Kas viipekeeles saab laulda ehk mõnedest liikidest kurtide pärimuses

Liina Paales (Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi vaegkuuljate osakonna eesti keele ja kirjanduse õpetaja)

Kurtide rahvaluule liiginimetused ei lähtu kurtide kogukonnast, vaid on folkloristide määratlus (vt. nt. Rutherfordi 1985, 141). Hea ülevaate viipekeelse pärimuse liikidest saab kurdi antropoloogi ja folkloristi S. J. Carmeli käsitlusest. S. J. Carmel ütleb, et kurtide pärimusliike vahendatakse traditsionaalselt viipemärgi vahendusel kurtide inimeste hulgas, need peegeldavad ainulaadset kultuurilist ja keelelist eripära ning on tugevasti seotud kurdi identiteediga kurtide maailmas, mis on ümbritsetud domineeriva kuuljate maailmaga (Carmel 1996, 200).

Ta mainib, et kurtide rahvaluule on mitmekesine ja nimetab järgmisi liike: naljad, anekdoodid, mõistatused, uskumused, mängud, isiklikel kogemustel põhinevad jutud, pajatused tähelepanuväärsetest kurtidest isikutest. Kurtide jutuliikide puhul kasutab ta ka termineid stories, folktales. Kurtide pärimus hulka kuuluvad S. J. Carmeli määratluse järgi ka nii kuuljate kui kurtide ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud kurtuseteemalised karikatuurid, mida mõned huvilised koguvad. Need kirjeldavad kurdi isiku karakterit või kommenteerivad mingit kuulmisvõimetuse tunnust (Carmel 1996, 197-198).

Eelmainitud nimetuste puhul üldiselt probleemi ei teki, kuna neil on meie rahvaluuleterminoloogias paslikud vasted. Kuid S. J. Carmel eristab kurtide rahvaluule puhul veel nn. kurtide eriomase, eht kurdiliku pärimuse, nimetades seda signlore'ks. Signlore hõlmab viipemänge, kaasa arvatud sõrmendtähestiku- ja numbrilood (manual alphabet and numbers stories), viipepoeesiat, viipekeerdküsimusi ("catch" sign riddles), viipekalambuuri (sign puns), viipenimesid (name signs) ja palju teisi vorme (Carmel 1996, 198). Sõrmendtähestiku- ja numbrilood on minu arusaamise järgi viipemängu alaliigid.

Eestikeelne üldtermin eelnimetatud liikide tarvis vajab loomist, käesolevas ettekandes kasutan sellistel puhkudel viipepärimuse mõistet, selle liikide puhul liitsõnalisi nimetusi (nt. viipemängud, viipepoeesia, viipenimed jne.). Viipepärimus on minu määratluse järgi kurtide pärimuse see osa, mis lähtub viipekeele žestikulaar-visuaalsest eripärast ja kasutab selle väljendusvõimalusi.

S. D. Rutherford käsitab kurtide pärimust, mis esindab nö. viipekeele kirjanduslikke väljendusvõimalusi (ASL literature). Ta nimetab S. J. Carmeli nimetatud jutuliikidele lisaks fantaasialugusid, peale selle veel ASLi ajaloo alaseid töid (ilmselt ameerika viipekeelega seonduv pärimus: selle ajalugu, kasutamine jms.), rahvalikke kõnekäändusid, kombeid, rituaale ja tähtpäevi. Ta mainib, et kurtide pärimuse puhul tuleb tähele panna selle erinevaid esinemisvorme nii trükis, videos kui ka filmina (Rutherford 1988, 137).

K. Baldwin eristab rahvajutte analüüsides nalju ja kurdi inimese isiklikel kogemustel põhinevaid anekdoote (Baldwin 1982, 6).

S. A. Halli nimetab karnevalipidusid, mida korraldatakse teatud tähtpäevadel (Hall 1991, 423).

Sakslane U. Möbius nimetab Ameerika autoritele toetudes lugusid (Erzählungen), jutte (Geschichte, paralleelselt kasutab ka folktale terminit), anekdoote (Anekdoten) ja nalju (Witze) (Möbius 1992, 398).

Eesti kurtide kogukonnast kogutud materjali põhjal võib öelda, et eriti rikkalik on kurtide juturepertuaar, mis sisaldab nii tõsielu- kui naljalugusid, anekdoote, mõistatusjutte jne. Leidub ka mõistatusi, olen leidnud mõned näited on ka viipepärimuse kohta (nt. viipemängud). Ka Eesti kurtidel on omad tähtpäevad, mida tähistatakse traditsiooniliste üritustega. Kurtide laagrites ja kokkutulekutel mängitakse mitmesuguseid mänge.