstrueerima olematuid ja võimatuid asju, uurima keele väljendusvõimaluste ääremaid jne.

Neil mängudel on ühtlasi tähtis ja tõsine tunnetuslik funktsioon: absurd ja paradoks teevad katseid tegelikkuse, loogika ja keele vahekordadega ja on seega omalaadi loogika- ja keelekooliks. Neil on kindlasti ka oma "naeruline", karnevallik, parodeeriv aspekt: inimese meel vabaneb siin oma tõsistest igapäevafunktsioonidest ja andub vabale mängule, naerab "terve mõistuse" üle. Ka sel küljel asjast on tegelikult sügav kultuuriline tähtsus. Teaduses on tihti räägitud "hullumeelsete ideede" hädavajalikkusest. See kehtib ka kultuuri kohta laiemalt: "hullumeelsed ideed" aitavad vältida kultuuri stagneerumist, kidumist argisusse ja rutiini.

Ja lõpuks on paradoks ja absurd inimmõistuse enesejaatuse ilminguteks: nad näitavad, et inimene on oma mõistuses sedavõrd kindel, et võib lubada endale mängu mõttetusega, kaosega, destruktiivsete jõududega, näidates oma võimet neid kontrollida ja võita.

Laiekraan | Freimid | Ptk. 1 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Kirjandus