Traditsiooniliselt on eesti folkloristikas ja kirjandusteaduses regilaulude autentsuse määramise kriteeriumiks olnud värsistruktuur. Peaasjalikult leksikaalsete mõõdupuude järgi on hinnatud eeposeloojate, aga ka suurkogujate tekstide autentsust ning ka esteetilist väärtust. Võrdluses autentse regilaulukorpuse vormelikeelega on tehtud järeldusi ühe või teise teksti rahvaehtsuse kohta. Seeläbi on järeldatud näiteks "Kalevipoj" ebaehtsust, mis tugineb Kreutzwaldi poolt viljeletud nn. Kalevipoja-värsi lingvistilisel ja poeetilisel erinemisel sellest, mida tunneb rahvasuust korjatud regilaul. Sellegipoolest pole setu Peko oma üldmuljelt tõrgeteta rahvaehtne, ehkki Anne Vabarna kompetents ja traditsioonipädevus loovad mulje justnagu tõetruuma värsistruktuuri olemasolust selles.

Arvatavasti on laulikuil värsistruktuuri ja poeetilise keele veatuks silumise kõrval vähemalt samavõrd oluline olnud mingi sisulise sõnumi edastamine. Siit järeldub otseti, et ühe või teise teksti või pikema kompositsiooni autentsuse määramisel tuleks samavõrd jälgida muid olulisi kategooriaid ühe või teise loomingulise keskkonna piires, kusjuures arvestama peab eri zhanride (lüürika, lüroeepika; eepose) erinevaid eesmärke.

Ettekanne visandab põhilised muutused, mis on toimunud lüroeepika aja, ruumi, tegelase, manifesti jt. iseloomulike karakteristikutega nende kunsteeposesse siirdamisel.