Kui lihtne ja selge siin kõik ka ei tunduks — n-ö. mitteinimlike objektide omadused on üle kantud inimesele — G. Lakoff ja M. Turner (raamatus "More than Cool Reason", mida juba nimetasime) väidavad, et see seletus on lootusetult lihtsameelne. Vähemalt juhul, kui selliste A on B -struktuuride B-komponent on loom, tulevat neid mõista niiviisi, et siin on peidus kaks vastassuunalist metafoorset operatsiooni otsakuti. Too "ground" millel loomametafoorid rajanevad, olevat juba ise metafoorset algupära: inimestele olevat omane tõlgendada loomade omadusi ja käitumist inimpärastes kategooriates ja vastavalt kõnelda neist ka inimkohastes terminites; nt.

sead on räpased, korratud ja robustsed;
lõvid on vaprad ja suursugused;
rebased on kavalad;
koerad on lojaalsed ja sõltuvad;
kassid on kapriissed ja sõltumatud;
hundid on kurjad ja mõrvarlikud;
gorillad on agressiivsed ja metsikud jne.

Seega kõik sellised predikatsioonid olevat ise juba metafoorsed, kuna mõtestavad loomade instinktiivset käitumist inimliku (teadliku, tahtliku, kõrgemat järku) käitumise terminites. Ja kui me ütleme näiteks Achilles on lõvi, siis me omistame talle tegelikult mitte lõvi omadusi, vaid lõvile metafoorselt omistatud inimomadusi, ja rõhutame pigem mitte vapruse olemasolu, vaid püsivust, mis on võrreldav lõvi ründeinstinkti üheselt jäiga toimega.

Tõsi küll, nt. ka sajanditagusele loomapsühholoogiale on ette heidetud täpselt analoogilist "inimkohastamist". Teisalt võib tuua palju näiteid, mis Lakoffi ja Turneri väidet vaidlustavad. Jäägu tuleviku otsustada, kui paikapidav see kujutelm on.