166. Hiiu Ungru ja Vihula Elbrechti koostöö

Kui Paltimeri suure ilmamerega kanavi läbi ühendud on saanud, sel ajal olivad tööd üle vaatmas paron Ungern Hiiumaalt, paron Elbrecht Virust, Vihula mõisa omanik, ja Aleksander von Schubert, kes Riias elanud, aga pärast Vihulas. Paron Ungern ja Elbrecht pidanud valtsid tuled oma suvemõisate pööningukambris, mille läbi sügise palju laevu mere pääl on saand õigelt teelt kõrvale eksitatud, ja laevad ränga lootiga vastu kivisid puruks jooksivad. Laevakapteni või kippari jutu järele (nimetakse Madi Käsper), kes Elbrechti laeva juhtja olnud, on nii palju teada, et keik hukkaläinud laeva varandus on saanud Vihula mõisa viidud. Sest mis Ungru käest on pääsnud, need Elbrechti kätte langenud. Rahvas aga kartnud sügisisel ajal Vihula Naarati randa, sest sääl on mere näkid või aldjad oma mängu pidanud, ja kuuldud koledat kisa ja appihüüdmist mere päält. Kes seda kuulnud, see katsunud, et sellest kohast eemale saanud. Elbrechtil aga olnud valitsetud mehed, kes seda koledat kisa hukkaläinud laevade pääl teinud ja rääkinud veel ümberkaudse rahvale kõledaid jutte merenäkkidest ja aldjatest. Sellepoolest kannab Aldja küla oma nime, et rahvas mitte mere ääre pole tohtinud minna, kui sääl niisugune lugu ette tulnud. Et Elbrecht üksi korda ei saanud, siis on võtnud Schuberti omale abiliseks. Elbrecht olnud pärastpoole Rootsi- või Daanimaal ja Schubert Vihulas. Kipper aga käinud laevaga seda vahet, üht ja teist teadust viies.

Kui aga Hiiu Ungur vangi pandud, siis leitud ta juurest kirjad, mis tunnistust annud, et ta Elbrechti ja Schubertiga ühenduses olnud. Öösel aga tulnud võeras mees Vihula mõisa ja tahtnud härra jutule. Toapois Hans annud asja härrale teada, härra kohe vasta: "Las ta sisse tuleb!" Mis võeras mees härrale rääkis, ei teata, aga niipalju on teada, et veel selsamal ööse härra mõisast välja läks - nimelt pool versta mõisast, üle jõe minna, on sakste saun. Ja härra elanud sääl saunas selle talve, aga keegi muu pole teadnud kui Toa Hans ainult. Teisel hommikul aga tulnud kohtuhammetnikud Vihula mõisa ja küsinud: "Kas härra kodu?" Hans vasta: "Ei ole, sõitis öösel linna." Kohtuhammetnikud pitseerind mõisauksed kinni, niisama aitadel, ja läinud oma teed. Hans aga käinud öösel härrale päävamoona viima ja viimaks Tallinna vahet käima, üks pakike kaenla all, mida ta härra käsul landstoa kohtusse pidanud ära andma. Hans käinud ju üheksat korda Tallinnas. Ja viimase korra ajal, kui Hiiu Ungur Siberi viidud, olnud ta Toompä lossi ees. Ungur palunud gubernerilt, kas ta võiks keppi omale kaasa võtta, sest ta armastada seda keppi ju lapsepõlvest saadik ega raatsiks taast lahkuda. Guberner annud luba, võib võtta. Aga üks ofitseer ütelnud: "Mis vangil kepp teeb?" Võtnud kepi ja löönud vastu kivisid keskelt pooleks. Kepp olnud seest õõnes ja kuldraha otsast otsani täis, mis mööda uulitsat lajali veerenud. Hans ütleb: "Ma kummardasin ka maha ja sain paar kuldtükki pihku." Ungur aga, kui ta seda näinud, et ta kuldraha uulitsal veerenud, minestanud ära ja kukkunud uulitsaile. Soldatid aga võtnud, kannud ta tõlda. Raudlatt pandud üle tõllaukse luku, paar soldatit karand taha tõlla peale, paar mõlemi poole külgede peale, ja sõit läinud Toompäält alla. Kipper aga viinud Vihula härra silgutündri sees ära Rootsimaale ja säält pärast Saksamaale, Elbrecht olnud Ameriikas.

Kui lanstoa päält teadus tulnud, et Schubert surnud, võetud mõisauksed jälle lahti ja vahitud mõisakraamid üle, aga pole midagi röövitud kraami leitud, sest see saanud keldrite kaudu välja kantud ja teise kohta viidud, kellest ülevaatjad midagi pole aru saanud. Et mõisa paberid nii olnud tehtud, siis pärinud selle härra vennapoeg, ka Aleksander, mõisa ja jäänud sinna elama. Kui aga riigivalitseja ära surnud, siis tõusnud Schubert Saksamaal elusse ja käinud veel mõisa pääl. Elbrecht aga Ameriika-teel saanud meres surma, sest laev on hukka läinud. Schubert elanud veel Saksamaal mõni aasta ja surnud siis oma loomulikku surma. Peale surma lasknud härra keik kraamid, mis neist järele jäänud, aitadest ja mõisast välja pääle viia ja tulega ära põletada. Kui olnud juba poole põlenud, siis ütelnud härra: "Lähme jälle tooma." Senni vedaned, kui keik on põletud saanud.

Laevakippar, nimega Madi Käsper, olnud ikka veel laeva teenistuses ja käinud Rootsi ja Daanimaa vahet. Et laev väga vana olnud, tahtnud härra, et ta pidanud Inglismaale minema viinalastiga. Kippar aga vanamees, oma 70. aastas, tulnud Rootsimaalt ja ütelnud: "Ma küll selle laevaga enam ei lähe, ja olgu see viimane kord mere pääl." - Võrgi saare otsas mere sees on suur kivi, ta teadnud seda kivi küll, aga lasknud pärituulega laeva selle kivi otsa jooksta, mis kohe on põhja vaunud ja kus ta tänapäävani seisab. Laevamehed kui ka kipper saanud lootsikuga saarele ega ole keegi nendest ära uppunud. Kui meres vähene vesi on, siis paistab see kiviots veest välja, siis aga veel mitte, kus meri palju laiem on olnud. Seega jäi kippar maale ja hakkas põllumeheks ja talve puuriistu tegema, mida ta kaubale viinud. Schubertid aga käinud sääl ja saanud omale mänguasju, millest pärast kohale nimi pandud Mängi, mida tänapäävani alles seisab. Toa Hans aga jutustab, nagu mu isa rääkis, et Schuberti härra teinud saunas olles - raha, mida siis Saksamaale ja Hansu läbi Tallinna saatnud, üheksa tündrit kulda, see on: üks kullatünder olnud 8 tolli kõrge ja 4 või 5 tolli läbi moeta. Viimase korra saanud härra surmakirja pandud. Aga sellest varandusest pärinud härra, mis Vihula mõisas, enam kui I1/s miljoni rbl.

Rahvasuus aga seisis kaua see asi. 1880. aastal, kui härra Peterbori linnas ära suri ja sai Haljalasse maha maetud, kõneldi palju, et olla tühi puusärk olnud, mis on saand maha maetud, härra aga ise peab Saksamaal elama ja tammepakk puusärgiga siia toodud. Seega tuli vana mälestus rahvasuhu tagasi, mis ju 100 aasta eest nii olnud, aga pärast mitte. Kuulati, kes pidi seda kõnelema. Aga seega jäi vaiki rahvasuu, milleläbi ma pikemalt oma isa suust kuulda sain. Härra ütelnud ise ükskord mu isa vastu: "Kas mäletad seda Toa Hansu, kes mu onkli juures oli?" Isa vasta: "Mäletan küll!" Härra vastand: "Ta on nüüd suur härra, veel suurem kui mina. Ta tuleb mulle Peterbori uulitsal vastu, ei enam teretagi minu. Ta sai suure varanduse, mis on taal viga!" — Kord vaatnud härra mõisapaberi ja ütelnud: "See Vihula mõisa pole veel makstud. Aga meie ei maksa ka enam, sest Elbrechtidest pärija ei ole, ja see huppus mere pääl." Suvemõisa aga lasknud herra ümbre ehitada, et sest vanast enam midagi märki ei ole.

E 26230/7 < Haljala khk., Vihula v. — T. Lepp-Viikmann < oma isalt (1896).