Jaanipäev

24. juuni (7. juuli)


Jaanipäev on kirikukalendris Ristija Johannese sündimise püha. Oma tähtsa koha rahvakalendri tähtpäevade seas on see päev saanud paljudel rahvastel päikesekalendri suve alustava pööripäevapühana. Idaslaavi kultuuriareaalis paiknevate rahvaste aastajaotustähised jaotavad kevade ja suveperioodi siiski enam vegetatsioonikalendri kui päikesekalendri järgi. Sama võib täheldada mordvalaste kalendri kohta. Rituaalne «suvepäeva toomine» kuulub küll suvistepühade, ent mitte jaanipäeva juurde. Lisaks suvistepühadele konkureerib veneõigeusu aladel jaanipäevaga veel peetripäev, 29. juuni (12. juuli).


[Jaanipäev]
Surnute mälestamine Ivan Bogoslovi [?] päeval (07.07.) kalmistul. Mordva ANSV Tshamzinka raj. Bolshoje Maresjevo k (ersa). J. Karm, 1987. (Fk 2222:73)


Tundmatuks pole jaanipäev ometi jäänud. P. Melnikovi (Melnikov 1981: 58) andmetel 19. sajandi keskpaiga kohta on mordvalased sel puhul pidanud palvuse taeva, päikese, valguse ja soojuse jumalale nimetusega Nishke-paz, keda samastatakse Ristija Johannese või Kristusega. Nishke-paz sobib jaanipäevase palvuse austusobjektiks hästi, sest talle on omistatud muuhulgas ka päikesejumala jooni (vrd. Devjatkina 1998: 188-190).


Jaanipäevaga seostuvad mordvalastel mitmed rahvusvaheliselt tuntud tavad. Need on ühised venelastega: ravimtaimede korjamine, kaskede jm roheluse tuppatoomine, veeprotseduurid. Lapsed loobivad üksteist veega (EA 224: 208). Usk jaanikaste tervistavasse toimesse pole külades veel taandunud. «Jaanipäeva hommikul enne kastet tõusta, pesta kastega haigeid kohti, kui kaste maha tuleb - see on terviseks. Kes kastega silmi peseb, see on kaunis. Palja jalu tuleb käia, kui jalad on haiged. Noored käivad küll, ei ole, et vanad. Vanaema ütleb meil, ta on 92 a. v., et minge, peske ennast kastega, ja me lähemegi. Sel päeval pritsitakse üksteist veega. Lapsed ja vanad ka pritsivad. Sellega kutsume vihma välja.» (EFA, soome-ugri 1, 8/9). Nagu kõikide suurte pühade ajal, käivad maaelanikud saunas, ent külaskäimised on vähesed (EFA, soome-ugri 1, 9/10).


[Allikas]
Püha allikas. Mordva ANSV, Itshalki raj., Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2086:269)

Veega pritsimist on pidanud paljudes moksha ja ersa külades tänapäevani kõige olulisemaks jaanipäevakombeks ka T. Devjatkina ning esile toonud kastmisrituaali funktsioone. Peast jalatallani märjaks kastmisele omistati tervistavat ning ebapuhtaid jõude eemaletõrjuvat toimet.


Erilist väge usuti olevat taimedel. Jaaniööl korjatud lilled kuivatati ja hoiti alal. Võimet osata lindude ja loomade keelt usuti saavat siis, kui murda leheke lillelt, mille kohal põleb jaaniööl 12 küünalt, ent see võimalus on vaid ausatel inimesel. Samuti võib peidetud varanduse asukohta näidata hõbedane kuldse kellukesega hobune, kuid kellukese helisemist kuuleb vaid see, kes varandust väärib. Jaaniöiste veeprotseduuride juurde kuuluvad erinõuded: kolm korda risti ette lüüa; selg ees kodust lahkuda; supelda kolmel korral; kuni magamaheitmiseni mitte sõnagi rääkida. Keelatud on ka midagi jaanipäeval kodust välja anda - nii võidakse ära anda ka oma tervis ja jõud. Töökeeld kehtis eriti umbrohu kitkumise kohta (ei saa saaki). Jälgitud on jaanipäeva ilma, päikesepaistelise ilma puhul oli oodata ilusat, vihmase puhul vihmast suve (Devjatkina 1998: 144-145).