Muistendiuurijad on esitanud väga erinevaid, koguni vastandlikke seisukohti muistendi ja meeleliselt kogetava materiaalse maailma suhte kohta. Tänapäevani on üldlevinud seisukoht, et muistendi sisu on tinginud reaalselt asetleidnu. Selline vaateviis sai alguse vendadest Grimmidest, kes oma kogumiku "Deutsche Sagen" eessõna esimesel leheküljel konkreetselt muistendist juttu tehes esimese asjana kinnitavad, et muistend on ajalooline (vastandina muinasjutu poeetilisusele). 1939. a eesti uute ja vähemtuntud sõnade sõnastikus seletatakse sõna "muistend" sõnaga "muinaslugu", mis osutab otseselt jutule kauges minevikus toimunu kohta.

Alles viimastel aastakümnetel on hakanud ilmuma vastuväiteid sellele seisukohale. Jutustamissituatsioonile keskendunud folkloristide sulest on ilmunud arutlusi, et narratiivi kõnelemine ei ole välisele referendile viitamine, vaid välismaalimaga ostensiivses suhtes olev mittemärgiline protsess. Seda seisukohta kinnitavad võimalikult loomulikus jutustamissituatsioonis tehtud autentsed sõna-sõnalised muistendi üleskirjutused, milles on väga oluliseks peetud loo konkreetsete tegelaste ja toimumiskohtade mainimist. Et sama muistendi peategelasena võidakse koguni sama jutustaja poolt erinevatel pajatamiskordadel veendunult esitada erinimelisi isikuid, tõendab seda, et oluline pole muistenditegevuse sidumine just selle konkreetse isiku või kohaga, vaid kuulajates (visuaalselt) meeldejääva ja usutava pildi tekitamine. Sajanditaguste, üleskirjutaja sulest arhiividesse talletatud muistendi lühikokkuvõtete põhjal selliseid järeldusi teha ei saa, kuna need on fikseerinud (tihti unustamisfaasis olevat) muistendit liiga konspektiivselt või eisenlikku muistendimalli järgides.