5.1. "ZIPFI NEEDUSE" GEOGRAAFILINE ASPEKT

Kui arhiivis leidub kõige rohkem selliseid mõistatusi, vanasõnu, kõnekäände vm., mida on üles kirjutatud üksainus kord, ja teisalt väga vähe suure tekstihulgaga esindatud giganttüüpe, siis on tõenäoline, et samasugune, nagu on tüübihulga jagunemispilt tekstilise produktiivsuse lõikes, on see ka folkloorsete andmekandjate või nende rühmade lõikes, st. ka geograafilise leviku lõikes. Tähendab, kõige rohkem võiks olla olemas ütlusi vm. asju, mida teab üksainus inimene (ja mis järelikult polegi folkloor), ning peaks olema rohkem neid ütlusi vm. folklooriüksusi, mida teatakse ainult ühesainsas kihelkonnas (või vallas või külas), kui neid, mis on tuntud 2 või enamas kihelkonnas (vallas, külas) ― ning ka need tõigad peaksid kajastuma arhiiviandmestikus. Vähemalt eesti vanasõnade kohta on katseliselt kindlaks tehtud, et see on tõesti ja nimelt nõnda: tüüpide "kihelkondliku esindatuse" jaotuspilt on täiesti analoogiline tüüpide "tekstilise esindatuse" jaotuspildiga (vt. arvandmed järgnevas tabelis ja neile vastav joonis). Ka see korrelatsiooniväli on logaritmitud skaalal lineaarse kujuga, st. laseb end lähteskaalal normeerida joonega, mille valem on

norm (y) = e ^{a ln x + b}, kus a ≈ -1.8 ja b ≈ 8.7.

Eesti vanasõnade levikuulatuse järkude (k_T -järkude) sagedused

kT -järk	kT -järgu sagedus	kT -järk	kT -järgu sagedus	kT -järk	kT -järgu sagedus	kT -järk	kT -järgu sagedus	kT -järk	kT -järgu sagedus
1	7245	21	28	41	8	61	3	81	1
2	1547	22	16	42	6	62	7	82	0
3	718	23	23	43	6	63	2	83	1
4	491	24	29	44	11	64	4	84	0
5	256	25	19	45	8	65	2	85	2
6	227	26	17	46	10	66	4	86	1
7	156	27	19	47	9	67	4	87	1
8	137	28	19	48	6	68	3	88	0
9	122	29	12	49	5	69	4	89	0
10	100	30	12	50	6	70	3	90	1
11	80	31	13	51	7	71	7	91	0
12	69	32	15	52	13	72	6	92	0
13	55	33	8	53	3	73	5	93	1
14	47	34	9	54	6	74	1	94	0
15	59	35	12	55	9	75	0	95	0
16	40	36	10	56	6	76	3	96	0
17	38	37	7	57	4	77	2	97	0
18	27	38	4	58	3	78	1	98	0
19	25	39	10	59	4	79	0	99	0
20	36	40	15	60	6	80	5	100	0

Eesti vanasõnade levikuulatuse järkude histogramm

Antud seaduspära peab vist paika mitte pelgalt iga üksiku rahva folklooris eraldi, vaid palju üldisemalt. Võib kõnelda näiteks "Koskenjaakko-Kuusi efektist". Püüdes hinnata A. A. Koskenjaakko uurimuste põhjal vanasõnalaenude osakaalu soome folklooris, on Matti Kuusi oma juba mainitud raamatus "Sananlaskut ja puheenparret" (lk. 55) teinud järgmise tähelepaneku: "Yleisimmät suomalaiset sananparret ovat suurelta osalta yleiseurooppalaisia sananparsia. Ei käy kiistäminen, että niiden joukossa yleensä ovat kansanomaisen aforistiikan jaloimmat, himmenemättömät helmet."

See tähelepanek jt. analoogilised lubaksid püstitada umbes sellised üldistatumas vormis hüpoteesid:

1. Zipfilik jagunemislaad ― sh. geograafilise leviku lõikes ― on iseloomulik mitte ainult iga üksiku rahva vanasõna- (või üldse folkloori)fondile omaette, vaid paröömilisele (või ka folkloorsele) "maailmafondile" tervikuna, ükskõik, mis täpsusastmel me tüpoloogilisi paralleele ka ei registreeriks.

2. Positiivne korrelatsioon folkloorse produktiivsuse "variandilise" ja geograafilise aspekti vahel kehtib samuti rahvusvaheliselt.

Minu teada pole keegi selliseid hüpoteese püstitanud, kuid läänemeresoome vanasõnade võrdlevas väljaandes "Proverbia septentrionalia" (PS) sisalduv info annaks oivalisi argumente nende kinnituseks. Olgu näiteks toodud kaks konkreetset teesi koos neid tõendavate arvandmetega.

● Mida enamal arvul läänemere soome rahvastel mingi ütlus on tuntud, seda kõrgem on ta keskmine produktiivsus eesti (vm. üksiku rahva) traditsioonis.

A	B	[A-veeru arvud osutavad, kuimitmel läänemeresoome rahval tuntud vanasõnade rühmaga on tegu; B-veerus on näidatud vastavasse rühma kuuluva eesti vanasõna keskmine produktiivsus (teda esindavate ehtsate arhiivitekstide keskmine hulk)]
6	130
5	71
4	58
3	52

● Mida suurem arv läänemeresoome rahvaid ütlust tunneb, seda suurem on ka mitte-läänemeresoome naabrite keskmine arv, kes seda ütlust samuti tunnevad.

A	B=4	B=3	B=2	B=1	B=0	Σ(A)	*B(A)	[A märgib endiselt vanasõna tundvate läänemeresoome rahvaste arvu, B ― sedasama vanasõna tundvate mitte-läänemeresoome naaberrahvaste arvu. Arvud tabeli lahtrites näitavad A- ja B-väärtuste igale kombinatsioonile vastavate vanasõnatüüpide hulka PS-is, Σ(A) ja Σ(B) ― summaarseid tüübihulki vastavais lõigetes. Veerus *B(A) on toodud igale A-järgule vastav (kaalutud) B-keskmine]
6	39	8	4	1	-	52	3.63
5	56	23	27	11	7	124	2.89
4	61	35	39	31	21	187	2.45
3	37	37	43	57	83	257	1.56
Σ(B)	193	103	113	100	111	620

Edasi vaatleme folkloori geograafilise leviku probleeme eesti vanasõnade näitel. Vanasõnad pole meil polügoniks valitud seetõttu, et nad oleksid printsiibis parim aine levikuprobleemide valgustamiseks. Vastupidi, kui meid huvitab näiteks mingite eriti vanade ainekihtide, etniliste alade vms. tuvastamine, oleks kindlasti mõistlikum võtta uurimise alla regilaulud või mõistatused. Vanasõnad on näiteks võetud lihtsalt seetõttu, et paljudel pooljuhuslikel asjaoludel on vanasõnast saanud seni ainuke žanr eesti folklooris, mille arhiiviainestik on tehniliselt sellises korras, et statistilisi arvutusi on üldse võimalik teha ning neid on mõnel määral ka püütud teha.

Oletagem näiteks, et me tahaksime eesti vanasõnade levikuandmestiku põhjal uurida Eesti kihelkondade vahelise folkloorse seose tihedust, luua Eesti "vanasõnarajoonide" tüpoloogia vmt. Kas selleks on vaja tingimata teha arvutusi? Murdealade, folkloorialade või etnograafiliste rajoonide piire on määratletud juba sadakond aastat eksperthinnangute põhjal. Võetakse teatav hulk n-ö. olulisi tunnuseid (nagu 3. välte vokaalide kõrgenemine või mitmuse nominatiivi lõpp, või adra- või saunatüübid, või kevadised kiikumistähtajad vm.), leitakse nende levikupildid ja kohad, kust samajooned e. isoliinid kõige sagedamini läbi jooksevad, ning nimetatakse isoliinidega eristatud alad murdealadeks, folkloorialadeks või etnograafilisteks rajoonideks. Seda metoodikat võib vaidlustada: otsused võivad olla meelevaldsed, sest nende aluseks on ainult osa olemasolevast infost, ning pole alati selge, millised tunnused just on tähtsad, võivad tekkida konkureerivad alternatiivid jne. Kujutlegem, et tahaksime olla objektiivsemad ja oma rajoonipiirid toorinfo põhjal välja arvutada.

Me uurimisainel lasub teadaolevalt "Zipfi needus": eesti vanasõnad jagunevad ka geograafilises plaanis nii, et 12 780-st autentseks arvatud vanasõnatüübist on u. 8000 (ligi 63%) selliseid, mille üleskirjutused pärinevad teadmata kust või pelgalt ühestainsast kihelkonnast ega võimalda seega levikusuhete jälgimist.

Meil pole ette antud, kui palju rajoone meie tüpoloogias peaks tekkima, kui suured nad peaksid olema, kui erineva suurusega nad tohiksid olla jne.

Meil tuleks ühitada oma statistikas drastiliselt erinevate sagedusvõimsusega üksused.

5.2. KIHELKONDADE SAGEDUSVÕIMSUSED

Folkloristide käsutuses on paraku liiga vähe korrastatud teavet, et öelda midagi julgemalt üldistavat "folkloori statistikas" kehtivate seaduspärasuste kohta, sh. žanrifondi jagunemise kohta kahes fundamentaalses plaanis:

1) tüpoloogiliste üksuste ("folklooriteoste") sagedusjaotus neid kätkevate "andmekandjate" (inimeste, mingi kihelkonna ainet talletanud saatjaskondade vm.) lõikes;

2) andmekandjate sagedusjaotus neis sisalduvate tüpoloogiliste üksuste (või üldse folkloorihulkade) lõikes.

Söandasin ülal väita, et mulle teadaolevad andmestikud ja vaatlused, samuti keelestatistilised jm. paralleelid viitavad sellele, et esimeses plaanis võiks üldine olla zipfilik jaotustüüp, mida juba tutvustasime. Andmekandjad näivad jagunevat neis sisalduvate folkloorihulkade (sh. tüübihulkade) poolest teistviisi (vt. järgnev tabel ja sellele vastav joonis): kuna produktiivsusskaala vabadusastmete arv on mitte sadakond nagu tüüpide jagunemisel kihelkondade vahel, vaid u. 1300, siis on t_K -skaala jagatud 100 tüübi suurusteks intervallideks; lainelise käiguga histogramm meenutab mitme normaaljaotuse ühendit.

Jaotuspiltide erinevused neis lõigetes (k_T ja t_K) ei hakka iseendast tervele mõistusele vastu. On täiesti loomulik kujutleda, et ka elusas folklooris toimub traditsiooni ja improvisatsiooni piiril tunglemine ning seetõttu enamik ütlusi, mõistatusi vm., mis satuvad arhiivi, on tõesti piiratud levikuga. On aga täiesti loomuvastane kujutleda, et mõnes kihelkonnas vm. vähegi suuremas piirkonnas saaksid olla absoluutses ülekaalus inimesed, kes on nii rumalad, et teavad ainult 1–2 ütlust, mõistatust, anekdooti vm.

Eesti kihelkondade jagunemine neist noteeritud "geograafiliselt suhtlevate" vanasõnatüüpide arvu (t_K) järgi

tK -intervall	Intervalli sagedus	tK -intervall	Intervalli sagedus	tK -intervall	Intervalli sagedus
1–100	6	1–600	7	1001–1100	3
101–200	19	601–700	9	1101–1200	0
201–300	19	701–800	9	1201–1300	2
301–400	22	801–900	4	üle 1300	0
401–500	7	901–1000	3

Eesti kihelkondade histogramm neist noteeritud "geograafiliselt suhtlevate" vanasõnatüüpide arvu järgi

Kuid aine jagunemine on ka kihelkondade lõikes äärmiselt ebaühtlane. Toome järgmises tabelis arvandmeid viimase histogrammi aluseks olnud variatsioonirea mõlemast otsast (Jaan Sandra kogutud aines pärineb Setust või Vastseliinast).

Väikese ja suure vanasõnamaterjaliga esindatud geograafilisi üksusi Eestis

Kihelkond	Tüüpe	Kihelkond	Tüüpe
Vormsi	7	Halliste	819
Lihula	9	Otepää	845
Kirbla	10	Helme	861
Varbla	31	Setu	906
Hageri	40	Saarde	912
Jaani	49	Tarvastu	980
Noarootsi	52	[J. Sandra]	1004
Karuse	63	Rõuge	1007
Anseküla	68	Viljandi	1158
Järva-Madise	76	Kuusalu	1191

Kõrvalepõikena võiks meid huvitada küsimus, kas folkloorsest ainest rikkad ja vaesed alad paiknevad kaardil juhuslikult või on siin märgata üldtendentse. Seni ainus arvestatav kihelkondlik koondstatistika eesti rahvaluulekogude kohta koos mitmete žanride kogumistiheduse kaartidega on toodud Richard Viidebaumi ja Oskar Looritsa kirjutises "Eesti rahvaluulekogude statistiline ülevaade" koguteoses "Vanavara vallast" (Tartu, 1932, lk. 195–219). Sedalaadi kartogrammide juures tuleb muidugi silmas pidada, et iga kihelkonna arvkarakteristikus on tegelikult pealestikku kaks faktorit: sealse folkloorikogumise intensiivsus ja folkloorse traditsiooni enda intensiivsus, ning esimene sõltus küllap suuresti teisest. Nõnda peaksid neilt kaartidelt ühtlasi läbi paistma ka Eesti tähtsamad folkloorialad (rahvalaulude kaardi kohta ütlevad autorid seda otsesõnu ise).

Paljugi sellest andmestikust ei pea praeguseks enam paika, sest kogud on vahepealse 60 aastaga määratult kasvanud, on muutunud folkloor ise ja ka kogujate huvisuunad, on selgunud ebaautentsete tekstide masendavalt suur osakaal lühivormifondis jne. Enamik vahepealseist muutustest pole, tõsi küll, kehastunud analoogilisteks kauniteks tabeliteks ja kaartideks (saame ainult regilaulude ja vanasõnade kohta tuua kõrvutused, mis peegeldavad asjade seisu vast 30 aastat hiljem [mida tumedamaks on varjutatud see või teine kihelkond, seda rohkem on sealt üleskirjutusi].

Üleskirjutatud regilauluvariantide hulk kihelkonniti

Üleskirjutatud vanasõnavariantide hulk kihelkonniti

Kui eri žanride kogumiskaarte (ja vanemaid uuematega) võrrelda, näeme, et üldpilt ("mustade plekkide" paiknemine) on püsivalt selgeilmeline, ja nimelt järgmine.

1. Eesti suurimad laulualad on:

1) Viru-, Harju- ja Järvamaa puuteala ümbruse kihelkonnad (eriti Kuusalu ja Haljala);
2) Mulgi (incl. Viljandi ja Kolga-Jaani kihelkonnad);
3) Setu.

2. Eesti tähtsamad folkloorialad üldisemas plaanis on:

1) Lõuna-Eesti üldse, eriti Mulgi ja Kagu-Eesti;
2) Ranna-Eesti, eriti kirdepoolne põhjarannik.

5.3. EMPIIRILISED LEVIKUPILDID

Meil tuleks oma statistikas järelikult leida moodused, et teha võimalikult objektiivselt võrreldavaks:

1) alad, kust ainest on üles kirjutatud palju, ja need, kust seda on üles kirjutatud vähe (kui ainest on väga vähe, nagu Vormsist, Lihulast või Kirblast, on asjaomase kihelkonna lülitamine statistikasse muidugi lootusetu);

2) vanasõnad, mida on üles kirjutatud vaid vähestest kihelkondadest, kui ka need, mis on tuntud üle maa (kui vaatlused toimuvad tüübitasandil, on ilmselt mõttekas kõrvale jätta "geograafiliselt mittesuhtlevad" tüübid; vormi- vm. tunnuste korral, mida esindavad nimelt üksiktekstid, oleks ilmselt mõttekas kogu aines arvesse võtta).

On kõigepealt ootuspärane (ja nii juhtub ka tegelikult), et me hakkame empiirikast saama kaht liiki eraldusjooni (isoliine):

1) "suurte", paljudest kihelkondadest noteeritud tüüpide korral "kõikjal on, kuid siin niiviisi, seal teistviisi"-tüüpi isoliine;

2) "väikeste", st. vähestest kihelkondadest noteeritud tüüpide korral "siin on, seal ei ole"-tüüpi isoliine.

5.3.1. Lokaalredaktsioonid

Esimest tüüpi isoliinid eraldavad printsiibis neid modifikatsioone, mida folkloristikas nimetatakse lokaalredaktsioonideks. Lokaalredaktsioonid on tavaliselt mitme (kompositsioonilist, leksikaalset, süntaktilist, eufoonilist vm. järku) tunnuse omamoodi sündroomid; need tunnused ühekaupa võivad hajuda mitmes erinevas suunas. Lokaalredaktsioonidest võib palju abi olla tüüpide geneesisuhete jm. diakrooniliste seikade uurimisel.

Vt. lühikäsitlust ning konkreetseid näiteid eesti vanasõnade (ja mõistatuste) lokaalredaktsioonidest. [Raamatu paberversioonis on näidetena toodud EV 2399 , EV 6297/6296 ja EV 2936 ]

5.3.2. Piiratud levikuga vanasõnad

Kitsama ulatusega "siin on, seal ei ole"-tüüpi levikupildid võivad uurijale samuti ahvatlusi valmistada. Võib näiteks tekkida soov luua nende levikupiltide tüpoloogiat ja püüda interpreteerida ajas kulgevaid protsesse, mille jälgedeks levikupildid on, katsuda luua nende protsesside matemaatilisi mudeleid jne.

Vaata näiteid sedalaadi levikupiltides ilmnevaist kauneist "elementaarkonfiguratsioonidest" Mart Remmeli töös "Large data bases in quantitative history" (Tallinn, 1979); Remmeli figuurid on saadud ajaloo-alase info põhjal.

Kui aga keegi hakkaks lootma, et eesti vanasõnade "väikestes" levikupiltides võiksid samuti domineerida taolised ilusad kompaktsed ja hästitõlgenduvad figuurid, siis ta eksiks suuresti (võib-olla on ilusad pildid mistahes empiirikas üldse pigem erand kui reegel).

Vaata piiratud levikuga vanasõnade vaatlust.

Ka ulatuslikumate 'on / ei ole'-levikupiltide, nagu ka lokaalredaktsioonide kontuurid on pahatihti hägused ja pildid ise katkendlikud ning levikukollete keskmed võivad paikneda suvalistes kohtades. Seetõttu on neid pilte nende toorkujul ja empiirilisel viisil raske võrrelda ja liigitada.

Vaata Lahemaa vanasõnade tüüpilisemaid levikupilte.

Vaata võru-setu vanasõnade tüüpilisemaid levikupilte.

5.4. SEOSEKOEFITSIENDID JA "VANASÕNARAJOONID"

5.4.1. Kihelkondade vahelise seosetiheduse hindamine.
Materjali stereotüüpsus ja unikaalsus

Nii ei jää ilmselt muud võimalust eesti "vanasõnarajoonide" korrektsemaks selgitamiseks kui püüda kogu empiiriliste levikupiltide virr-varr ohjeldada ühtsesse statistikasse sel teel, et arvutame seosetihedushinnangud nt. iga kihelkonnapaari (vm. ulatusega alade) vahel ja leiame rajad, kus seos on kõige nõrgem ― need oleksid siis otsitavate rajoonide piirid.

Summa summarum võib etno-, lingvo- vm. inimgeograafias kasutada kogu seda metoodilist arsenali, mis geograafilises või üldstatistikas on välja töötatud. (Esmase sissevaate saamiseks etnograafilise ja folkloorse ainese kvantitatiivse uurimise probleemidesse võib soovitada Matti Sarmela raamatut "Perinneaineiston kvantitatiivisesta tutkimuksesta" (Helsinki, 1970). Siin on toodud ka mitmeid tavalisemaid valemeid seosetiheduskoefitsientide arvutamiseks, mida võib kasutada ja on kasutatud etnogeograafilises statistikas.)

Kihelkondade (vm. geograafiliste üksuste või mistahes statistiliste arvestusüksuste) seosetiheduse hinnang baseerub protseduuril, kus mingite parameetrite alusel võrreldakse asjaomaste kihelkondade vm. alade folkloorse ühisosa võimsust nende kihelkondade vm. alade summaarse(te) folkloorse(te) võimsus(t)ega.

Selle protseduuri elementaarseimaks vormiks on suhteliste sageduste arvutamine, mille abil on võimalik "toorsagedusi" objektiivsemalt hinnata. Lihtsameelselt öeldes: kui objektil X on ligikaudu võrdse suurusega ühisosad objektidega A, B ja C, kuid A tervikvõimsus on suur, B tervikvõimsus keskmine ja C oma väike, siis X-i "sarnasus" või seosetihedus A-ga on suhteliselt väike, B-ga keskmine ja C-ga suhteliselt suur.

Vaata näidet absoluut- ja suhteliste sageduste põhjal koostatud kartogrammide erinevuse kohta.

Näib, et tüübihulk üldse ei ole parim parameeter geograafiliste arvestusüksuste ja nende ühisosade võimsuse mõõtmiseks. Ainel on ka teine karakteristik ― nimetame seda stereotüüpsuseks/ unikaalsuseks.

● Selgitame asja olemust lihtsa näitega.

Oletagem, et mingi kihelkonna, ütleme, Rõuge üleskirjutustes on esindatud ainult 5 eri vanasõna (st. tüüpi). Igaüht neist 5-st on peale Rõuge üles kirjutatud veel täpselt 4-st mingist muust (siis kokku 5-st) kihelkonnast. Rõuge materjali võimsusmõõduks tüübihulga lool oleks seega 5 ja stereotüüpsusmõõduks 5 × 5 = 25.

Kujutleme, edasi, et kuskilt teisest kihelkonnast, ütleme, Peetrist, on samuti üleskirjutusi ainult 5-st tüübist. Kuid seekord on igaüks neist 5-st tuntud väga laialt: peale Peetri veel täpselt 49-s mingis muus (st. kokku 50-s) kihelkonnas. Peetri võimsusmõõduks tüübihulga lool on niisiis samuti 5, kuid Peetri materjali stereotüüpsus on 5 × 50 = 250, seega 10 korda suurem kui Rõuge omal.

Nüüd kujutlegem, et mingi kolmanda kihelkonna, ütleme, Otepää materjalis (millest me midagi lähemat ei tea ega peagi teadma) on niihästi Rõuge kui Peetri omaga 3 ühist tüüpi. Lihtsates suhtarvudes summaarsete tüübihulkade järgi oleks seosetihedushinnang siis mõlemal juhul 60% (3/5). Kuid terve mõistus ütleb, et see hinnang pole objektiivne: tegelikult on Otepää ja Rõuge suhe palju tihedam kui Otepää ja Peetri suhe, sest 3 tüübi suurune ühisosa Rõugega on saadud võrratult unikaalsemast ainesest ja peaks "maksma" palju rohkem, kuna suhtlemine on toimunud palju vaesemais oludes.

Toodud näidetes olid absoluutarvud valitud meelega absurdsed. Naturaalses aines midagi nii drastilist ei toimu ja üldiselt on muidugi nii, et mida rohkem on teatud ainevalimis tüüpe (olgu selleks valimiks ka mingist kihelkonnast noteeritud tüüpide koguhulk), seda rohkem on selle tüübihulga taga ka "kohtumisi" geograafiliste üksuste vahel, ja sama kehtib ühisosade kohta. Kuid statistika orienteerimine stereotüüpsusnäitudele ei saa toimuda ka eriti triviaalselt, sest "Zipfi needuse" tõttu ei ole kihelkonnast üleskirjutatud tüübihulkade ja neile vastavate stereotüüpsuskarakteristikute vahekord lineaarne. Väiksem tüübivalim koosneb paratamatult suhteliselt stereotüüpsemast ainest ja suurem tüübivalim suhteliselt unikaalsemast.

Kui üldkogumiks, millest valim pärineb, on mingite tüüpide (nt. eesti vanasõnatüüpide) nimistu, tekib kõnealune efekt seetõttu, et produktiivseid tüüpe on üldkogumis endas vähe ja valimi suurendamine saab toimuda ainult ebaproduktiivsema (st. unikaalsema) aine arvel. Loomulikul viisil saadud tüübihulkade (ütleme, mingeist kihelkondadest kirjapandud vanasõnatüüpide nimistute) korral tekib see efekt seetõttu, et iga taoline tüübihulk esindub vahetult mingis tekstihulgas (nt. teatud kihelkonnast pärinevate arhiivitekstide hulgas) ning selle tekstihulga taga on omakorda pinnalisemate või põhjalikumate meenutamisprotseduuride summa. (Kui kihelkondadest A ja B on mõlemast kirja pandud nt. 1000 vanasõnateksti, kuid A-kihelkonnas on tegutsenud 12 pinnapealsemat saatjat ja B-kihelkonnas 4 põhjalikumat, siis A-kihelkonna materjal peaks jagunema tunduvalt vähemaks arvuks tüüpideks kui B-kihelkonna oma.)

Järgnev joonis näitab mittelineaarset korrelatsioonivälja kõigi Eesti kihelkondade vanasõnaaine suuruse ("geograafiliselt suhtlevate", st. vähemalt 2-st eri kihelkonnast üleskirjutatud tüüpide arvu) ja stereotüüpsuse (st. ses aines toimuvate tüübi ja kihelkonna "kohtumiste" summaarse hulga) vahel. Nagu statistikas üldiselt, nii ka siin on vahekordade mittelineaarsus mitmes mõttes tülikas, alates sellest, kui me tahaksime objektiivselt normeerida ja võrrelda väikeste ja suurte tüübihulkadega esindatud kihelkondade summaarseid stereotüüpsusnäite, ning lõpetades ühisosi puudutavate arvutuste ja hinnangutega. Küsimus pole isegi mitte piisavalt täpse lähendfunktsiooni leidmises, vaid sellise lähendfunktsiooni leidmises, millel oleks seesmine loogika.

Tüübihulga suuruse ja aine stereotüüpsuse seos eesti vanasõnades

Toodud joonisel näidatud trendijoon järgib näiteks funktsiooni, mis annab päris hea lähendi, kuigi lähtub pelgalt järgmisest metafoorsest mõtisklusest.

Meie lähteandmestik on kujutletav tabelina, mille read märgivad nt. geograafilisi K-üksusi (kihelkondi), veerud tüpoloogilisi T-üksusi (vanasõnatüüpe) ja ristid tabeli lahtrites kihelkondade ja vanasõnade "kohtumisi" (fragment sellest nähtub järgnevas tabelis):

Geograafiliste ja tüpoloogiliste üksuste "kohtumised"

	T1	T2	T3	T4	T5	T6	T7	T8	T9	- - -	T4777
K1	+	+	+	+	-	-	-	+	+	- - -	+
K2	+	+	+	+	-	+	-	+	+	- - -	+
K3	+	-	-	+	+	+	+	-	+	- - -	-
K4	-	+	+	-	+	+	+	-	+	- - -	+
- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -	- - -
K110	+	-	-	+	-	+	-	-	+	- - -

Kui seda tabelit tõlgendada ruumina ja tabelis asuvaid riste ainena, siis protseduuri, millega eraldatakse see osa tüüpe, mis esineb mingis i-ndas kihelkonnas, neist, mida seal ei esine, võib mõista omamoodi filtreerimisena isepärase klappidega kolvi abil: i-nda kihelkonna klapp on parajasti suletud, ülejäänud avatud. Niisuguse filtreerimisega tekitatakse ühel pool kolbi tihendus ja teisel pool hõrendus, ning võiks oletada, et nende suhe jääb iga i korral ligikaudu samaks. Mõeldavad lähtesuurused selle oletuse formaliseerimiseks võiksid olla siis:

ΣT	―	tüüpide üldsumma kogumis e. "silindri" pikkus, mida mööda liigub "kolb" (= 4777);
ΣK	―	kihelkondade üldarv e. "silindri" teine mõõde (= 110);
ΣR	―	ristide, s.o. tüüpide ja kihelkondade "kohtumiste" kogusumma tabelis e. "aine" hulk (= 41754);
	―	kihelkonnast Ki noteeritud tüüpide arv e. selle "silindriosa" pikkus, milles toimub "tihendus";
	―	kihelkonna Ki materjali stereotüüpsuskarakteristik e. "aine" hulk selles "silindriosas", kus toimub "tihendus".
K on meie probleemi puhul ilmselt konstantne, st. liiane.

Oletuse, mida tahame kontrollida, võiks siis formuleerida järgmiselt (mugavuse mõttes on parem, kui see oletatava lineaarse käitumisega suurus poleks kaduvväike kümnendmurd):

Nagu näeme alljärgnevalt jooniselt, peab meie oletus s_K-karakteristiku lineaarsuse suhtes paika, oletus konstantsuse suhtes ei pea. Ka on selgesti näha, et t_K väiksemate väärtuste juures on s_K-välja hajuvus suurem, suuremate juures väiksem. Siinkohal pole tarvidust lähemalt kirjeldada normeerimisprotseduure, mille abil selle välja näidud objektiivsemalt võrreldavaiks teisendati. Olgu öeldud, et neis protseduurides kasutati põhiliselt lineaarse regressioonianalüüsi elemente.

Lineaarne stereotüüpsuskarakteristik s_K (norm (y) = -0.001 x + 4.67)

Kõigi nende jm. detailide kohta võib lähemalt lugeda kirjutisest "Some aspects of proverb distribution" KKI arvutuslingvistika sektori juures 18.–19. detsembril 1979. a. toimunud sümpoosiumi "Mathematical processing of cartographic data" materjalides (Tallinn, 1979, lk. 28 jj.) ning preprindist KKI-16 "Towards the typology of Estonian folklore regions" (Tallinn, 1980).

Vt. tabelit ülal kirjeldatud stereotüüpsusarvutuste lähte- ja tulemandmetega kõigi Eesti kihelkondade kohta.

Kartograafilised projektsioonid viidatud tabeli veergudest 6 ja 8 on näha järgnevail kaartidel: esimene näitab põikeid stereotüüpsusnormist esmastes Δ_0K-näitudes ja teine kahe silumisringi järel tekkinud Δ_2K-näitude pilti. Kasutatakse füüsilistel kaartidel pruugitavat tähistusviisi: unikaalseima ainega alad on kujutatud "kõrgustikena", stereotüüpseima ainega alad "sügavikena" jne.

Eesti kihelkondade vanasõnamaterjali stereotüüpsuskarakteristikud
(toornäidud)

Eesti kihelkondade vanasõnamaterjali stereotüüpsuskarakteristikud
(2. silumisringi tulem)

Kaart näitab selgesti üldtendentse, mis vist üsna universaalselt iseloomustavad mistahes keelelist, folkloorset või etnograafilist ainest, sh. eesti oma:

1) perifeeriais on materjal unikaalsem, sisemaal stereotüüpsem, Eesti geograafilise keskme ümbruses kõige stereotüüpsem;

2) lõunaeesti (ja eriti kagueesti) materjal on läbilõhki unikaalsem kui põhjaeesti oma.

Teisiti öeldes, lõunaeesti ja (teiste) perifeersete alade ainel on selge spetsiifika, põhjaeesti (eriti Kesk-Eesti) ainel spetsiifikat pole: on palju ütlusi, mis on tuntud ainult Lõuna-Eestis, ja väga vähe selliseid, mis on tuntud ainult Kesk-Eestis (sisuliselt needsamad efektid tulid ilmsiks ka 2–4 kihelkonnast noteeritud väikevanasõnade levikuhajumites, mida eespool vaatlesime ).

Selgus, et kihelkondade ühisosade, seega kihelkondade vahelise seosetiheduse hinnangud on samuti võimalik ümber baseerida ühisosade suuruselt hälvete suurusele streotüüpsusnormide suhtes: normist suurem stereotüüpsus tähendab normist lõdvemat, normist väiksem stereotüüpsus tihedamat seost. Sama ülaltoodud valemi järgi õnnestus ka kõigi kihelkonnapaaride ühisosade stereotüüpsuskarakteristikud teisendada lineaarse käitumisega koefitsientideks. (Ühisosakoefitsientide väli tervikuna meenutas oma kontuurilt küll trampliini, kuid iga kihelkonna koefitsiendiväli, mis iseloomustas ta ühisosi kõigi ülejäänud kihelkondadega, säilitas eraldi võetuna lineaarse kuju ja oli siis ka normeeritav lineaarse trendijoonega ning "trampliini"-efekt tekkis seetõttu, et vähesema materjaliga esindatud kihelkondade trendid olid y-telje suhtes teravama nurga all, suurema materjaliga kihelkondade trendid lamedama nurga all, umbes nagu hästituntud sadul- jmt. kõverpindade kujutistes.)

Vaata näiteks kartogramme mõnede kihelkondade suhtlemistiheduse kohta ülejäänutega.

5.4.2. Eesti "vanasõnarajoonid"

Sama andmestiku ja ligikaudu sama metoodika alusel leiti Eesti kihelkonnapaaride jaoks ka kahepoolsed hinnangud ja nende põhjal määrati Eesti "vanasõnarajoonide" piirid. Konkreetne protseduur oli selline, et kahepoolsed seosetiheduskoefitsiendid järjestati ning kõige tihedamaist seostest alates hakati maad täitma kihelkondi ühendavate graafidega ja jätkati seni, kuni iga kihelkond oli angažeeritud mõnesse graafi. "Veelahkmeid" graafide vahel käsitati siis 1. astme rajoonide piiridena (vt. järgnev kaart).

1. astme vanasõnarajoonid Eestis

Selles vaatluses arvestati ainult naaberkihelkondade vaheliste seoste tugevusi, kuid põhimõtteliselt saaks ja tulekski arvesse võtta ka mittekülgnevate kihelkondade vahekorrad. Edasi võrreldi 1. astme rajoonide materjale omavahel umbes sama metoodika järgi ja saadi suuremad, 2. astme rajoonid jne., kuni maa oli poolitatud üheainsa "4. astme joonega".

3. astmel tekkisid rajoonid (vt. järgnev kaart), mida võiks määratleda umbes järgmiselt:

1) Põhja-Eesti ilma lääneosa ja saarteta;
2) Lääne-Eesti "laias mõttes", sh. põhiosa Mulgist;
3) saared koos Ridala ja Noarootsi kihelkondadega;
4) Kagu-Eesti "laias mõttes" (TaL + Võ + Se) koos Helme kihelkonnaga.

3. astme vanasõnarajoonid Eestis

Kui võrrelda neid vanasõnarajoone Eesti etnograafiliste ja folkloorsete põhirajoonidega Oskar Looritsal (järgnev kaart on võrdlemisi täpne imitatsioon raamatus "Grundzüge des estnischen Volksglaubens" I (Lund, 1949, lk. 5) leiduvast originaalist), näeme rajoonide üldkontuurides üsna suuri kokkulangevusi.

Eesti etnograafilised ja folkloorirajoonid Oskar Looritsa järgi Originaalkaardile lisatud tähiste seletus: I. Põhja-Eesti (a: Kodavere-Alutaguse allala mõnede vadjapäraste joontega; b: rannikuala rohkete soomepäraste joontega); II. Lääne-Eesti (a: Hiiumaa; b: Sise-Pärnumaa ehk Junnimaa); III. Saaremaa; IV. Lõuna-Eesti (a: Setumaa; b: Mulgimaa).

Hiljem on Sirje Murumets-Ainsaar umbes samasugust metoodikat katsetanud Eesti rajoneerimiseks murdesõnavara põhjal ning detailsemalt jälginud Saaremaa kihelkondade suhteid (vt. nt. kirjutises "On measuring interregional linguistic communication" Keele ja Kirjanduse Instituudi poolt Tallinnas 23.–25. aprillil 1981. a. korraldatud sümpoosiumi "Processing of dialectological data" materjalides (Tallinn, 1981, lk. 43–80). Ka Murumetsa vaatluste põhjal võib öelda, et stereotüüpsusnäitudele orienteeritud arvutusviis toimib üsna rahuldavalt.

5.5. GEOGRAAFILISE VAATLUSE ÜLDISEMAID ASPEKTE

5.5.1. Mitte ainult tüpoloogia

Püüame oma vaatevälja laiendada.

Kartograafilised vm. folkloori geograafilist levikut puudutavad uurimused ei pea asja vaatlema nimelt tüüpide ja tüübihulkade lõikes. Folklooritekstidel, sh. lühivormitekstidel on peale selle, et nad kuuluvad mingeisse tüpoloogilistesse üksustesse, veel hulk teisi (sisu-, vormi- jm.) tunnuseid ja ka vastavad geograafilised probleemiseaded lõpmatult võimalusterikkad. Keegi pole seni püüdnud varuda mingit selgemat teavet selle kohta,

● kas nt. Eesti mõnedel aladel on ühed teemad vanasõnades domineerivamad kui teistes ja/või suhtumised maailma asjusse siin nii- ja seal naasugused,

● või kas ühed piirkonnad soosivad mõistatusi ühtede, teised teiste asjade kohta,

● või kas võib öelda, et eri piirkondade folkloorses metafoorikas nähtuvad korrelatsioonid erinevate leksikaalsete väljadega (ja seega ka eri liiki referentidega),

● või kas nt. võrdlused on Eesti mõnedes piirkondades suhteliselt populaarsemad kui teistes,

● või kas Eesti eri kohtade folklooris prevaleerivad erinevad alliteratsioonimallid,

● või kas Eesti eri kohtade vanasõnades prevaleerivad erinevad süntaksimallid

jne. jne.

5.5.2. Faktidelt seletustele

Kogu see tegevus, mida oleme siiani kirjeldanud, jääb loomuldasa mingite levikupiltide pelgaks väljaselgitamiseks, olgu need pildid me ees kas oma "toorel" kujul või (kui teeme andmetega ka arvutusi) mingil viisil teisendatud. Folkloorirajoonide väljaselgitamine kui selline pole samuti midagi muud kui teatud levikufaktide väljaselgitamine. Neid fakte tuleks aga püüda ka seletada.

Keel, materiaalne (etnograafiline) kultuur ja folkloor on kolm tähtsat inimkultuuri haru, mille uurimisega nn. inimgeograafias on mainitaval määral tegeldud. Seosed nende kolme vahel ei ole kausatsiooni suuna poolest vabad ja folklooril on siin mitmes mõttes marginaalne positsioon. Materiaalse kultuuri alase traditsiooni kujunemist ning eripära eri kohtades tingivad peamiselt looduslikud ja sotsiaal-ajaloolised (majanduslikud, demograafilised jm.) faktorid, keele kujunemist mõlemad nimetatud faktoriliigid, pluss keelesüsteemis endas toimivad tugevad mõjurid. Folkloor on aga veel suurema hulga faktorite mõjuvallas kui materiaalne kultuur või keel. Teda võivad mõjustada

1) printsiibis kõik looduskeskkonna faktorid;

2) sotsiaalsed (majanduslikud, demograafilised jm.) faktorid: sõjad, taudid, kindlasti väga tugevalt ka ränded;

3) keelelised faktorid (ka folkloori kohta võib semiootilist slängi kasutades öelda, et ta on keele suhtes teisene modelleeriv süsteem).

Folkloori staatus on seega mõneti paradoksaalne: ühest küljest peaks ta justkui olema äärmiselt determineeritud, teisalt on siin ometi ― ilmselt suuremal määral kui etnograafias, kindlasti aga suuremal määral kui keeles ― võimalikud vabad muutused, vaba loomine, improvisatsioon.

Neist seikadest võib pikemata teha järeldusi ka faktide seletamise plaanis, sh. geograafilises aspektis. Üks järeldustest on see: folkloori geograafilise leviku faktide seletamisel on sisukate tulemuste saamiseks vaja suuremat hulka taustinformatsiooni kui keele või materiaalse kultuuri levikufaktide juures. St. enne kui meil on õigust kõnelda folklooritekstide ning nende sisu- ja vormielementide tõesti vabast loomisest, vabast vastuvõtust, vabast teisendamisest ja neid vabu protsesse juhtivaist psühholoogilistest seaduspärasustest, peaksid meil olema arvesse võetud kõik folkloorivälised faktorid, mis võiksid muuta need folkloorsed protsessid mittevabadeks ― midagi tingida, midagi välistada, midagi soodustada, midagi takistada jne. Otsida folkloorifaktide korrelatsioone loetletud vm. liiki faktoritega pole eriti lihtne juba seetõttu, et enamik andmeid ei ole heal kasutamisvalmil kujul kättesaadavad. Seletuskatseid on üldse tehtud vähe, neist vähestest on paljud olnud edutud ja seletused jäänud enamasti hüpoteesideks, mida pole võimalik tõestada ega kummutada.

5.5.3. "Hobuse ja härja geograafia" vanasõnades ja tegelikkuses

Refereerin lühidalt katset, mida on kirjeldatud artiklis "Folkloristliku kartograafia töömailt. Eskiis hobuse ja härja geograafiast" ("Keel ja Kirjandus" 1978, nr. 11, lk. 669 jj.).

Enamikul Eesti alast on minevikus kasutatud veoloomadena peamiselt härgi. Hobune on olnud domineeriv veoloom ainult Kagu-Eestis (väidetavalt vene ja läti mõjude tõttu) ja levinud sealt mujale Lõuna-Eestisse ning edasi Kesk- ja Põhja-Eestisse. Hobuse kui veolooma ekspansioon on seejuures olnud suhteliselt hiline ja territoriaalselt ebaühtlane, sõltudes ka sõdade, näljaaegade ja loomataudide poolt põhjustatud hävinguist. Rikkaliku andmestiku veoloomade dünaamika kohta Eestis, eriti 18. sajandist alates, on kogunud ja läbi töötanud H. Ligi; 19. sajandist on võimalik kasutada P. Jordani ja F. von Jung-Stillingi statistikaid. Kõige kauem on härgi kasutatud veoloomadena Lääne-Eestis ― Saare- ja Läänemaal ning Harjumaa lääneosas (Harju-Madises näiteks veel Teise maailmasõja eelõhtul).

Nüüd võib küsida, kas hobuse ja härja levikuseigad tegelikkuses võiksid kajastuda kuidagi ka folkloori levikuseikades. Või konkreetsemalt: kas võib öelda, et aladel, kus hobune on kauem olnud domineerivaks veoloomaks, on ta ka folklooris produktiivsem kui temaatiline referent või kujundiloomevahend, ja kas nende alade folklooris, kus härjakünd ja -vedu hääbus hiljem, on sagedasem just härg? Et saada vastust vähemalt küsimusele sedalaadi küsimuste küsimise põhimõttelisegi mõistlikkuse kohta, leidsin sõnade hobune ja härg absoluutsagedused kõigi Eesti kihelkondade vanasõnades ja arvutasin nende kolligatsioonikoefitsiendid ("kahemõõtmelised suhtelised sagedused") Eesti erinevate aladega "tingmaakondade" kaupa (täpsemalt: Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel jagunevad maakonnad on poolitatud, kusjuures Saarde ja Häädemeeste on arvatud samuti Lõuna-Pärnumaale, säilitamaks põhja- ja lõunaeesti adratüüpide levilate vahelist mõeldavalt olulist eraldusjoont; Võru- ja Setumaa ning Lutsi ja Leivu asunduste andmestikud on ühendatud). Tulemused osutusid sellisteks, nagu näitab alljärgnev tabel.

Sõnade hobune ja härg esinemus Eesti eri alade vanasõnades

Maakond/ala (lüh.)	Absoluutsagedused			Seosekoefitsiendid
	hobune	härg	Kokku	hobune	härg
Vi	183	146	329	1.06	0.94
Jä	70	56	126	1.06	0.94
Ha	162	160	322	0.96	1.05
Lä	97	111	208	0.89	1.13
Sa	99	135	234	0.80	1.22
PäP	108	89	197	1.04	0.95
PäL	111	93	204	1.04	0.96
VlL	162	139	301	1.02	0.97
VlP	117	104	221	1.01	0.99
TaP	143	134	277	0.98	1.02
TaL	167	141	308	1.03	0.97
Võ+Se+...	293	236	529	1.05	0.94
Kokku:	1712	1544	3256

Maakondade järjestus "hobulembesuse" järgi oleks siis:

Vi → Jä → Võ +... → PäP → PäL → VlL → VlP → TaP → Ha → Lä → Sa (ja "härjalembesuse" pingerida vastupidine).

Kartograafilises esituses näeb pilt välja järgmiselt:

Sõnade hobune ja härg suhteline sagedus Eesti eri alade vanasõnades
[Horisontaal-vertikaalselt viirutatud aladel on eelistuses härg,
diagonaalselt viirutatud aladel hobune;
tumedam taust tähistab tugevamaid eelistusi ja vastupidi.]

Korrelatsioonid on, nagu näeme, küllalt nõrgad, kuid hobuse ja härja tegelike levikufaktidega üsna heas kooskõlas. Mõneti ootamatu on ehk see, et hobune on Viru- ja Järvamaal isegi veel veidi tugevamas eelistuses kui Kagu-Eestis, kuid ka P. Jordani statistika Eestimaa kubermangu kohta aastast 1863 viitab sellele, et hobuse võidukäik on 19. saj. algupoolel olnud eriti kiire just Viru- ja Järvamaal. Statistikatest ja hobusele orienteeritud nn. alutaguse adra levikufaktidest jääb ka mulje, et hobust populariseerivaid vene mõjusid on Eestisse juba varemgi tulnud mitte üksi Lõuna-Eesti, vaid ka Kirde-Eesti kaudu. Toodud kartogrammi põhjal võiks tekkida tahtmine seletada härg-sõna minimaalset eelistatust Põhja-Tartumaal sellega, et see ala on jäänud kuidagi vene mõjude kagu- ja kirdehoovuse vahele Peipsi järve "varju", pigemini seletub see siiski ehk lihtsalt statistilise juhuslikkusega, kuna Kesk-Eesti vanasõnaaines on teatavasti üldse väga stereotüüpne ja selles nähtuvad mistahes korrelatsioonid üsna nõrgad.

5.5.4. Eesti "talvekeskme-geograafia"

Eesti rahvakalendris on terve hulk üksusi, mida võib käsitada talvekeskme kalendaarse asukoha määrangutena; enamasti on need määrangud formuleeritud poeetilistes terminites, st. vastavaid üksusi on põhjust lugeda ühtlasi kalendaarsete vanasõnade hulka. Talvekeskme-määrangud toimuvad nt. järgmiste kujundite kaudu (osa neist on sünekdohhaalse varjundiga bukvaalkriteeriumid):

1. Pool toitu:

a) pool loomatoitu ~põhku ~härjaheina ~... peab alles olema;
b) pool inimesesööki ~peremehe leiba ~... peab alles olema;
c) mõlemad koos (leib pooleks, põhk pooleks vm. sõnastuses).

2. Talve keskpaik ~hari:

a) pool talve möödas ~talve keskpaik ~talv loetakse pooleks jmt.;
b) talve hari ~päev istub tareharjal vmt. vorme.

3. Pool lund taevas (sh. endevormid, nagu Kui ...-päeval sajab, siis on pool lund alles taevas).

4. Silm hakkab vett jooksma:

a) külmal ~talvel ~ilmal ~päeval hakkab teine silm vett jooksma;
b) seal hakkab teine silm vett jooksma;
c) ...-kuul hakkab teine silm vett jooksma.

5. Selg pooleks:

a) talve ~külma selgroog katki ~selgroog pooleks ~kael pooleks vmt.;
b) seesama kujutelm seoses ilmaennetega;
c) vastav "talve selja katkiraiumise" komme.

6. Külma süda lõhki.

7. Pöörab teise külje jm. loomade talveunega seotud kujundid:

a₁) karu pöörab teise külje;
a₂) karu hakkab teist käppa imema;
a₃) mõlemad eelmised koos;
b) uss pöörab teise külje;
c) matakad ~putukad ~kärbsed pööravad teise külje.

Loetletud motiive kätkevate tekstide pärinemiskohad on näha järgneval kaardil (motiive endid ei ole tehnilistel põhjustel eristatud). Mõned ülaltoodud kujutelmadest on üsna üheselt kinnistunud teatud kindlate päevade külge: nt. 3, 7b ja 7c seonduvad peamiselt madisepäevaga (24. veebruar). Saartel on sagedaseks talveharjadaatumiks paavlipäev (25. jaanuar). Valdavad tähtpäevad, mille ümber on koondunud mitmeid eri talvekeskmekujundeid peaaegu kogu mandri-Eestis, on aga tõnisepäev (17. jaanuar) ja küünlapäev (2. veebruar).

Seejuures, nagu selgesti näha ka kaardilt, domineerib umbes Narva ― Pärnu joonest loode poole tõnisepäev ja kagu poole küünlapäev. (Juba Selma Lätt on "Eesti rahvakalendris" I (Tallinn, 1970, lk. 15, 18 ja 57) sellele duaalsusele põgusalt tähelepanu juhtinud.) Talvekeskmedaatumite niisugusele lokalisatsioonile on raske seletust anda. Nimetame mõnesid ebaõnnestunud seletuskatseid.

1. Loomulikem oleks otsida korrelatsiooni looduslike, eelkõige meteoroloogiliste faktidega. Kuid just temperatuuristatistikatega on rahvapärased talvekeskmedaatumid lausa risti vastuolus: aasta külmim dekaad on kalendaarselt varaseim Kagu-Eestis ja hiliseim Eesti rannaaladel, eriti Loode-Eestis ja saartel; ka pakasemaksimumide ajad on Lõuna-Eestis üldiselt varaseimad ja Põhja-Eesti mandriosas hilisemad (vt. 2 järgnevat kaarti).

Madalaima keskmise temperatuuriga dekaad Eestis

Pakasemaksimumise ajad Eestis

2. Talvekeskme tähtpäevade geograafiline konfiguratsioon Eestis ei lase end seletada ka võimalike (nt. soome, vene, läti vm.) välismõjudega. Soomes näib olevat talveharja seostamine antoniusepäevaga sootuks tundmatu, selles rollis on mõneti hilisemad päevad, eriti heikkipäev (19. või 20. jaanuar) ja paavlipäev (25. jaanuar). Samuti on ebausutav küünlapäeva kui talvekeskme laenamine venelastelt, sest trükiallikate põhjal otsustades seonduvad talvekeskme-kujundid vene traditsioonis küünlapäevast märksa varasemate päevadega: peetripäevaga (16. jaanuar), timofeipäevaga (22. jaanuar), eriti aga nähtavasti aksinjapäevaga (24. jaanuar). Ka on V. Tšitšerov ("Зимний период русского земледельческого календаря", Moskva, 1957, lk. 214) sõnaselgelt öelnud, et Kesk- ja Põhja-Venemaa külas on olnud talvekeskmeks jaanuari keskpaik. Küünlapäev (сретенье) on vene rahvakalendris iseenesest küll oluline tähtpäev, kuid koondab enda ümber peamiselt juba talve ja kevade kohtumise ja võitluse, ilmade heitlikkuse jmt kujundeid. P. Šmitsi raamatus "Latviešu tautas ticējumi" (Riia, 1940–1941) toodud info järgi arvates pole küünlapäev ka läti traditsioonis talveharjadaatumina tuntud.

3. Rahvakalendri juures on üldtuntud tõsiasi see, et hästi populaarsed tähtpäevad kalduvad "neelama", assimileerima endasse kujutelmi ja tavu, mis seondusid algselt mõne muu, vähem populaarse tähtpäevaga. Kui näiteks Lõuna-Eesti rahvakalendris tervikuna oleks küünlapäev suhteliselt tuntum kui tõnisepäev (ning Põhja-Eestis ümberpöördult), võiks see anda tugikoha ka meie talvekeskme-paradoksi seletamiseks. Eesti arhiivimaterjali statistika ― olgu kalendrivanasõnade kohta eraldi või kõiki usundi- ja kombeloolisi teateid haarav ― ei jäta kahjuks ka seda seletusvõimalust: nii vanasõnade kui ka koondandmete lõikes on tõnisepäeval kerge positiivne seos nimelt Lõuna-Eestiga ja küünlapäeval Põhja-Eestiga.

5.5.5. Juttudes AT 875 ja 922 esinevad mõistatamismotiivid

Kogumikus "Studies in Folklore and Popular Religion" (Tartu, 1996, lk. 55–79) ilmunud töös püüdsin leida vastust küsimusele: mil määral on võimalik neis juttudes esinevate mõistatuste Eesti-sisese geograafilise leviku fakte seletada Walter Andersoni ("Kaiser und Abt. Die Geschichte eines Schwanks". FFC 42) ja Jan de Vriesi ("Die Märchen von klugen Rätsellösern". FFC 73) monograafiais toodud globaaltaustade abil. Seal leidub viiteid ka vene vastetele D. Sadovnikovi väljaandes "Загадки русского народа" (Moskva, 1960) ja V. Mitrofanova toimetatud raamatus "Загадки" (Leningrad, 1968) ning soome paralleelidele Leea Virtase, Annikki Kaivola-Bregenhøj ja Aarre Nymani publikatsioonis "Arvoitukset" (Pieksamäki, 1977). Lühend KHM märgib vendade Grimmide muinasjutukogumikku.

A. Jutule AT 875 iseloomulikud superlatiivid

Superlatiive sisaldavad küsimused on eesti jutukontekstides üllatavalt haruldased, kuigi väljaspool jutte on produktiivsemad neist eesti traditsioonis kaheldamatult olemas ja ilmutavad selget tendentsi aretada omavahel kontaminatsioonilisi liitvorme. Kuigi need üksused käituvad eesti traditsioonis täiesti nagu tavalised mõistatused ning miski ei viita nende seosele jutuga AT 875 ega muude mõistatusjuttudega, proovime siiski kõrvutada nende geograafilise leviku pilte de Vries'i poolt toodud üldtaustadega.

● Mis on kõige kiirem ~kiirem kui hobune ~lind ~välk? (Mõte, meel)

Kaardil näeme üsna selget "laialt lõunaeestilist" levikupilti üldiselt ning veidi piiratumat ja aktsenteeritumat, kui pidada silmas just superlatiivses vormis küsimusi.

De Vries'i (lk. 69) üldeuroopalik levikutaust on lai, kuid slaavi (ja ennekõike lääneslaavi) komponent näib selles domineerivat, samuti on esindatud napp leedu materjal. Ma ei püüdnud teha mingeid spetsiaalseid jõupingutusi selgitamaks selle ega järgmiste küsimuste levikutaustu puht-mõistatusaines. Igatahes aga esineb see küsimus oma superlatiivvormis ka vene mõistatusallikais (nt. Mitrofanova nr. 1594; Sadovnikov nr. 2416) ning komparatiivvormis (väledam kui lind) vähemasti soome, soomerootsi ja inglise allikais (nt. Arvoitukset nr. 964).

● Mis on kõige rammusam ~rasvasem kui rasv? (Maa, muld)

Kaart näitab, et selle mõistatuse levikupilt eesti empiirikas koosneb kolmest koldest: a) põhjarannik; b) Lääne-Eesti, sh. saared; c) Lõuna-Eesti. De Vries'i üldtaustas on tugevaimad germaani (sh. skandinaavia) ja slaavi moodustajad. Ma ei leidnud seda küsimust soome mõistatuste väljaandest, kuid vene väljaannetes ta esineb (nt. Sadovnikov nr. 2359; Mitrofanova nr. 1934). Ehk näitavad siis eesti levikukolded siin erinevaid laenusuundi (nt. soomlastelt, rootslastelt, samuti balti ja slaavi mõjusid).

● Mis on kõige magusam ~magusam kui mesi?

Taas on AT 875 üldises traditsiooniväljas üsna ilmsed germaani ja slaavi dominandid (de Vries, lk. 79). Ka iseseisva mõistatusena on see üksus väga vana ja laialt levinud (nt. venelastel ― vt. Mitrofanova nr-d 1598–1599 'Uni' ja 1327 'Emapiim'; samuti soomlastel ― vt. Arvoitukset nr. 632, kus leiduvad ka viited läti, rootsi jm. paralleelidele). Küsimus on väga tihti kontamineerunud teiste komparatiivsete stereotüüpidega, nagu mustem kui süsi, tugevam kui lõvi ~karu, vedelam kui vesi jts.

Eestis on see mõistatus esindatud u. 160 arhiivitekstiga, mis pärinevad paljudest eri kantidest. Paistavad silma mõned enam-vähem selgesti lokaliseerunud kontaminatsioonid (vt. järgnev kaart):

a) kuulus Piiblist pärinev (Km 14,18) vorm magusam kui mesi + tugevam kui lõvi on selgesti lõunaeestiline, võib-olla vene mõjude tõttu; igatahes esineb see vorm ka vene mõistatusallikais;

b) paar magusam kui mesi + tugevam kui karu esineb paaris Ida-Eesti tekstis ning on ehk "kodustatud" eelmise, piiblivormi põhjal);

c) paar magusam kui mesi + vedelam kui vesi on samuti lõunapoolse levikuga ning esindatud Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa üleskirjutustega; teise komponendi levikuala (eraldi või ühenduses muude komponentidega) on tegelikult märksa laiem.

● Mis on kõige pehmem ~pehmem kui padi?

Geograafiliselt (ja siis ka geneetiliselt) olulisim distinktsioon on kätketud selle mõistatuse kahte tavalisimasse lahendisse ― 'Käsi' ja 'Ema süli ~põlved ~rind'. Esimene lahend ― nii jutus AT 875 (vt. de Vries, lk. 87) kui ka tavalistes mõistatustes ― näib prevaleerivat slaavi traditsioonis (vrd. Mitrofanova nr. 1569) ja teine Lääne-Euroopas (vrd. Arvoitukset nr. 728, sealsamas ka viited rootsi ja soomerootsi allikaile). Eesti materjalis on nende vastuste geograafiline kollokatsioon väga selge (vt. kaart):

B. Jutus AT 922 ettetulevaid küsimusi

● Kui kõrge on taevas? ~Kui palju maad on maa pealt taevasse?

Lahend A1: suvalise arvu ütlemine + ettepanek üle kontrollida ― eesti esinemus pärineb Lõuna-Tartumaalt (Nõo, Ran), kuid üldtaust on tüüpi "Something is everywhere" (itaalia, saksa, leedu, vene, soome, tšuvaši). Anderson (lk. 139) ütleb samuti, et see on AT 922 locus communis, üldstereotüüp, mis sisaldub mitmete eri küsimuste vastustes ega lase end geograafilise meetodi abil uurida.

Lahend A3: 1 ~3 päeva teekond ja viited Kristusele ja Eliasele ― on Eestis esindatud samuti enam Lõuna-Eesti materjaliga (Vil, Ote, Vas, Urv), kuid üldtaust on hõredalt üle-euroopaline (rumeenia, saksa, soomerootsi, poola, slovaki, sloveeni, soome). Andersoni andmeil (lk. 126) ilmub see küsimus esmakordselt saksakeelses tekstis aastal 1548, seejärel slovakkidel 1791; Anderson arvab, et vastuse algkoduks on olnudki saksa keeleala, kust see on igas suunas edasi levinud.

Lahend A5: 1 silmapilk ~nagu silmaga ulatab nägema ― tuleb ette kahes Põhja-Eesti tekstis (Kuu, Mär), võib olla saksa või soome laen, sest üldtaust on eranditult läänepoolne (prantsuse, vallooni, saksa, soomerootsi, soome); slaavi aines puudub hoopis.

Lahend A7: taevas pole kaugel, sest kui müristab, on kuulda, samuti kaudsemad viited piksele ja vihmasajule ― võivad Eestis olla vene laenud: nende esinemus on idaeestiline, eriti kagueestiline (Nrv, Vas, Se, Lut) ja üldtaust on pea puhtalt idaslaaviline (vene, valgevene, ukraina, bulgaaria).

Lahend A8: viited piisavalt pikale lehma- või vasikasabale (vastuses või küsimuses) ― on eesti kartoteegis esindatud pelgalt ühe Kambja tekstiga, kuid üldtaust on ilmselt läänepoolne (šoti, flaami, soomerootsi, soome).

Ülejäänud vastusevariantide esinemus on Eestis ja üldisemaltki niivõrd vähene ja juhuslik, et nende päritolu kohta on võimatu midagi oletadagi.

● Kui sügav on meri?

Selle küsimuse domineeriv vastus ― üks kivivise ~nii sügav, et kiviga põhja visata jõuab jts. ― on eesti tekstides esindatud valdavalt Kesk-Eesti ja Lõuna-Tartumaa materjaliga (esineb kõikekokku kümmekonnas tekstis). Andersoni taustandmeil tuleb dominantvastus (ja küsimus tervenisti) ette peamiselt Lääne-Euroopa, eriti saksa ja skandinaavia tekstides, slaavi aines puudub. Anderson (lk. 132–133) arvab, et kašuubi, poola, taani ja eesti tekstidesse on see sugenenud saksa laenuna, ja midagi muud levikutaust ei lase tõepoolest arvata.

Eestis on seda küsimuse-vastuse paarikut aidanud tutvustada ka "Pärno Eesti-rahwa Kalender" 1879 (lk. 7), kus ta on toodud (ju ehk saksa keelest tõlgitult) omaette keerdküsimusena.

● Kui palju ~Mitu tilka vett on meres?

Tuleb ette ainult 5 eesti tekstis (Trm, Trt, Nõo, San v. Rõn ning M. J. Eiseni teadmata päritoluga tekst); tekstide idaeestiline lokalisatsioon on ilmselt juhuslik. Dominantvastust ― sule enne merre voolavad jõed, et saaksin mõõta ― esindab eesti tekstidest 3.

AT 922 kontekstis on küsimuse levik nimetamisväärselt lai ja arvukas kogu Lääne-Euroopas, kuid Anderson (lk. 137–139) loeb seda küsimust väljasurevaks ja suuresti juba väljasurnudki küsimuseks: ta esinemus on olnud märksa jõulisem vanades kui uuemais allikates; saksakeelset teadmust on nähtavasti aidanud säilitada trükiallikad ("Eulenspiegelbuch" ja Grimmide muinasjutud). Eraldi mõistatusena (koos dominantvastusega) on üksus eriti vana ja tuleb ette juba Plutarchosel.

Eesti tekstide päritolu kohta pole võimalik arvata midagi kindlamat (kuid vrd. ka kommentaar küsimuse Kui pikk on igavik? juures!).

● Kui sügav on maa(kera)?

Dominantvastustes väidetakse, et isa või vanaisa läks 7 ~75 ~... aasta eest maa alla ja pole veel tagasi, või läks mõõtma ja kui naaseb, saame teada.

Eestis on küsimus koos dominantvastusega esindatud vaid kolmes Setu ja ühes Lutsi tekstis ning ühtlasi üks harvu kindlamini seletuvaid juhte. Küsimus on oma globaaltaustal selgelt vene algupära ja tuntud ka venekeelsega külgnevail aladel (balti, läänemeresoome, kaukaasia), kuid Lääne-Euroopas (sh. lääneslaavi rahvastel) peaaegu tundmatu.

Kagu-Eesti esinemus on siis ilmne vene laen.

● Kui lai on maa(ilm) ~Kuidas 24 tunniga (~Kui kiiresti on võimalik) ümber maailma reisida?

On esindatud u. 10 eesti tekstis, mis ühtlasi esindavad enamasti dominantvastust, st. mitmesuguseid päikesele viitavaid variante.

Ta tuleb ette juba 13. sajandi allikais, on globaalplaanis AT 922 produktiivsemaid küsimusi üldse ja esindatud enamikus Euroopa keeltes. Anderson (lk. 150 jj.) loeb väga tähtsaks küsimuse formuleeringut, st. kas on juttu maailma laiusest või ümber maailma reisimisest: 1. esindab kujutelma kettakujulise Maa kohta ning tuleb ette keskeltläbi vanemais allikais; 2. esindab kujutelma kerakujulise Maa kohta ning teda esindavad allikad on kokkuvõttes hilisemad. Küsimuse formuleeringute levikunimistust Andersonil (lk. 146–147) selgub samuti, et 1. põhiformuleeringu allvorm Kui lai on maa(ilm)? tuleb ette domineerivalt idaslaavi rahvastel, eelkõige venelastel ning nendega külgnevail läänemeresoomlastel, allvorm Kui palju maad on idast läände? aga ainult rootslastel ja soomlastel.

Eesti aine levikupildis, kui hõre see ka poleks (vt. allolev kaart), annab tõepoolest aimata, et küsimus Kui lai on maa(ilm)? esineb peamiselt Kagu-Eesti tekstides (San v. Rõn, Vas, Se, Lut) ja võiks siis tõlgenduda vene laenuna; küsimus Kui kiiresti võib reisida ümber maailma? aga on esindatud valdavalt Põhja- ja eriti Loode-Eesti ainega (Kad, Amb, Vig, Noa, Rei, Pal, Trt, kuigi ka Se) ja võiks olla käsitatav ehk soome või rootsi laenuna.

● Kus on maailma keskpunkt?

Küsimus ja selle dominantvastus ― siin, kus ma seisan, kui ei usu, mõõda üle jmt. ― on levikuulatuselt vist AT 922 küsimustest globaalseim, ka esineb ta mitmetes vanades (13.–16. saj.) tekstides.

Eesti tekste on 8 ja nende levikupilt kaunis sporaadiline (VJg, Rei, Sa, Vän, Trv, Kõp, Ran, Tln ja Trt). Seda on raske mingil mõistlikul viisil seletada. Anderson (lk. 161–162) loeb väga heuristiliseks selle küsimuse tüüpilisi kooslusi teiste küsimustega. Selgub nimelt olevat 2 väga tunnuslikku kooslust:

a) tüüpiliselt idamaine kooslus Kus on maailma kese? + Mis on kuningas väärt? + Mida ma mõtlen? ja

b) tüüpiliselt lääneeuroopalik (algselt prantsuse) kooslus Kus on maailma kese? + Kui palju on taevas tähti? + Mida ma mõtlen?

Kahjuks ei anna seegi taustinfo tuge eesti tekstide geneesi selgitamiseks: siin pole võimalik tuvastada nende koosluste vähimaidki jälgi.

● Kui palju tähti on taevas?

Küsimus on Andersoni järgi (lk. 170 jj.) jutus AT 922 üks vanimaid, selle algupära on selgelt idamaine ja levik ka Euroopas väga lai, kuid idaeuroopa (eriti idaslaavi) dominant taaski selgelt nähtav.

Küsimus esineb eesti arhiiviaines vähemalt 10 korral ― 9 jututekstis ja üks kord omaette keerdküsimusena. Kõik tekstid on juhtumisi viru- ja tartumaised, st. idaeestilised, ning neis on esindatud kõik peamised vastusevariandid:

a) dominantvastus juhusliku suure arvu nimetamisega (Andersonil H3) on nii kõikjalleiduv, et Anderson seda üldsegi ei analüüsi (meil 1 Hlj, 1 Nõo ja 1 Trt tekstis);

b) Niisama palju kui liivateri ~liiva mere ääres (H1), mille analoogi kohtame ka Piiblis (nt. Psalmides 78,27; 139,18) esineb 1 eesti (San v. Rõn), pealeselle veel 1 saksa ja 1 soomerootsi tekstis ning araabia ajaloolase Ibn-Abdulhakami iidses tekstis (u. 850. a. m.a.j. ― vt. Anderson, lk. 171);

c) Niisama palju kui karvu peas (H2), mis Andersoni järgi (lk. 171) on eelmise, varasema vastuse välja tõrjunud alul Idamail ja seejärel kogu levikualal; meil 1 Nõo tekstis;

d) Niisama palju kui täppe paberil (H3), mis Andersoni järgi (lk. 172) läheb tagasi Grimmide muinasjuttudele; meil 1 TMr tekstis ja M. J. Eiseni teadmata päritoluga kirjapanekus (vt. ka kommentaar küsimuse Kui pikk on igavik? juures!).

Nende taustandmete põhjal ei julge ma arvata midagi eesti tekstide geneesi, sh. levikupildi näiva idapoolsuse põhjuste kohta.

● Kui raske on ~Kui palju kaalub kuu?

Domineeriv vastus lähtub naela ja nelja veerandi suhtest. Andersoni (lk. 174–175) andmeil on kogu esinemus suhteliselt noor, mitte varasem 19. sajandist, ning levikuala selgelt lääneeuroopaline (prantsuse, portugali, tšehhi, inglise, saksa, taani, soome, eesti). Produktiivsusnäitude järgi peab Anderson küsimuse algkoduks Prantsusmaad, kust see on levinud Saksamaale ja need kaks kollet on tekitanud kogu muu esinemuse.

Eesti esinemus AT 922 raames piirdub 3 tekstiga (Pai, Jür ja hiline 1935. a. üleskirjutus Urvastest). Kui Eesti jaoks ainuke seletusvariant selle küsimuse tekke kohta on laenamine sakslastelt, võib-olla on ta siis laenatud sakslastelt. Kuid võimendava vahelülina võib olla siin kaasa töötanud selle küsimuse-vastusepaari esinemus omaette keerdküsimusena eestikeelseis trükistes, millest varaseim on "Isamaa Kalender" 1879 (lk. 65 ja 69), mis on järeltulijatena andnud päris hulga ebaautentseid arhiivitekste.

● Mis maksab kuldne ader ~kuldne troon ~kuninga kroon?

Selle küsimuse domineeriv vastus viitab niisiis kevadise vihmasaju põllunduslikule väärtusele. Paarik on AT 922 konstituendina suhteliselt noor ja esineb siin mitmeil Lääne-Euroopa rahvastel: eriti produktiivsena taanlastel, aga ka muil Skandinaavia rahvastel ja soomlastel, ungarlastel, sakslastel, rumeenlastel ja serbohorvaatidel. Kuid ta koguesinemus ei piirdu AT 922-ga, vaid teda kohtab muiski mõistatusmuinasjuttudes (AT 875, 920), veel jutus AT 981*, samuti omaette naljandina, mis on rahvusvaheliselt tuntud (sh. Eestis), kuid millel vist pole seni AT-numbrit. Kevadist vihma on mitmesuguste hinnaliste asjadega kõrvutatud ka mitmete rahvaste vanasõnades (sh. soome ja eesti omades ― vt. nt. Jouko Hautala raamatus "Vanhat merkkipäivät", lk. 212, 222, 233; EV nr-id 2321, 3677, 6070, 14044, 14063).

● Mis mina väärt olen ~Kui palju maksab kuningas ~...?

Küsimus on AT 922-s esitatavate hulgas sageduselt 2. kohal ja domineeriv on vastus, mis viitab Kristuse äramüümisele 30 hõbeseekli eest: kõige sagedamini nimetatav hind on 29 rahaühikut. Andersoni hinnangul (lk. 198) kuulub see küsimus jutu AT 922 vanimate hulka. Ta levik on globaalne, sh. leidub teda paljudes Aasia tekstides.

Eesti tekstides on see küsimus esindatud u. 18 korral (sh. 1 kord omaette keerdküsimusena) ja ta levik vastab enam-vähem Remmeli tüübile "Periphery has, no in the middle":

1) Viru-Järva-Harju kolle (Hlj, VJg, Amb, Kuu);
2) läänepoolne kolle (2 Vig, Sa);
3) lõunaeesti kolle (Vil, Kõp, 3 Trt, 3 Nõo, Urv, Krl (keerdküsimusena), Vas, Se).

Selle pildi järgi võiks ju oletada, et 1. kolle esindab soome ja/või saksa laene (liiati on asjaomaseis küsimusteahelais muidki läänepoolsuse tunnuseid), Kagu-Eesti esinemus aga vene laene. Kuid minu käsutuses oleva info põhjal pole seda võimalik tõestada. Igatahes Andersoni marginaal (lk. 194), et dominantarvu 29 tüüpilisemaist erandeist on arv 15 levinud eriti Ida-Euroopas, arv 28 aga Lääne-Euroopas, ei anna päritolu seletamiseks mingit abi ― vt. järgnev kaart.

● Mis ma praegu mõtlen? ~Mida kuningas praegu mõtleb? jts.

Küsimus pole Andersoni (lk. 224) andmeil eriti vana (varaseim tekst 1526), kuid ta levik on olnud kiire ning tast on kujunenud AT 922 kõige sagedasem küsimus üldse, mis neis tekstides, kus ta esineb, on ühtlasi viimane ja käivitab jutu süžeelise puändi. Enamik Andersonil toodud vastustest on õieti ühe ja sellesama vastuse variandid.

Eesti tekste, kus see puäntküsimus esineb, on u. 20 ja levikupilt tekitab illusiooni kahest levikukoldest:

1) põhja-loodepoolne (Hlj, VJg, Amb, Kuu, Mär, 2 Vig, Noa, Rei) ja
2) Võrtsjärve ümbritsev ning Peipsi ja Võrtsjärve vaheline ala (Trv, Vil, Pal, TMr, Trt, Kam, 3 Nõo, Puh, Ran, Ote) ― vt. allolev kaart.

Lõunaeesti tekstides on vaimuliku asemel sageli maine ülik (mõisnik, minister, vürst). Kas mainitud levikukolded on juhuste kuhjumisest tulenev illusioon ja kas tegelaste eri konfiguratsioonid seletuvad millegagi, seda ei julge ma arvata.

● Kui pikk on igavik ~Mitu sekundit on ogavikus?

Küsimus esineb Andersoni materjalis ainult 6 korda (flaami, taani, soomerootsi, norra ja eesti tekstides) ja 3 eesti tekstis (TMr, San/Rõn ja M. J. Eiseni teadmata päritoluga üleskirjutus). Anderson (lk. 232) taandab selle küsimuse tervikuna vendade Grimmide teksti (nr. 152) mõjule. Vist kehtib öeldu samahästi ka kõigi eesti tekstide kohta, olgu vahetult kasutatud allikad siis millised tahes. Grimmidel (KHM, lk. 624) on vastus sellele küsimusele järgmine: "in Hinterpommern liegt der Demantberg, der hat eine Stunde in die Höhe, eine Stunde in die Breite und eine Stunde in die Tiefe; dahin kommt alle hundert Jahr ein Vögelein und wetzt sein Schnäbelein daran, und wenn der ganze Berg abgewetzt ist, dann ist die erste Sekunde der Ewigkeit vorbei." Eesti vastused on kindlasti sellesama variandid. Edasi, see on Grimmide tekstis 3. küsimus ja sellele eelnevad küsimus Mitu tilka on meres?, mille vastuseks nõue peatada enne merre voolavad jõed, ning küsimus Mitu tähte on taevas?, mille vastuses viidatakse punkte täistipitud paberilehele; kõik eesti tekstid sisaldavad neidsamu naaberküsimusi ja -vastuseid kas täiesti täpselt või veidi muudetult.

5.5.6. Kvaasisõnad mõistatustes: geograafiline ahvatlus

Jaan Kaplinski jt. on avaldanud arvamust, et läänemeresoome keeled on kõigi maailma keelte hulgas unikaalsed selle poolest, et neis on kui mitte piiritud, siis igatahes väga avarad võimalused improvisatsioonideks onomatopöa ja deskriptiivide alal. Eesti deskriptiive on kirjakeele piires ka mõnevõrra uuritud, kuid keegi ei ole empiirilise materjali hankimiseks selt alalt pöördunud eesti mõistatuste poole, kuigi eesti mõistatused, aga ka lastelaulud võiksid olla oivaline allikas rahva- ja murdekeele deskriptiivide uurimiseks.

Eesti (ja vist üldse läänemeresoome) mõistatused näiteks kubisevad asjust, mida võiks nimetada kvaasisõnadeks. Mõistatustes ei piirdu mõistatuslikkuse tekitamise vahendid pelgalt metafoorikaga, vaid küünivad sõnatüvede semantilise destruktsiooni tasemele. Kui sõna ei ole tähenduslikult "normaalne" (ma ei mõtle siin ülekantud tähendusi jmt.), siis on ta enamasti kas pärisnimi või deskriptiiv ~onomatopöa. Mõistatustes kohtab alatihti juhte, kus mingis kindlas variaablussõlmes vahelduvaist sõnadest osa mõtestub pärisnimedena, osa "normaalsete" sõnadena, osa jääbki mõistatuslikuks: kõla on, kuid tähendust pole.

Vaatame paari näidet.

● Mõistatus heinakoorma kohta Tiidu sõidab teeda mööda, Tiidu karvad kaksipidi

1. positsioonis olev sõna on kõige sagedamini Tiidu v. Tiido v. Tiitus (st. ilmselt pärisnimi), kuid tulevad ette ka tiide, tiida, tiidi, teedu, teede, titu, tetu, tita, teta, tite, tidu, tidi, tibu, teebu, tiia, tiiu, tits, tiidse.

Mis siin mida tähendab? Kas Tiiu on ka pärisnimi? Tiia on ilmselt liiga uus pärisnimi, et olla pärisnimi mõistatustes? Kas tita ja tite tähendavad beebit? Kas tibu tähendab teatavat noorlindu? Kas teedu tähendab vanameest ― vrd. kagueesti teeda(kene)? Kas tiidse on kiisu? Mis on aga tiide, tiida, tiidi, titu, teta, tidu, tidi, teebu, tits?

Sageli esinevad sellised hämara tähendusega sõnad paaris, umbes nagu tavalised reduplikatiivsõnad kippu-kõppu, litakad-lätakad, nirr-norr, pirra-parra, silka-solka, vinta-vänta jpm.

● Kukk laulab kuurdes, käärdes, kivises keldris, tammises tündris on üks Äksist kirjapandud variant mõistatusest kilgi kohta. Laulmine võib toimuda peale nende kohtade veel nt. vaskses vaagnas, haabses astjas, umbses hoones, raudses rakkes, savises saunas ja mujal. Meid huvitab aga siinkohal just esimene laulukoht, mis on tähistatud sisult hämarate reduplikatiividega, mille varieerumisvõime on jahmatamapanev (järgnev näiteloend pole kaugeltki ammendav):

a) kuusikun+kaasikun;
b) kuusis+kaasis, koosis+kaasis, kiisis+kaasis;
c) kuusnas+kaasnas, kiisnas+kaasnas;
d) keerus+käärus, kuuris+kaaris;
e) kuurnas+kaarnas;
f) kuurdis+kaardis, koordis+käärdis, kuurdes+käärdes;
g) kuudis+kaadis, kiidis+kuudis;
h) kuudris+kaadris, kiidren+kaadren;
i) kuutses+kaatses;
j) kiingas+koongas, kiingam+kuungam;
k) kuugnas+kaagnas, kiignas+kaagnas, kiignas+kuugnas, iignas+aagnas;
l) kiiglen+kaaglen;
m) kuuksis+kaaksis, kiikses+kaakses, kiiksub+kääksub;
n) kuukses+muukses, kuukus+muukus, kulksis+mulksis;
o) koosus+moosus, kuusus+muusus, kuuses+muuses, kuu sees + maa sees;

samuti puu sees + maa sees; kuudsren+muudsren; kuldris+kaldris; tildres+tõldres; kliiksen+klaaksen; kiipsis+kaapsis; kiibas+kaabas jm.

● Nikker-nakker niinest tehtud, pukker-pakker puust tehtud, sokusarv oli sauest tehtud on üks variante produktiivsest mõistatusest leivateoriistade vm. kohta ja siin on tüüpiliselt 3 alliteratiivset varieerumissõlme (pu-pu + ni-ni + sa-sa vmt.), mis sageli taas kätkevad reduplikatiive. Loetleme siingi mõningaid reduplikatiivseid variante, nimelt p-p-algulisest sõlmest:

a) puka-paka, pika-paka, pika-puka, pika-poka, puku-paku;
b) pukker-pakker, pukker-päkker, puker-puker, pikker-päkker, piker-paker, piker-puker, piker-põker, puker-vaker, puger-pager, poger-pager, pooker-paaker;
c) pikel-pukel;
d) pikerdi-pakerdi, pikerdi-pukerdi, pikerdi-päkerdi, pikerdud-päkerdud;
e) pukeldi-pukeldi, pigeldi-pugeldi;
f) puhka-pahka, puhka-pähka, pohka-pahka, pihka-pahka;
g) puhkel-pahkel;
h) puta-pata;
i) putter-patter;
j) pupa-papa, pupa-päpa;
k) puper-paper, pupõrdi-papõrdi, puperdi-päperdi;
l) punker-panker, pinker-punker;
m) punda-panda;
n) punder-pander, punter-panter, pinter-panter, punter-vunter;
o) pumba-pamba, pumpa-pampa;
p) pumber-pamber, pomber-pamber, pimber-pomber, pomberdi-pamberdi;
q) pumbel-pambel;
r) pommer-pammer, pimmer-pommer, pummerdi-pammerdi;
s) pundsa-pandsa, puntsel-pantsel;
t) pulju-luljuke, pulli-lullike, puuli-luulike;

lisaks hulk alliteratiivseid, kuid mittereduplikatiivseid vorme.

● Puust pukutid, luust lukutid, nahast nika-näkatid on mõistatus härjaikke kohta, kus kirjeldatakse lisaks veel härja luiseid sarvi ja nahast ikkejuttasid. Reduplikatiivid esinevad peamiselt viimases, n-alliteratsiooniga osas. Toome näiteid sellestki tüübist:

a) nibu-näbu, nibi(d)-näbid, nibu(d)-nabu(d), nibed-nabid; nibu-narud; niga-naga;
b) nipi-näpi; nik(a)-naka, nik-näka;
c) niput-napud, nipat-näpat; nikat-näkat;
d) nibi(nad)-näbinad, nibi-nobinad, nibu-nabunad, nibu-nabinad, nipu-nobinad, nipp-nabinad; nigi(nad)-naginad, nigi-näginad, nigi-nuginad; nidi-nädinad;
e) nibingid-nabingid;
f) nibu-nabumid, nibu-näbumäd, nibi-näbemed; nidemed-nademed, nidi-nademed, nidi-nädemed, nidu-nadumid; niga-nademed; nidu-nabumid;
g) nibi(lad)-nabilad, nibu-nabulad, nibeli-näbeli;
h) nibidi-nabidi, nibudi-nabudi, nibu-nabutid, niputi-naputi, nipid-näpitimed, nipi-näpitimid;
i) nigadi-nagadi, nigadi-nägadi, niga-nagadi, nika(d)-nakatid, nikati-nakati;
j) nibu-nabukad, nibi-nobiga;
k) niga-nagamused, nigi-nägimaksed;
l) nibi-nabilised, niba-nabaline, niba-nabuline, nipi-näpiline; nigu-näguline;
m) niburi-naburi, niber-naberlised;
n) /varia:/ nigi-nägijad; nigi-nagitsad; nibu-nabulitsi; nipu-napuksed; nips-napsutid; nissise-nässise; nisi-nasine.

Intuitsioon ütleb, et fonotaktilised mallid, mille järgi need kõlamängud toimuvad, on paikkondlikult erinevad. Keegi pole seda seni püüdnud tõestada ega ümber lükata. Kuid kui selgub, et erinevused tõepoolest lokaliseeruvad, oleks põnev seletada, miks see on nõnda ja kas erinevused lasevad end korreleerida nt. üldisemate murdejoontega.

5.5.7. Folklooriprotsessi ajalooline rekonstrueerimine

Folkloori geograafilise leviku jälgimise vist ülim (ja vist kõige raskemini saavutatav) eesmärk on folkloori enda ajaloo uurimine, folkloori kui ajaloolise protsessi rekonstrueerimine. Nagu hästi teame, oli just see eesmärk ― folklooriteose algkuju, tekkeaja ja -koha, levimisteede jmt. väljaselgitamine ― ka võrdlev-ajaloolise e. nn. soome meetodi põhiidee ja kvintessents. Folklooriprotsessi geograafilise eluruumi suurus võis ainest sõltuvalt olla vägagi erinev, piirjuhul globaalne.

Sellest, mida kujutas endast materjali analüüs soome koolkonna vaimus, võib saada mõningase ettekujutuse ka eesti autorite tööde põhjal ― nt. nende põhjal, mis on avaldatud koguteostes "Vanavara vallast" (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad I, Tartu, 1932) ja "Kaleviste mailt" (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad III, Tartu, 1935). Kõige muljettekitavam siinseist on Herbert Tampere kirjutis "Laul jänese õhkamisest eesti rahvatraditsioonis ja kirjanduses" (raamatus "Vanavara vallast", lk. 59–116).

Soome meetodil kirjutatud tööd käivad valdavalt rahvusvahelise levikuga juttude ning läänemeresoome runo- ja regilaulude kohta. Lühivormide alalt on uurimusi küllalt vähe. Silmapaistvamad neist on Antti Aarne tööd mõistatuste kohta: "Vertailevia arvoitustutkimuksia" (Helsinki, 1917), eriti aga "Vergleichende Rätselforschungen" I (FFC 26, Helsinki, 1918), II (FFC 27, Helsinki, 1919) ja III (FFC 28, Hamina, 1920), kus jälgitakse mitmete rahvusvaheliselt tuntud mõistatuste geneesiprobleeme. Aarne käsitleb nt. järgnevaid mõistatustüüpe ja -sarju.

1. Mõistatused raamatu ja kirjutamise kohta (eesti vasted nt. Valge põld, must seeme ja Valge väli, kirju kari...).

2. Mõistatused aasta kohta, kus aastat kujutatakse 12-harulise puuna (vrd. eesti Üks tamm, kaksteist haru, igal harul neli pesa, igas pesas seitse muna).

3. Ka sfinksi mõistatusena tuntud vormel inimese eaperioodide kui ööpäevatsükli kohta (Kes käib hommikul nelja jalaga, päeval kahe jalaga ja õhtul kolme jalaga?).

4. Eriti germaani rahvastel produktiivne mõistatus kahejalgsest (inimene), kes istub kolmejalgsel (toolil) ja sööb ühejalgset (sinki); tuleb neljajalgne (koer) ja haarab ühejalgse; kahejalgne võtab kolmejalgse ja lööb neljajalgset; neljajalgne laseb ühejalgse lahti. Sellest mõistatusest on ka eesti arhiivimaterjalis kolm ilmselt autentset teksti. Rõuge tekst aastast 1894 kõlab nt. järgmiselt: Kats jalga (kingsepp) istus kolmõ jala (järi) pääl, tege ütte jalga (saabast); neli jalga (koer) tulõ ja taht ütte jalga är võtta; kats jalga võtt üte jala ja lüü nelä jalalõ nii, et kolm jalga saa.

5. Mõistatused, mis kirjeldavad (kodu)loomi kehaosi loendavate parafraaside kaudu, nagu eesti lehma-mõistatus Neli andjat, neli kandjat, kaks koeratõrjujat, üks parmupiits, kassi-mõistatus Neli nipijalga, kaks kikikõrva ja suur pitk tolulolu, koera-mõistatus Neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama, hobuse-mõistatus Üks teeb timp-tamp, teine teeb timp-tamp, kolmas teeb timp-tamp, neljas teeb timp-tamp, viies teeb karviuh jts.

6. Mõistatused ratsaniku, ka rakendi jmt. asjade kohta komponentidega kaks pead, kuus jalga, neli silma jts.

Ütluste kohta võib nimetada nt. Anshelm Koskenjaakko töid "Koira suomalaisissa ynnä virolaisissa sananlaskuissa" (Helsinki, 1909), "Laki, oikeus ja oikeudenkäynti suomalaisissa sananlaskuissa" (Helsinki, 1913) ning "Virkamiehet ja herrat suomalaisissa sananlaskuissa" (Helsinki, 1929). Need teosed ei ole oma tasemelt eriti silmapaistvad.

Matti Kuusi fundamentaalne teos "Regen bei Sonnenschein" (FFC 171, Helsinki, 1957) ei esinda küll soome meetodit ta klassikalisel kujul, kuid lähtub ometi selle n-ö. parimaist traditsioonidest. Töö käsitleb globaalse leviku ja usundilise taustaga ütlusterühma algusega Päike paistab, vihma sajab..., mis on ka Eestis tuntud (nt. jätkudega ... nõiad ~tondi lapsed ~saksa lapsed vihtlevad ~vaesedlapsed nutavad ~hunt sööb võsas võileiba ~karu vihtleb kannu otsas jm.). Materjal pärineb u. 100 rahvalt või etnoselt. Põhi-, eriti aga taustinformatsiooni hulk, millega neis ütlustes esinevaid kujundeid ja kujutelmi seostatakse, on vapustav.

Soome meetodil kirjutatud teadustööd ongi enamasti monograafiad või artiklid ühe kindla tüübi või ainesülemi kohta. See eeldab siis ka, et uuritav nähtus peab olema folklooris piisavalt produktiivne. Soome meetod tervenisti oli seega folkloori "ülikute", mitte "kehvikute" uurimise meetod.