Angerjate sügavveemõrd Mõntus püügil
Saaremaal Kihelkonna kirikust kuus võrsta Undva sääre poole sõita K. külas elas üks jõukas taluperemees, vana meremees ja ühtlesi ka kapten. Vanaduses jähi kodu oma maja töösid korraldama, meresõit ei läind enam heasti: nii kui Ilmasõja akatuses keik sai piiratud, ei olnd enam võimalust laivaga midagi teenida, ka Saksamaa piiritusevabrikud said sulutud, ei olnd muud teha, ehitas räimivõrgud.
Igaüks teab: Saaremaa ja Velsandi vahe on kolm võrsta lai, seal ei ole igakord midagi räimi saada; see on mõni kord, kui natuke saab. Vana meremees ei taha vahega rahule jääda: püüsed maksvad palju, tahaks raha tagasi teenida ja perele ka aastase soolase. Ükskord mõtleb nii: "Ma sõidan Sõrve. Minul on üks tuttav seal. Temal on suur räimilaev, ehk saan tema laeva." Teeb seda. Sõidab Sõrves ära, tuleb tagasi. Keik on hea: "Ruumi on, saan tuttava laeva, kodunt võrgud peale, muud ka midagi, mes tarvis on," - ja sõidab Sõrve poole koormaga. Isi mõtleb: "Kui ma üks nädal seal püüan, siis on minu jäuks küll."
Jõuab Jämaja külase, paneb koorma maha, saadab obuse tagasi kodu pojaga: "Küll ma siis saadan kirja, kui küll on. Siis tulete kolme obusega järele, siis viime võrgud ka kodu." Jämaja sõbral oli ka head õlut kodus. "Joome õlle ära, ajame head juttu. Täna on tuulene ilm, ei lähe merese, aega küll. Räimesid saab jo siit küll, kui aga head võrgud on." Teine õhtu tuleb. Ilm on kena. "No nüüd läheme merele. Eile oli läästuul, selle järele saab ike kala." No nemad lähevad randa, Kehelkonna mihe võrgud ka, kaks vana al'li Sõrve meest ka. Teine al'l ütleb: "Meil üsna uus mees, äp tunnegi seda." Laiva peremees ütleb: "See on minu tuttav." Laiva peremees oli ka Kihelkonna mees, K. külast läks Jämaja külase lesenaisele miheks. Al'1 küsib: "Kas pool toopi ka taskus on? Muidu ei maksa merese minna, siis kala võrku ei lähe, kui liidud pole kokku joodud." Mees ütleb: "Kui kala saan, siis lähme pühapääv kõrtsi, ostan kas toobi." Aga kahju, et kõrtsi ei ole, kust võtta. Al'1 vana ütles: "Kui pole ligi toond, siis pole ka tarvis."
Lähevad merese, lasevad püüsed sisse, isi jäävad otsa ööseks paadiga: kui kala küll on, siis võtvad välja ja tulevad maale. Kell kaks ööse vana tõstab võrgu otsa ja kalad sees: "Võtame välja!"Võtvad võrgud paati. Nende võrgude sees kala, Kihelkonna mihel mustad - mõni üksik räim! Sõudvad maale. Magavad kodu omikuni. Lähevad randa. Neil mõni vakk mihe peal, Kehelkonna mehel 15 tükki.
Mees räägib laiva perenimele: "Mes tähendus see on? Minul on head püüsed ja ei saa, neil on vanad linaropsakad ja kala küll." Laiva peremees ütleb: "Minu õpetus ei aita kedagi. Need on kaks keige targemat siin külas, nende vastu on raske võidelda. Mina ostsi ka neile toobi piiritust, nüüd mina saan niisama kui nemad. Sa pead neile meelehead tegema.'' Mees ütleb: "Kust võtta, kellega teha?" Sõber ütleb: "Siin külas oli iljuti varrud. Neil ehk jähi pool toopi järele, ma lähen küsin. Sina oled võõras, sina ei saa." Peremees läks, tõi piiritust pool toopi. Õhtu randas vanad pistavad selle kinni. Üks ütleb: "No külla täna ööse sina pead kala saama, meie võime ilma jääda."
Läksid merese. Laskvad võrgud sisse. Üks vana ütleb: "Teie pange endid magama, mina jään valvama, minul und ei ole." Teised panevad magama. Laiva peremees magab, nina noriseb. Vana võtab kapli, viskab vett kolm kord põhjatuule sisse, isi ütleb: "Tulge nüüd, minge maamihe võrgu sisse üks-kaks-kolm-neli-viis!" Nii vana kordab kolm kord. Kui sõnad olid korratud, üüab teised ülese ja võtavad võrgud laeva. Maamihe võrgud räimi täis, neil mõned arvind; omiku maamehel kaheksa vakka, neil mõni sada. Vana ütleb omiku: "Äga sa rohkem ei taha? Neist saab sui küll." - "Tahan ike veel. Kui nii saab, ma müün pooled maha: raha on ka tarvis." Maamees keib kaks ööd veel meres, - mestühi, on tühi: ike 15 räimi öö peal.
Kolmanda pääva õhtu võrgud vabude all maas paati viimiseks, nemad laiva peremehega majas. Kaks vana keivad ümber tema võrgude. Tema vaatab seina prau vahelt välja: teine võtab põuest tuhakoti ja riputab tema võrgude peale ja teine tõmbab pahema jala kannaga ristisid peale. Tema süda täis, kargab majast välja: "Kelle püüsid teie kuratid siin tuhaga ristite?" Tegi vanade pead veriseks. Tuhakott kukkus põuest maha, selle peksis peade peale tuhaks ja viskas vanad teine teise otsa aia ääre. - Sõnna ka jähid. Isi viskab võrgud õlale ja sammub sõbra taluse. Isi sõnub küla vahel: "Ma tapan teid kurati võlud keik, et need maa pealt kauksid!" Külarahvas kuulevad: see on üks ull mees, see põletab meie küla ka ära. Sõber tuleb ka varsi kodu: ei saa merele minna, vanad on väga kõvad oobid saand; pead on keik verega koos. Ja isi sõnuvad: "Enna maameest, kellele meie veel kala andsime! Oleks meie seda teadand, me poleks ühte kala tema võrku lasknud tulla." Maamees saadab kodu kirja: tulgu obused järele. Jääb isi paariks päävaks ootama.
Teise omiku tuleb nahpari ehk ületee naine sõbra talusse, küsib: "Kas Teil on täna aega? Minul on üks noor ärg ära tappa. Mina olen lesk inimene, meest ei ole: see uppus ära. Täna on tuuline ilm, teie merese ei lähe, on ka mõni toop õlut vaiva palgaks." Sõber ütleb: "Minu pea on haige, minu tuttav ehk tuleb." Maamees sellega valmis: tuttav töö ja saab peatäie õlut, aega küll. Läheb naisega ühes. Joob paar toopi õlut ära -- hea olla. Läheb looma tapma. Teeb keik valmis, raiub liha katki. Perenaine juhatab tõrre, kus sisse panna ligunema. Tema toob vee tõrre sisse, paneb liha tõrde, lauad peale, kivid lauade peale, et loomad - koirad liha ära ei viiks - ja äkki lindavad lauad ja kivid nõu päält ära, üks laud temale vastu pead, tema seljali maha. Tema maast üles ja jooseb väravast välja. Vaatab, mes asi on, pole enne näind niisugust asja: keik lihatükid õue peal maas ja keik hüppavad ike lauda poole. Perenaine jooseb toast välja ja kirub: "Va tütrik kurat tääda saand, et meil täna tapetase!" Käsib keik lihatükid lauta minna. Lihatükid hüppavad ike lauda poole, ei saa midagi teha. Üks külamees läheb mööda, jääb värava kohta seisma ja ütleb: "Teil nii palju punasi põrsaid õues." Perenaine vastu: "Ei ole need põrsad, need on lihatükid. Ütle, mes teha, et nad vakka jäävad!" Külamees ütleb: "Ära karda, ega nad ike enam karjamale lähe! Las nad minna lauta. Pärast lõunat nad enam ei hüppa, siis võib ligunema panna." Maamees sai veel teise kapatäie õlut, jõi ära oma töö eest. Selle aja sees lihatükid olid keik lauta läind. Maamees läks sõbra taluse, räägib seda nalja temale. Sõber ütleb: "Ma tahtsi sulle natuke nalja teha. Niipalju olen ma juba Sõrvest õppind."
Nii lõppes see mäng. Maamees ei lähe eluaegas enam Sõrve kala püüdma.
E 48610/12 < Kuressaare - Juhan Allik.