29. juuni (12. juuli)

Peetripäev, ka peeterpaulipäev on Kristuse apostlite Peetruse ja Pauluse surma (64. või 66. või 67. a.) mälestuspäev (Peetrus löödi pea alaspidi risti ning Paulus hukati mõõgaga ühel ja samal kuupäeval).

Suvine peetripäev on ersadel-mokshadel nagu venelastelgi suurimaid kesksuve pühi, jaanipäev jääb selle kõrval tagasihoidlikumaks - eriti mokshadel. U. Harva (Harva 1942: 225-228) on esitanud mitmeid kirjeldusi 19. sajandi suurtest ohvripalvustest. Mõnel pool on see olnud ainult meeste ettevõtmine, ka võis ohvritoiming kanda pühaku nime Petro-ozks. Ohvriloomadest on nimetatud varssa, lehma, härga, lambaid, ohverdamispaik oli traditsiooniliselt väljaspool küla veekogu (jõe, oja) lähedal. Kaasani kubermangu Urjumi nimelises moksha külas algas peetripäeval kolmepäevane kogu küla ohvripidu vel'en ozks. Mitmetelt jumalatelt paluti vilja- ning karjaõnne. Viimasel päeval paluti head käekäiku noormeestele, keda sügisel ootas nekrutiksvõtmine. Palvusest võtsid osa ka naised (vrd. Mokshin 1998: 129). Samast külast on andmeid puuklotside vastakuti hõõrumise teel uue tule süütamisest ja karja rituaalsest puhastamisest läbi suitsu ajamisega. Ohvritoimingus nimetusega välja- ja sisseajamise palvus osalesid ainult mehed, palvus oli suunatud tule-emale ja tule-isale (Harva 1942: 253).

Suurejooneliste ohvrikogunemiste kirjeldusi leidub veel 19. sajandi teisest poolest. 1870. a. Pensa ajalehes leiduva kombekirjelduse järgi peeti palvus veekogu lähedal kase juures, kus ohverdati ühiste rahade eest hangitud härg. Õhtuks, kui härja liha keedetud, saabus külarahvas. Mehed tõid kaasa leivad, naised tulid pudrukaussidega. Linaga kaetud lauale asetati ikoon, selle kõrvale leib. Üks kolmest ohvritoimingu läbiviijast lõikas sellest tüki ja käis ümber maha-asetatud leibade, teine lõikas kõigist leibadest tükikese, kolmas kogus tükid kaussi. Ohvriand riputati kase otsa. Pärast kase hävimist kaevati annid samasse kohta maa sisse. Peale leiva- ja munatükikeste lisati veel palasid ohvrihärja lihast, veidi leent ja kaljagi. Seejärel jagati kõigile toitu, mehed võtsid oma leiva ja astusid igaüks oma pereringi (Harva 1942: 227-228). Härja pea asetamist ikooni ette peetripäeval on maininud T. Devjatkina (Devjatkina 1998: 179).

Kaasik Ersan Ohhonkina lähedal. Tatari ANSV, Tsheremshani raj., Ersan Ohhonkina (Mordovskoje Afonkino) k. H. Sarv, 1983.

20. sajandil kaotasid põllule viljakust, karjale sigivust ja inimestele head käekäiku taotlevad palvused pikkamööda oma usundilise tähenduse. Aktiivsest kasutusest taandunud kombestik püsis siiski mälus. Sellekohase kirjelduse 1931. aastast on esitanud G. Kornishina. Suguvõsapalvuse palvepöördumine on siin suunatud metsajumalusele Keremet: «Armijevo külas kogunesid palvetajad samuti endistel aegadel peetripäeva aegu keremeti auks alati metsas suure kase juures. Pea kõik Armijevo elanikud olid sellal mesilastepidajad. Sinna metsa kogunes mitte ainult kogu Armijevo, vaid sõideti Azparinost ja sõitsid ka Nashkaftõmist armijevlaste sugulased. Selleks pühaks toodi siia külluses leiba, liha, õlut ja veini. Algul palvetati, pärast pidutseti ja lõbutseti. Praegusel ajal peavad seda püha salaja ainult mõned taadid ja eided.» (Kornishina 1999: 44). Dubjonki rajooni Povodimovo ja Kotshkurovi rajooni Sabajevo külas tähistati 1989. aastal peetripäeva ümber küla käimisega ja metsas jalutamisega, lauldi ja mängiti bajaani, peas kanti lillepärgi. Toiduks küpsetati liha ja kapsa-, vaarika- või kohupiimapirukaid, keedeti seenesuppi, nisujahu- ja munaputru (EA 218: 349). Mitmete kommete taustaks näib olevat soov osa saada elava looduse elujõust. Siia kuulub enda ehtimine roheluse ja lilledega, saunas vihtlemine haljastest okstest ja lilledest vihaga, pesemisel keha hõõrumine lillenuustikuga. Need olid tüdrukute toimingud. Saunas söödi munatoitu, sauna juures tantsiti, saunavihad visati katusele ja ennustati tulevikku. Tervise ja ilu pidi tagama üksteise vitsutamine haljaste okstega (Harva 1942: 225; Kornishina 1999: 20). Siitpeale lõpetas kägu kukkumise. Käokukkumist pärast peetripäeva peeti halvaks endeks (Devjatkina 1998: 140). Ühe teate järgi Staroshaigovi rajooni Starõje Shaigovo (moksha) külast on peetripäev suve kõige soojem päev (EFA, soome-ugri 1, 18/9). Seega on tegemist südasuve algusega või kliimakalendri ekstreempunktiga. Igatahes on seda tähtpäeva peetud orientiiriks naiste sesoonsete palvuste läbiviimisel. G. Kornishina märgib oma ülevaates mordvalaste sesoonsest kombestikust, et maa ja taeva jumaluselt, veejumalannalt paluti põldudele viljakust ning kaitset, taodeldi vihma ja hoiti nii patroone toidu ning joogiga meelitades võõrastele põldude hooldajaks minemast. Vilja tolmlemise aegu paluti tuulejumaluselt vaikset ilma ja hoiduti ka ise laulmast, tantsimast ja mürarikkaid töid tegemast. Niisugune periood kestis suvistepühade tähistamisest peetripäevani (Kornishina 1999: 20), viimaseks tärminiks võis olla peetripäev (Harva 1948: 232).

(Fk 2222:65)	(Fk 2222:56)
Surnute mälestamine kalmistul peetripäeval (12.07.). Mordva ANSV Tshamzinka raj. Bolshoje Maresjevo k. (ersa). J. Karm, 1987.

Nii nagu peetripäeva ohvripalvus võis toimuda mitte täpselt peetripäeval, vaid näiteks sellele järgneval neljapäeval (vrd. Harva 1942: 226), ei tarvitsenud ka surnute mälestamine toimuda tingimata samal päeval. Eesti Rahva Muuseumis leidub Kovõlkino rajoonis välitöödel tehtud kirjapanek mokshade kohta: «Teisipäeval, 13. juulil 1965. a. toimus Valgapino surnuaial (aga ka teistes külades) surnute mälestamise päev pominki.

Naised palvetamas. Haual lahtipakitud toiduained. (Fk 1437:318)	Kaasavõetud toiduained laialilaotatud rätil. (Fk 1437:331)
Surnute mälestamispäev külasurnuaial. Mordva ANSV Kovõlkino raj. Valgapino k. E. Saarde, 1965.

Peetripäev oli 12. juulil, toimus peale peetripäeva. Surnuaiale hakati kogunema hommikul kella poole üheteistkümnest alates. Tulid peamiselt vanemad naised, üle 40-50 a. vanad, ja väikesed lapsed, kes olid kodus. Tulid ka mõned vanemad mehed. Kokku kogunes u. 150-160 inimest. Kõigil tulijatel olid nööriga üle õla võetud punutud korvid. Seal oli mitmesuguseid pliine, saiu, kanamune, kala, leiba, heeringat, poest ostetud konserve. Pudelite või piimanõuga võeti kaasa vett, punasest peedist tehtud koduõlut poza, samagonni. Toit asetati haudadele või haudade juurde rätile või paberile. Haudadel süüakse, juuakse ja palvetatakse. Pliine ja mune jagatakse ka teistele tuttavatele [- - -]» (EA 118: 70-71). R. Alatalu on tänapäevase peetripäevatähistuse kirjelduses nimetanud koristamist ja pirukate küpsetamist (EA 218: 370).