Kirjandus- ja keeleteaduslikus uurimises rakendatud metodoloogiaid võib põhimõtteliselt kasutada ka suuliste tekstide analüüsimiseks, kui need on kord juba esitatud kirjalikus vormis. Huvi esitaja/esituse vastu, kõneaktide teooria, suhted tekstide ja lugejate/kuulajate vahel võimaldavad vaadelda suulisi ja kirja pandud tekste koos. 1

B. Holbeki järgi ilmnevad suulise teksti juures erinevad tähendused, mis luuakse mingi aja jooksul paljude "huvitatud osapoolte" poolt ja kommunikatsiooni situatsioonis. Üks võimalikest tähendustest on jutustaja tähendus, kellelt lugu lindistati või üles kirjutati.

Ettekandes keskendun narratiivi esitamisele, esitaja taotluse tähendusele - mida loo jutustaja öelda tahtis, kas siis meelega või puhtkeelelise konventsioonina, ise oma intentsiooni sellest eristamata. Vaatlen, milliste keeleliste vahenditega eesmärk saavutatakse.

Kõneaktide teooria lähtub sellest, et keelelise suhtlemise põhiühikuks ei ole mitte lause, vaid selle lause produtseerimine konkreetses olukorras, kõneakt kui intentsionaalne tegu, mis seda lauset vahendina kasutab.

Kõneleja oma taotlusega on see, kes valib konkreetses olukorras väljendusvahendiks mingi kindla lause, mille eesmärgiks pole sedavõrd kirjeldamine, vaid pigem millegi tegemine. Üteldes ollakse ühtlasi midagi teinud, mis ei ole sõna otseses mõttes enam keel, vaid tehtud tegu: küsilause abil küsitud, väitlausega väidetud, teatatud, meenutatud jne.

Kõnetegu juhivad kasutusreeglid, mis iseloomustavad mingi väljendi lausungit just vastavat liiki illokutiivse aktina. 2

Analüüsides narratiive kõneaktide teooriast lähtuvalt järeldub, et peamiselt on tegemist assertiivide e tõdemustega, mõnel juhul ka direktiivide e juhistega.

1. Finnegan, Ruth 1992. Oral Traditions and the Verbal Arts: A Guide to Research Practices. London-New York: Routledge.

2. Merilai, Arne 1998. Kõnetegude teooria: Artur Alliksaare luule pragmaatika II. - Akadeemia, nr 10, lk 2019-2057, nr 11, lk 2263-2298.