6. ÜTLUSTE JA MÕISTATUSTE SISUPLAANIST
6.1. EELMÄRKUSI
6.2. PARÖÖMIKA VAHEKORD FILOSOOFIAGA
6.3. VANASÕNADE MAAILMAVAATELISED PÕHITENDENTSID
6.4. SISULT KOHERENTSEMAID AINESÜLEMEID EESTI VANASÕNADES
6.4.1. Ütlused tööst ja selle seosest saagi, tasu, käekäiguga
6.4.2. Ütlused aja (eriti aja kasutamise ja toime) kohta
6.4.3. Ütlused rääkimise ja vaikimise, kõneaktide, kõnelise suhtlemise kohta
6.5. EESTI MÕISTATUSTE LAHENDITEST
6.5.1. Üldteavet ja -probleeme
6.5.2. Eesti mõistatuste lahendite sagedused
Algusse | Ptk. 1 | Ptk. 2 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Kirjandus

6.1. EELMÄRKUSI

Järgnev on deskriptiivne esmalähend, kus püütakse teha nägu, et see lõige meie ainest on üpris lihtne. Tegelikult on see tükati hästigi keeruline. Nimetame sissejuhatuseks mõned momendid.

1. Žanrifondi jagamisel teemarühmadeks vm. sisuklassideks kerkib tõsiseid teoreetilisi probleeme. Neist tuleb juttu ühes meie järgmistest raamatuist (vt. SFL III).

2. Eri teemade vm. sisuüksuste produktiivsuse hindamisel kerkivad meie ette praktiliste probleemidena kõik need komplikatsioonid, mis tulenevad folkloorse fondi sagedusjaotusest endast. Näiteks on kindel, et ka teemade vm. sisuüksuste lõikes ootab meid ees seesama "Zipfi needus", mis tüpoloogilis-tekstilises ja geograafilises plaanis ― st. "hiidteemasid" vm. produktiivseid sisuklasse, millel oleks seesmine struktuur ja mida oleks võimalik mingil viisil vaadelda, on üsna vähe ja ebaproduktiivseid teemasid vm. sisuklasse hästi palju; ka kvantitatiivsete hinnangute juures kerkib sama "kehvikute" ja "ülikute" kvoteerimise dilemma, mida eespool mainisime.

3. Kohati võivad veidraid elamusi tekitada juba teema mõiste empiirikale kohaldamise katsed kui sellised. Näiteks mõistatustes on kaks sisutasandit ― "näiline" ja "tegelik" ― väga järsult eraldi. (Mõelgem sellele, et mittemetafoorseid vanasõnu on küllaga, "otsese tähendusega" mõistatus seevastu on kujutelm, mis kuulub enam-vähem absurdide hulka.) Seega on mõistatuse puhul täiesti õigustatud küsimus, kas "teemat" esindab teksti enda mõistukõneline bukvaalsisu või vastus. Mõistatuste perifeerse osa (nt. mõnede keerdküsimuste alaliikide), samuti elementaarset järku fraseologismide juures tundub üsna naljakas küsidagi, mis teemat see või teine neist esindab. Mis teema on, ütleme, keerdküsimusel Milleks on inimesel käed? ― Selleks, et särk seljas ringi ei käiks, või fraseologismidel taevas halasta, kae nalja, võta näpust, üle mõistuse vpm.?

6.2. PARÖÖMIKA VAHEKORD FILOSOOFIAGA

Vanasõnu on tavatsetud nimetada rahvapäraseks filosoofiaks. Kui mõista filosoofiat ta ranges tänapäevases tähenduses, näib selline lähendamine vägagi küsitav.

1. Filosoofia on teadusliku, teoreetilise maailmavaate väljendus; vanasõnad on argise maailmavaate väljendus.

2. Filosoofia esitab oma seisukohad otseselt, terminoloogilises keeles, vanasõna aga poeetilises, kujundlikus keeles (metafooride, allegooriate jmt. kaudu). Filosoofia vm. teadusliku teooria tugev külg on terminite ühetähenduslikkus, kujundite mitmetähenduslikkus on vanasõna tugev külg.

3. Filosoofiline teooria taotleb olla võimalikult kompaktne, seesmiselt kooskõlastatud vaadete süsteem, sisulised ja loogilised vasturääkivused selles on taunitavad. Mingi rahva vanasõnafond (või mõni sünkrooniline lõige sellest) on empiiriliste tähelepanekute, kujutluste ja seisukohavõttude difuusne kogum, mis on ühtsest kogemusest ja tahtest koordineerimata, "killufilosoofiline" mosaiik ning vasturääkivused eri vanasõnades pakutavate väidete, hinnangute ja imperatiivide vahel on (suuresti juba vanasõnade suulise folkloorse käibimisviisi tõttu) otse paratamatud. Vähemalt Francis Baconist peale on neile vastuoludele ka tähelepanu juhitud.

4. Filosoofia alustab reeglina millestki väga põhimõttelisest ja üldisest, mingite väga abstraktsete mõistete ja vahekordade postuleerimisest ning arendab oma mõttekäike "ülalt alla" konkreetsemaile üksikküsimustele. Vanasõna seevastu on oma geneesi, käibimisviisi kui ka funktsioonide poolest aheldatud konkreetse argise elupraktika külge ega saa printsiibis üldistuda kuhugi (vähemalt mitte väljapoole konkreetse semantilise kujundi mõtestatavuspiire). Vanasõna võtab igapäevasest elust oma allegooriad jm. kujundid, igapäevast elu vaadeldes tuletab ta oma väited ja järeldused. Niisama vahetult ja otse suunab ta oma didaktika sessesamasse argiellu tagasi. Vansõna ei juurdle suurt elukaugete asjade ümber: mis on maailm ja teadvus, subjekt ja objekt, kas ja mis mõttes on maailmal algus ja lõpp, mis on aeg ja ruum, kas Jumal on olemas jne. Tal pole mingit vajadustki selle kõige kallal juurelda.

Märksa sarnasem on paröömika filosoofiale selle ajaloolises retrospektiivis.

Kui Euroopa filosoofia "sõna tõsises mõttes" väljus mütoloogilise maailmavaate rüpest u. 6. sajandil e.m.a. (nn. eelsokraatikud Thales, Anaximandros, Anaximenes, Pythagoras, Herakleitos jt.), eksisteeris kõrvuti mütoloogilise maailmavaatega kahtlemata ka empiirilis-argine maailmavaatekiht ning viimast esindasid kahtlemata ka praeguste paröömiate eellased. Kui sarnased nad olid nende tekstidega, mida me tavatseme nimetada vanasõnadeks ja mis oma põhimassis on üles kirjutatud paari viimase aastasaja kestel, seda on raske arvata.

E. I. Gordon ja Noah Kramer on dešifreerinud kuningas Assurbanipali raamatukogu säilmetest sumeri kiilkirjas savitahvlitelt sadu tel-tum-žanri kuuluvaid tekste, mis pärinevad ajast ligikaudu 2000 a. e.m.a. (vt. raamatus "Sumerian Proverbs. Glimpses of everyday life in ancient Mesopotamia", Philadelphia, 1959), ning Otto Moll on neist jt. vanadest paröömika-allikaist kirjutanud ajakirjas "Proverbium" nr. 6 (1966), lk. 113–120, kus sumeri ainest on toodud ka rohkesti näiteid. Väidetavasti on sumeri tel-tum'ide seas rohkesti selliseid, mis meenutavad tänapäevaste vanasõnade mitmeid alaliike, samuti paradokse, pilkeid, joomasõnu, valmi- ja anekdoodilaadseid üksusi jm. Seega on nende hulgas palju selliseid, mille žanriline kuuluvus on hämar.

Ka Piiblis (st. Vanas Testamendis) on osi, mis koosnevadki peamiselt paröömiatest ja on seejuures väga vanad ― nt. Saalomoni Õpetussõnad (rahvusvahelise nimega Proverbia) pärineb ajast u. 1000 a. e.m.a.

Seega on loomulik uskuda, et folkloorne paröömika on geneetiliselt üks filosoofia juuri.

Filosoofia tekkeajal, mil maailmavaate teoreetiline vorm tänapäeva mõttes puudus, ei saanud olla teravat distinktsiooni ka teoreetilise ja argise maailmavaate vahel.

Puudus selge vahe teadmiste pragmaatilise ja puhtgnoseoloogilise väärtuse vahel.

Antiigis on filosoofia seos igapäevase ja praktilisega olnud märksa tihedam kui tänapäeval, kus filosoofiale käepärast oleva infotoorme hulk on masendavalt suur. Paröömilise tarkuse põhi- või lõppfunktsioon on inimeste ellusuhtumist ja käitumist kujundada ja normeerida, st. lõppkokkuvõttes praktikat suunata. Sama funktsiooni täitmise võib endale võtta ka filosoofia: antiigis on see eriti iseloomulik olnud just hellenismiaja õpetustele ― stoitsismile, skeptitsismile ja epikurismile.

Filosoofia ei pea üldse algama natuurfilosoofiast nagu Vana-Kreekas, ta võib alata ka nimelt eetikast nagu Hiinas, ning rakenduslik (didaktiline, "elufilosoofiline") suunitlus võib filosoofiale omaseks jääda kogu ta arenguloo vältel nagu näiteks Indias.

Permjakovi süstemaatikat jälgides võisime tõdeda, et piir paröömika ja narratiivi vahel on kaunis hajus. Juba muistses pärimuses polnud ütlusvorm elutarkuse vahendamise ainuke vorm. Didaktilise ütlusega üheealine, kui mitte vanem, on ka valm. Seoses valmiga kerkib eriti teravalt mitmeid küsimusi, nagu küsimus poeetilise algme suhetest filosoofilise, mütoloogilise, didaktilise, retoorilisega, sh. poeetilis-metafoorse ülekande vahekorrast teaduslik-loogilise ja mütoloogilis-religioossega, samuti kultuuriteksti puhtesteetilise funktsiooni suhetest ta gnoseoloogilise ja pragmaatilis-didaktilise funktsiooniga.

Ajaloost, eriti taas vanemast, võib tuua rohkesti näiteid kultuuritekstidest, mille kohta on tänapäevase liigenduse termineis raske öelda, kas nad kuuluvad teaduse, religiooni või poeesia valdkonda (on viidatud nt. Parmenidese ja Lucretiuse poeemidele, India ja Pärsia luulevormilistele traktaatidele ja didaktilistele kogumikele). Teisalt ei ole aforistlikud žanrid ise poeetiliste žanride maastikul tsentraalsed (vrd. terminid eepika, lüürika, dramaatika), vaid pigem perifeersed.

Erinemine difuussuse/kompaktsuse poolest on ehk kardinaalseim erinevus folkloorse paröömika ja filosoofia vahel, kuigi antiigist näib leiduvat näiteid ka filosoofia või selle eelastmete difuusse esinemisvormi kohta, nagu nn. seitsme targa aforismid või dialoogivormilised diatriibad.

6.3. VANASÕNADE MAAILMAVAATELISED PÕHITENDENTSID

Visandame nüüd paar teesi vanasõnade endi maailmavaate iseloomustamiseks.

1. Iga rahva vanasõnafond (st. poeetilis-didaktiliste ütluste repertuaar) pakub harilikult hulganisti tähelepanekuid ka nende empiiriliste seaduste kohta, mis valitsevad inimvälises looduses (eriti neid, mis puudutavad põllunduse ja karjanduse jaoks olulist meteoroloogiat). Siiski ei ole vanasõna peamine huvifookus
MITTE inimese ja looduse
EGA inimese ja Jumala
EGA inimese ja inimese poolt loodud asjade,
VAID inimese ja inimese suhete juures.
Vanasõnades on mõnevõrra "loodusteaduslikku", veidi usundlikku, ju ehk natuke filosoofilist, eelkõige peaks siit aga otsima sotsiaalpsühholoogia ja/või kõlblusteadvuse avaldusi.

2. Kuigi iga rahva vanasõnafond on, nagu öeldud, täis üksteisele vasturääkivaid lauseid, on vanasõnade elutunnetuses (samuti ka troobiloomes jm. asjus) midagi otse globaalselt ühtset.

Uurijad on korduvalt tähelepanu juhtinud sellele, et paröömilise maailmatajumise ühtsus (nagu ka analoogiad eri rahvaste ja kultuuride folklooris üldse) ei taandu sugugi ainult laenamisele. Ulatuslikke sarnasusi nähtub ka nende rahvaste fondides, kelle vahel isegi kaudne laenamine on välistatud.

Eesti fraseoloog A. Reitsak (võib-olla toetudes vene folkloristika klassikule M. Rõbnikovale) on selliste analoogiate põhjuseks lugenud

1) sotsiaalse tekkekeskkonna ja ajaloolise arenguprotsessi sarnasusi eri rahvastel;
2) eetiliste normide spontaanset sarnasust eri rahvastel;
3) inimtunnetuse ühtsust, mis toob vanasõnadesse mõttekäikude analoogia, loogika ja kausaalsuse ühesuguse mõistmise.

Vanasõna on mitte üksi üldmentaliteedi, vaid ka otse temaatika poolest antropotsentristlik, kuid teisalt

1) vanasõnatraditsiooni kandjate informeeritus maailma asjust on üsna väike;
2) vanasõna on oma seisukohtades iseseisev (st. pole nimetamisväärselt mõjustatud ühestki teoreetilisest õpetusest ― natuurfilosoofiast, ideoloogiast, eetikast, religioonist);
3) vanasõna kui folkloor on oma käibimisviisi poolest difuusne.

Seetõttu saab vanasõna antropotsentristlik maailmanägemine paratamatult egotsentristliku kvaliteedi.

3. Vanasõnad on aga läbilõhki ka üsna julmade sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus. Pealegi on nad valdavalt varata ja võimuta inimeste tõekspidamiste peegeldus. Seetõttu ei ole vanasõnade egotsentrism agressiivne, vaid omamoodi "naturaalselt enesekaitselise" laadiga, konservatiivne ja pessimistlik.

Vanasõna näib andvat inimesele teda ümbritseva maailmaga suhtlemiseks umbes järgmised põhipostulaadid:

1. Maailm on vaenulik ja elus on halba kaugelt rohkem kui head.
2. Inimene (eriti üksikisik) on selle kurjuse vastu jõuetu.
3. Töö ja vaev on paratamatu.
4. Kuidas sina teistega, nõnda teised sinuga.

Seega on vanasõnafond lõppkokkuvõttes selline hinnangute ja normide kogu, kus naturaalseks ideaaliks on iseenda eksistentsi säilitamine ning naturaalseks printsiibiks ja hea ekvivalendiks on kasu (või pigem: kahju vältimine või minimiseerimine).

Neist üldpostulaatidest tulenevad suuresti paröömilise ellusuhtumise lähemad üksikasjad, näiteks:

et vanasõna loeb kõige taunitavamaiks neid pahesid, mis kahjustavad nende kandjat ennast: laiskust, lollust ja ettevaatamatust, ning suurimaiks voorusteks vastavalt virkust, tarkust ja ettevaatlikkust;
et vanasõna eelistab äraootamist ennatlikkusele ja aktiivsusele;
et vanasõna rõhutab kõiges mõõdukust;
et vanasõna eelistab vana uuele, tuntut tundmatule;
et vanasõna eelistab naturaalseid väärtusi võõrandatuile (näiteks tervist ja tarkust varale).

6.4. SISULT KOHERENTSEMAID AINESÜLEMEID EESTI VANASÕNADES

Muidugi ei valitse vanasõnade ideestikus ka mingi jäägitu ühtsus.

Vanasõnades on tihti püütud leida nende või teiste rahvuslike erijoonte ja mentaliteetide kajastusi. Pahatihti on tulemusena leitud küll eelkõige seda, et rahvas N. on üks suurepärane rahvas: ta on sügavalt jumalakartlik (või siis just üdini stiihilis-materialistlik ― olenevalt sellest, kuidas otsija ise neid asju näeb), pooldab eetilisi inimsuhteid, hindab töökust ja säästlikkust ning taunib laiskust ja pillamist, saab aru, kui tähtis on lapsi õigesti kasvatada ja vanemaid austada, harrastab ja propageerib terveid eluviise jne.

See kõik ei pea sugugi olema jäägitult vale ega rumal, kuid sisukohaste vaatluste metoodika on seni olnud nii impressionistlik, primitiivne ja tendentslik, et pole kuigi usutav, et sel moel oleks võimalik ühe rahva mentaliteeti teise omast usaldusväärselt eristada. Pigem võib üldine ja eriline olla vanasõnades korraldatud niiviisi, et samad temaatilised või hoiakulised universaalid korduvad paljude rahvaste elutarkuses ja annavad põhidominante, erinevused seevastu ilmnevad tendentsidena, mis n-ö. palja silmaga ehk välja ei paistagi. Meie oma järgnevas skitsis ei püüa eesti vanasõnade temaatilisi dominante mingilgi määral võrrelda teiste rahvaste omadega.

"Vanasõnaraamatu" lõpus (lk. 565–580) on lühike ülevaade selle raamatu sisulisest süsteemist. Selles on (lk. 571) ka loetelu kõige produktiivsemaist n-ö. keskastme teemarühmadest ("keskastme" selles mõttes, et me võime teemasid endid käsitada laiemate ja kitsamatena, nii et nood laiemad koosnevad noist kitsamaist). Sagedushinnangute aluseks on seal tüübihulgad (st. on tehtud "kehvikute statistika").

Vt. sellest lähemalt ka "Vanasõnaraamatu" elektroonilises versioonis!

Heidame nüüd lähema pilgu mõnedesse neist teemarühmadest.

6.4.1. Ütlused tööst ja selle seosest saagi, tasu, käekäiguga

Vanasõnades nagu keeles üldiseltki võib kõnelda polüseemiast ja sünonüümiast. Polüseemia põhiallikaks on metafoori semantiline indefiniitsus (mitmetimõistetavus).

Näiteks karjala vanasõna Midä syöt, (ga) sidä(i) parral valuu võib tähendada vähemalt:
a) 'kuidas teed, vastavalt sellele on ka palk ja tulemused';
b) 'ametiõppijal juhtub kahju või eksitusi';
c) 'mida teed, vastavalt sellele ka välja näed või kõneled';
d) üldse mitte midagi konkreetset, kasutatuna naljasõnana puhul, kui kellelgi pudeneb toitu lõuale või riietele.

Sünonüümia on vanasõnades samuti tavaline: mitu eri vanasõna võivad väljendada ligikaudu üht ja sedasama "ideed". Sünonüümiread ja -sülemid võivad vanasõnades nagu leksikaski olla hämarate piirjoontega, partsiaalsed ja mitmes suunas laialivalguvad. Vahel võivad nad olla üpris suured.

Absoluutselt produktiivseim sünonüümirühm eesti aines on ilmselt see, mis esindab ideed 'Töö annab leiba, laiskus ja hooletus toob nälga' (vt. VSR, rühmad 446–450 ).

Tekstide üldstruktuuri poolest on siia sünonüümirühma kuuluvate ütluste põhivormid sellised (lisatavad näited on osalt tegelikud, osalt fiktiivsed):
1) 'Kui jah, siis jah' (Kes teeb, see saab);
2) 'Kui ei, siis ei' (Kes ei tee, see ei saa);
3) 'Kui jah, siis jah; kui ei, siis ei' (Kes teeb, see saab, aga kes ei tee, see ei saa);
4) 'Kuidas [jah või ei / hea või halb], nõnda [vastavalt jah või ei / hea või halb]' (Kuidas tegu, nõnda saak);
5) 'Enam ~Parem jah kui ei' (Parem teha kui mitte teha);

Siia sünonüümirühma satuvad ka mitmed üliproduktiivsed tüübid, mistõttu selle üldidee dominantsus näiks variandistatistikas veelgi silmatorkavam.

Näiteks järgmised 9 tüüpi annavad kokku ligi 1400 arhiiviteksti:

["jah-jah"-struktuur:]
Kelle jalg tatsub, selle suu matsub (EV 2399; u. 360 var.);
Jala põlvini muaga ― suu kõrvuni väega (EV 2392; u. 65 var.);

["ei-ei"-strukuur:]
Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki (EV 12899; u. 265 var.);
Magaja kassi suhu ei jookse hiir (EV 6297; u. 230 var.);
Persealune soe ― ninaalune külm (EV 8700; u. 60 var.);

["kuidas-nõnda"-struktuur:]
Kuidas lükkad, nõnda läheb (EV 6179; u. 100 var.);
Kuidas töö, nõnda palk (EV 12469; u. 100 var.);
Kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab (EV 4978; u. 100 var.);

["enam-kui"-struktuur:]
Enam saab ikka piskust tööst kui suurest seisust (EV 4978; u. 90 var.).

Umbes selline on sünonüümirühma tuum, mis edasi hajub mitmes suunas, sest
1) tekstist endast ei tarvitse täpselt selguda, millised on ta leksikaalsete moodustajate konkreetsed referentsiaalsed tõlgitsused ja referentsiaalse tõlgitsusala ulatus üldisemalt;
2) ei tarvitse selguda, kas öeldavat tuleb mõista siiralt või irooniliselt;
3) lause "süntaksifiguuri" esindavad nn. vormelielemendid (Kes..., see...; Kuidas..., nõnda...; Parem... kui... jts.) ei toimi pelgalt formaalloogiliste komponentidena, vaid osalevad kogu teksti sisulises mõtestumises.

Püüame demonstreerida neid ja muid hajumisi konkreetsete näidete varal.

Kui kaugele tohivad selle lause tarvitused hälbida otseselt töö ja palga, vaeva ja kasu vmt. vahekordi silmas pidavaist mõtestustest? Kas seda lauset üldse on kasutatudki peamiselt bukvaalse töö ja palga või üldse positiivsete tegude ja tulemuste kohta, või pigem just iroonilises, parastavas mõttes, nii et "töö" tähendab pahategu ja "palk" karistust vm. paha tagajärge?

See tekstisari näitab päris hästi, et implikatiivse üldstruktuuri korral on vormelielementide konkreetsed leksikaalsed kehastused tihti küll suvalised ja sünonüümsed, kuid see pole ka absoluutne. Intuitsioon ütleb, et 1. lause peab silmas eelkõige teadlikku sihilepüüdmist ja -jõudmist, 2. lauses tuleks aga "otsimist" mõista eelkõige kui halba suundumust, millest "otsija" ise endale aru ei anna (vrd. ka tuuma otsa otsima fraseologismides, nagu Eks ta otsa otsib, Nagu hull hunt otsib otsa jms.). Selle tausta tõttu tundub 3. lause sisult veidi laialivalguvana, ja edasi tundub, et just selle vormi korral võiks "leidmine" tähendada ka mitte objektiivset, vaid illusoorset resultaati 'Mida keegi soovib näha, seda ta kaldub ka nägema (kuigi seda ehk polegi)', nt. kui jutuaineks on eelarvamuste jõud.

Kas marjade maitsmine 1. lauses tähendab nimelt midagi head või nimelt midagi halba (st. on iroonia) või nimelt nii üht kui ka teist korraga? Kas eelmisega osasünonüümses 2. lauses tähendab kibeda kannatamine asju, mis inimene meelega võtab enda peale (tööd, vaeva vmt.) ja milles ta on aktiivne, või ka nt. saatuselööke ja kannatusi? Kui viimane tõlgitsus on võimalik, siis kipub ütluse üldidee modifitseeruma kujule 'Jumal? ~Elu? ~Saatus? kompenseerib inimesele ta raskused ja kannatused' (ja vastupidi: 'Naudingud toovad (loomulike või üleloomulike põhjuste tõttu) kannatusi'? ― vrd. nt. 3. lause).

2. lauset, kus jaatused ja eitused on tõstetud "ristakuti", pole eesti arhiivitekstide hulgas olemas, kuid kujutlegem, et seegi on vanasõna. Ka viimane lause leiaks ilmselt endale semantilises ruumis tähenduse, see oleks aga 1. teksti omast juba väga erinev ― ta võiks olla näiteks ütlus sotsiaalse ülekohtu kohta ('Ühed teevad töö, teised söövad nende töövilja') või ütlus juhuse, õnne, "elu paradokside" kohta (nagu Laisk koer ― hea õnn; Lollil on õnne jts.).

(Analoogilisi vahekordi võib traditsioonis kohata ka sisu kandvate elementide vahel, ja reeglina pole asjaomaste tekstide semantikas ka sel juhul mingit "peegelsümmeetriat" ― vrd. nt. Kus suitsu, seal tuld ja Kus tuld, seal suitsu või Kes sööb, see teeb ja Kes teeb, see sööb.)

See lause laseb ühtlasi näitlikustada veel ühe ― modaalse ― hajuvusmõõtme olemasolu vanasõnade sisuplaanis. Lause võib ilmselt omada nt. järgmisi tähendusvariante:
a) 'Kes töötab, on virk, see võib, saab süüa, elab jõukalt' vmt.;
b1) 'Kes kõvasti töötab, see peab loomulikult ka tublisti sööma, et jaksata';
b2) 'Kes kõvasti töötab, see peab paraku ka palju sööma (ja seega varusid raiskama).

(Me peatume vanasõnade modaalsetel tähendusaspektidel lähemalt SFL-sarja III osas.)

Puhuti on vanasõnatekstidest raske välja lugeda, kas töö ja virkuse eest lubatavad hüved (ning laiskuse ja hooletuse tagajärjel ennustatavad pahed) on nimelt ainelist laadi (palk, täis kõht, jõukas elu) või ka "sotsiaal-aatelist" laadi (lugupidamine, tänumeel versus põlgus, laitus, karistus) või ka "individuaal-aatelist" laadi (rõõm, rahuldus, virgus versus hingehukatus, vaimne stagnatsioon).

Nagu nägime, võib tööteema laieneda vanasõnades üldisemaks tegutsemise teemaks. See võib aga ka kitseneda ― nt. 'põllutööks' või 'loomapidamiseks' (vastavalt laused 1–2 ja 3–4 ülal). Noodki jpt. laused omakorda ei ole asjaomaste kitsendustega jäigalt seotud, vaid võivad ilmselt tähendada ka tööd ja hoolepidamist üldisemalt.

Igas selle sarja lauses on kujundlikke termineid, mis esindavad kas ainult une ja magamise "skeemi" (nagu 2. ja 3. lause) või pelgalt toidu ja söömise "skeemi" (5. ja 6. lause) või mõlemaid (1. ja 4. lause). Sõna magama võib paröömikas ja fraseoloogias tähendada lihtsalt 'magama', või ka 'laisk, aeglane olema', või ka 'uimane, tähelepanematu olema' vm.; samuti võib sööma tähendada bukvaalselt söömist, aga ka küllast elu ja jõukust üldisemalt, teisalt ka kulutamist või hävitamist üldisemalt jne. Võib öelda, et lausetes 1, 2 ja 4 ülal on "tegelikult" juttu laiskusest, mis on omakorda laialivalguv mõiste ja tähendab seda, et keegi töötab vähe aega (ja magab kaua) ja/või aeglaselt ja/või jõudu säästes ja/või hooletult, lohakalt (ei viimistle, piirdub minimaalselt vajalikuga). Nende nüansside kaudu satub "laiskuse" paradigma kokkupuutesse rea muude paradigmadega, nagu "aeg", "füüsiline jõud", "kulutamine/säästmine", "ilu" jt.

Üldisus-erisus-, kausaalsus- jm. vahekordi pidi kulgeb pea iga teema juurest semantilisi "sünapse" teiste juurde. Tööd ja palka, vaeva ja kasu käsitlevad õpetused näiteks on üks liik ratsionaalse tegutsemise õpetusi. Hargmiku muis sõlmedes antakse juhiseid õigete eesmärkide ja vahendite valikuks, oma võimete hindamiseks, kästakse talitada kaalutletult ja ettevaatlikult, olla oma taotlustes visa, õpetatakse kogumise ja kulutamise strateegiaid jne.

6.4.2. Ütlused aja (eriti aja kasutamise ja toime) kohta

Üks tööteema juurest hargnevaid "sünapse" seob teda ütlustega aja ratsionaalse kasutamise kohta (vt. VSR, rühmad 400–419 ). See teemaring (A) on põhidominant aja kohta käivate ütluste seas ja seda esindavate ütluste hulk on oma ideestikult üsna hästi struktureeritud. Teine produktiivsem ainesülem (B) puudutab aja objektiivseid külgi. Nimetame kummastki mõnesid põhilõikeid.

A1. Vara / hilja / õigeaegselt

1. Üldidee 'Varakult on hea ~Hilja on paha ~Parem varakult kui hilja'.

Selle üldidee produktiivsemaid modifikatsioone on 'Varajane olla on kasulik, hiljaks jääda kahjulik' ja üks produktiivsemaid kujundisarju selles varase/hilise linnu ~varese metafoorid:

Väljaspool linnu-tsüklit kuulub siia veel 2 üldtuntud ütlust:

Teine modifikatsioone on 'Mis võid, tee täna ära; ära lükka asju homseks' (vt. VSR, rühm 406 ):

Idee 'Vara on parem kui hilja' veel üks produktiivseid modifikatsioone on õpetustesari ööpäeva jagamise kohta (VSR, rühm 405 ). Vanasõnad käsivad üksmeelselt tõusta ja tööd alustada vara. Magamamineku suhtes on arvamused kaksipidised.

Tüpoloogiliselt üldisem näib olevat hoiak, et ka õhtule jääda ja magama minna tuleb vara, mitte võtta ööajast tööajale lisa:

Nagu näeme, pärineb enamik seda hoiakut esindavat ainest millegipärast põhjarannikult.

Tundub, et kanu ja sigu vastandavaid vormeleid töödeldes pole traditsioonikandjad isegi endile alati aru andnud tekkivate ornamentide semantikast. Vanasõnadena on üles kirjutatud ja tüpoloogilise üksusena EV 3113 toodud ka pöördvorme Kanadega magama, sigadega üles jmt. Kui eeldada, et vanasõna vaevalt soovitab olla laisk ja hiline, siis peaks arvama, et viimane vorm mõtestub õieti ainult kõnekäänuna, st. on mitteüldistav repliik selle kohta, kuidas laisk toimib tegelikult. EV 3112/10371 variantide hulgas on ka selline huvitav tekst Kodaverest: See lause saab minu meelest tähendada ainult 'Kes läheb vara magama, see tõuseb hilja üles, ja kes läheb hilja, see tõuseb vara', st. siis 'Kes on laisk, see on laisk õieti või alati, kes aga virk, see virk õieti või alati' või midagi sarnast. See näppude peal väljaarvutatav mõttekäik tundub olevat paröömiliselt irrelevantne. Tegu pole vist ka tahtliku kalambuuriga, nagu vanasõnavormiline Parem rikas, aga terve, kui vaene, aga haige, rehepapi-naljandi vormel Saagu mu hammas luuks ja keel lihaks, kui ma valetan jmt.

Ning veel üks modifikatsioon: 'Rakenda meetmeid õigeaegselt, mitte siis, kui on juba hilja' (VSR, rühm 403 ):

2. Teisalt on asju, mida vanasõnade arvates ei tule teha liiga vara.

'Vana ~Halvemat asja ei tohi enne ära visata, kui uus ~parem käes' (vt. VSR, rühm 414 ):

'Ei tule rõõmustada ~loota ~ehitada õhulosse ~teha järeldusi ~... enne, kui asi kindel' (vt. VSR, rühmad 412 ja 413 ):

'Ei tule teha asju enne, kui vajalikud eeltingimused olemas ja aeg küps' (VSR, rühm 411 ):

Need kaks lauset on ühtlasi järjekordsed kenad näited vormi- ja tähenduspööretest, mida vanasõnades alatasa kohtab ja mille semantilisele asümmeetriale enne viitasime.

3. Tihti pole võimalik täpset vahet teha, kus vanasõna ütleb just 'Mitte liiga vara!', kus 'Mitte liiga hilja!' ja kus 'Mitte liiga vara ega liiga hilja (st. parajal ajal)!' Kummati leidub ütlusi, mis üsna selgesti käivad nimelt õigeaegsuse, paraja aja kohta ning pakuvad juhtnööre, nagu 'Tee kõik asjad oma õigel ja seatud ajal' (VSR, rühm 400 ), 'Tegutse siis, kui hetk soodne' (VSR, rühm 402 ) jmt.:

A2. Aeglaselt / ruttu

Kuna inimese kogemus ajast on terviklik, siis ei saa ka üheselt otsustada selle üle, kus vanasõna peab silmas just momente ajavoolus, kus aga protsesside temposid. Näiteks aeg, mille vältel "raud" on "kuum", on eeldatavasti üsna lühike, kust järeldub vaikimisi, et "tagumine" peaks nagu toimuma mitte üksi õigel ajal, vaid ka üsna energiliselt ja kiires tempos.

Domineeriv hoiak paröömikas on ootuspäraselt see, et pikkamisi on parem kui kiirustades, sest tasapikka tehtud töö ja pikalt kaalutletud otsused on kvaliteetsed ja vastupidi (vt. VSR, rühm 417 ):

Kiirustades tehtud asjade viletsat kvaliteeti iseloomustavad vanasõnad on Eestis tihti selgete lokalisatsioonidega.

On vastukaaluks ka kümmekond eesti vanasõna, kus kiirust näib eelistatavat aeglusele
(VSR, rühm 418 ), nt.

kuid nende hulgas pole ühtki silmapaistvalt produktiivset ja nad kannavad ka temaatilisi piiranguid: kuna juttu on enamasti töötegemisest, siis tõlgenduvad nad pigem ajaraiskamise kui laiskuse ühe vormi laitusena kui kiirustamise kiitusena.

Näeme siis, et paröömikale üldomane ettevaatlik ja pessimistlik hoiak väljendub ka aja kasutamise strateegiais: raskete ja ebameeldivate asjadega ei tohi viivitada, sildade põletamise ja lootuste hellitamisega ei maksa kiirustada; kiiresti on tõhusam, kuid pikkamisi ohutum.

B. Ütlused aja objektiivsete külgede kohta

Need ütlused kõnelevad ajaga seotud "teoreetilistest" probleemidest: aja kulgemisest ja möödumisest, toimest, minevikust-olevikust-tulevikust jmt. asjust (vt. VSR, rühmad 902–912 ).

Aja toimed on selle ainesülemi sisuline dominant ja põhiideeks on: 'Aeg vanandab, kaotab, hävitab kõik, sh. aga ka kõik halva (st. toob lohutust ja unustust) ning üldse desaktualiseerib ja devalveerib kõik' (VSR, rühmad 905–907):

Aja teine põhitoime on see, et ta on "filter": toob arutust, annab infot, selgitab välja tõe jne. (VSR, rühm 908):

Veel öeldakse aja kohta, et ta kulgeb aeglaselt, kuid vääramatult ega peatu iial (VSR, rühmad 902 ja 903), kõik tuleb, algab ja lõpeb omal seatud ajal (VSR, rühmad 904–905), et tulevikku pole võimalik ette näha (VSR, rühm 909); võrreldakse tulevikku ja minevikku (VSR, rühmad 909–910) jm.

6.4.3. Ütlused rääkimise ja vaikimise, kõneaktide, kõnelise suhtlemise kohta

A. Rääkimine / vaikimine. Kuulujutud

Juba paröömilise maailmavaate põhipostulaatide põhjal võib arvata ning ka tegelikus empiirikas leiab kinnitust, et vanasõnad soovitavad pigem vaikida kui rääkida, hoiatavad, et inimene ei räägiks välja kõike, mida ta teab, loevad rumalaks seda, kes palju lobiseb, käsivad enne mõelda, mida, kellele ja kuidas rääkida (VSR, rühmad 756–759 ):

Üks rääkimise riske on see, et öeldut ei saa enam tagasi võtta (VSR, rühm 765 ).

Laia rahvusvahelise levikuga on näiteks vanasõnasülem, kus sõna võrreldakse peost välja lastud varblase vm. linnuga, keda ei saa enam kinni püüda, või ammutud noole ~lastud kuuli ~visatud kiviga, mida ei saa tagasi kutsuda:

Teise võimaluse neist asjust kõnelda annab sabast haaramise kujund:

Vt. ka alapunkt D järgnevas.

Teisalt on selge, et tegelikult inimesed räägivad pidevalt ja kõigest. Neil on hinge peal tundeid, mis nõuavad väljavalamist, ja mõtteid, mis vajavad jagamist (VSR, rühm 761 ):

Tuleb arvestada, et "ilm" on kõige, sh. sinu suhtes uudishimulik ja räägib kõigest, mis huvi pakub, ning räägib sindki taga kus iganes. Kuulujuttudel on kombeks levida ja teel eriti pakse värve omandada (VSR, rühmad 763 ja 766 ):

B. Räägitava vahekord tõe ja tegelikkusega

Juttude tõeväärsuse probleemiga tegelevad vanasõnad üsna põhjalikult ja mitmes plaanis, olgu siis räägitava sisuks minevikus toimunud või tulevikus toimuma hakkavad sündmused.

B1. Valetamise teema

Valetamist kui üldteemat pole tekstide metafoorsuse tõttu võimalik selgepiiriliselt eraldada valetamise erivormide (klatši, sõnamurdmise, hooplemise) kohta käivast ainest, samuti ebaõigluse, autuse, salalikkuse, süüdioleku jts. teemadest. See teema esindab kõige puhtamal kujul räägitava suhet toimunuga, minevikuga ning ta on produktiivne tüübiloome mõttes ja eesti repertuaaris esindatud ka mitmete hästi jõuliste üksiktüüpidega.

Domineeriv hoiak valetamise suhtes on eitav. Valetada ei soovitata, sest vale tuleb välja ja toob valetajale kahju: ta kaotab usalduse, saab karistada vm. (vt. VSR, rühmad 724, 726, 727 jj. ):

Kuid ebameeldivustega peab arvestama ka tõerääkija, sest tõde on valus kuulata (VSR, rühm 730 ).

B2. Kuulujuttude tõepõhi

Mainisime juba eespool, et naturaalne vanasõnafond on omavahel kooskõlastamata väidete, hinnangute ja imperatiivide kogum ning alatihti tuleb ette, et eri vanasõnad justkui vaidleksid omavahel. Kuulujuttude tõepõhi on üks selliseid vaidlusareene, kus ühtlasi nähtub vanasõnasemantika teine erijoon: sisulised vasturääkivused eri lausete vahel pole täpsetes jaatus-eitusvahekordades, vaid ebamääraselt hajuvad ja "vildakad".

Jaatav alternatiiv 'Kuulujutud ei teki asjata; enamasti selgub pärast ikka, et neil oli tõepõhi' (VSR, rühm 767 ) on selgelt tugevam. Eestis on enamik siinset ainest vormistatud haukuva koera kujundi kaudu:

Kuulujuttude tõepõhjast kõnelemise vahenditeks on sobinud ka hapendumisprotsesside (põlemise, mädanemise) meeleliselt tajutavad signaalid (suits, hais):

Eitav alternatiiv 'Kuulujutt on tihti alusetu või liialdatud' (VSR, rühm 768 ) on märksa vähem produktiivne ja kipub kokku sulama üldisema liialdamisteemaga.

Eitav alternatiiv on nõrgem juba loogilise kvantifikatsiooni plaanis. Kuna vanasõnade loogikat üldse on mõistlikum tõlgendada "pehme" loogikana ja kvantifikatsiooniskaala äärmusi pigem 'enamasti / enamasti mitte' kui 'absoluutselt alati / mitte kunagi', siis ka "olemasolu-kvantorid" vahel, juhtub, tihti jts. näivad diferentseeruvat mingi "psühholoogilise keskme" ümber ülespoole ja allapoole: 'mitte küll üldiselt ~sageli, kuid juhtub' / 'juhtub küll, kuid mitte üldiselt ~sageli' (vrd. ka SFL III, ptk. 1). Viimast varianti esindavad ka näiteks laused:

B3. Lubamine ja sõnapidamine

Räägitava suhet tulevikuga peetakse silmas vanasõnades, kus on juttu lubamisest ja täitmisest, sõnapidamisest ja -murdmisest.

Sõnapidamist loetakse tähtsaks, kuid ühtlasi raskeks: lubajaid on rohkem kui täitjaid ja head lubajad pahatihti halvad täitjad. Tegemine maksab rohkem kui lubamine, kuid ka lubamine on omamoodi juba võlg ja lubadusi ei tule anda kergekäeliselt
(VSR, rühmad 734–736 ; vrd ka 511 ):

Vanasõnade vaheliste vasturääkivuste "ebatäpsuse" üks tüüpilisi ilminguid on ka see, et tugevam alternatiiv on esindatud tõsiseltvõetavate lausetega, nõrgem aga peamiselt vanasõnavormiliste naljasõnadega. (Näiteks üldine hoiak viinajoomise ja kõrtsiskäimise suhtes on vanasõnades vägagi kriitiline, kuid selle kõrval tulevad ette ka sõnakõlksud, nagu Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi; Joo viina, siis ei tunne piina; Jumal hoiab joodikut jmt.) Selline alternatiivne paradokslev "underground" leidub ka sõnapidamise teema juures (VSR, rühm 737 ):

B4. Hinnangute adekvaatsus

Sõnade ja tegelikkuse vahekorra produktiivseid töötlussuundi on veel hinnangute (hooplemise ja kriitika, kiituse ja laituse) adekvaatsus. Tekstide metafoorsus jätab sellegi teemarühma piirjooned akvarelseteks. Pole igakord selge, kas peetakse silmas hinnangut kui hoiakut, suhtumist või nimelt väljaöeldud hinnangut, kas jutt käib täpselt hooplemise kohta, või katteta lubamise kohta, või alusetute õhulosside kohta, või liialdamise kohta üldiselt vmt.

Soovitatakse hinnata asju õigesti, kuid mööndakse, et tegelikult alati nii ei juhtu (halba kiidetakse, head laidetakse); just hüperboolsed hinnangud osutuvad tihti vääradeks (VSR, rühm 769 ):

Hooplemisele kohalduvad ka sõnade ja tõeluse, sõnade ja tegude, sõnade ja teadmise vahekordi vormistavad üldstereotüübid 'Kes palju räägib, see vähe teeb ~suudab, ~teab vmt' ja 'Kes vähe teeb ~teab, ~..., see palju räägib' (VSR, rühm 770 ):

C. Hinnangud iseenda ja teiste kohta

Vastandused 'ise/teine' ja 'mina/maailm' on vanasõnade egotsentristlikus maailmapildis üldse ootuspäraselt sagedased.

(VSR rühmades 848–861 on toodud neid lõikeid puudutavate vaadete kontsentraat eesti paröömikas: ilm on paremal juhul kalk ja osavõtmatu, halvemal juhul kuri ja kaval; teda pole võimalik mõista ega kontrollida, talt pole loota abi, ta meele järele pole võimalik olla, ta asjusse pole mõtet sekkuda; igaüks elab endale, peab silmas omaenda kasu ja tunneb omaenda valu, teise häda on puu küljes; inimene teab ise omad asjad ja kannab oma tegude tagajärjed.)

Kiituse/laituse teema seondub tihti vastandusega 'ise/teine'. Selle liitteema arendused on produktiivsed ja mitmekesised (vt. VSR, rühmad 773–777 ).

Vanasõnad laidavad kalduvust iseend (või enda tehtut, oma lähikondseid jmt.) muudest paremaks pidada ja kiita ning ironiseerivad selle üle, kuid möönavad, et inimestel selline kalduvus tegelikult on:

Iseenda kiitmisest veelgi põhjalikumalt on läbi töötatud teiste kritiseerimise teema, mis on esindatud selliste üksteisesse sulavate ideedega, nagu

'Teiste pisivigu märgatakse ja kritiseeritakse, omaenda suuri puudusi mitte';

'Teist on kergem kritiseerida (~rääkida ~naerda ~õpetada) kui ise paremini teha';

'Vaata enne ennast, siis naera teisi ~Ära naera teisi, kui sa ise pole parem':

Kritiseerimist on tihti väljendatud just pühkimise, eriti uksealuse ~ukseesise pühkimise kujundi kaudu, mis Gyula Paczolay andmeil ("European Proverbs in 55 Languages with Equivalents in Arabic, Persian, Sanskrit, Chinese and Japanese") on tuntud vähemalt 34 Euroopa keeles. Eesti arhiivist pärinevad nt järgmised vormid:

Eesti vanasõna ei jutlusta eriti abivalmidust, kuid soovitab suure kritiseerimise asemel siiski:

D. Sõna (sh. hooplemise, tagarääkimise, naeru, kiituse, hea sõna, meelitamise) mõju, kasulikkus/kahjulikkus

Vanasõnad teevad otsustusi rääkimise mõju kohta nii rääkija kui räägitava aspektist (vt. VSR, eriti rühmad 779–789 ). Need vaatekohad konkretiseerivad eelkõige paröömilisi üldstereotüüpe 'Aktiivsus on riskantsem kui hoidumine', 'Materiaalne on tegelikum kui ideaalne' ja 'Heast võib tulla head või halba, kuid halvast tuleb ainult halba'.

Liigne rääkimine on paremal juhul kasutu, enamasti aga suisa kahjulik: võidakse reeta saladusi või anda enda kohta ebasoovitavat teavet (vrd. ka alapunkt A ülal); võidakse rikkuda suhted kaaslastega; võidakse solvata või vihastada neid, kel on väge karistada või kätte maksta vmt.:

Naeru nimetavais ütlustes pole taaski alati selge, kas mõeldakse naeru kellegi üle, st. pilget, või siis naeru kui ohtlikku muretust ja kergemeelsust. Kuid naerjale heaendeliseks ei loeta teda ilmselt kummaski vormis:

Peale reaalsete ebameeldivuste ennustavad eesti vanasõnad naerjale ja pilkajale ka omalaadseid "kvaasimütoloogilisi" sanktsioone, mis seonduvad pinnu ja naela kujunditega ja armastavad kontamineeruda (vt. nende kohta lähemalt ka kirjutistes "Vanasõnaparoodiatest" ("Keel ja Kirjandus" 1985, nr. 8) ning "Retoorilise, modaalse, loogilise ja süntaktilise plaani seostest eesti vanasõnades" ("Keel ja Kirjandus" 1997, nr. 5):

Naer, pilge, tagarääkimine (samuti etteheited, sõim jms.) ei tee midagi reaalselt paha ka naerdavale või räägitavale; pole põhjust neisse liiga valulikult suhtuda, tagarääkimine võib olla kaudselt tunnustuski:

Ka naerupelgajat hoiatatakse groteskse pseudoendega:

Siinkohal ei püüta lähemalt analüüsida "positiivsete kõneaktide" semantikat eesti keeles. Igatahes on ilmne, et eesti vanasõnades pole hea sõna, kiitus ja libe keel hinnanguliselt sünonüümsed.

Hea sõna mõju toonitatakse kõigiti:

Kiitust ei peeta suurt mikski, liiati võib kiidetav ülbeks muutuda:

Suhtumine mesikeelsusse (vt VSR, rühm 744 ) on jäigalt eitav; eesti vanasõna meelest on libekeelsus sama mis kahekeelsus:

E. Kõneleja emotsionaalse seisundi ja üldisemate eluhoiakute väljendumine

Sellel teematsüklil on kõigepealt ühisosa kritiseerimist puudutava temaatikaga, mida esindab üsna produktiivne vormimall 'Süüd ühel, süüd teisel' (vt. ka VSR, rühm 795 ):

Viriseja ja nuriseja suhtes on eesti vanasõna põlglikult meelestatud (vt. VSR, rühm 794 ), kuid üliproduktiivsete hulka kuulub ainult üks ütlus ―

Muretsemisse ja hädaldamisse suhtuvad vanasõnad kahtviisi: ühelt poolt

Kuid sellesama kirikukirjandusest lähtuva muretu linnukese kujundi kaudu võib olla vormistatud ka vastupidine mõte:

Samuti ka:

Üht-teist on vanasõnadel öelda ka nalja ja naljatamise kohta (VSR, rühmad 798–800 ). Siingi kohtab vastakaid seisukohavõtte, ning taas tuleb möönda, et sõnadega naer ja nali kaetavate meeleseisundite ja kommunikatsiooniaktide gamma on vanasõnades hästi mitmekesine ega võimalda selget vahet teha selles, kus vanasõna peab silmas verbaalset nalja ja kus lustilist või kerget meelt kui sellist. Ühtlasi on siin võimalik tuua musternäide selle kohta, et arhiivivariantide hulka võib folkloorse produktiivsuse mõõduks pidada vaid reservatsioonidega, eriti uuemal ajal moodi läinud ütluste kohta:

Sama vaatekohta jagavad ka ütlused

Kuid vanasõna ― ettevaatlik ja mõõdukas, nagu ta on ― ei unusta ka meenutamast, et naeru ja naljaga peab mõõtu pidama, sest ühest küljest võib nali tõeks kätte minna, teisalt ei võeta liialt naervat ja alpivat inimest tõsiselt ega peeta ka targaks:

6.5. EESTI MÕISTATUSTE LAHENDITEST

6.5.1. Üldteavet ja -probleeme

Vaatame põgusalt, millised semantilised regioonid ja üksikobjektid on enim inspireerinud esivanemate mõistatusloomet.

Mõistatuste kartoteek on hetkel üks Eesti Rahvaluule Arhiivi kõige paremini korraldatud žanrikartoteeke. Selle töö põhiosa on teinud 1930. aastate lõpul ― 1940. aastate algul Erna Normann. Kartoteegis on kaks tasandit:

1) alamtasand, mis on tüpoloogiline, st. kõik ühe ja sama mõistatuse variandid on viidud printsiibis kokku;
2) ülemtasand, kus materjal on koondatud vastuste (või keerukamail puhkudel domineeriva vastuse) järgi teatavate märksõnade alla ja nood märksõnad on järjestatud alfabeetiliselt:
AADAM → AASTA → ABI → ABIELU jne.

Keerdküsimused jm. perifeeria on korraldatud omaette süsteemi.

Meie siinne provisoorne ülevaade lähtubki E. Normanni märksõnadest sellisel kujul, nagu nad praegu on: neid lahendeid on käsitatud omamoodi "alamastme teemadena" ning püütud grupeerida neid mingeiks üldisemat järku semantilisteks klassideks. Sagedushinnangud, mida püütakse anda, on mõistagi esialgsed ja ebatäpsed ― seda mitmel põhjusel.

Esiteks. Nagu juba korduvalt ka öeldud, on nii eesti vanasõnade kui ka mõistatuste arhiivitekstide rahvaehtsusega suuri probleeme. Tekstide autentsuskontroll on jõudnud lõppjärku, kuid praegusel hetkel veel lõpetamata. Seetõttu rajaneb siinne statistika toortekstinäitudele ja selles osaleb paratamatult hulganisti libatekste (ja isegi -tüüpe), mida seal tegelikult ei tohiks olla.

Teiseks. Mingi mõistatustüübi lahendite mass võib jaguneda samamoodi, nagu nägime eespool jagunevat vanasõnade sõnastusvorme: kord väga koherentselt mingi dominantlahendi ümber, kord väga difuusselt mitmete eri lahendite vahel.

Toome mõned näited koherentse jagunemise kohta.

Lipp lipi peal, lapp lapi peal... tähendab väga valdavalt kapsast ja vaid üksikjuhtudel lindu, kuid uuemais tekstides ka "Kommunaari" kinga, N. linna lapitud asfalti vm.;

Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli ― tähendustekimp on väga koherentselt koondunud sukavarraste ja suka- või kindakudumise ümber;

Üks hiir, kaks saba on domineerivalt 'Pastel', võib olla ka mõni muu jalats, kuid peale jalatsite erandjuhtudel veel ainult 'Põll';

Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas tähendab põhiliselt kana, juhtumisi ka hane, pääsukest vm. lindu, kuid pea mitte midagi muud peale lindude;

Kolmejalgne kurat ~kits... ei saa hakata kuigi edukalt tähendama muid kolmejalgseid asju peale voki, sest tal peavad olema veel raudhambad suus;

Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostab meie maile ei tähenda praktiliselt midagi muud peale äikese ~pikse ~kõue ~müristamise;

Must siga läheb lauta, ajab punased põrsad välja tähendab ainult roopi ~tuleharki ~ahjuluuda ~sütesegamist ~süte ahjust väljaajamist vmt.

Kuid juba produktiivsemategi mõistatuste hulgas kohtab ka selliseid, kus suurima tähendusdominandi kõrvale tekib muid või nähtub tähendustekogumi suuremaidki hajumisi, sõltuvalt ka tekstide endi variaablusest.

Üks saun, sada akent tähendab valdavalt puupinu (ka haoriita või -sülda vms.), kuid selle kõrval ka muid "auklikke asju", nt. sõrmkübarat ja sõela ~sarja (kumbagi u. 40 üleskirjutuses), samuti korvi (u. 20 tekstis, mis pärinevad peamiselt Võrumaalt ja Setust) jm.

Harakas ~Hiir aidas, saba väljas ― tugev dominant on küll 'Võti', eriti 'Aidavõti', kuid see mõistatus võib vabalt tähendada ka mitmeid muid varrega asju vm. väljaulatuvaid sabu:

nt. eriti Võrus ja Setus, kus harakas pole mitte aidas, vaid linnas (Harak liinah, hand välläh ~Harak lätt liina, jätt hanna vällä vmt.), on vastuseks 'Leivalabidas' või ka 'Leibade ahjupanek' (nende tähendustega tekste on arhiivis ehk 120 ümber);

teine suurem alternatiiv on 'Kulp pajas' (ligi 40 üleskirjutust), siingi on harakas sagedamini linnas kui aidas ja variaablus hargneb edasi ning vormid Part ~Kukk vees ~meres, saba väljas tähendavad ainult kulpi;

veel võib tähenduseks olla 'Tuli ja suits' ― ilmselt on siin tähenduste segunemist soodustanud hästi produktiivne lähitüüp Hobu ~Täkk tallis, saba räästas ~lakas ~väljas, mis tähendab valdavalt just tuld ja suitsu, kuid võib tähendada ka võtit, lusikat vm. (eriti kui saba on lihtsalt väljas, mitte lihtsalt räästas ega lakas);

veel võib see mõistatus tähendada maja nurgapalke, lusikat vaagnas v. suus, ahjuluuda jm.

Vaata selle mõistatuse lokaalredaktsioone lähemalt!

Eriti ilmekas on ses plaanis mõistatustüüp algusega Isa pikk ja peenikene... ~Isal pikk sammas... ~Isa sirge... Siin on lootusetult ühte sulanud kahe järsult erineva tähendusdominandiga tekstid ― need dominandid on 'Humal' ja 'Leivategu (labidas + ahi + pätsid vmt.)'. Lisaks neile on tähenduste hulgas veel muid ― kokku u. 20 eri lahendit.

Vaata selle mõistatuse lokaalredaktsioone lähemalt!

Kolmandaks. Mõistatused ei esita tihtipeale mitte lihtsalt selgete ruumipiiridega objekte, mis on suvalisest taustast esile tõstetud, vaid terveid objektide komplekte või paljudest elementidest koosnevaid situatsioone.

Vaatame veel kord äsja toodud näiteid.

Mõistatus võtmest (Harakas aidas...) ― võti on luku sees, lukk ukse ees ja uks ise on eeldatavasti aidauks.

Mõistatus Neli hobust tallis... ― esile on enamasti tõstetud sukavardad, kuid sukaloomus ise on seal ka ja inimene ka ja kudumine toimub ka.

Lagi all, lagi peal... on viiul või kannel ise, kuid teda mängitakse ka, st. seal on tegelikult ka inimene.

Sada, sada, tuhat, tuhat, lähevad niinest silda mööda raudsesse linna ― need on herned ja neid valatakse sõelast patta ja valaja ise peaks samuti olema situatsioonis "juurdemõeldav".

Hani lendab üle õue, tiivad tilguvad verd ― siin on kõige markantsem element kindlasti kaelkoogud, kuid siin on ka panged ja pangedes vesi ja vesi loksub maha ja vee kandmine toimub ka, st. kandja on situatsioonis ka.

Karu kõnnib kallakul, raudsaapad jalas ― siin on fookuses ader, aga kündmine toimub ka, st. kündja on seal ka.

Puujumal läheb maajumalale kosja pika piibuga ja laia kaabuga ― fookuses on ilmselt värten, aga värten on voki küljes, samuti on tekstis otsene vihje ka lõnga kohta ning toimub ka ketramine ja osaleb siis ka ketraja.

Sellised instrumendi, agendi, tegevuse jm. elementide ühendid on ka elus üldse väga tüüpilised ja teevad raskeks anda selgepiirilisi hinnanguid selle kohta, kui sageli kordub see või teine semantiline element mõistatustes. (Ka arhiivitekstide endi juures leiduvad vastused tõstavad situatiivsest kompleksist esile kord ühe, kord teise külje, kord nimetavad situatsiooni tervikuna.)

Neljandaks. On olemas ahelstruktuuriga mõistatustüüpe (või kontaminatsioone, sarju), mille lahendiks pole üldse mingi selge üksikobjekt ega ka keerukama struktuuriga, kuid siiski ühtne situatsioon, vaid samuti kui tekstis endas mingite asjade loend või jada. St. vastuste paradigmaatilise ja süntagmaatilise hajuvuse nähud (vrd. äsjased "Teiseks" ja "Kolmandaks") esinevad siin korraga.

On olemas lopsakalt varieeruv eesti mõistatus, mis kätkeb näiteid ka sedalaadi "kvaasisõnadest", mida eespool nimetasime ― nt. Puust pukker, niinest nikker, savist sakker; ~Nikker-nakker niinest tehtud, pukker-pakker puust tehtud, sokusarv oli sauest tehtud; ~Puust tehtud puka-paka, niinest tehtud nika-naka, sõmerane rääskop jpt.

Tähenduslik põhikontuur ― leivateoriistad ― on küllalt selge: puust asi on leivaaastja, niinest asi sõel ja savine asi leivaahi. Kuid üleskirjutajate poolt lisatud seletustest nähtub rohkesti tähenduste tuhmumise ilminguid. Näiteks mõistatatavate elementide arv tekstis ja vastuses toodavate arv võib olla erinev. Edasi, vastuse komponentidesse võib sugeneda leivateo-situatsiooni jaoks "võõraid" elemente: nt. niinest ese selgub tihti olevat viisk. Kogu 3-lüline ahel võib koosneda komponentidest, mille kohale on raske mõtelda mingitki ühisnimetajat: nt. ['Maja' + 'Viisk' + 'Ahi'] või ['Lähker' + 'Niineköis' + 'Korsten'] või ['Sõel' + 'Märss' + 'Savipada'] või ['Lähker' + 'Sõel' + 'Kirves' (viimase peitekujund rannaeesti redaktsioonis on rauast raksmann)].

Kuid on ka ehk sadakond teksti, kus lahendused ei moodusta leivanõude komplekti, kuid moodustavad mõne teise alternatiivse (tõsi küll, need komplektid on tihti katkendlikud). Sagedasemaid selliste alternatiivide hulgas on näiteks:

'Maja':
a) seinad puust + katus niinest + ahi nagu põhiredaktsiooniski, või
b) katus + seinad + korsten, või
c) maja "ise" + katus + ahi, või
d) tähendus üldse lahti kirjutamata;

'Saun': saun ise puust + viht niinest + ahi ~keris nagu põhiredaktsiooniski;

'Leivakoti-komponendid': piimapütt puust + märss niinest + leib (sõmerane tatsvaar);

'Kangakudumine ~Kangasteljed' (tavaliselt lahti kirjutamata);

'Vokk': võib-olla eksikombel segi aetud mõistatusega Pugu puid, ligu linu, natuke nahka, raasuke rauda.

On ahelstruktuuriga mõistatusi, mille elemendid üldse ei kirjelda mõistatuskeeles mingit ühtset situatsiooni, agregaati vm. Eestis on sellistest ahelmõistatustest tuntumaid Teeliba, maasuga, metsakukk, meresikk: iga komponent on liitsõnaline "kenning"; ahel võib olla siinsest näitest pikem või lühem. Nende komponentide sagedasemad vastused on:

teeliba ― 'Regi' ~'Ader';
maasuga - 'Äke';
metsakukk ― 'Kägu' (vm. lind);
meresikk ― 'Vähk' ~'Kala' ~'Paat' vm.

Kõik need variaablusnähud on siinses vaatluses arvestamata jäetud.

6.5.2. Eesti mõistatuste lahendite sagedused

Toome nüüd lähemaid andmeid eesti mõistatuste lahendite kohta:

1) 100 produktiivseima lahendmärksõna edetabeli ning loendi mõistatustüüpidest, mille varal 3 esimest lahendit oma tüübikohapunktid teenisid;

2) koondstatistika selle kohta, kuivõrd ühed või teised "ontoloogilised regioonid" ja allalad on inspireerinud esivanemate mõistatusloomet;

3) kõige esileküündivamate semantiliste ja pragmaatiliste dominantide loendi ning paar üldistavat kujutelma faktorite kohta, mis neid dominante võiksid põhjustada.

Vt. ka lahendmärksõnade nimistut tervikuna.

Järgnevas tabelis on toodud 100 produktiivseimat lahendmärksõna.

Need on leitud järgmise lihtsa metoodika järgi: iga lahend on saanud kohapunkte a) teda esindavate tekstide arvu järgi ja b) teda esindavate produktiivsemate (10 või enama üleskirjutusega) tüüpide arvu järgi: esikoha eest 100 p., 2. koha eest 99 jne.; koondtulemuseks on loetud kohapunktide summa. Näiteks lahend 'Vokk' on esikohal nii tüübi- kui tekstilõikes, saab kummagi esikoha eest 100 punkti, kokku siis 200; lahend 'Kaev' saab tekstilõikes 5. koha eest 96 punkti ja tüübilõikes 3. koha eest 98 punkti, kokku 194 jne.

100 produktiivseimat lahendmärksõna eesti mõistatustes

Jrk-nr.
Märksõna
Tekste
Tüüpe
Punkte
kokku
1. Vokk (+ osad) 3214 24 200
2. Kaev (+ osad, veevõtmine) 2218 19 194
3. Lehm (+ osad, tegevused, lüps) 2585 13 191
4. Ahi (+ osad) 1941 19 191
5. Kana 2285 13 189
6. Veski (+ liigid, osad jne.) 1721 22 188
7. Hein (+ koorem, kuhi, saad jm) 1859 14 187
8. Tuli (+ tegemine, säde jmt.) 2094 12 185
9. Leib (+ -tegu) 1463 12 175
10. Silm (+ osad, pilk) 1624 11 173
11. Kirik, kabel (+ osad) 1319 15 173
12. Pähkel (+ -puu, söömine) 1815 9 170
13. Koer (+ osad, tegevused) 1369 12 170
14. Kapsas 2274 8 169
15. Regi (+ osad, sõit) 1353 10 163
16. Lumi (+ hang, -sadu, -tuisk) 1078 14 161
17. Kell, uur 1343 9 157
18. Pada (+ osad) 1424 8 156
19. Jalats, kängimine 1239 10 155
20. Äke 1082 11 155
21. Päike 915 15 150
22. Nõel 1337 8 149
23. Kukk (+ osad, tegevused) 1081 9 145
24. Püss (+ kuul, laskmine) 878 12 138
25. Sibul 1420 6 136
26. Võti, keeramine 1380 6 134
27. Suits 996 8 132
28. Muna 1805 5 131
29. Jõgi 832 11 131
30. Inimene 1757 5 129
31. Tee (way) (+ elemendid) 1014 7 127
32. Hobune 944 8 124
33. Siga (+ osad, tegevused, liigid) 1121 6 122
34. Laev (+ osad, sõit) 978 7 122
35. Vähk 736 10 121
36. Lõng (+ kerimine, haspeldamine) 733 10 119
37. Lina (+ osad, õitsemine) 946 7 118
38. Vikerkaar 1076 6 116
39. Vanker (+ rattad) 1294 5 114
40. Maja (+ osad) 1049 6 113
41. Puu (+ osad, koed, liigid) 803 8 113
42. Kaljanõu, -astja jmt. 879 7 112
43. Humal 1680 4 111
44. Kass (+ osad) 994 6 109
45. Uks (+ osad, manused) 592 11 108
46. Ader (+ osad) 854 7 107
47. Aken 617 9 102
48. Viht (-a) 1285 4 97
49. Küünal 975 5 96
50. Keel 1058 4 87
51. Taevas, -laotus 582 7 82
52. Kangas (+ -kudumine) 503 8 81
53. Hambad 770 5 80
54. Härg (sh. ikkes) 568 7 79
55. Kinnas (+ käsi) 1328 3 78
56. Käsikivi 763 5 78
57. Raamat (+ liigid: piibel jts.) 640 6 75
58. Mesipuu527 7 74
59. Suguelund 401 9 74
60. Puuriit, pinu 1195 2 73
61. Peer 636 6 73
62. Sõel(umine) 244 9 73
63. Sukavardad, -kudumine 1088 3 71
64. Jõhvikas 857 4 69
65. Kirikukell, tornikell (+ -löömine) 455 8 68
66. Tuul, maru 453 8 66
67. Harakas 979 3 61
68. Ahjuroop (+ tulehark vm. manused) 956 2 58
69. Ketramine 689 4 57
70. Kirp 435 7 55
71. Äike 901 2 54
72. Kanep 679 4 54
73. Vari 309 7 54
74. Margapuu 895 3 53
75. Lammas (+ osad, tegevused) 152 7 53
76. Lähker 865 3 50
77. Nimi 656 4 50
78. Vorst (+ -tikk, -tegemine) 504 5 50
79. Viiul 771 3 45
80. Puur, oherd 492 5 44
81. Köis (+ osad, tegemine) 439 6 44
82. Külm, pakane 385 6 43
83. Padi 747 2 42
84. Sõrmus 599 4 42
85. Lõuguti 385 6 42
86. Kirves 187 6 41
87. Rakend 731 3 39
88. Herned patta 689 1 37
89. Paat, lootsik 470 5 37
90. Hernes (+ -kaun) 556 4 36
91. Sukk 675 3 35
92. Pea 667 3 34
93. Jää 538 4 33
94. Aasta 656 3 32
95. Veekandmine 656 2 31
96. Kirjutamine, kiri 340 5 31
97. Jälg 652 3 30
98. Torupill 320 5 30
99. Säng 301 5 29
100. Võrk: kalapüük 293 5 28
Kokku: 97908 724  

Näeme niisiis, et vanasõnadest tuttav "ülikute" ja "kehvikute" vaheline dünaamika peab paika ka mõistatuste lahendite kohta: meie 100 produktiivseimat märksõna ammendavad ainult u. 26% vaatluses osalenud tüübivarust, kuid u. 73% tekstivarust.

Nimetame nüüd mõistatused, mille pealt kolm produktiivseimat lahendmärksõna teenisid oma tüübikohapunktid (iga näiteteksti järel sulgudes on tekstide üldarv vastavas tüübis).

1. 'Vokk (+ selle osad, ketramine)' ― 24 tüüpi:

1) Kolmejalgne kurat, raudhambad suus? (898)
2) Ligu linu, pinu puid, raasuke rauda, natuke nahka? (533)
3) Põrsas jookseb, põnn tõuseb? (471)
4) Istub kui isand, sõidab kui saks, tallatakse kui vana koera? (204)
5) Mõista, mõista, mõlle-rõlle, kõputimed kõlle-rõlle, pea peal piiritsepaelad? (168)
6) Üks impab, teine timpab ~Üks üürapuu, teine tüürapuu, kolmas koguni kõver...? (135)
7) Elav surnu reite vahel ~Tütar tiine, ema aher, elab surnu reite vahel? (130)
8) Üks kits, kaks selgroogu? (96)
9) Jänes jookseb jääda mööda, saba sõuab saarta mööda ~Jänes keksib jää peal, jälgi ei näe? (84)
10) Hobune jookseb, liha jääb vähemaks? (71)
11) Eku-reku reisiline, siiri-kuuri viiriline, mis see siiri-kuuri vedab, seda vedab veike riku? (68)
12) Ohjad jooksevad, tee käib ringi? (48)
13) Jõgi jookseb, jõhvid suus? (46)
14) Külili sööb, püsti magab? (34)
15) Hoitakse kui emandat, sõkutakse kui litsi? (26)
16) Kena lehm ~kits, kikkis ~keerud sarved? (23)
17) Kümme küllülde, säidse sällülde, neli nelätol'kõla? (22)
18) Hunt jookseb hura-hara, pää täriseb pänta-ränta, sabaroodu ronta-ronta? (20)
19) Keerukõnõ, meerukõnõ, sais säksa poisikõnõ? (19)
20) Viis vitiauku, kuus kutiauku, seitsmes lorutamese auku (kaheksas karvatutt)? (18)
21) Titini tiriseb, põlvini põriseb, päält titi lööb timbertammi? (16)
22) Valge nirgike jookseb ümber mätta? (14)
23) Kuurem all ja rattad piäl? (12)
24) Ema ees, tühi kõht, tütar taga, täis kõht? (10)

2. 'Kaev' ― 19 tüüpi:

1) Puujumal läheb maajumalale kosja pika piibuga, laia kaabuga ~Maakuningas läheb sookuningale kosja... ~Ilmuline lääb kalmulisele kosja...? (491)
2) Isa istub, poeg pistab, tütar taga töllitab? (377)
3) Taat koogutab memme mulgu pääl ~Isanda nina tilgub emanda moldi? (245)
4) Vanamees vaevas, käsipidi taevas, loeb taevatähti, mere põhjast liiva? (216)
5) Neitsit neljanurgeline, Kadri kahejätkuline ~Nebu nellänurgeline, kabu katejakuline? (144)
6) Küläpini kükikällä, lugõ taivah tähti? (134)
7) Tütred käivad emale, ema ei saa ilmaski tütrile? (87)
8) Küünra pikkune, küünra laiune, kümme paari härgi ei jõua paigast vedada? (83)
9) Küla poole kükitab, kodu poole kumardab? (60)
10) Pime õues, piits peos? (47)
11) Mart maas, Pärt puus, Tõnis taevas, saba suus? (40)
12) Alla lätt aher, mäele tulõ tiine? (27)
13) Läheb sisse, väriseb, tuleb välja, tilgub? (26)
14) Issameieke, teine tuike, tuleb kivivarest välja, pikk piits peus, hõbehelm otsas? (24)
15) Andja ei väsi, võtja väsib? (20)
16) Taade titti tõmmatas, tare taga röögätäs? (17)
17) Auk maa sehen, aid ümmer, teibäs püsti, tõine risti? (13)
18) Kui külge puudutad, siis kummardab, kui mööda lähed, siis ei liigutagi? (11)
19) Pütt seest vitsutõt? (10)

3. 'Lehm, ta somaatika, tegevused; lüps' ― 13 tüüpi:

1) Neli andjat, neli kandjat, kaks koeratõrjujat, üks parmupiits? (729)
2) Neli neitsit kusevad ühte auku ~ühe kapa ~kingakontsa sisse? (690)
3) Kuum ~Valge kivi aida all? (519)
4) Üks halg kütab kaks ahju? (239)
5) Tüvi ülespidi, latv alapidi? (212)
6) Neli sump suud piti, kats kaes taivahe? (108)
7) Neli neitsit tantsiva üte saapaseere sehen? (48)
8) Vesi jookseb vastamäge üles? (30)
9) Ait nelja tulba pääl? (16)
10) Eest irk-ork, tagant viuh-väuh? (13)
11) Pea alaspidi, jalad ülespidi? (13)
12) Neli auku niidikeras? (11)
13) Neli pütsikast kasvavad ühe mätta otsas? (10)

Edasi püüdsin lahendite kogumassi jagada mingitesse "ontoloogilistesse põhiregioonidesse" ja eristada suuremais regioonides välja produktiivsemad allrühmad. Tulemused on näha allolevas tabelis. Rõhutan taas, et sedalaadi lineaarsete nimistute koostamine saab toimuda vaid suure meelevaldsuse hinnaga, kuna paratamatult tuleb katki käristada elu elusat kudet.

Eesti mõistatuste lahendite jagunemine ontoloogiliste põhiregioonide lõikes

Ontoloogiline regioon
ja produktiivsemad allrühmad selles
Tekste
Tüüpe
Märk-
sõnu
Esemed ja tööriistad ning nende kasutamine
(ka toit ja selle valmistamine)
, sh.:
52874 1109 225
Rõivad (jm. tekstiil), jalatsid; nende tegemine, valmistamisriistad
16459 261 32
Toidud, joogid, toiduained; toidu valmistamine, -riistad
5436 131 31
Maismaa-liiklusvahendid ja sõit nendega; rakend
4130 56 15
Anumad, mahutid
2757 78 18
Tule, valgustuse, kütmise, süütamisega seotud esemed ja rajatised
2738 48 9
Toasisustus (laud, iste, säng jms.)
2477 36 7
Mõõduriistad
2242 36 3
Põllutöö- ja rehepeksuriistad, nende abil tehtavad tööd
2150 51 11
Veesõidukid, kalapüük, kalastusriistad
2142 42 7
Pillid ja muud helitekitamisvahendid
2104 43 9
Pesemine; pesemis-, puhastus- ja pühkevahendid
2053 41 10
Terariistad (sh. vikat ja sirp); teritusvahendid
1606 74 15
Botaaniline sfäär (taimed, puud, viljad jne.,
nende osad)
, sh.:
17925 290 60
Puud, nende osad, koed, viljad
5132 82 34
Aed- ja juurviljad
4862 63 44
Heintaimed
1867 30 24
Kiudtaimed (lina, kanep)
1625 26 14
Marjad
1565 23 27
Teraviljad
1091 26 42
Zooloogiline sfäär laias tõlgitsuses
(v.a. inimene ise)
, sh.:
17397 367 60
Koduloomad (imetajad)
8175 122 13
Kodulinnud
3597 54 6
Putukad
1918 59 78
Mitte-kodulinnud
1592 26 48
Veeloomad (kala, vähk)
775 24 14
Mitte-koduloomad (imetajad)
688 42 27
Inimlik sfäär laias tõlgitsuses
(somaatiline + mentaalne + sotsiaalne)
, sh.:
15638 337 93
Somaatika; füsioloogilised funktsioonid, tegevused, eritised; elu ja surm
10455 229 46
Mentaalsed ja sotsiaalsed küljed
1885 50 22
Inimene kui selline üldse
1757 11 1
Ameti, soo, ea, sugulusvahekorra vm. järgi spetsifitseeritud inimtüübid
832 27 12
Piiblitegelased
705 19 11
Hooned jm. ehitised ja rajatised ning nende osad 12927 274 30
Meteoroloogiline sfäär, "elemendid" 8556 205 23
Maastikusfäär, maastikuelemendid 4064 62 11
Astronoomiline sfäär (taevakehad, taevalaotus jne.) 3073 102 7
Aeg, selle üksused, ajaarvamine 1248 36 10
Ained 396 20 9
Erandid ja lahendita mõistatused 86 28 4

Kokku:

134184

2830

532

Nagu näeme, jagunevad sagedused ontoloogiliste regioonide vahel ja suuremate regioonide sees väga ebaühtlaselt. Et tuua kogupildist välja sisulised dominandid ja orienteeerida need ühtlasi inimese põhivajadustele, tegime ontoloogilise rakursiga võrreldes mõningaid ümberpaigutusi, mille tulemusel tekkis selline jagunemine, nagu näha järgnevas tabelis.

Sisudominandid eesti mõistatuste lahendites
Sisuklass
Tekste
umbes
Tüüpe
umbes
Toit ja jook: toiduained, sh. aed- ja juurviljad, teraviljad, marjad jm. söödavad botaanilised annid (kuid mitte lihatoiduallikad); anumad, mahutid; toidu valmistamine ja selleks vajalikud riistad; valmistoidud ja joogid, söömine 19900 360
Kehakatted: rõivad (jm. tekstiil), jalatsid; nende valmistamine ja selleks vajalikud riistad 16500 260
Eluase: hooned jm. ehitised ja rajatised ning nende osad; toasisustus, mööbel 15400 310
Muud tööriistad ja esemed (ning nendega töötamine): põllutöö- ja rehepeksuriistad; maismaa-liiklusvahendid, rakend; veesõidukid, kalastusriistad; terariistad ja teritusvahendid; pesemis-, puhastus- ja pühkevahendid; mõõduriistad 14300 300
Koduloomad ja -linnud 11800 180
Inimese füüsis: somaatika; füsioloogilised funktsioonid ja tegevused, eritised; elu ja surm 10500 230
Tuli: ahju, kütmise, tuletegemise, valgustusega seotud asjad 6800 130
Meteoroloogiline sfäär (ilma tuleta) 6500 170

Nende dominantide arvele läheb u. 76% vaatlusalusest tekstimassist ja u. 68% tüübihulgast.

Eesti mõistatuste lahendite vaatluse kokkuvõtteks võib öelda järgmist.

  1. Mõistatusi tehakse valdavalt konkreetsete füüsiliste objektide või nende komplektide kohta, eelkõige nende visuaalselt jälgitavat väliskuju silmas pidades. Kui jälgida lahendite edetabeli favoriite ning eelkõige just seda, kuimitu eri mõistatust ühe või teise asja kohta on tehtud, siis näivad eriti palju inspiratsiooni pakkunuvat huvitava "sakilise" siluetiga esemed, rajatised ja loomad (vokk, kaev, veski, kirik, äke, regi; lehm, kana, kukk, vähk) või sellised, millega seondub optilisi (valgus-, pimedus-, värvi-) efekte (ahi, päike, lumi, tuli).

  2. See on aga pelgalt asja ülakiht. Juba üksikfavoriitide, veel enam aga üldiste sisudominantide vaatlus näitab selgesti: valdav enamik mõistatusi käib tähtsate igapäevaste asjade ja tegevuste kohta, nagu toit, kehakatted, peavari, koduloomad, inimese enda keha, ka ilmastikunähtused. Vokiga tehakse lõnga ja sellest riideid; kaevust saab joogivett, veskilt jahu, millest tehakse leiba; ahi annab sooja ja selles tehakse leiba; ka leib ise on favoriitide esikümnes; päike on universaalne eluallikas; veis ja koer on sagedasimad loomad ka enamiku rahvaste vanasõnades; silm on tähtsaim meeleelund; tuli ja püss on inimese klassikalised sõbrad-vaenlased; kirik on usu ja ülekohtu kehastus ühtaegu, jne. jne.

  3. Kui eespool toonitati korduvalt, et vanasõnad on väga inimkeskse suunitlusega aines, siis näeme nüüd, et ka mõistatused on omal moel äärmiselt inimekesksed ― nad ei jaga küll õpetusi toimetulekuks omasuguste ja vägevamatega, kuid ajenduvad oma mõistukõnes kummatigi inimese poolt tehtud ja/või inimese jaoks esmatähtsatest asjadest ja töödest. Aga kogu inimlooming on lõppeks sel või teisel viisil inimkeskne.

Vaatluse lisaproduktina tekkis ühtlasi lähemat teavet

a) eesti mõistatustüüpide ja -tekstide üldarvu kohta: meie vaatluses, kus 1 tekstiga esindatud "kehvikud" on välja jäetud, sattus osalema 2830 tüüpi, mida esindab kokku 134 184 teksti, teisiti öeldes, eesti mõistatustüüpe on tõesti vähe;

b) eesti mõistatustüüpide sagedusjaotuse kohta tekstihulkade lõikes: see jaotus on ettearvatult zipfilik;

c) lahendmärksõnade hulga kohta: Normanni kartoteegis fikseeritud märksõnu, mis on esindatud vähegi arvestatava hulga materjaliga, selgus olevat 832 (lahendita mõistatused on arvestatud üheks märksõnaks);

d) lahendite sagedusjaotuse kohta tüübi- ja tekstihulkade lõikes; needki jaotused osutusid zipfilikeks.

(Kuna oleme eelnevas demonstreerinud zipfilikke sagedusjaotusi juba piisava hulga joonistega, siis loobume siinkohal liiaste graafikute esitamisest.)


Algusse | Ptk. 1 | Ptk. 2 | Ptk. 3 | Ptk. 4 | Ptk. 5 | Kirjandus