Me vendadega kahe-kolmekesi koos väga palju püüdsime kalu õngedega ja igat moodu. Paned söödad otsa, sead õnged korda ja jääd ootama. Tulevad seal pisemad kalad - särjed, ahvenad, - no nendest ei tee väljagi. Aga nüüd järsku tunned, et tõmbab. Ja tõmbab hoopis tugevamini. Kohe saad aru, et nüüd on haug, ja oled kikkis pinguli. Ja kui nüüd vend paadist hüüab, et haug on - ta ju peab ütlema teisele, et see teaks ahinguga rabada, - kui ta nüüd hüüab, et on "haug" ja siis see hunt läheb sul käest ära, no siis saab ikka süda täis küll ja sõimad päris vihaselt, et oli sul paganal vaja ütelda just "haug", oleks sa ütelnud hunt või kuidagi teist möödu, et ta poleks kuulnud või haisu ninna saand või ära mõistnud lipsata. Muidugi, oma 50% läks neid ju ikka kaduma, ja sa teadsid küll, et nad mitte selle sõna või nimetamise pärast ära ei lipsanud, aga see oli juba nagu veres, juba isast jäänd komme, et siis ei tohtind neid nimepidi nimetada. Ja see nimetamine just kõige kriitilisemal momendil ärritas ning närveeris ikka hullupööra küll.
Kui püüsed pandi rebasele või kaladele või kellele tahte, siis üteldakse alati: "Hea õnne peale, musta ruuna peale!" Oli nagu tundmus, et ilma selleta saaki ei ole, see kõvendab õnne. Ja kui juhtus nüüd mõnikord nii, et tõepoolest õnne ei olnud, kalu ei saand küllaldaselt või tulid hoopis tühjalt tagasi (ega seda küll naljalt ei juhtund), siis küsiti ju kodus kohe, et kas ütlesid "hea õnne peale, musta ruuna peale"? - No pagan võtaks, just sel korral olid teab kuidas unustand ütelda! Ja siis hakkasid vägisi nagu arvama, et sellest see õnn nüüd oleneski, ja ütlesid teinekord ikka jälle need sõnad.
Ka ükski õige jahimees ei nimeta püügi ajal metsaloomi kunagi õige nimega, vaid kutsub kindlasti kuidagi teisiti. "Jänest" koera ees ei saa nagu ütelda. On lihtsalt võimatu ütelda "jänes", kui sa teda kaugelt näed vilksatavat, vaid ütled ikka kuidagi teisiti, et "hea kasukanahk oli, lipsas minema" või ükskõik kuidas. Jänese kohta ütlevad Hiiu ja Haapsalu kütid harilikult ikka "pikakõrvamees", rebane on "punane" (ta ju vilgub ainult puude tagant ja keegi teine selline punane ei ole), metsis ehk mõtus on "suur tedri", teder on "vares" jne.
Isegi see võib teha meele pahaks, kui jahile või kalale minnes tuleb vastu mõni kade inimene ja küsib sinult nii läägelt-magusalt: "Ah lähed metsa jälle või merele?" Sa tead ju küll, et ta ainult kiuste nii ütleb, et südames ta soovib sulle ainult halba, võib-olla sosistabki salamisi "ärgu olgu sul ühtki saaki!" No tee mis tahad, siis on nii närune tundmus, et pole enam tahtmistki metsa minna, sest aimad juba ette, et õnn on ära sõnatud. Ja meie isa oli küll niisugune mees, et kui naine tuli esimeseks vastu, siis ta pöördus sammu pealt koju tagasi ja asi otsas.
ERA II 34, 285/8 < Reigi khk., Kõrgessaare v., Metsiku k. - Harri Haavamäe, s. 1904 (1931). Sama teksti vt. O Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade (Elav Teadus nr. 12, 1932, lk. 47/8. Mõtte-, teo- ja sõnakeeldudest eesti kalurite juures üksikasjalikke andmeid vt. O. Loorits, Gedanken-, Tat- und Wörttabu bei den estnischen Fischern (ERA Toimetused nr. 9, 1939, 128 lk.). Sõnamaagiast vt. ka nr. 29 : 5, 30 : 2, 33, 40 : 3, 48, 51, 64 :4, 79 : 2, 80, 84, 91, 99.