Enne Mari Sarve küsimustele vastamist tahaksin ma veelkord tähelepanu pöörata vormeliteoreetikute ja eesti regilaulu stereotüüpia uuringutest lähtuvate vormelikäsitluste sarnasusele ja erinevusele.

1. Kahe uurimistraditsiooni sarnasuseks on käsitletav aines iseenesest, nt vormelid (teatud tingimustel korduvad stereotüüpsed üksused). Kuna olen seda teemat varem pikalt käsitlenud (vt nt eelmist noorteadlaste artiklit), ei hakka ma sellel siinkohal pikemalt peatuma.

2. Erinevuseks võib pidada kahe uurimistraditsiooni lähtekohti. Ka sellel teemal olen varem peatunud, kuid näib, et siinkohal on sobiv hetk see peatus uuesti ja pikemalt teha. Mis siis eristab eesti regilaulu-uurijate lähenemist vormeliteoreetikute omast? Järgnevalt püüan lahti seletada varem üksnes muljena sõnastatud väidet, et kui eesti regilaulu-uurijad lähtuvad tekstimassiivist, siis vormeliteoreetikud lähtuvad pigem laulikutest. Mida tähendab laulikust lähtumine?

Kaks lähtealust tulevad tegelikult esile juba Mari Sarve teeside/küsimuste algusest. Esimene, siinkirjutaja ja eelkäijate (U. Kolk ja L. Harvilahti) seisukohtade kokkuvõttena sõnastatud: vormeli mõiste hõlmab milliseid tahes sõnaühendite või struktuuride kordumisi erinevates regilaulutüüpides mõnevõrra sarnastes olukordades; ja teine, vormeliteooria klassikute (M. Parry ja A. B. Lord) seisukoht: vormelid on valmis ühendid või struktuurid lauliku peas, mida ta kasutab sobivas olukorras.

Esimene seisukoht väljendab üldiselt eesti folkloristide töötulemusi: suure hulga regilaulude tüpologiseerimisega maadeldes on eesti regilaulu-uurijad täheldanud suuremal või vähemal hulgal, rohkem või vähem varieeruvaid, erinevates laulutüüpides ja/või lauluteemades korduvaid stereotüüpseid üksusi, mida teatud hetkel hakati vormeliteks kutsuma. Kuna uurimismaterjaliks oli eelkõige laulutekstide massiiv, mis nii kogumise kui ka uurimise ajaks elavast traditsioonist hääbunud (või heal juhul hääbumas), polnudki võimalik olulist tähelepanu pöörata küsimusele, millist rolli nood tekstides täheldatavad vormelid laulu esitamisel (komponeerimisel, loomisel, tootmisel, ükskõik, kuidas me seda ka ei nimeta) mängisid.

Vormeliteoreetikutel, kes olid välja kasvanud küll sarnasest uurimistraditsioonist ja -meetodist (Homerose eeposte tekstid), oli õnn sattuda uurima elavat laulutraditsiooni (lõunaslaavlaste kangelaslaulud), mis nende ideedega nii teema (kangelaslaulud) kui ka loomemeetodi (vormelite kasutamine) poolest sobis. Vormeliteooria koolkonna klassikutel oli võimalus laulikuilt enestelt järele küsida: "mis asjad need vormelid on?" - s.t kuidas laulik ise oma laulu "tegemist" tajub ja milline on vormelite osa laulude esitamise protsessis. Vormeliteoreetikud sõnastasidki põhimõtte, et vormelid on laulikute mälus olevad valmisüksused, mida on laulikul kasulik (hõlbus jne) laulu esitussituatsioonis komponeerides kasutada.

Seega on kaks eri lähenemisviisi vormelile: üks on uurijapoolne teksti(massiivi)keskne: milline asend on vormelil laulu tekstis, milline on vormeli ehitus, kuidas vormelit ära tunda jne. Teine on lauliku­ (või esitus­) keskne lähenemine: milline ülesanne on vormelil laulu esitamise protsessis. Üks lähtealus ei välista teist: ka vormeliteoorias kasutatakse teksti uurimist nagu eesti folkloristikas, aga seejuures ei unustata ära, et vormel on eelkõige laulikule vajalik nähtus, mitte uurija poolt tekstis täheldatav seaduspära, millele laulik ise (võib-olla) tähelepanu ei pööragi.

Kahte lähenemisalust peaks silmas pidama ka vormeli olemuse määratlemisel. Sellest püüan ma ka oma vastustes lähtuda.