PIIRATUD LEVIKUGA VANASÕNAD

Tegin kunagi järgmise katse.

Võtsin kõik piiratud levikuga eesti vanasõnad (täpsemalt, sellised, mida oli üles kirjutatud 2 kuni 4 kihelkonnast), valisin mingi "ema"- või märkkihelkonna ja kandsin ühele kaardile kõik selle kihelkonna partnerid nois väikestes levikupiltides: kui näiteks märkkihelkonnal A oli selles aineosas 5 kohtumist kihelkonnaga B, siis jäi kihelkonna B kontuuridesse 5 märki. Toon paar näidet tekkinud partneripilvedest.

Tarvastu


Vändra


Rõuge


Karja


Põltsamaa


Jõhvi


Nimetame mõned põhimuljed, mis selles katses saadud levikupiltidest (sh. siin näiteks tooduist) võiksid jääda.

Esmamulje on see, et hajumine on üllatavalt suur, nii et saadut pole võimalik kujutleda mingite naturaalsete, suuliste, geneetiliselt sidusate folkloorsete protsesside jälgede summana. Keegi ei ole uurinud võimalike mürade laadi ja tekkepõhjusi. Oletamisi võiks pakkuda näiteks järgmisi seletusi:

1. Ehk tugevaim faktor on trükiallikate vahendav-võimendav toime, mida juba eespool mitmes seoses mainisime. Kui vanasõnast on üks kirjapanek, ütleme, Jõhvist ja teine Paldiskist ja üleskirjutajaiks on õpilased, siis enne kui hakata siin nägema nt. kalurite omaaegse meritsi suhtlemise jälge, peaks silmas pidama, et see vanasõna võib olla ära õpitud (kui mitte suisa maha kirjutatud) mõnest mõlemal pool käibinud kooliraamatust.

2. Tüpoloogiline üksus võib olla formeeritud küll puhtfolkloorseist tekstidest, kuid (osalt või tervenisti) sellistest, mille vahel tegelikult geneetilist seost pole. Nt. kahe või enama tüübi leksikaalselt erandlikud modifikatsioonid võivad osutuda tunduvalt sarnasemaiks omavahel kui kumbki oma geneetiliste tõsisugulastega. Aga ka suhteliselt tühja semantilise ümbruse korral võib olla omaette tüpoloogiline üksus moodustatud paarist-kolmest tekstist, mis esindavad generatio aequivoca toimel tekkinud mikrotraditsioone või omaloomingut ning on juhtumisi semantiliselt ja leksikaalselt nii sarnased, et tunduvad ühe ja sama tüübi variantidena.

Teine mulje on, et "emakihelkonna" lähedal on partnerite pilv üldiselt siiski selgelt tihedam ja vastupidi, st. inimgeograafias kehtiv universaal 'Mida lähemal, seda sarnasemad' leiab ka meie aines tõestust.

Kolmas mulje on, et kuigi hajuvus on üldiselt suur, on see Eesti erinevais piirkondades palja silmaga nähtavalt erinev:

    1) Lõuna-Eestis koonduvad partnerid oma "emakihelkonna" ümber märksa tihedamalt, Põhja-Eestis märksa hajusamalt;

    2) perifeeriates, sh. Ranna-Eesti alal on koondumine märksa tihedam kui südamaal.