Surnud vanemale ohverdatud looma pea ja jalad Varklet-Bodja küla hiies. Foto A.Lintrop 1989.

Mõnede Lõuna-Udmurdi, Tatarstani ja Bashkiiria udmurdi külade elanikud hoiavad tänapäevalgi elus traditsioonilist usundit. Kodustel palvustel ning ühistel ohvritoomistel pöördutakse palvetega taevajumala inmari, maahaldja mu-kõlchini ja sugukonna kaitsehaldja vorshudi poole. Unustatud pole ka metshaldjat njulesmurti ega vetehaldjat vumurti. Olulistel rahvakalendri tähtpäevadel peetakse meeles esivanemaid, murtakse neile toitu ning kutsutakse neid osa võtma ühisest pidusöömingust. Mõnes külas toimub veel rituaal jõrpõd sjoton - pea ja jalgade andmine, mille käigus poeg ohverdab surnud isale hobuse pea ja jalad, tütar emale lehma pea ja jalad.

Tatarstanis Varklet-Bodja külas kuuluvad surnute mälestamispäevad kevadiste gershõd-palvuspühade koostisse. Pühade nimi tuleb sõnadest 'ader' ja 'supp' ning sellega tähistatakse kevadiste põllutööde lõppu. Umbes samal ajal peavad tatarlastest naabrid sabantuid - adra pulma püha. Pühade esimesene päev kulub toiduvalmistamisele. Kohustuslikeks toitudeks on kruubipuder, keedetud muna, leib, pannkoogid. Õhtul algab vös' njerge - palvus, mis algab vanima ja auväärseima sugulase majas ning mille jooksul palvetatakse, süüakse ja juuakse järgemööda kõigi sugulaste majades. Igas majas võtab peremees külaliste saabudes laualt pudrukausi ning pöördub näoga lõuna poole seistes palvega jumalate poole, paludes külvatud viljale õnnistust ja perele ning sugulastele head elu. Palve lõpetab ta kummarduse ja pea paljastamisega (udmurdi palvustel on eestpalvetajal pea alati kaetud, mütsi kergitatakse vaid kummardamise ajal). Enne lauda istumist palutakse veel munade, leiva, pannkookide, meejoogi ja puskariga. Lauas istudes ja majast majja liikudes lauldakse spetsiaalset palvuslaulu vös' njerge gur. Katkend Kuzjebajevo palvuslaulust (koos helinäitega):

Meie moodi ju lõbusad palvuspühade sugulased esiemade, esiisade ju hinged esiemade, esiisade ju hinged.

Varklet-Bodja palvuslaulu näide. Video (2.1 Mb) A. Lintrop 1990.	Viljapalvuse näide. Video (3.9 Mb) A. Lintrop 1990.

Järgmisena toimub ju vös' - viljapalvus, mis vanasti viidi läbi põllu ääres. Aastatel 1989 ja 1990 korraldati see palvus kolhoosi mesilas, osalesid vaid mõned vanemad külaelanikud. Kolmandaks pühaks on surnute mälestamine - kujas'kon. Selleks lähevad vanemad inimesed küla põhjaküljel asuvasse metsatukka, üsna selle koha lähedale, kus puude otsas ripuvad loomade pead-jalad. Ühe teatud puu alla murtakse kaasatoodut toitu - muna ja leiba. Samasse kallatakse ka mõned piisad puskarit. Seejärel vesteldakse veidi ja minnakse koju tagasi.

Surnud sugulastele toidu murdmine kevadiste palvuste ajal. Video (3.3 Mb) A. Lintrop 1990.

Ohvripapid palvuste lagendikul. Foto A.Lintrop 1989.	Pingid ja laud. Foto A. Lintrop 1989.

Neljandaks pühaks on kunjan kenere põron (sõnasõnalt vasika-aedikusse minek; vasika-aedikuks nimetatakse küla põhjaküljel jõe kaldal asuvat lagendikku, kus toimuvad olulisemad gershõd-tsükli palvused). Seda palvust peetakse loa küsimiseks, kas tohib sel lagendikul küla ühispalvusi korraldada, sellepärast osalevad vaid eestpalvetajad oma peredega. Toitudest tuuakse vaid leiba ja võid. Järgmisel päeval toimub esimene suur palvus - chunjõ vösjan (varsa palvus). Et kõik järgnevadki palvused toimuvad enam-vähem sama korra kohaselt, kirjeldan seda pisut lähemalt. Palvust koorraldav ohvripapp tuleb lagendikule veidi enne keskpäeva. Kas üksi või koos mõne abilisega asub ta palvuseks ettevalmistusi tegema. Kõigepealt sätitakse paika pingid ja laud küla auväärseimatele meestele. Lauale asetatakse mõned kaseoksad, nende peale laotatakse valge lina. Lauast lõuna poole metsaserva laotatakse kaseoksad - see on sümboolne laud, kuhu kõik tulijad panevad oma ohvritoidud. Selle taha puude vahele riputatakse kolm püha rätti, nende lähedale kännule või puuokste vahele valmistab ohvripapp riiuli ohverdamise ajaks üles pandavale toidule (võle mõchon - üles panemine).

Katlad on tulel. Foto A. Lintrop 1989.

Ohvripapp on esimene, kes oma valgesse rätti seotud toidukompsu avab, räti okstele laotab ning toidu (sel päeval leiva ja või) rätile asetab. Ta lõikab leivast viilu, määrib sellele võid ja paneb selle puutaldrikule, kuhu iga pere lisab hiljem oma võileiva. Kui taldrikus on vähemalt viis leivaviilu, palvetab ohvripapp nendega ja paneb ühe viilu ohvririiulile võle mõchem. Järgnevalt seatakse korda tulease ning pannakse selle kohale kaseoks. Selleks ajaks on omanik ohvrilooma (tänapäeval jäära, vanasti aga varsa või hobuse) kohale toimetanud. Enne looma tapmist palvetatakse ning sooritatakse veekatse, et välja selgitada, kas külarahva poolt toodav ohver on jumalatele meelepärane. Selleks kallab ohvripapp loomale läbi kaseokste vett selga. Heaks märgiks loetakse, kui loom sellele reageerib. Looma tapab ohvripapi abiline, verd ohverdatakse tulle. Liha pannakse keema. Samal ajal hakkab külarahvas lagendikule tooma ohvritoite. Leib ja või pannakse kaseokstest "lauale", kausid kruupidega viiakse veidi eemale puu alla. Lagendikule pudru valmimist jäävad ootama vaid mõned vanainimesed, nooremad lähevad külla tagasi, lapsed aga mängivad naaberlagendikul ringmänge. Kui liha on keenud, palvetavad lagendikul viibijad sellega ning papp ohverdab lihakeedu leent tulle. Mõned lihapalad asetab ta ohvririiulile.

Varsa palvuse videonäited 1.35 ja 1.44 Mb.

Puder saab valmis veidi enne päikeseloojangut. Selleks ajaks on kogu küla palvuspaika kogunenud. Ohvripapp ühes abilistega jagab pudru ja liha sümboolse laua ette rivistatud kaussidesse. Enne söömist palvetatakse koos, kusjuures mehed ja poisid seisavad sümboolsele lauale lähemal, naised ja tüdrukud jäävad veidi eemale. Pärast ohvrisöömingut palvetatakse taas üheskoos, kusjuures ohvripapp paneb ohvririiulil olnud toidu lõkkesse. Siis võtab igaüks oma toidukompsu ja läheb koju.

Jõbõrttoni näide. Video (3.6 Mb) A.Lintrop 1990.

Varsa palvusele järgneb maahaldja palvus, mis erineb eelmisest ohvrilooma värvi (see on must) ja ohverdamisviiside poolest. Sel palvusel ei panda toite ohvririiulile ega ohverdata tulle, vaid spetsiaalselt selleks kaevatud auku. Ka ei keedeta putru vaid süüakse liha ja leent. Järgmisel päeval peetakse taevajumalale pühendatud palvus jõbõrtton (kummardamine) ehk chunjön sermet vösjan (varsa ratsmete palvus). Lisaks leivale ja võile toob külarahvas lagendikule pannkooke, ohverdatakse valge jäär ja hani (vanasti kaks hane). Uskumuste kohaselt pidid haned ohvrilooma (vanasti varsa või hobuse) hinge taevajumala juurde juhatama. Sel palvusel keedetakse jälle kruubiputru. Pärast ohvrisöömingut süüdatakse kõik eelmise aasta palvustel kasutusel olnud kaseoksad ning mehed palvetavad põlvili, aeg ajalt laubaga maad puudutades. Sellele gershõd-tsükli kulminatsiooniks peetavale palvusele järgneb palvus kurja vaimu aktashi auks. Ohvritoitudest tuuakse pannkooke ning kruupe pudru jaoks. Ohverdatakse valge jäär. Selle palvuse eripäraks võib pidada küünalde põletamist ohvririiulil ning pannkoogi sisse keeratud lihapalade jagamist, mille ajal kõik osavõtjad põlvitavad.

Kodust kaasatoodud ohvritoidud aktash-palvusel. Fotod A. Lintrop 1989.

Põlvitamine aktash-palvusel liha ja pannkookide jagamise ajal. Fotod A.Lintrop 1989.

Kevadise palvustetsükli lõpetab teine kujaskon, mis erinevalt esimesest surnute mälestuspühast toimub lagedal väljal. Väidetavasti mälestatakse sel päeval kõiki neid, kes surid kodust kaugel. Keset lagendikku kasvava üksiku puu alla murtakse toitu, samas veristatakse lammas, mille liha lisatakse ühiselt keedetud kruubipudrule. Nagu ka eelmisel, nii ei toimunu selgi mälestuspühal ühiseid palvusi. Pruugitakse alkoholi, mis palvuste lagendikul oli rangelt keelatud.

Surnute mälestuspüha. Puu alla murtakse toitu. Tatarstan, Agrõzi raj. Foto A.Lintrop 1989.	Surnute mälestuspüha. Keedetakse lambaliha ja kruubiputru. Foto A.Lintrop 1989.	Surnute mälestuspüha. Liha ja puder jagatakse kõigi osavõtjate vahel. Foto A.Lintrop 1989.

Varklet-Bodja külas on säilinud ka sugukonna palvekoda bõddzõm kuala ning ohvrihiis lud, kuid neis enam palvusi ei toimu. Lisaks gershõd-tsükli palvustele peetakse külas vös' njerge palvusi enne suuremaid riigipühi (veel hiljuti oli see kombeks enne oktoobripühi), kevadel lihavõttepühade aegu on seal aga kevadpüha akashka, millega kaasnevad noorukite täisealiseks saamise pidustused, mis seisnevad selles, et asjaosalised (poisid ja tüdrukud eri päevadel) käivad juba varahommikul läbi kogu küla ja koguvad õhtuse söömingu tarbeks mune, tangaineid ja liha. Pärast minnakse spetsiaalselt selleks määratud kohta, mis poistel asub külast põhja pool, tüdrukutel aga külast lõunas. Seal keedetakse kruubiputru, mida koguneb sööma terve küla.

Ohvrihiis lud, kus varem paluti keremeti nimelist haldjat, on mahajäetusest hoolimata praegugi püha koht. Foto A. Lintrop 1989.