Ettekande meetod on eesti rahvalaulukäsitlusi silmas pidades traditsiooniline, sünkreetilisi seto lüroeepilisi laule ("Jeesuse surm" ja "Neiu veri") vaadeldakse pelgalt kui tekste, jäetakse teadlikult kõrvale muusikalise poole, esitaja isiksuse, esitussituatsiooni jms seotud probleemid. Jättes kõrvale ka klassikalisele tekstianalüüsile omase vormivaatluse (tekstide värsiõpetuslik külg, poeetilised võtted) mõtiskletakse tekste ülesehitava ideoloogia üle võttes appi teooriad, mis näevad masohhismi paljude kultuuride alustalana.
Masohhismi, mis on paljudes kultuurides eetiliseks ideaaliks ja moraalseks normiks, võib psühhoanalüütiliselt tõlgendada kui lapse oidipaaltraumast (laps hakkab tajuma isa konkurendina, ema soosingu pärast võistlejana) põhjustatud nähtust, mis päädib sellega, et subjekt hakkab nautima karistust kui keelatud naudingu aseainet. Lääne kultuuris valitsev kristlik moraaliideoloogia pöörleb just kannatuse ümber. Jeesuse kannatuslugu on masohhistlik põhinarratiiv, arhetekst, mille ideoloogiast toituvad paljud hilisemad tekstid. Kristlus õpetab meid samastuma Jeesuse kannatustega; loobumine, andumine, tahte ja liha suretamine on moraalsed. Kristus kui kannatav mees on muutunud eetiliseks ideaaliks.
Setod ristiti 13. sajandil. Kuna aga kuni eelmise sajandi lõpuni olid jumalateenistused venekeelsed, siis on ka setode arusaamad kristlusest olnud hämarad ja tugevalt seotud nende enda rahvausundiga. Ometi tundub olevat ka kristlik-masohhistlik ideoloogia, mis on kannatusi ja valu manifesteerinud moraalsetena, mõjutanud seto naisi nii, et need on loonud oma variandi Kristuse kannatusloost. Ehk on soodustanud sellise ideoloogia ülevõttu ka see, et traditsioonilises soomeugrilises lüroeepikas ongi väidetavalt olnud valitsevateks teemadeks agressioon, kaotuse kartus ja saatuslik ebaõnn. Setode "Jeesuse surma" tekstides on keskne Jeesuse piinamisstseen, kõik muu on laulikute jaoks ebaoluline olnud - kas Jeesus päästetakse tulest, kas piinajaid karistatakse, sellest enamasti ei laulda. Arhetekstiga ollakse seotud vaid kannatus-esteetika ja masohhistliku idee kaudu, väliselt pole peale muganenud Jeesuse nime ju enam evangeeliumilooga midagi ühist.
"Neiu veri" tundub olevat veelgi rohkem transformeerunud kannatuslugu. Arhetekstiga seob teda vaid masohhistlik kannatuste idealiseerimine. Naislaulikud on süütult kannatava märtri rolli pannud neiu; kauge, võõras ja arusaamatu ristisurm on asendatud kivihoobiga. Seegi napp naiselik kannatuslugu kannab vaid kannatuste õilistamise ideed, kõik muu on lauliku seisukohalt tarbetu olnud; põhjuse ja tagajärje seosed (miks neiut nii julmalt karistati, mis sai peale verejooksu) ja hinnangud puuduvad enamasti. Lauldakse vaid irreaalsest ideaalseisundist - moraalsest ja heast süütust valukannatamisest, lootes, et valu õilistab ja kannatused saavad tasutud.