Antud uurimus põhineb valdavalt selle sajandi alguses kogutud setu muinasjuttudel. Valiku tegemisel lähtuti põhimõttest, et keskse kangelase (või kangelaste) ruumiline liikumine oleks võimalikult mitmekesine ja samas ei esineks palju ühele tegevusliinile ülesehitatud lugusid. Seega on valiku kriteerium subjektiivne selles suhtes, et lähtusin pigem ruumilise liikumise erinevatest variantidest kui tüpoloogilistest eelistustest.

Materjali analüüsi põhjal kujunes välja võimalik horisontaalset ja vertikaalset ruumi hõlmav maailmapildi mudel, olemuselt kolmesfääriline. Sellest lähtudes said tekstid jagatud kolme erinevasse gruppi: tekstid, kus tegevus toimub ainult horisontalses ruumis ning kaks erinevat vertikaalses ruumis toimuva tegevusega tekstiderühma. Tõenäoliselt leidub ka tekste, kus tegevus hõlmab kolme sfääri, aga muinasjutte valides selliseid silma ei jäänud.

Ühe võimaliku ruumilise organiseerituse mudelina on kasutatud Kanada uurija Vivian Labrie' muinasjuttude kaardistamise meetodit. Kuivõrd tema on kohaldanud meetodit peamiselt horisontaalses ruumis kulgeva tegevuse kajastamiseks, siis püüdsin seda rakendada tekstile, kus tegevus toimub kahes eri sfääris asuva maailma vahel, seega vertikaalses ruumis.

Labrie ei eita, et tema meetodit annaks kasutada vertikaalselt erinevates ilmades (maa-alune, veealune jms) asuvates ruumides kulgeva tegevuse kirjeldamiseks, aga arvab, et topoloogiliselt on seesugune ruum väga keeruline ja ruumis liikumise loogika ning kujuteldava geograafia poolest suisa võimatu. Erinevalt Labrie'st on käesolevas ettekandes pearõhk peakangelase liikumisel. Kujuneb ju muinasjutu tegevus kangelase liikumisest ning mingisuguste piiride ületamisest.