Imemuinasjutu pildirida kingib vahetult loo lõpu eel positiivsele kangelasele hüvekogumi, määrab karmi karistuse negatiivse(te)le tegelas(t)ele ning langetab meie ette läbipaistmatu kardina, mille tagant on aimata kangelas(t)e püsikestvat õnne. Tundub, et happy end on vähemasti Euroopa alal zhanri tunnuslikemaid jooni; tüübikataloogi selle osa õnnetu lõpuga tüüpe võib pidada imemuinasjuttude kilda mittekuuluvaks.

Lõpp-punkt, kuhu (ime)muinasjutus ikka välja jõutakse, kujutab enesest kui tüübiülest koondumiskohta, kuhu suubuvad haralijooksnud poeetilised kujutluspildid, erinevad süzheekäigud. Samas peab jutustaja muinasjutu lõpus tooma kuulajad tagasi tõelusse, markeerides vastavate vormelitega piiriületamist.

Kindlalt kadumise poole kulgenud traditsiooniliste muinasjuttude üleskirjutusi jälgides võime süzheesisu fragmendistumise kõrval näha hägustumas ka vormitunnuseid ning leida muutusi õnneliku lõpu avaldumisvormides.

Jutustuste (=üleskirjutuste) viimaseid lausungeid ning muinasjuttude sisuga seotud viimaseid sündmusi vaadeldes püütakse ettekandes leida, milliseid teisenemistendentse ilmneb muinasjuttude lõpp-osas diakroonilises plaanis.