ERSA JA MOKSHA


Kas need kaks keelt ja kultuuri üldse on kunagi üks olnud ja millal ning miks need teineteisest lahknenud on, ei ole päris selge. Euroopa ajalugu sai mordvalastest teada idagooti kroonikult Jordaneselt 551. a., kelle järgi kuningas Ermanarich olevat 3. sajandi keskpaiku oma alla võtnud mordensi-nimelise hõimu. Sellest ajast alates tunneb muu maailm neid ühise nimetuse "mordvalased" all, ersalased ja mokshalased ise aga ei ole seda nimetust tänapäevani oma keelepruuki võtnud.

Pilt Pilt
ERSA
MOKSHA

Mokshalaste keeles ja ka välimuses on tuntavam iraani mõju, seevastu ersalaste keel ja ka välimus on lähedasem Läänemere rahvastele. Ühised on mõlemale keelele 90% eluoluga seotud sõnatüvedest, mõlemad rahvad kasutavad selle segaduse selgitamiseks vanasõna: "Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas". *1 Abielud ersalase ja mokshalase vahel olid kuni kristluse vastuvõtmiseni 18. sajandi lõpul täiesti välistatud, ka hiljem, kuni tänapäevani, on sellised abielud harvaesinevad.

19. saj. lõpuks olid Nizhni-Novgorodi lähedased Terjushevo ersalased üle läinud vene keelele, kuid kandsid endist viisi ersa rahvarõivaid. Kaasani lähedased Karatai mokshalased olid üle läinud tatari keelele, kuid kandsid endist viisi moksha rahvarõivaid. Tõsi, vaadates karatai naise rõivaid, võib neil märgata paljut, mis on iseloomulik ersalastele. Puudub vaid ersalastele reeglina iseloomulik tagapõll. Seevastu aga moksha aladele ümber asunud Drakino ja Kazhlodka ersalased hoidsid alal oma emakeele, võttes samal ajal omaks kohalikud moksha rahvarõivad.

Iseloomulik on, et pikemat aega oma praegustel asualadel püsinud mokshalaste rahvarõivaste traditsioon on paikkonniti väga erinev, seevastu ulatuslikke ümberasumisi üle elanud ersalaste rahvariidekomplektides on rohkem ühiselemente nagu tagapõll, peakattevormid, vööd, rüüd.

Tuntuim ja omapäraseim ese mordva rahvakunstist on ersamordvalaste rikkalikult kaunistatud tagapõll. Ka selle omapärase riietuseseme kunagine areaal ulatub läänemeresoomlasteni. Tänapäeval praktiliselt üksnes ersamordvalannadele spetsiifiliseks peetava riietuseseme analoogi on eestlaste 14. sajandi kääbastest leidnud Silvia Laul. *2

Pilt


Ersamordva tagapõlle ühel arhailisemal tüübil on mordva etnograafi V. Martjanovi arvates geneetiline seos muromite arheoloogiliste ehetega. *3 Koos mordva lingvisti Dmitri Nadkiniga on Martjanov püstitanud oletuse, et 1. aastatuhande lõpul assimileerus osa muromitest põhjapoolsetesse ersamordvalastesse, mõjutades märgatavalt viimaste keelt ja kultuuri.

Puulõiked on mokshalastel silmapaistvamad koonalapuu jalgadel; ersalaste kauneimaid puulõikeid võib leida nende imposantsetel jämedast haavatüvest tehtud riidetünnidel. Viimaste analoogid on Eesti Rahva Muuseumi kollektsioonis olemas ka maridelt ja isuritelt.

Lihavõttepühadeks valmistasid nii ersalased kui ka mokshalased pühanurka õlgedest laekaunistuse kadila, milles iga eestlane tunneks ära Lääne-Eesti jõulu- või lihavõttekrooni. Ka vepslastelt on Eesti Rahva Muuseumil analoogiline laekaunistus olemas.


Pilt



Arheoloogiliste leidude järgi otsustades oli I aastatuhandel metallehete valmistamine Mordvas naiste töö, nagu kudumine, ketramine, kangakudumine, tikkimine, helmestikkimine ja savinõude voolimine. II aastatuhande esimestest sajanditest läks koos sepatööga ka mordva metallehete valmistamine täielikult meeste kätte. 19.-20. sajandi mordva metallehetes on läbi tuhande aasta säilinud rohkesti traditsioonilisi elemente, mis teevad need lähedaseks läänemereregiooni arheoloogilistele vaskehetele.



1. Kreindler, Isabelle T. The Mordvinian Languages: A Survival Saga. Sociolinguistic Perspectives on Soviet National Languages. Ed. by Isabelle T. Kreindler. Berlin: Mouton de Gruyter, 1985 p. 237-262.

2. Laul, Silvia. Über die frühgeschichtlichen Elemente in den estnischen Volkstrachten. Historia Fenno-Ugrica I:1. Oulu 1996 S. 733-754.

3. Mordovskaja narodnaja võshivka. Saransk 1991, lk. 9-10.