Esialgu tahtsin oma ettekande pealkirjaks panna halltõvega seonduvate muistendite liigitamine, kuid siis ostustasin ümber ja kirjutasin muistendi asemele narratiiv. Miks ma kasutan seda inglise keelest laenatud sõna, kui selle vaste eesti keeles on seniajani olnud jutt, nagu 'narrator' on jutustaja ja 'narrate' jutustama? Need tekstid, kus kirjeldatakse halltõbe, on kvaliteedilt ja kvantiteedilt väga erinevad, rääkimata erinevast sisulisest suunitlusest. Kuna paberil säilitatavad tekstid on Lauri Honko järgi nagunii "tühjad tekstid", mis oma tähenduse ammu minetanud, siis on neid minu meelest otstarbekas vaadelda ja analüüsida kui tekstikorpust, mitte kui oletatavaid muistendeid, usundi- või meditsiiniteateid. Niisiis nimetan käesoleva ettekande sees halltõvega seonduvaks narratiiviks iga teksti, millel on eraldi arhiiviviide ja mida on võimalik selle järgi leida, ning milles on juttu halltõvest.

Pakun välja ühe võimaluse arhiivitekstide liigitamiseks, millel aluseks on lähtumine lause deiktilisest tsentrist (DC) ja lülitustest teksti sees. Sellele mõttele tulin ma lugedes David A. Zubini (State University of New York at Buffalo) ja Lynne E. Hewitti (Pennsylvania State University) artiklit. Ühtlasi täiendasin nende 'lülituste' mõistet Annkki Kaivola-Bregenhøj poolt skeemiteoorias pakutuga. Näitan võimalusi, mida DC-st ja lülitustest lähtumine tekstide liigitamisel kaasa toob ning kirjeldan esile kerkinud probleeme.