Mõningaid jooni teispoolsusest AD 2000: virtuaalsed surnuaiad

Pille Runnel (Tartu Ülikooli etnoloogiamagistrant, Eesti Rahva Muuseumi teadur)

Internetis püüab oma kohta leida kõik see, mis on meie eksistentsi osaks tegelikkuses – küberkaubamajad, küberkohvikud, poliitilised parteid, kirikud ja surnuaiad.

Lahkunute mälestamine internetis on üks maailma siin- ja sealpoolseks jagunemise avaldusi. Siin- ja sealpoolsuse teema on nii traditsiooniliste kui ka kaasaegsete kultuuride osaks. Eriti kompleksne ja keerukas näib mulle olevat küsimuste- ja kujutlustering, mis puudutab kahe maailma piiri, nende segunemisi või üleminekuala, mis võib ilmneda näiteks võimalikes kontaktides lahkunuga selles maailmas, – eesti traditsioonist näiteid otsides näiteks kodukäijad, lahkunute ilmumine unenägudes, hingedeaeg, hingeliblikas ja paljud muud ilmngud.

Minu kui uurija huviorbiidis ei ole peamiselt angloameerika veebimaailma osaks olevad virtuaalsed surnuaiad aga eelkõige mitte kui kombestiku ja usundiga seotud nähtus. Olen seda fenomeni pisut uurinud lähtuvalt üldisemast huvist internetikeskkonna kogemise viiside ja interneti kontseptsiooni vastu.

Internetikeskkonna kogemise ja kontseptualiseerimise kohta annavad teadmisi näiteks mõnede virtuaalsete surnuaedade külalisteraamatud. Külalisteraamatuid võidakse kasutada suhtlemiseks nii elavate kui ka lahkunutega. Lühisissekanded võivad endas sisaldada pöördumist jumala poole, kõnelust kadunu endaga ning võimalikele juhukülastajatele suunatud teadet või kõnelust. Näib, et mõnedele inimestele on internet teispoolsusega suhtlemiseks olemuslikult sobiv: me ei tea, kus asub teispoolsus samamoodi, nagu me ei oska lokaliseerida virtuaalset reaalsust.

Kadunutega suhtlemine interneti kaudu osutab sellele, et see keskkond pole oma omadustelt igakord käegakatsutava reaalsuse peegeldus. Virtuaalsete surnuaedade fenomeni vaadates selgub, et see asuks otsekui kahe maailma – maise ja teispoolse piiril. Internet läheneb antud juhul seda laadi meediumite rühmale nagu sakraalsed ruumid, näiteks kirik või surnuaed, kus eeldatakse, et kadunuile ollakse lähemal või nendega saavutatakse parem kontakt kui näiteks kodus. Erinevalt reaalse maailma tavapärastest meediumitest annab internet aga võimaluse mälestustseremoonia või lahkunuga kõnelemise transportimiseks argitasandile – koju, töölauale või arvutiklassi. Ruumiliste tegurite kõrval väheneb selles mõttes ka eriliste ajaliste tingimuste olulisus, mis väga olulisel kohal olnud traditsioonilistes kujutelmades.

Virtuaalsed surnuaiad osutavad üheltpoolt niisiis meie suhetele reaalsuse erinevate astmetega, teiseks on see aga muutuva surmakultuuri fenomen.