Laias maailmas rahvalaule uurinud vormeliteoreetikud on jõudnud järeldusele, et ei ole otstarbekas püüda leida ühist vormeli definitsiooni kõikide suuliste laulutraditsioonide jaoks ning et vormeli olemuse täpsemal määratlemisel on õige lähtuda laulutraditsioonist, milles neid kasutatakse. Liina Saarlo on oma bakalaureusetöö kolmandas peatükis leidnud ja liigitanud vormeleid Kodavere lüroeepikas arvesse võttes eelkäijate Udo Kolgi ja Lauri Harvilahti uurimusi. Leitud vormelid ja nende klassid tekitavad mitmesuguseid küsimusi.
Käesoleva kahekõne eesmärgiks võiks olla jõuda regilaulude vormelite olemuse täpsema piiritlemiseni. Vormeli mõiste paistab Saarlol ja eelkäijatel hõlmavat milliseid tahes sõnaühendite või struktuuride kordumisi erinevates regilaulutüüpides mõnevõrra sarnastes olukordades. Vormeliteooria klassikute järgi on vormelid valmis ühendid või struktuurid lauliku peas, mida ta kasutab sobivas olukorras.
Leian, et ei ole põhjust nimetada regilaulu vormeliteks keeles tavalisi ja automaatseid sõnaühendeid või lausestruktuure, mida kasutatakse ka regilaulus. Olen aru saanud, et leksikaalseteks vormeliteks (alliteratsiooni- ja parallelismivormelid) nimetatakse üksusi, millest laulu moodustatakse, mitte aga üksusi, mida lauldes moodustatakse. Tahtmata kuidagi eitada sääraste üksuste olemasolu, tekib ometi küsimus: mis annab alust arvata, et mingi sõnaühend ei ole moodustatud laulu loomisel, kasutades regilaulu tüüpilisi vormivõtteid, vaid on valmis ja seda kasutatakse sellisena? Kas võiks olla mingi täiendav tunnus lisaks ühendi kordumisele erinevates laulutüüpides, mis näitaks ühendi vormellikku kvaliteeti?
Võib arvata, et alliteratsioon on juba ise kujundanud keelt, säilitades mõnedes püsivamates ühendites võimalikest variantidest alliteratsioonilised sõnad. Ka paralleelsõnad valitakse tihti inimese peas väljaspool laulugi seonduvate sõnade hulgast. Millal selliseid paare pidada vormeliteks?
Meetriliste ja struktuurivormelite puhul tekitab imestust pealtnäha grammatikast ja/või parallelismi olemusest tingitud korduvate värsistruktuuride nimetamine vormeliteks. Näiteks Harvilahtil vormel minema + ma-infinitiiv (läksin metsa kõndima); Saarlol kaassõna värsi lõpus (viskas kinda kirstu peale), kus on tema grammatiliselt loomulik koht. Olgugi, et värsis püsivas positsioonis olevad sõnad või vormid jäävad rohkem kõlama, iseäranis kui nad korduvad paralleelvärssides (morfoloogilised lõpud ja kaassõnad ei allu enamasti ellipsile), kahtlen, kas tuleks tavagrammatika ja parallelismi koosmõju pidada vormeliks.
Üsna arusaamatuks jääb, miks peaks liigitama vormeliteks praktiliselt kõik värsisisese parallelismi esinemisjuhud. Arvestades värsi väikest mahtu ja asjaolu, et üldjuhul moodustab värss terviklause, tuleb tõdeda, et niikuinii on võimalike värsistruktuuride arv piiratud. Iseäranis ilmneb see värsisisese parallelismi puhul, kus paralleelsed on üldjuhul üks kuni kaks sõna. Harvilahti lühike kokkuvõte selliste vormelite olemusest vastab värsisisese parallelismi iseloomustusele. Kas värsisisese parallelismi ümberklassifitseerimine vormeliperekonnaks annab meile midagi olulist selle iseloomustamisel (liiatigi kui me ei saa teada, kas seesuguse struktuuriga laused on lauliku peas valmis või moodustab ta neid esitusel, kasutades värsisisest parallelismi)?
Mõistagi võib öelda, et värsisisest parallelismi kasutatakse teatud juhtudel, teatud (alateadlikul) eesmärgil, kuid samamoodi on ju ka näiteks üksikvärsside või pikemate parallelismirühmadega. Samuti kaasneb teatud grammatilise struktuuriga mingit laadi üldisem tähendus. On ka küllalt sageli esinevaid värsistruktuure, mis ei tekita vormeli muljet. Milliseid neist peaks nimetama vormeliteks ja milliseid mitte? Ehk kuhu tõmmata piir vormelite ja üldisemate värsimoodustamise seaduspärasuste vahel?