Ettekandes skitseerin ülevaate vadja rahvausundi uurimisest alates 13. sajandi teisest poolest tänapäevani. Toon välja, missugust teavet on eri ajastutel vadjalaste uskumuste ja usukommete kohta kirja pandud ja kuidas seda on tehtud. Detailsemalt vaatlen uurija ja uuritava suhet, ajendeid, miks rahvausundilist ainest on kogutud ning kuidas seda on hiljem trükisõnas ja arhiivides esitatud.

Erisustele toetudes liigendan vadja rahvausundi uurimisloo kuueks etapiks. Püüan leida põhjuseid, miks ühel või teisel ajastul on rahvausundit just sellele historiograafilisele etapile tunnuslikult käsitletud.