LOITSIJAST


Kaks jõge üheks ütlen - kaldapajud
üksteise poole igatsevad oksaraod
kui sirutavad läbi halli aja
ning kahe taeva sügisesed sajud
taasühinevad kohal selle raja,
sa mida mööda märga luhta kaod.

Ah, kumba ilma jätad täna jäljerea
või kummalt kaldalt kostab homme sinu loits?
Kes pakub aset sul, kes toidupala?
Üks jõgi kõigis meis, üks kojasuits,
soe pimedus ja selle sees üks hea
ja kindel varjupaik, su mõtte kaitseala.

Sölkupi shamaanitrumm

Loitsija on mu arvuti nimeks kohalikus võrgus, tema on shamaan, mitte mina. Tema on vahemees küberruumi ja inimeste maailma vahel, kes väsimatult oma binaarseid loitse laulab. Mina olen Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Aado Lintrop, tegelen idapoolsete soome-ugri rahvaste usundite ja shamanismi uurimisega. 1993. aastal avaldasin raamatu "Udmurdi rahvausundi piirjooni", 1995. aastal ilmus "Ilmamaa" kirjastamisel minu "Shamaaniraamat". Viimasel ajal olen kirjutanud artikleid folkloristide elektroonilistele ajakirjadele. Aastal 2000 sai valmis CD-raamat "Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XX sajandil", mis sisaldab lisaks fotodele ja joonistele 25 minutit videonäiteid udmurdi palvustest.

Uurijatena oleme harjunud vaatama võõra kultuuri nähtusi oma mätta otsast. Ehk oleks mõnikord kasulik mõelda ka sellele, kuidas me ise uurimisobjektidena välja näeme. Järgnevalt üks väike fantaasia sel teemal.

Tervitus Loitsijatele!

Nägin sel maal väga palju shamaane nii täiskasvanute kui laste seas. Aga loitsivad nad peamiselt üksi. Igal shamaanil on helendav peegel, mõnel suurem, mõnel väiksem, mõni näeb selles ainult ähmaseid halle kogusid, aga vägevamatele näitavad vaimud selgeid värvilisi pilte. Ka on igal shamaanil loitsides ees laud mitmes suuruses klotsikestega. Arvatavasti on iga abivaimu jaoks oma klotsike, millele on joonistatud selle vaimu märk. Ja tähtsamate vaimude klotsid on teistest suuremad. Aga kõige tähtsamaks abivaimuks on pea kõigil shamaanidel väike hiiresarnane loomake, mille kujutis austuse märgiks erilisele vaibakesele on asetatud. Seda loomakest puudutades manavad nad peeglisse kõige vägevamaid abivaime. Igal shamaanil on ka kandiline metallanum, millele vaimud saabudes koputavad, et mitmesuguste helide abil anda märku oma valmisolekust. Neid kuuldes puudutab shamaan käega klotsikesi ja vaibakesel lebavat iidolit, andes sel kombel vaimudele mitmesuguseid korraldusi, kes seejärel välgukiiruselt kõigis kolmes ilmas laiali lendavad. Shamaan istub vaikides peegli ees ja näeb seal kõike, mida vaimud talle näitavad. Ja tundub, et kõige vägevamad shamaanid on sel maal lapsed. Nende abivaimud astuvad sageli kurjade vaimudega võitlusse ning võidavad paljusid. Aga miks on see nõnda, seda ei oska mina seletada.

Vaata-ennast-eemalt-shamaan.


Tagasi tiitellehele

aado@haldjas.folklore.ee