Toomanädal

Vene-õigeusu kirikukalendris on lihavõttenädala järgne nädal - toomanädal - pühendatud apostel Toomale. Algab see apostel Tooma pühapäevaga.


Tendentsi kinnistuda lihavõttepühade piirkonda, sealhulgas mingile toomanädala päevale näitab rehehaldjale pühendatud ohvritoiming. Ersade puhul on nimetatud lihavõttejärgset neljapäeva ja esimest pühapäeva pärast lihavõtteid, mokshade puhul enam toomanädalat ja toomanädala pühapäeva (Harva 1942: 184-185). Tavapärase palvuse läbiviimise kohaks on rehi. Ohvriand (liha, leib, muna, õlu, viin) pannakse kohta, kus vili sügisel kuivab. Rehehaldjale ohverdamise erijooneks on punase kuke tapmine ja söömine. Ersa kombestiku kirjelduse järgi kogunes suguvõsa ühte tallu. Enne toidu maitsmist poetas igaüks veidi rooga ja jooki ohvrinõu või vaka sisse ning ütles:

«See ohvripala olgu rehe-emandale, kuumuses ja suitsus liikujale, punase tule haldjale!»

Seejärel mindi ohvrinõuga rehe alla, kus kõik laskusid seniks põlvili, kuni keegi vanematest naistest pidas palvuse, et rehe-emand ohvrikuke vastu võtaks, nende vilja kuivataks ja seda tule eest kaitseks. Seejärel kaevati ohvriannid maa sisse (Harva 1942: 185).


Toomanädala või siis lihavõtteajaga on määratletud ka naistepüha pidamise aega. See toimus toomanädala esmaspäeval (seega lihavõttepühade järgsele pühapäevale järgneval päeval) või lihavõttejärgsest pühapäevast alates kolmel päeval. Algas see kultuse-eseme - ühes peres aasta vältel hoitud rituaalse küünla - väljatoomise ja ühise peoga. Kuna suguvõsa resp vennaskonna liikmed lisasid igal aastal küünlale aina uut vaha, oli see küllaltki massiivne ja võis kaaluda mitu kilo.


[<I>Pazon' Shtatol</I>]
Mordva rahvuspüha Ras'ken' Ozks. Kahemeetrise ja 165 kilo raskuse pühitsetud küünla Pazon' Shtatol (Jumala Küünal) süütamine, et luua side jumalaga. Küünla jaoks oli annetusi ja vaha kogutud ersade eri asualadelt terve aasta vältel. I. Särg, 1999.


D. Zelenini (Zelenin 1927: 360) selgituse järgi on need vennaskonna ühtekuuluvust sümboliseerivad küünlad kultuurilaen venelastelt, analoogne on Peko-palvuse juurde kuuluv vahaküünal Setus ning veidi teistsuguse tähendusega suur esivanemate mälestusküünal serblastel jt. slaavi rahvastel (vrd. Harva 1942: 244-245). Küünla teise peresse viimise ja üleandmise rituaali juurde kuulus mordvalastel omapärane naiste «ratsutamine» kepphobustel, kusjuures küünalt kandis see, kelle kodus küünal hoiul oli olnud. Teised naised tõid söögi- ja joogipoolist: leiba, liha, mune, kohupiimapirukaid, viina, kalja. Ratsutajaid oli enamgi, hobust imiteerides kaabiti maad ja hirnuti. Kui küünal oli üle antud, kasvas toiming üle naistepeoks, kus lauldi erootilise sisuga laule. Naistekaljaks või naistekaljapeoks nimetataval koosviibimisel mehed ei osalenud. Ettesattunud meesterahvast kimbutati, pilgati, süüdistati teda võõraste naistega amelemises ja tema naistki truudusetuses, kisuti tal rõivaid seljast jmt. Samasugust naistepeo kommet on täheldatud Mordvamaa venelaste seas, meesterahvale kogu naistekambaga kallaleminekut nimetati siin kalendaariumiga seoses «Tooma püüdmiseks», naiste käest võis pääseda neile viinaraha andes. Naistepeo kommentaaris toob U. Harva paralleele setu venemõjuliste sigivus- ja viljakusmaagiliste «paabapraasnikutega», kus samuti imiteeriti hobuse hirnumist, kimbutati mehi ja kisti neil pükse jalast (Harva 1942: 248-249).