Siberi eestlaste kohapärimus tänapäeval

Astrid Tuisk (Eesti Rahvaluule Arhiivi assistent, Tartu Ülikooli magistrant)

Tänapäeval tuntakse kohajutte Siberi eestlaste traditsioonis vähe. Mõningal määral on see ootuspärane. Kuigi kohamuistenditele, nagu teistelegi pärimusliikidele on omane hea kohanemisvõime, ei suutnud mitmel erineval põhjusel enamus Eestis tuntud muistendeid uuel kodumaal kohaneda. Vähesel määral kuuluvad eestlaste repertuaari jutud enne nende tulekut paikkonnas toimunud sündmustest ning ümbruskonna muukeelsete nimede (nt Ui jõgi) päritolust.

Fantaasiarohkelt seletavad aga Eesti asunikud oma küla ning selle ümbruse põldude, soode jt nimede etümoloogiat. Suur hulk selliseid lugusid kuuluvad vaid ühe küla traditsiooni. Seletusi saavad nii eesti- kui venekeelsed külanimed ning külade pilkenimed, enamus neist on tähenduslikud. Seletustes puudub usundiline taust. Kui ka nimed ise pole eestlaste pandud (nt Zolotaja Niva) ning nime tekkejutud küllalt tüüpilised, on ometigi oluline, et just seda osa traditsioonist peeti vajalikuks kohandada või hoopis uus luua ning et see käibib tänapäevani.