Käesolev artikkel on valminud Eesti Teadusfondi projekti nr 4450 raames.

Inimene ja narratiiv. Püha Jüri legendi näitel

Merili Metsvahi

Kui mu kolleeg Risto Järv 17. veebruaril 2001 ühes Annelinna korteris 90-aastase setu naise Ksenja Müürsepa (1) käest küsis: "Kas selle kohta ka muinasjuttu on, et mingi poiss tappis kas suure hussi või suure mao ära," järgnes sellele küllaltki kiire vastus: "A see, see ei ole muinasjutt, see on tegelikult kunagi ammu mitusada aastat tagasi olnu," ja seejärel lugu ise – püha Jüri legend. Kahel hilisemal külaskäigul Ksenja juurde õnnestus meil lindistada sedasama legendi. Millest tulenevad nende kolme legenditeksti esmapilgul üllatavatena näivad erinevused? Millised protsessid leiavad aset jutustaja teadvuses vahetult enne seda, kui ta paneb legendi sõnadesse? Kuhu asetub püha Jüri legend Ksenja vaimses universumis? 17. veebruarist, 11. märtsist ja 11. aprillist 2001 pärit lindistuste alusel püüan nendele küsimustele vastuseid leida. Legenditekstide analüüsi juures olen saanud mõjutusi kognitiivsest ja fenomenoloogilisest narratiiviteooriast ning mäluteoreetikute töödest, aga ka esitussituatsiooni uurivate folkloristide seisukohtadest. Olles teadlik sellest, et tekstid peegeldavad sügavasti juurdunud inimkäitumise vorme ainult osaliselt ja pinnapealselt (Bauman 1986: 2), püüan analüüsi hõlmata jutustamise konteksti sedavõrd, kuivõrd see pakub olulist lisainformatsiooni legenditekstide mõistmiseks. Relevantse konteksti osaks pean ka suhtlusaktis osalejate tausta ja vastastikuseid mõjutusi, mille uurimisse kaasamisega üritan vältida kognitiivsetele lähenemistele tihti ette heidetud sotsiaalsete tegurite eiramist (van Dijk 1980: 19) või liigset tähelepanu semantilisele kontekstile episoodilist laadi eluloolise (ja seega ühtlasi ka sotsiaalse) konteksti arvelt (Monteil, Huguet 1999: 13).

Mis on legend? Juba artikli esimeses lauses tsiteeritud küsimus ja vastus osutavad rahvapärases žanrisüsteemis leiduvale vastandusele: muinasjutt räägib väljamõeldud, aga legend tegelikult toimunud sündmustest. Tõeväärtus on ilmselt kõige universaalsem narratiivide eristuskriteerium üldse, olles William Bascomi (1984: 19) järgi omane paljudele ühiskondadele. Muinasjutt ja legend ei eristu mitte ainult tõeväärtuse kriteeriumi alusel, ka profaanse-sakraalse skaalal asetsevad nad eri otstes. Legendid jutustavad pühakute elust ja imetegudest ning on žanriliselt lähedased (tekke- ja seletus-)muistenditele ja müütidele. Muinasjutt vastandub neile žanridele, kuna muinasjutumaailm on tegelikkusest eristatud. Samas ei pruugi muinasjutt ja legend sisu poolest sugugi nii erinevad olla. Lohetapja Jüri süžee on Setumaal tuntud nii muinasjutu (AT 300) kui ka legendina. Žanrikuuluvuse määramisel on otsustav see, kas pärimusekandja võtab kirjeldatud sündmusi tõena. Kui viimane arhiiviteksti puhul eksplitsiitselt ei selgu, võib žanri tuvastada selle abil, kas süžee jutustab individuaalsete hüvede hankimisega päädivast või kollektiivsete tagajärgedega ettevõtmisest (müüdi ja muinasjutu vahekorrast vt Meletinski 1982: 183). Näiteks kui tekst lõpeb sõnadega: "Pühäs-Jüris naadi tedä seepärast kutsma, et ta hirmsa meremadu, vai vanahalva – mis ta muud oll (2), – ar surmas, ja viil parhillaki kõiki vanu inemisi vanahalva võimuse ja väe iist kaits" (Järv 1999: 57–58 < H II 61, 640/48 (2) < Setu, Vastseliina – J. Sandra 1898), siis võime väita, et jutustaja – olgugi ta osav fabuleerija – väljendab suhtumist, mis on iseloomulik legendikõnelemise puhul. Ühtlasi viitab Jaan Sandra lause teatud laadi narratiivi ürgomasele tunnusjoonele – omadusele aidata kriisi ületada. Narratiiv kollektiivse kriisiületusstrateegiana leiab selgeima väljenduse elujõulistes müütides (3), aga ka püha Jüri legend näib sobivat selle rolli täitmiseks.

Roland Barthes´i sõnul algab narratiivi ajalugu koos inimkonna ajalooga ning mitte kuskil ega mitte kunagi pole olnud narratiivideta ühiskonda (Barthes 1988: 79). Hayden White (1980: 6) nimetab narratiivi metakoodiks, mille abil me teavitame üksteist jagatud reaalsuse olemusest. Ta väidab, et alles siis, kui ajalugu on esitatud narratiivi vormis, oleme loonud reaalsuse, mis kannab "tähenduse, lõpetatuse ja täielikkuse maski" (White 1987: 21). (4)

Narratiiv eeldab süžee olemasolu ning süžeel on alati (vähemalt latentselt olemas) algus ja lõpp. Seevastu looduses toimuvate protsesside puhul – kui neid oleks võimalik jälgida ilma inimteadvuse vahelesegamiseta – leiab pidevalt midagi aset, seal ei ole eristatavaid üksusi alguse ja lõpuga. (5) Toimuvale sellise koherentse skeemi pealesurumine tuleneb inimese ihast ja võimest maailma mõtestada, teisisõnu – inimteadvuse eripärast. Psühholoogid on teinud kindlaks, et kestus, mille vältel näime suutvat vahetult teadvuses hoida oleviku järjestikuseid sündmusi (specios present), on pool sekundit kuni sekund (Mink 1970: 547). Kui meie võimed üksnes sellega piirduksid, tajuksime maailma otsekui loomad, kelle jaoks "aja pidev voolamine" kujutab endast igikestvat olevikku. Ent inimestena oleme võimelised enamaks: mälu, kujutlusvõime ja mõisteaparaadi abil suudame tajumisse kaasata seda, mida me samaaegselt ei koge ja mida pole võimalikki samal ajal kogeda (samas: 547). Niiviisi muudame meid ümbritseva muutuva maailma endale arusaadavaks, mis on vajalik selleks, et olla suutelised ühiskonnas toime tulema ja tegutsema – vaba tahet rakendama. See, mida me käesoleval hetkel kogeme, on mõjutatud meie varasematest kogemustest, mis on mälus hoiul korrastatud kujul. Samal ajal oleme just käesoleval hetkel teadlikud meid ees ootavatest võimalustest – sellest, et meil on valida erinevate tegevusplaanide vahel. Ja sedagi tänu võimele maailmas ja elus toimuvale korrastatud kuju anda ja seda niiviisi teadvuses säilitada. Kui tulevikku planeerides loome kujutlusvõime abil (ja narratiivilaadset skeemi kasutades) potentsiaalseid tegevuskavu, siis narratiiv jutustab sellest, kuidas potentsiaalne saab tegelikuks (Ricoeur 1994: 126; 1980: 177).

Paul Ricoeur (1980: 178) on selgitanud narratiivi aja dialektika küsimust, võttes appi mõisted "kronoloogiline tasand" ja "mittekronoloogiline tasand". Need kaks tasandit on olemas igal narratiivil, kuigi eri narratiivide puhul on nende suhe erinev. Esimest neist võib nimetada episoodiliseks tasandiks ja teist konfiguratiivseks. Konfiguratiivne tasand tõlgib episoodilise tasandi sündmused tähenduslikeks tervikuteks. Mõned uurijad on avaldanud kahtlust, kas episoodilist ja konfiguratiivset (semantilist) tasandit ikka on võimalik selgelt lahus hoida (Monteil, Huguet 1999: 15). Kindel on see, et jutumaailmas (6) toimuva mõistmiseks püüame narratiivi jälgimise ajal pidevalt saabuvat uut informatsiooni tervikuks integreerida (Braid 1996: 8) ja oleme samal ajal pidevalt teadlikud sellest, et ees on ootamas mingisugune lõpplahendus. Louis O. Mink´i poeetilise võrdluse järgi tähendab süžee mõistmine mõtlemist kahes suunas korraga: aeg ei ole enam jõgi, mis kannab meid endaga kaasa, vaid jõgi aerofotol – me suudame korraga vaadata nii allavoolu kui ka ülesvoolu (Mink 1970: 554–555).

Inimeste kogemuslike taustade erinevuse tõttu on erinevad ka jutustaja ja tema kuulajate retseptsioonid (vt Braid 1996: 18). Erinevuse määr sõltub muuhulgas loo žanrist ja esitamisviisist. Donald Braid, kes on uurinud isikuloolisi mina–vormis räägitud jutustusi, väidab, et kuulajate teadvusse tõusvad kujutelmad ja visuaalsed pildid tuginevad suuresti nende endi varasematele kogemustele. Jutu(stamise)st kaasahaaratud kuulaja mitte ei asenda jutustaja kogemusi enda omadega, vaid teeb jutustaja kogemused oma isiklike kogemuste põhjal kujunenud interpretatsiooniraamide abil automaatselt endale arusaadavaks (vt Braid 1996: 19; vt ka Metsvahi 2000: 51–52). Olgugi et me interpreteerime narratiive omaenda kogemisraamidest lähtuvalt, tekitab jutustaja meie silme ette võimalikke maailmu manades meis uusi kogemuslikke ressursse, mis on sarnased nendele, mida omandame omaenda elusündmuste kogemisel (Braid 1996: 20, McDowell 1982: 122). Jutustaja ise – olenemata sellest, kas ta räägib tegelikult toimunud või väljamõeldud sündmustest – loob või taasloob kogemuslikud tähendused jutustamise käigus (McDowell 1982: 123). Kasutades erinevaid (meta)narratiivseid võtteid, võib ta saavutada pettekujutluse ostensioonist (samas: 128) – ta võib tekitada kuulajates mulje, justkui oleks nad ise sattunud jutumaailma sündmuste keskele. Uute kogemuslike ressursside loomisel kuulajate teadvusse tuleb arvesse ennekõike just ostensiivne suhe. Teine, ostensioonile vastandlik perspektiiv, millest kuulaja võib läheneda jutumaailma sündmustele ehk kogemuslikele tähendustele, mille jutustaja on (taas)loonud jutustamise käigus, on distantseeritud ikooniline suhe (samas: 134).

Katharine Young (1987) eristab narratiivides kolme eri tasandit: vestlustasand (Realm of conversation), jutustamistasand (Storyrealm) ja jutumaailm (Taleworld). Vestlustasand hõlmab kogu vestlussituasiooni. Jutustamistasand on see osa vestlustasandist, milles leiab aset narratiivi jutustamine. Jutumaailm on see, milles leiavad aset jutus kirjeldatud sündmused. Jutumaailm äratatakse ellu lugude jutustamise käigus ning seda hoiavad elus jutustaja ja kuulajate tähelepanu (Young 1987: 197).

Joonis (Young 1987: 37)

Jutustamistasand on see osa vestlustasandist, mis aitab suunata tähelepanu jutumaailmas toimuva juurde (Young 1987: 24). Youngi (samas: 31) sõnul ei ole jutumaailmal iseenesest algust ega lõppu; alguse ja lõpu – selle, milline osa kujuteldavas jutumaailmas toimuvast sealt n-ö välja lõigatakse ja ette kantakse – määrab ära jutustamistasand. Niisiis paneb jutustamistasand paika raamid (frames) vestlustasandi ja jutumaailma vahel (samas: 19). Raamid ise ei kuulu jutumaailma sündmuste juurde, ent nende kaudu antakse kuulajatele teada, milline on kirjeldatud sündmuste ontoloogiline staatus (samas: 22–23). Vestlustasandilt jutumaailma juhatavaid raame nimetab Young (samas: 50–51) ka orientatsiooniks ning jutumaailmast tagasi vestlustasandile suunatud raame koodaks.

Enne, kui esitan Ksenja Müürsepa kõneldud püha Jüri legendide litereeringud, visandan pildi sellest, millises situatsioonis need oma kuju said ja lindi peale fikseeriti.

Rahvajutu kõnelemine saab teoks üksnes siis, kui jutustajal on mingi stiimul kõnelda, kui tema ja kuulajate huvid osaliselt kokku langevad (vt Nicolaisen 1996: 96). Kõne all olevas situatsioonis, milles kohtusid kahe kultuuri esindajad, olid kummalgi poolel mängus oma huvid ja taotlused, kuigi küllaltki erinevad. Ksenja on pärit maakeskkonnast, kus domineeris suuline kultuur: ta kolis seitse aastat tagasi Petserist Tartusse ja enne Petserisse elama asumist oli elanud kuni 1950. aastateni setu ja vene segaasustusega Kuurakõste külas kolme kilomeetri kaugusel Pankjavitsast (praegu Venemaa haldusalal). Meie – küsitlejad – pärineme seevastu linna- ja kirjakultuurist ja oleme umbes kümme aastat tagasi Tallinnast Tartusse kolinud. Ksenja on linnaelust aimu saanud oma lapselapse pere juures Annelinnas elatud aastate jooksul, kuigi tal pole tervislikel põhjustel olnud võimalik viimastel aastatel korterist väljas käia. Meie huvi suulise setu kultuuri vastu on ennekõike teaduslik ja senised teadmised selle kohta hangitud ülikooli kaudu. Kuigi meie kui küsijate eesmärgid olid ilmsemad ja näisid määravat vestluse käiku, ei tohi siiski alahinnata vastaja rolli vestluse suunamisel ja vormimisel. Lisaks eesmärkidele olid kummalgi poolel erinevad ka varemkogetu ja -kuuldu põhjal väljakujunenud ootused ja eelarvamused. Ksenja vastus mingile küsimusele sõltus niisiis ühelt poolt tema vastutulelikkusest ja kohusetundest, mis ajendas teda igale meie küsimusele – õigemini sellele, kuidas tema oma ootuste pinnalt mingist küsimusest aru sai – "kõige õigemini" vastama, ning teiselt poolt isiklikest varjatud eesmärkidest, millest temagi endale teadlikult aru ei oleks osanud anda.

Kuna kontekst on see, mis mingi jutu ellu äratab ning selle sisu ja vormi määrab, tuleb analüüsi juures lisaks jutustamissituatsioonile arvestada ka konteksti teisi aspekte. Sellepärast esitan iga litereeringu järel lühikese ülevaate kontekstuaalsest ümbrusest, millesse paigutub püha Jüri legend igal konkreetsel juhul, teisisõnu sellest, millised legendikõnelemist ümbritsevad kõneaktid on legendi kõnelemise seisukohast relevantsed. Kuna teema ja koguni süžee valik oli küsijate poolt algatatud, mitte spontaanne, pakub huvi eelkõige see, kuidas vestlus palutud süžee ärarääkimise järel jätkub.

Püha Jüri legenditekstid (7), mida asun oma ettekandes analüüsima, on lindistatud umbes kuuajaliste vahedega. Legend ei olnud Ksenjal n-ö aktiivses repertuaaris: ta jõudis selle jutustamise juurde alati alles siis, kui me seda otseselt küsisime. (8) Tekstide ulatuslik varieerumine näitab, et meie küsimine võis tekitada esimest korda Ksenja elus situatsiooni, mil ta pidi selle talle ammu tuntud loo sõnadesse panema ja kellelegi ette kandma.

17.02.2001
Risto: Kas selle kohta ka muinasjuttu on, et mingi poiss tapp… tappis kas suure uss… hussi või suure mao ära?

Ksenja: A s´ee, see ei ole muinasjutt, see on tegelikult kunagi ammuq mitusada aastat tagasi [olnu].

Risto: Kuimoodu siis?

Ksenja: Tuu om Petsere kloostrih, olliq suurõq vankriq. Ja seal oll´ suur madu. Suur madu sinnä vankri ala tett. Ja kuninganna vankrih. Tä oll´… no muidogi, es olõq eloh, oll´ juba nii… Vankriq küll oll´ puidsõq ja. Ja tuu huss oll´ kah puinõ tett. Ja kyik hambaq ja suu ammulõ ja. Ja tä oll´ klaasinõ. Tä altpuult oll´ nii vot niimuudu puinõ ja pääl katus oll´ kyik pääle tett. A s´oo… sainaq oll´ klaasidsõ, nii et läbi oll´ nätäq. Sinnä sisse lasta-s kedägi, uss´ oll´ kinni. A sinnä sisse es lastaq kedägi. Sääl…
Tuu oll´ kunagi olnu. Sinnä on mitusada aastakka. Mul ei olõq inämb meeleh. Ma teadsin, kui räägiti, et mitusada aastakka sinnä om. Tuul-aiga, ku ma nuur olli. A mul nüüd ei olõq meeleh. Tuu oll´, et pidi iga aastaga toolõ maole üts tüdruk ar andma. Tä niild´ alla ar, tuu huss. Hussile neeldäq. A kui ei annaq, sis timä aja merest kõik vii vällä ja uputas tuu liina ar. A tuu liin elli, kohki sääl mere veereh, ligidal oli. Ja tull´… kuimuudu siis täl määrät oll´. Tull´ ütel kuningal andaq uma tütär ar. A kost kuningas taht umma tütärt ar andaq? Ja sääl pildi pääl, vai noh, sääl vankri pääl väga ilus tuu tütär oll´, kyik printsessa ja. Ja sis võtt´ pühä Jüri… Timä usald´ väga kõvaste jumalat, üts nuurmiis. Ja timä käis kõõ valgõ hobõsõ säläh. Ja tuu ütel´, et "Lubagõq mul võitlõma minnäq selle maduga!" A kuningas ütel´, et "Ma luban küll, aga seeni… sestsaadik ei olõq keski jõudnu ar sedä madut võitaq! Et sa… et kas jovvat? Vast hukkas sinnu inne ar?" "Tuu ei olõq teie murõ. Hukkas ni hukkas. A maq…"
Ja sis timä läts uma valgõ hobõsõ selgä ja võtt´ sändse pikä mõõga. Suur nii, korgõmb hindäst, raudmyyk ja raskõ. Ja tuligi tuu madu vai lohe merest vällä, et kuninga… Ja kuningatütär ka sis sääl ligidäle tuudi vankriga. A timä siis naas´ võitlõmma. Ja timä läts´ sinnä vankri ala. Õt kuningatütär muudku võttaq vankrist ja neeldäq ar. A tuu pühä Jüri võtt´, ja tälle suuhhõ tuu mõõgaga. Ja lei suu täl lahki ja tä es saaq midägi tetäq. Ja tuu tõõsõ mõõgaga lei tuud pääd pite. Ja suure hädäga timä raius´ tuul madul pää otsast. Ja tuu pühä Jüri võit´ selle madu ar. Ja nüüd om pühä Jüri pühäne kirikus. Igah kirikuh tä om, pildiq. Nagu… Timä muidogi ei ole jummal, ei kiäki, a om pildist tett. Pilt, ikoona, pühäne. Mi kutsi pühäne, a vinne keeleh ikoona, tolle nimi. Nii.
Ja Verskah om Jüri kerik. Ja sääl om tegelikult suur ja ilos tuu Jüri, pühä Jüri. Sis jüripäävä… – jüripäev kuna om – jüripäävä om Värskah suur kirikuteenistüs. Sis võõdeti tuu püha Jüri, tuud suurt ikoonat… Tuu om nii suur, kui tä om uks…

Pärast kinnitamist, et igas kirikus leidub püha Jüri ikoon, räägib Ksenja edasi konkreetselt Värska Jüri kirikust ja sealsetest püha Jüri ikoonidest ning jüripäevast ja ristikäigust. Jutusse põimib ta ka Jüri kirjelduse, mis sarnaneb süžeesse pikitud lühikirjeldustega, kuna siingi on nimetatud Jüri põhiatribuute: valget hobust ja mõõka. Kirjeldus on esitatud ristikäigu kontekstis, hoolimata sellest, et ristikäigus kantakse tegelikult ikooni, mis kujutab seisvat, mitte hobusel ratsutavat püha Jüri (9): "Sis võõdeti tuu püha Jüri. Tuud suurt ikoonat… Tuu om nii suur om kui tä uks, uks nii… Sääne suur ja valgõ hobõsega ja sääne myyk ja nii iloste kõik kollaseq seäl… A sääne väiksem pühäne. Ja sõs noq lipuq võõdõti ja siis lätsi nigu ristikäik ümbre keriku Värskah."

Esitatud lõigule järgneb lause: "Ma olõq olnu paar kõrda," millega jutustaja kinnitab otsesõnu seda, mis kaude ilmnes eelnevastki: kui keegi oskab nii täpselt kirjeldada objektide suurust ja värve, järeldavad kuulajad sellest tingimata, et ta on neid oma ihusilmaga näinud. Visuaalsete piltide silme ette manamine aitab lisaks jutustajale ka kuulajal jutustatavasse sisse elada, sest see toodab kogemuslikke ressursse sarnasel viisil ümbritseva maailma tajumisega. Jutu jätkudes tunneb Ksenja vajadust põhjendada seda, miks ta on käinud jüripäeval Värskas ainult paar korda. Selgub, et tema kodukülast oli see liiga kaugel ning hilisemast elukohast Petseris umbes 14 kilomeetri kaugusel. Edasise vestluse käigus tuleb ilmsiks, mil viisil püha Jüri võib sekkuda siinpoolse maailma asjadesse ja mõjutada ka Ksenja enda elukäiku. Kõigepealt esitatakse üldine selgitus, kuidas ikoon abivajajatele positiivset mõju avaldab: "Kes oll´ haigõ, sõs vot kyik lätsiq. Ja sõs noh, kes palus ja usal´d ja tahtsõ tervest saiaq, sõs – kui sa es saa tuud pühäst nõsta, sõs kas või sa nii käegagi said kinni võtta ja natukesegi minnäq ja paluda [– – –]. Igä inemine palus omamuudu, kel mis vigä oll´ ja kes midä." Sellele järgneb lause: "Ja minä kah olõq seda tennü" ning äsjane selgitus avatakse veelgi isiklikumast perspektiivist. Ksenja räägib, et ka tema ise oli haige ja läks jüripäeval Värskasse, et ikooni tervendavast mõjust osa saada. Distantsi jutustamise maailma ja jutustatu vahel aitavad vähendada kuulajates kogemuslike ressursside tekitamiseks mõjusalt toimivad pildid ("No kus sääl om rahvamurd! Nii pall´o, et… Ja kyik habivad tuud pühäst."). Siiski ei esita Ksenja oma haigus- ja paranemislugu seekord terviksüžeena, vaid läheb omaenda ikoonitõstmise kogemuse juurest kohe üle teise jüripäevaga seonduva teema juurde: "Ja sõs ristitäs jüripäävä vett. Säändse tünni omma jo pantu ja ristitäs vesi tuu… ristiga." Edasi järgneb seletus, millistel puhkudel ristitud vett tarvitatakse. Kõige tähtsam näib olevat selle kasutamine kurja silma ravik, mida praktiseeritakse "nüüd ka viil". Seni on kogu püha Jüri temaatika meie ees lahti hargnenud ilma ühegi meiepoolse küsimuseta. Nüüd esitatud küsimusele selle kohta, kas praegugi leidub veel kurja silmaga inimesi, vastab Ksenja otsekohe jaatavalt ja põhjendab oma väidet pika isiklikul mälestusel põhineva loo abil. Edasine vestluse käik ei paku püha Jüri teema seisukohast huvi.

11.03.2001
Risto: Kas teil see lugu ka on meeles, kuis see poiss läks lohet tapma? Või see Jüri või või kes see oli.

Ksenja: L… lohet? Aa, odot. A tuu võipolla, tuu ma tuud võipolla kõnõli, tuud Jürri?

Risto: Jajah.

Ksenja: Tuu ei olõq muinasjutt. Tuu om olnu, kunagi ammuq, vot. Ma ei tiiäq, mitusada aastat sinnä tagasi ommõ. A tuu om olnu. Öeldi et… Tuu, tuu om Värskah… Timä, mis… Värska om Eesti all, tä ei olõq Vinne all. Värska kerik om Jüri kerik. Ja sääl om suur Jüri pühäne, ku tä ei olõq ar müüd. Välismaalõ väega naid pühasit… Mi kutsi pühäseq, a venelaseq kutsiq ikoona. Et näid ostõti. Kas taa om käeh vai ei olõq, ma ei tiiäq. A ku ma käve sääl Jüri kerikoh Verskah, sis ta oli. Sellel heal puul ja ta om sääne suur, nii. Ja valgõ hobõsõ säläh. Ja sis oll´, noh sääne myyk vai, noh sääne… miäki sääne käeh täl, nuul. Maah, ja korgõmb timmä, minga timä tuud lohet tapp´. Ja tuu Jüri, noh, panti nigu pühäsest vai ikoonast, vai kuis timmä üteldäq. Timä… tuud kynõliq vanaq inemiseq. Es kynõlõq, õt üts vai… a pall´o inemiisi, kes kynõliq tuud. Et püha Jüri… Timä oll´ kuningas. A tuu lohe käve üle vii, tuu jõgi vai meri, vai mis tä oll´. Säält tuu lohe tull´. Ja tuu kuningas pidi kõõ andma õga aastaga üte tüdruku, neiu ar toolõ lohelõ. Ja tull´ sis üts aastak niimuudu, et kuningas pidi uma tütre andma. A kost, kuningas es tahaq ju umma tütärd andaq ar! Ja noh ikka, mis pidi… A muido tuu lohe ütel´, õt ma aja kyik merest vii vällä, upuda ar maa…, s´oo tarõ… riigi vai tuu kuninga jao, vai kuis tä oll´. No veiq, säiq kyik vankrehe ja veiq sis kuningatütre ka sinnä mere viirde. A Jüri, tuu sis ütel´, et ma lää võitlõma lohega. Et andkõq mulle õnnõ valgõ hopõn, ja ma ei tiiäq, mitu… (puuta sis es üldäq, a killa…?) puuta tuu myyk, millega… Ja sis tälle anti kyik tuu, mis tä küsse. Ja läts´ võitlõmma. Ja sõit´ kuningatütär sääl tõllah, ja tuu Jüri sis … oll´ … iih hobõsõ säläh. Ja tä läts kykõ iih, a kuningatütär sis tull´ tõllaga takah. Ja tull´ lohe. Tull´ lohe säält viist vällä ja… ja suu ammulõ, õt muudkui timä võtt niild alla ar. A tuu püha Jüri ütel´, et "Mi inne anna-i alla neeldäq, kui no mi proovimi jõudu!" A lohe ütel´: "No säändsidega mul midä jõudu pruuviq!" A timä, Jüri, sis kuts´, et "Issand Jummal, aita mind lohe ar võitaq. Muido timä kyik noorõ rahva häötäs ar maa päält." Ja läts lohega. Ja tuu lohe ai suu ammulõ, et tuud Jürri ar inne neeldäq. A tuu Jüri tuu suurõ mõõgaga tälle suuhhõ, ja lei läbi suu tälle ja tõõsõ käega… oll´ tõõnõ myyk siin puusa pääl, ja tuu võtt´ ja tuuga lei pää otsast lohel. Ja jäigi kuningatütär lohel söömäldä ja innämb lohe es tulõq kunagi ots´ma… noid tüdrukuid. Ja kloostrih olle, Petseri kloostrih, oll´ vankriq eh´tet ja sääne maja klaasinõ. A kas ta nüüd om käeh, taa maja, Manni, vai?

Manni: Jaa.

Ksenja: Ja sääl sis om tuu tõld ja kuningatütär tõllah ja tuu lohe, suur sääne madu, vai mis ta om, sääl all. No muidogi timä puust eh´tet, tettü. Nii: näitüsest. Ja om kloostrih, Petseri kloostrih om tuu. A tuu pühä Jüri pühäne om igah kirikus, õigeusu kirikus, igah kirikus, kus mis kirik on. Näid om Jüri kerik, Varvaara kerik, Sõrkamootsinika kerik, sõs Migula kerik ja… ja suvistepühi Trooitska. Ja rohkõmb näil ommaq vinne nimeq, naaq ommaq vinne ajal vist eh´tet, naaq kerikuq, nail ommaq rohkõmbjago vinne nimeq. Vot Saaless´ah om Troitska kirik.

Risto: A kus see lugu siis juhtus, kas Petseris, Värskas või kuskil mujal hoopis?

Ksenja: Ei, taa om kuskil mujjal. Petserih ei olõq merdki, ei olõq vettki. Kohki taa… Mä ei tiiäq, koh timä om. Timmä tiidväq ainult pühäq raamaduq. Vot. Nimäq, lihtraamaduq, ei tiiäq. Nääq tuuh kloostrih, kui nääq ommaq käeh, noid raamatit. Sis vot nuuq raamaduq ainult tiidväq, koh see oli ja kuidas tuu kuninga nimi ja kuidas oli tütre nimi. A ma… mullõ… Ma ei tiiäq, nimme es üteldäq, muudkui ütel´… ütliq inne, õt kuningatütär.

Selgub, et sel korral ei tule Ksenjal Risto küsimuse peale otsekohe legend meelde. Kuulmata Risto teist lauset, mis sisaldab sõna "Jüri", keskendub ta sõnale "lohe", mis ei ole meenutamise ajendina niivõrd efektiivne, kui seda oleks "Jüri". Ent kuna Ksenjal on vaatamata kõrgele vanusele hea mälu ja paindlik mõtlemine, meenub talle siiski üsna ruttu, milles on küsimus: "Aa, odot. A tuu võipolla, tuu ma tuud võipolla kõnõli, tuud Jürri?" Lausest nähtub, et legend ei seostu Ksenjal mitte niivõrd lohe hävitamisega, vaid ennekõike ikkagi suure inimeste abistaja Jüriga. (10) Püha Jüri legendi ja sellega Ksenja teadvuses vahetult seostuva temaatika ammendumise järel suunab seekordset edasist kõneainet Risto küsimus "Kas neid pühakute lugusid muidu räägiti veel?", millele järgneb teabejagamine Mikulist (11), suurest kannatajast ja imetegijast, kes oli väga tark ja kellest oli rahvale palju abi. Migulat iseloomustades toob Ksenja välja, et ta käis, kepp käes, jala, mitte hobusega, sidudes sellise vastanduse kaudu püha Jüri ja püha Migula kirjeldused omavahel. Migulaga seoses räägib Ksenja ka Peterburi asutamise loo ja märgib, et Pankjavitsas oli Migula kirik, mis oli suur ja nii seest kui väljast väga ilus. Pankjavitsas oli varem ka väga suur kogudus. Edasi jätkab Ksenja juttu kirikute saatuse teemal. Väitega, et sakslased viisid palju ikoone ära, tuleb sisse uus teema. Saame teada, et "sakslane oll´ kõva jumalausklik". Selline mitte oma kogukonnale vastanduv, vaid lähendavaid omadusi rõhutav määratlus tuleneb ilmselt isiklikest emotsionaalselt laetud ja positiivsetest kogemustest sakslastega, samuti külaelanike üldisest hoiakust sakslaste suhtes, mille põhjustajaks oli sakslaste korralik käitumine külas ja kingituste jagamine. Järgneva kolme isikliku kogemusjutu abil rulluvadki lahti Ksenja mälestused tema isiklikest kokkupuudetest noorte saksa sõduritega, kes sõjast paariks nädalaks tema kodukülla puhkusele olid saadetud.

11.04.2001
Merili: Mis too suur kuju oll´?… Petseris oli too suur kuningatütre kuju või mis too oll´?

Ksenja: Aaaa. A nüüd om kaq. Timä oll´ ütsvahe ärä kaonuq. Tä oll´ kuningatütre kuju jah. Timä oll´ nagu… kas puust või minkõst tä oll´ tett, ma ka ei tiä tuud. Sinnä sisse kedägi es lastaq. Tä nii suur vast oll´, no suurõmb. Nii lai oll´, a pikemb vaest oll´. Et sääl oll´ nuuq vankriq. A timä istõ vankrih, ja valgõ hobõnõ, hobõnõ iih sääl, ja tuu lohe vankri all, pää väläh. Saba nii kiirdu lännüq, a pää väläh, suu ammulõ, hambaq suurõq. Nii sääne… no ar oll´ värmit, illos oll´ kaiaq. Sis ütsvahe oll´ tä ar kaonu. S´oo… kommunistaq, nääq veiq ar. A sis… võipolla kiäki neid kloostri muukõ, sis kirodiq võibolla kohegi tõistõ riiki, et niimuudu – ar röövit, röövitäs ja… ar. Sis nüüd tütär [= Manni] kynõli, õt om jalki uuesti… Tuu maja ka laheq ar! Et nüüd om jalki uuesti maja tett ja värmit ar. Ja vankri ja kõik om jäl kohal.

Merili: A kas too om nii suur kui inemine või? Kui suur ta on? Nagu inimese suurune?

Ksenja: Suur inemine. Ei olõq, et väikene, aga suur naisterahvas. Illos´, no tuu preili.

Merili: A kõnelge veel too lugu.

Ksenja: Mis?

Merili: Kõnelge too lugu ka veel, mis oll´ tollega seotud.

Ksenja: (köhib) A tuu oll´ seotud niimoodu. Tuu lohele pidi iga aastaka ühe tüdruku andma. A kos tuu lohe… Ja tull´gi tuul, tuu kuningal… vai tuu rikas, rikka tütrel järjekord… kuimoodu. A kost sis´… Tuu kuningas õs tahaq jo umma tütärd ar andaq, a pidi! Muido lohe ütel´, et "Ma aja merest kyik vii vällä, upuda kõõ rahva ar!" Ja sis lätski. No sugulasõq kyik kor´ati kokko ja… Noh, tütär surma pääle viiäs! Et lohe… kas ta niild´ alla vai sis vei hindä poolõ, sedä keegi ei tiiäq, koes tuu lohe pand´ noid tütarlatsi, mis tälle viidi. A pühä Jüri, tuu läts kaitsma. A kuningas ütel´, et kiä jõud ar kaitsaq mu tütre, sis ma toolõ anna naastest. No püha Jüri istõ… Tä käve valge hobõse säläh ka. Ja oll´ sääne oda suur – no näüdät om kyik tuu pildi pääl, pühäse pääl sääl. Sääne suur oda käeh, ja lätt sis tuu lohega võitlema. No sääl ütliq kyik nuuq: "No tä Jüri ar võit!" Et lohe om ikka kõva. Ja är… A tuu lohe tull´, nii et… üle vii. Noh saagi perrä. A tuu pühä Jüri, tuu es lasõqki tütärlast. Tütarlats oll´ ka sinnä lähkohe tuud. A õs lasõq ar süvväq! Ja lohe tull´, suu ammulõ. Ja püha Jüri ku lei tuu odaga tälle suuhhõ! Tälle suuhhõ, sinnä kurku tuu oda. Ja sis oll´ myyk, suur myyk. No om näüdät ka: sääne pikk, suur myyk, tuu siih rihmaga puusa pääl. Ja tuu mõõgaga lei lohel pää otsast. Ja sai võitu. No vot, kuningas ütel´ küll, et… et… pühä Jürile, et anna tütre no naasest. Tuu ütel´, et "Mullõ naist ei olõq vaja! Ma ei…" Tä es võtaq. Ja timä, pühä Jüri, es olõqki naisemiis. Ta oll´ poissmeheh. Ja tä pall´olõ inemistele oll´ abilinõ ja aidas´ ja nii, nii om. Nii om sääl kuninga tõlla man ka näudät, kui tuu lohel suu ammulõ. Tuu pühä Jüri sis tuu…

Merili: Kas püha Jüri om ka seal näüdätü?

Ksenja: Jah. Om näüdätüt seal. A pühä Jüri, tuu om jüripäiv, kuvvõndal mail, vana kuu [=ajaarvamise järgi] pühä Jüri, mis iks nii vinneusulinõ. Ma ei tiiäq, kuna eesti [kalendri järgi] …

Risto: Kakskend kolm aprill.

Ksenja: Mis?

Risto: Kakskend kolm aprill on eesti selle järgi.

Ksenja: No ma ei tiiäq. A ma tiiäq vanna, vanna Jüri. Ta om kuvvõndal mail igä kord. Ta om kuupäivä seeh, täl ole-õi… Ja sõs, oot… Värskah om Jüri kerik, kutsutaski Jüri kerik. Ja sääl oll´ suur – nii suur, kui taa uss´ – nii suur püha Jüri tettü, no sääne pühäne. Ja om ka hobõsõ säläh, ja om myyk, ja om lohe sääl lähkoh. No vankrit ja tuud kuningatütärd, noid ei olõq. Ainult lohe ommõ sõs näüdät ja pühä Jüri. Sõs inemiseq ütliq niimuudu… Näet, timä, kui nakas teenistüs otsa minemä, sis võõdõti… Tuud suurt es võõdõta, a väiksemb pühäne. Võtiq rahvas, ja ümbre kerigu sis veiq tuud pühäst. A rahvas kõik sis kui… takah. Ja sis ütliq niimuudu, et kiä om haigõ minga… ja sis paluq pühä Jürri! Ja timä aitas, õt kui sa õnnõ hots´ veit´kenegi käegagi puttu saat tuud pühäst.

Seekord jõuab vestlus püha Jüri teemani teisel moel kui varasematel kordadel. Enne püha Jüri legendi käib vestlus kloostritest, eriti just Petseri kloostrist, ja munkade elust kloostris. Kloostrisse mineku põhjuste hulgas nimetab Ksenja ka võimalust, et pruut jätab peigmehe maha (või vastupidi). Sellele järgneb selgitus tollasest sugudevahelisest käitumisest enne abiellumist, mis oli hoopis teistsugune kui tänapäeval. Muutustest annab tunnistust muuhulgas ka see, et vahetult enne seda, kui Ksenja Petserist ära kolis, oli juba igal mungal naistuttav. "Nüüd ei ole kloostri, nüüd ei tiiäq, mis tä om," ütleb Ksenja naerdes. Kuna Ksenja elas kohe Petseri kloostri kõrval, oli tal hea ülevaade munkade elust ja tegemistest. Tõsiasja, et alles siis, kui kloostrikasvandik hakkas papiks saama, oli tal õigus abielluda ja ta koguni pidi abielus olema, enne kui mõnda külasse papiks saadeti, illustreerib Ksenja isikliku kogemusjutuga mungast, kel oli soov naine võtta ja papiks saada. Koomiline episood – Petseri kloostri munk, pikk must kuub seljas, jookseb kloostri juurest linna poole, üritades üht tüdrukut kinni püüda – on esitatud hõlpsalt ettekujutatava pildina. Kuigi tüdruk sel korral munga eest koju põgeneb, toimuvad paari kuu pärast siiski nende pulmad ja Varvaara kirik on laulatuse ajal rahvast täis. Seejärel räägib Ksenja, et kloostris oli palju suuri ja ilusaid ikoone, aga sakslased viisid neist paljud ära, nii nagu nad ka palju kulda riisusid. Kiriku kullatud kuplite ja tornide kirjeldusele järgneb minu küsimus (vt 3. teksti algusest), mille teke on seotud Ksenja edukusega kogemuslike ressursside loomisel minu teadvusesse.

Veelgi varem samal päeval oli Ksenja rääkinud, et venelastel esines juba enne sõda abielurikkumist, aga setudele oli see tollal täiesti võõras. Nagu nägime, kerkis seesama küsimus üles kloostri ja munkade temaatika puhul. Taas tuleb see teema esile püha Jüri legendi lõpuosas: erinevalt varasematest kordadest selgitab Ksenja siin püha Jüri staatust vallalisena: "Tuu ütel´, et "Mullõ naist ei olõq vaja! Ma ei…" Tä es võtaq. Ja timä, pühä Jüri, es olõqki naisemiis. Ta oll´ poissmeheh." Analüüsides seda, mis mingile süžeele või kõneaktile vestluses eelneb, taipame üha enam, kuivõrd sama vestluse käigus aset leidvad kõneaktid on omavahel seotud.

11. aprillil kuuldud legendi järelloo esitan Ksenja sõnadega: "No ma olli ka haigõ. Ma sis olli juba Petserih, elli. Ma olli haigõ. Ja lätsi ma ka Verskahe no. A sääl on rahvamurd nii et… Kyik tüküseq tuud pühäse…, kiä nõstma ja kiä putma. Sis niivõrd, et ma natukese sai käe külge pandaq ja natukese minnäq. A sai mullõ parõmb. Mullõ sai ars´t, kes tundsõ mu haigusõ ar. Ja ja sis… Muido ma es tiiäq. Muudku om ynnõ rassõ hingädä, om ynne rassõ hingädä – ei tiiäq, mis ommõ. Sõs ars´t tuu kai ar. Ta oll´ tark arst küll. Sõs tuu ütel´: "Kuimuudu sul om rassõ, kas mäkke minnaq om rassõ hingädä vai alla?" Ma ütli: "Mäkke minna om rassõ, alla om kergemb." Sõs tä ütel mulle, õt süämeastma, et hoiaq, a muido või ta viil kopsu pääle ka lüvvä, ta astma, õt sõs saa viil hullõmb hingädä. Sõs mul olli sändseq – no, nii pikk pudelakene oll – valgõq tabletiq, väikes-väikes pisikeis nagu… Õt kui tunnõd, õt halb, pand keele ala. Vot siis noidega ma parasi. Ja sõs ma eläq. Näet, kui kavva. Ma es usuki, õt ma nii kavva elä. Ja ja s´oo elo ka, egä ei olõq inämb huvitav ja hää. A noh elo man om, koho sa läät. Ma ei saa… Mullõ pangõq raharõuk, ma ka raharõugu pääle surõ nälgä. Ma ei jõvva minnäq puuti, õt osta midä vai tetä. Muudkui ar tuvvas, sõs õks (naerab) tiit. A must ei olõq inämät midägi. Mis sändsest inemisest om kasu? (Merili (naerab): noh praegu on näha…) Hing seeh, silma pääh, elo man (naerab). Vot nii. Nii ommõ.
A nüüd… Nüüd om ka. Nüüd ka Petserih om Suurõ Riide. Kloostrih om Kristose kojo kesk kerikut tuud, sääne noh kirst, koh timä om – timä kujo om muidogi. Ja kyik lille pandas ja inemiseq kääväq nii, kummardõs tallõ, usklikuq. Ja laupäävä sis oldas kyik üü ka kerikuh [– – –]."

Esiteks avab Ksenja siin juba esimese vestluse käigus lühidalt kõne alla tulnud haigusest jagusaamise loo, kõneldes selle isikliku kogemusjutuna. Kuigi haigusest paranemise juures mängivad oma rolli arst ja rohud, seostab Ksenja selle Värskas käiguga. Teiseks seostub haigustest kõnelemine käesoleva hetke tervisliku seisundiga. Ksenja annab tabavaid kujundlikke väljendeid kasutades hinnangu oma praegusele elule, mis ei anna kuidagi täisväärtusliku elu mõõtu välja. Aga olgu isikliku heaoluga kuidas on, kalendaarsete tähtpäevade iga-aastast kordumist ei takista miski – kolmas osa legendi järelloost koosneb ajakohasest meenutusest, mille põhjal võime järeldada, et Ksenja teadvuses leiduvad kogemuslikud ressursid aitavad tal mõtestada ka oma praegust linnakorterisse sulgunu elu.

Oleme seega jõudnud samale järeldusele psühholoogidega, kes väidavad, et "elulooline mälu ei ole mitte lihtne arhiiv, vaid ressurss(ide allikas) elamiseks (resource for living)" (Monteil, Huguet 1999: 26 viitega Robinson, Swanson 1990: 332). Jean-Marc Monteil ja Pascal Huguet väidavad, et eluloolise mälu sisu vormub eneseskeemideks (self-schemas), mis organiseerivad ja juhivad iseendaga seotud informatsiooni töötlemist teadvuses. Eneseskeemid toimivad selekteerivate mehhanismidena, mis määravad kindlaks tähelepanu hulga, mida inimene mingile informatsioonile osutab (samas: 28). Eluloolises mälus säilitatav mängib olulist rolli semantiliste teadmiste kujunemisel (samas: 33). (12) Sedasama, mida sedastasime eespool narratiivi kohta, saab niisiis öelda ka mälu ja mällu talletatud teadmiste kohta: episoodilise ja semantilise tasandi vahele ei saa siingi ranget eraldusjoont tõmmata. Kõige sellega on seotud Ricoeuri "narratiivse identiteedi" mõiste: identiteet oleks pelk illusioon, kui see ei põhineks ajalisel struktuuril, mis kasvab välja narratiivsusest (Ricoeur 1991: 396).

Niisiis on loomulik, et Ksenja jutustatud püha Jüri legendi juurest viib otsetee tema enda elusündmuste jutustamise juurde. Analüüsides püha Jüri legendi kõnelemisele järgnevaid vestluse osi, selgub, et nagu tähtpäevad (vestluse päeva järel saabuv Suur Reede), nii aitavad ka pühakud ja kõik pühakutega seonduv Ksenja mälus aktualiseerida neid kogemuslikke ressursse, mis on tema elu mõtestamise seisukohalt olulise tähtsusega. Risto küsimus lohetapja muinasjutu kohta võimaldas niisiis terve püha Jüri ja jüripäevaga seostuvate tähenduste seeria laialilaotumise meie ees. Ksenja jõudis pühakute ja pühade teema juurest enda elusündmuste jutustamise juurde alati, kui lasime jutul kulgeda omasoodu, suunamata seda küsimustega teistele teemadele.

Kui analüüsime tekste Katharine Youngi teooriast lähtuvalt, näeme, et kõigi kolme püha Jüri loo puhul moodustavad jutumaailma ja vestlustasandi vahelise raami Petseri kloostris asuva kuju ja püha Jüri ikooni kirjeldused. Lisaks neile leiame esimesest ja teisest tekstist ka selliseid raame, mis püüavad jutumaailma sündmusi ajaliselt paika panna (esimeses tekstis "A s´ee, see ei ole muinasjutt, see on tegelikult kunagi ammuq mitusada aastat tagasi [olnu]" ja "Tuu oll´ kunagi olnu. Sinnä on mitusada aastakka. Mul ei olõq inämb meeleh. Ma teadsin, kui räägiti, et mitusada aastakka sinnä om. Tuul-aiga, ku ma nuur olli. A mul nüüd ei olõq meeleh," ning teises tekstis: "Tuu ei olõq muinasjutt. Tuu om olnu, kunagi ammuq, vot. Ma ei tiiäq, mitusada aastat sinnä tagasi ommõ. A tuu om olnu. Öeldi et…"). Kolmanda teksti puhul toimub üleminek vestlustasandilt jutumaailma järsemalt, kuna minu esimene küsimus ei puuduta jutumaailma sündmusi, vaid seda valdkonda, mille jutustaja oli eelmistel kordadel esitanud legendi raamina. Alles siis, kui palun Ksenjalt otseselt, et ta püha Jüri loo kõneleks ("Kõnelge too lugu ka veel, mis oll´ tollega seotud"), alustab ta juttu lausega, mis täidab raami funktsiooni: (köhib) "A tuu oll´ seotud niimoodu." Kuna seekord ei mainita küsimuses jutumaailma sündmusi, pole jutustajale jäetud võimalust (13) selgitada algava loo ontoloogilist staatust ja süžee juurde jõutakse ootamatult kiiresti. Selline ebatraditsiooniliselt järsk üleminek aitab seletada seda, miks jutustaja loo alguses kohe ennast nii ladusalt väljendada ei suuda kui eelmistel kordadel.

Kuna jutustaja jaoks on tegemist tõestisündinud looga, kusjuures loo peategelane on seotud ka tema enda eluga, on jutustaja huvides vähendada jutumaailma ja jutustamise maailma (ning ka vestlustasandi) vahelist distantsi igal võimalikul viisil. Asjaolu, et tegemist on sündmustega, mis toimusid ajaliselt ja ruumiliselt kaugel, suurendab veelgi vajadust kasutada võtteid, mis lähendaks jutusüžeed vestlustasandile. Distantsi vähendamise huvides on kasutatud asjassepuutuvate pärismaailma objektide kirjeldusi, mis on esitatud võimalikult detailselt, et kuulajates ei tekiks vähimatki kahtlust kõneldu tõepäras. Lisaks kirjeldustele on esitatud muidki nende objektidega seonduvaid fakte, mis teenivad sedasama eesmärki: kuulaja peab mõistma, et jutustaja kõneleb sellest, mida ta on oma silmaga näinud ja millega ta on hästi kursis (esimeses tekstis "Sinnä sisse lasta-s kedägi, uss´ oll´ kinni. A sinnä sisse es lastaq kedägi," teises tekstis "Tuu, tuu om Värskah… Timä, mis… Värska om Eesti all, tä ei olõq Vinne all. Värska kerik om Jüri kerik. Ja sääl om suur Jüri pühäne, ku tä ei olõq ar müüd. Välismaalõ väega naid pühasit… Mi kutsi pühäseq, a venelaseq kutsiq ikoona. Et näid ostõti. Kas taa om käeh vai ei olõq, ma ei tiiäq. A ku ma käve sääl Jüri kerikoh Verskah, sis ta oli. Sellel heal puul [– – –]"). Orientatsioonis ja koodas pikalt kirjeldatud objektide seotust süžeega tugevdab veelgi see, et nende lühikirjeldusi on pikitud ka süžee vahele (esimeses tekstis "A kost kuningas taht umma tütärt ar andaq? Ja sääl pildi pääl, vai noh, sääl vankri pääl väga ilus tuu tütär oll´, kyik printsessa ja. Ja sis [– – –]," kolmandas tekstis "Tä käve valge hobõse säläh ka. Ja oll´ sääne oda suur – no näüdät om kyik tuu pildi pääl, pühäse pääl sääl. Sääne suur oda käeh, ja lätt sis tuu lohega võitlema."). Nii vahelepikitud lühikirjeldused kui ka teksti alguses ja lõpus esitatud pikad kirjeldused täidavad loo ontoloogilise staatuse kinnitamise rolli. Sedasama rolli täidab ka vajadus põhjendada oma võimetust sündmusi lokaliseerida ja ajas kindlalt paika panna (esimeses tekstis "Mul ei olõq inämb meeleh. Ma teadsin, kui räägiti, et mitusada aastakka sinnä om. Tuul-aiga, ku ma nuur olli. A mul nüüd ei olõq meeleh," kolmandas tekstis vastus Risto Järve küsimusele jutumaailma sündmuste toimumispaiga kohta), samuti vajadus rõhutada loo žanrikuuluvust, kuigi teadlikkust žanrist peetakse pärimusekandja seisukohast üldiselt sekundaarseks (Honko 1989: 15). Siin väljendab jutustaja žanrikuuluvust just selle tõttu, et see toimib jutu ontoloogilise staatuse määratlejana.

Jutumaailma ning jutustamis- ja vestlustasandi vaheliste piiride hajutamiseks on Ksenja ka süžeesiseselt kasutanud mitmeid tehnilisi võtteid. Nende kasutamine on spontaanne ja Taisto Raudalaise sõnul iseloomustab pärimuslikku jutustamist üleüldiselt (Raudalainen 2001: 215–216). Kuulaja(te)s võimaldab see esile kutsuda ostensiivse suhte jutustatusse. Oluline tehniline võte, mida Ksenja legendi jutustamisel pidevalt rakendab, on otsese kõne kasutamine. Näiteks toimub dialoog kuninga ja püha Jüri vahel: ""Lubagõq mul võitlõma minnäq selle maduga!" A kuningas ütel´ et "Ma luban küll, aga seeni… sestsaadik ei olõq keski jõudnu ar sedä madut võitaq! Et sa… et kas jovvat? Vast hukkas sinnu inne ar?" "Tuu ei olõq teie murõ. Hukkas ni hukkas. A maq…"" On täiesti usutav, et kuningas sinatab Jüri ja Jüri teietab kuningat. Elav dialoog süžee olulises lõigus näib olevat tõepoolest tõhus vahend, et ergutada kuulajaid oma sisseelamisvõimet rakendama. Süžee seisukohalt kõige olulisemast kohast – tegevuse haripunktist – leiame dialoogi teises legenditekstis: "A tuu püha Jüri ütel´, et "Mi inne anna-i alla neeldäq, kui no mi proovimi jõudu!" A lohe ütel´: "No säändsidega mul midä jõudu pruuviq!"" Ka Jüri Jumala poole pöördumine kohe lohega peetud dialoogi järel on esitatud otseses kõnes: "A timä, Jüri, sis kuts´ et: "Issand Jummal, aita mind lohe ar võitaq. Muido timä kyik noorõ rahva häötäs ar maa päält.""

Teine võte, mida Ksenja kasutab ostensiivse suhte tekitamiseks, on kirjeldatavate objektide mõõtmete nimetamine või koguni käega ette näitamine. Mitmel pool on kasutatud sõna "suur", mõõga puhul omadussõnu "pikk" ja "raske", ühel korral tahab Ksenja isegi mõõga täpset kaalu ütelda (aga ta siiski ei söanda seda teha). Käed võtab Ksenja appi selleks, et anda ettekujutust oda kõrgusest ("Ja sis oll´, noh sääne myyk vai, noh sääne… miäki sääne käeh täl, nuul. Maah, ja korgõmb timmä, minga timä tuud lohet tapp´.").

Kolmandaks aitavad jutumaailma kohalolu muljet jätta tegelaste iseloomustused. Jüri oli üks noormees, kes "usald´ väga kõvaste jumalat". Kuningatütre kohta öeldakse mitu korda, et ta oli ilus või väga ilus. Esteetilised atribuudid ilmselt kiirendavad kogemuslike ressursside teket (vt Rundell 1994: 105). (14)

Neljas võte, mida Ksenja kasutab jutu- ja jutustamise maailma lähendamiseks, on visuaalsete piltide silme ette manamine, mille efektiivsust kogemuslike ressursside loomisel näitab kasvõi see, et mina ise jäin tõepoolest uskuma kuningatütre kuju olemasolusse Petseri kloostris ja küsisin kolmandal külaskäigul selle kohta täpsustavat informatsiooni. Tegelikkuses eksponeeritakse Petseri kloostris küll tõlda (15) ja kunagi on seal olnud (tõllast eraldi ja muul põhjusel) ka puust maokuju (16), aga kuningatütre kuju ei ole seal kunagi olnud. Tõllale on ümber tehtud tõllakuur, millel on üks sein klaasist, nii et sealt saab läbi näha. Esimesel ja teisel korral mainib Ksenja vankris istuva kuningatütre kuju vaid põgusalt (isegi seda ta ei ütle, et ta istub, vaid lihtsalt, et "on", nimetades teda esimesel korral kuningannaks (17)). Ent kolmandal korral, kui minu küsimus otseselt seda kuju puudutab, esitab Ksenja mõnevõrra pikema kirjelduse, milles manatakse silme ette juba ka kolmemõõtmeline valge hobune ja kirjeldatakse üksikasjalikumalt madu. Kirjeldatud omadused – puust, ära värvitud, "saba nii kiirdu lännüq, a pää väläh, suu ammulõ, hambaq suurõq" – loovad teadvusse suurema vaevata kujutluspildi hirmuäratavast maost. Vastuseks oma teisele küsimusele sama teema kohta kuulen, et kuningatütre skulptuur kujutas suurt ja ilusat naisterahvast, suisa preilit. Kuidas on võimalik, et Ksenja hakkab olematust kujust iga korraga üha enam teada andma, kusjuures enda arvates räägib ta loomulikult tõtt? Põhjus peitub selles, et "mälust ammutamine [– – –] on konstruktiivne tegevus, mis kombineerib episoodilist infot mälujäljest ja semantilist infot meenutamise ajenditest" (Tulving 1994: 103). Niivõrd vastutuleliku ja loomevõimelise informandi puhul nagu Ksenja on seega loomulik, et tänu oma kujutlusvõimele ja minu küsimusele tekkis tema teadvuses uusi ressursse. Psühholoogid, kes on uurinud kujutlusvõimet, väidavad, et produktiivse ja reproduktiivse kujutlusvõime vastandamine viitab polariseerumisele moodsas mõtlemises, traditsioonilistes kultuurides sellist vastandamist tegelikult ei tuntud (Arnason 1994: 159).

Visuaalsete piltide osatähtsus püha Jüri legendi kõnelemisel kinnitab ka kognitiivsete psühholoogide uusi teooriaid. Kui varem eeldati, et mittekeelelise tunnetuse ja loomuliku keele omandamise juures kasutab inimene keelelaadseid representatsioonisüsteeme ehk mõtlemise keelt, siis nüüd postuleeritakse, et mõtlemise keelt ei ole olemas ning keele-eelse teadmise vahendaja rolli täidavad hoopis keelega võrreldamatud ja paindlikumad nn analoogilised representatsioonisüsteemid (Wertsch, Zawidzki 2000: 84–85). Analoogiliste mudelite suur eelis keelelaadsete ees seisneb selles, et neid edastatakse visuaalselt (samas: 86). Arvestades seda, on üsna loomulik, et visuaalne kujutlusvõime on läbi aegade täitnud olulist rolli mnemotehnilise vahendina (Baddeley 1990: 186). (18) Ka Ksenja visuaalsetele kujutluspiltidele võime läheneda sellest vaatevinklist ja tõdeda, et visuaalsed pildid aitasid tal legendi süžeed meelde tuletada. Selline lähenemine loomulikult ei tühista eespool esitatud väidet, et visuaalsete piltide kasutamine taotleb jutu- ja jutustamise maailma vahelise distantsi vähendamist ning loo ontoloogilise staatuse määratlemist ja kinnitamist.

Seni on folkloristid visuaalsete kujutluspiltide olulisusele rahvajutu kõnelemise protsessis suhteliselt vähe tähelepanu pööranud. Ühena esimestest on rahvajutu ja visuaalsete kujutluspiltide seosele viidanud 20. sajandi alguskümnendeil Axel Olrik, kelle väljatöötatud eepiliste seaduste hulka kuuluva plastilise peasituatsiooni seaduse järgi püüdlevad narratiivi episoodid selle poole, et nad vormiks selge ettekujutatava pildi. See pilt näitaks tegelast tegevuses (19), kusjuures tegelase puhul peaks tema väline kuju ja sisemised püüdlused ning kavatsused olema vastavuses (Olrik 1992: 46). Olrik on põgusalt viidanud ka visuaalselt hõlpsasti ettekujutatavate episoodide tähenduslikkusele mälutehnilisest seisukohast (Olrik 1965: 138). Samuti on ta osutanud visuaalsuse ja lokaliseerituse tihedale seosele. Olrik toob näite mao kujutisest ühes Taani kirikus, millele apelleerides püüab kohalik pärimusekandja tõestada seda, et jutustades mao ja sõnni vahelisest võitlusest, teavitab ta kuulajat tõestisündinud juhtumist (20) (Olrik 1992: 79). Legendi ja visuaalsuse seosele on juhtinud tähelepanu Hermann Bausinger, kes legendi levikukanalite mitmekesisusest kõneldes tõstab eriti esile pildilisi meediume, mis avaldavad mõju legendi motiivistikule (Bausinger 1980: 206). Ksenja poolt räägitud legendide analüüsist selgub, kuidas nii visuaalsete kujutluspiltide abil kui ka verbaalse teksti vahendusel omandatud kogemuslikud ressursid täiendavad jutustamisel teineteist vastastikku. See, et meie silme ette luuakse kuningatütre kolmemõõtmeline kuju, osutab artikulatoorsel moel saadud informatsiooni transformeerumisele visuaalseks. Vastupidise protsessi näiteks võib tuua selle, et Jüri lööb enne maole oda kurku ja alles seejärel mõõgaga pea otsast (vt kolmandat teksti). On tähendusrikas, et kui ERA-s säilitatavates väljaarendatud süžeega püha Jüri legendides ning lohetapja-muinasjuttudes on enam levinud pea mõõgaga mahalöömise motiiv, siis lühemates tekstides, mis selgitavad jüripäeva tähendust, on levinud odaga kurkulöömise motiiv (Hiiemäe 1984: 19–20). Ikoonid, millel kujutatakse valgel hobusel ratsutavat püha Jüri, kes oda lohe kurku torkab, olid tsaariajal Setumaal väga populaarsed (vt Loorits 1955: 5). Samalaadne püha Jüri kujutis leidub Vene riigi vapi näol ka vanadel müntidel (Loorits 1955: 3) (21), mida võib näha tänapäevani kasutusel olevates setu naiste kaelaehetes.

Eelpoolöeldust nähtub, et episoodiline ja semantiline taju ja mälu on teineteisega väga tihedalt seotud ning see seos on usundilise mõtlemise seisukohast väga oluline. Ksenja usklikkus ja maailmamõistmine, aga ka episoodilise ja semantilise info lahutamatu kokkukuuluvus ilmnevad nii sellest, et Ksenja kirjeldab süžee ees, järel ja sees visuaalseid pilte ning laseb Jüril torgata oda lohele kurku, kui ka sellest, et globaalse kriisi ületamisega seostatav püha Jüri lugu on ühendatud Ksenja haigusest võitusaamise looga.

Kirjandus

Arnason, Johann P. 1994. Reason, imagination, interpretation. – Rethinking Imagination. Culture and Creativity. Ed. G. Robinson, J. Rundell. London: Routledge, pp. 155–170.

Baddeley, Alan 1990. Human Memory. Theory and Practice. Boston, London, Sydney, Toronto: Allyn and Bacon.

Barthes, Roland 1988 [1977]. Image, Music, Text. New York: The Noonday Press.

Bascom, William 1984 [1965]. The Forms of Folklore: Prose Narratives. – Sacred Narrative. Readings in the Theory of Myth. Ed. A. Dundes. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press, pp. 5–29.

Bauman, Richard 1986. Story, performance and event: Contextual studies of oral narrative. Cambridge Studies in Oral and Literate Culture 10. Cambridge.

Bausinger, Hermann 1980 [1968]. Formen der "Volkspoesie". Berlin: Erich Schmidt Verlag.

Braid, Donald 1996. Personal Narrative and Experiental Meaning. – Journal of American Folklore 109 (431), pp. 5–30.

Braunfels-Esche, Sigrid 1976. Sankt Georg. Legende. Verehrung. Symbol. München: Verlag Georg D. W. Callway.

Dijk, Teun van 1980. Story Comprehension: an introduction. – Poetics, vol. 9. No 1–3, pp. 1–21.

Haavio, Martti 1959. Pyhä Georgios ja käärmeet: Erään katolisperäisen loitsun tarkastelua. – Kalevalaseuran vuosikirja 39, s. 5–42.

Hiiemäe, Mall 1984. Eesti rahvakalender III. Tallinn: Eesti Raamat.

Honko, Lauri 1989. Folkloristic Theories of Genre. – Studies in Oral Narrative. Studia Fennica 33. Ed. A.–L. Siikala. Helsinki, pp. 13–28.

Järv, Risto 1999. Vale–Jüri kiusatus. Valekangelasest "Lohetapja" (AT 300) põhjal. – Lohetapja. Pro Folkloristica VI. Toim. M. Hiiemäe, J. Oras, K. Tamm. Tartu, lk 52–69.

Kalkun, Andreas 2001. Mõistus ja tunded. Protestantlik ja ortodoksne Anne Vabarna tekstides. – Klaasmäel. Pro Folkloristica VIII. Toim. M. Hiiemäe, K. Labi. Tartu, lk 45–65.

Laigna, K. 1967. Mööda Petserimaad. Tallinn: Eesti Raamat.

Loorits, Oskar 1955. Der heilige Georg in der russischen Volksüberlieferung Estlands. Osteuropa-Institut an der freien Uni Berlin. Slavische Veröffentlichungen. Band 7. Berlin.

McDowell, John H. 1982. Beyond Iconicity: Ostension in Kamsá Mythic Narrative. – Journal of the Folklore Institute, vol. 19, No 1, pp. 119–139.

Meletinski 1982 = Meletyinszkij, J. M. A szó müvészetének ösi forrásai. – A müvészet ösi formai. Budapest: Gondolat, 147–190 l.

Metsvahi, Merili 2000. Muistend kui tegelikkus. – Maa-alused. Pro Folkloristica VII. Toim. M. Hiiemäe, J. Oras. Tartu, lk 44–59.

Mink, Louis O. 1970. History and Fiction as Modes of Comprehension. – A Journal of Theory and Interpretation History and Fiction. Spring 1970, pp. 541–558.

Monteil, Jean-Marc; Pascal Huguet 1999. Social Context and Cognitive Performance: Towards a Social Psychology of Cognition. Hove: Psychological Press.

Nicolaisen, W. F. H. 1996. Legends as Narrative Response. – Contemporary Legend. A Reader. Ed. G. Bennett, P. Smith. New York and London: Garland Publishing Inc, pp. 91–101.

Olrik, Axel 1965 (1909). Epic Laws of Folk Narrative. – The Study of Folklore. Ed. A. Dundes. University of California at Berkeley. Prentice-Hall, Inc. Englewood Cliffs, N. J, pp. 129–141.

Olrik, Axel 1992. Principles for Oral Narrative Research. Bloomington: Indiana University Press.

Pitrim (metropoliit) 1988. Kümme aastat vene õigeusu kirikut. – Eesti Evangeelne Luterlik kirik. EELK Konsistooriumi väljaanne, lk 63–76.

Propp 1973 = Пропп, Владимир. Змееборство Георгия в свете фолъклора. – Фолъклор и этнография русского севера. Ленинград: Наука, с. 190–208.

Raudalainen, Taisto 2001. Pärimusajaloo oneiro-poeetiline dominant: unenägude ja ilmutuse rollist pärimussidusas eluloolises jutustamises. – Paar sammukest XVIII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Toim. L. Krikmann, M. Kõiva, K. Salve. Tartu, lk 211–246.

Ricoeur, Paul 1980. Narrative Time. – Critical Inquiry, vol. 7, pp. 169–190.

Ricoeur, Paul 1991. Zeit und Erzählung. Band III: Die erzählte Zeit. München: Wilhelm Fink Verlag.

Ricoeur, Paul 1994. Imagination in discourse and in action. – Rethinking Imagination. Culture and Creativity. Ed. G. Robinson, J. Rundell. London: Routledge, pp. 118–135.

John Rundell 1994. Creativity and judgement: Kant on reason and imagination. – Rethinking Imagination. Culture and Creativity. Ed. G. Robinson, J. Rundell. London: Routledge, pp. 87–117.

Tulving, Endel 1994. Mälu. Tallinn: Kupar.

Wertsch, J. V.; T. W. Zawidski 2000. Language and thought: A relationship reconsidered. – Semiotica, vol. 129, pp. 75–90.

White, Hayden 1980. The Value of Narrativity in the Representation of Reality. – Critical Inquiry, vol. 7, pp. 5–27.

White, Hayden 1987. The Content of the Form: Narrative Discourse and Historical Representation. Baltimore & London: Johns Hopkins University Press.

Young, Katharine Galloway 1987. Taleworlds and Storyrealms: The Phenomenology of Narrative. Dordrecht: Nijhoff.

Viited

1) Tänan südamest Ksenja Müürseppa ja tema lapselast Tatjana Kodast, kelle kaudu me temaga tuttavaks saime. On haruldane õnn kohata sellist jutustajat, kes pole mitte ainult oma kultuuri ja selle eri representatsioonide suurepärane tundja, vaid kes oskab ka ühest kultuurist teise tõlkida.

2) Püha Jüri võitlusest lohe vastu kui hea ja kurja vahelisest võitlusest keskaja sümboolikas vt Haavio 1959: 18; lohemaost kui põrgu personifikatsioonist keskaja kunstis vt Haavio 1959: 19–23.

3) Unenägude tõlgendamisest kui "kriisikäsitluse etnostrateegiast" vt Raudalainen 2001: 222. Individuaalse kriisi käsitluse ajatunnetuse raames esitab Ricoeur 1991: 379.

4) Hayden White´i (1987: 21) sõnul kaasneb selle "tähenduse, lõpetatuse ja täielikkuse maskiga" automaatselt ka moraal.

5) Või teisiti öeldes: looduses (in der Natur) sureb praegune hetk ja see asendatakse kohe uue praeguse hetkega, ajalootunnetus puudub täiesti (Ricoeur 1991: 231).

6) Kasutan siin ja hiljemgi Katharine Youngi (1987) terminit "jutumaailm" (Taleworld), kui kõnelen süžeetasandil toimuvast.

7) Suur tänu Paul Hagule litereeritud tekstide kontrollimise eest!

8) Tavaliselt ei küsinud me mingit süžeed otse, vaid palusime rääkida mõne muinasjutu (setu keeles jutus), midagi nõidadest vms.

9)Vladimir Propp (1973) on eristanud kahte püha Jüri ikooni põhitüüpi selle järgi, kas püha Jüri on kujutatud seisvana või hobuse seljas. Esimene tüüp on staatiline, teine dünaamiline. Teise tüübi puhul eristab Propp kolme alaliiki. Esimeses alaliigis on kujutatud Jüri hobuse seljas aeglaselt ratsutamas. Tema ees läheb Jelizaveta, kes veab lõa otsas taltsutatud madu. Nad lähenevad tornile, mille ülaosas on näha Jelizaveta vanemaid või Jelizaveta vanemaid ja teisi inimesi. See põhineb vaimulikul salmil, mille järgi Jüri ei tapnud madu ära, vaid ainult taltsutas ta selleks, et ta saaks mao alles siis ära tappa, kui Jelizaveta vanemad ristiusu vastu võtavad. Teises alaliigis ei ole ehitisi ega Jelizaveta vanemaid, on ainult Jüri ja taplus maoga: kihutaval hobusel ratsutav Jüri surub oda mao lõugade vahele. Kolmandas alaliigis istub Jüri hobusel ja lööb odaga madu, Jelizaveta aga hoiab madu lõa otsas. Tornis on Jelizaveta vanemad ja vaatavad sealt toimuvat. See alaliik on tekkinud kahe eelmise kokkusulamise tulemusel. Teine põhitüüp ei väljenda mitte aristokraatia, vaid lihtrahva maitset ning seepärast oli seda tüüpi ikoonide kultus Venemaal vahepeal isegi keelatud, mistõttu ei kujutata maotapjast Jüri mitte ühegi Moskva kremli kiriku mitte ühelgi ikoonil. Keeluga saab seletada ka seda, miks on mõnel püha Jüri ikoonil (riiklikul tellimusel valminud) raam, millel kujutatakse püha Jüri kannatusi. Samuti on püütud rahvapärast ratsutava püha Jüri ikooni võimudele meelepärasemaks muuta selle abil, et ühte ülemisse nurka on lisatud ingel või õnnistav käsi. Sellist kätt ega inglit pole kujutatud muudel ikoonidel peale püha Jüri omade.
Ksenja oli kindlasti tuttav nii esimesse põhitüüpi kui ka teise põhitüübi teise alaliiki kuuluvate ikoonidega. Kas ta ka tsaaritütart kujutavaid ikoone näinud oli, seda ma kindlalt ei tea. Võime ehk teha ettevaatliku oletuse, et väidetav kuningatütre sugulaste kogunemine enne seda, kui teda mere äärde lohele ohvriks viima hakati (3. tekstis), viitab sellele, et Ksenja oli näinud ka ikooni, millel kujutatakse tornis seisvaid Jelizaveta vanemaid. Värska Jüri kirikus sellist ikooni praegu ei ole.

10) See ilmneb ka sellest, et Ksenja räägib enne süžee kõnelemist Värska püha Jüri ikoonist ning süžee juurde asudes püüab alustada juttu Jürist, kuigi Jüri kohe alguses tegevusse ei astu, nii et tema mainimisega ei saa tegelikult alustada.

11) O. Looritsa sõnul on Migul (Nikolai) Eesti (Setumaa) venekeelse elanikkonna (siin on mõeldud Setumaa venelasi ja vanausulisi) hulgas palju populaarsem kui Jüri (Georg) (Loorits 1955: 4–5). See fakt on Looritsa (1955: 12) arvates üllatav, kuna püha Georgi legend levis pühakute elulugude, kalendrite ning muude kirjalike ja suuliste allikate kaudu laialt. See nähtub ka Jüri populaarsusest eestlaste ja eriti setude seas (Loorits 1955: 4).

12) Seda kinnitavad näiteks asjaolud, et me ei kategoriseeri mõisteid mitte ainult taksonoomiliselt, vaid ka nende eesmärgist lähtuvalt (näit. matkavarustus, sünnipäevakingitused), samuti tuletame teadmisi erinevate sündmuste kohta eluloolisesse mällu talletatu põhjal (Monteil, Huguet 1999: 34).

13) Võib ka väita, et selleks pole vajadustki, kuna minu küsimus juba postuleerib jutumaailma ja tegelikkuse vahelise seose.

14) Kuna õigeusu usutunnistuse järgi seisneb jumalik tõde "müstilises ühtsuses ilu ja headusega" (metropoliit Pitrim 1988: 63), võime positiivsetele tegelastele omaduste "hea" ja "ilus" omistamises näha õigeusklikule iseloomulikku käitumist.

15) Turismibrošüüris "Mööda Petserimaad" on kirjas, et see tõld, mida eksponeeritakse, kuulus ilmselt keisrinna Annale (valitses 1730–1740), kes olevat seda kasutanud reisil Peterburist Kuramaale ja selle hiljem kloostrile kinkinud (Laigna 1967: 16). Rahva seas on levinud versioon, et tõld kuulus Katariina II–le, kes olevat selle Petserist läbi sõites, kui lund oli sadama hakanud, ree vastu välja vahetanud ja sinna maha jätnud.

16) Heiki Valgu suuline teade aprillist 2001.

17) Siin võib olla tegemist asjaoluga, et Ksenja mälu tagakambris oli siiski veel säilinud jälg tõlla seotusest Vene keisrinnaga, mida uued assotsiatsioonid ei ole veel jõudnud välja tõrjuda.

18) Lisaks tuleb arvestada ka seda, et see on õigeusklikus kultuuris läbi aegade olulisemat rolli mänginud kui protestantlikus kultuuris (vt Kalkun 2001: 62).

19) Ka tegevuse rõhutamises võib näha tänapäeva kognitiivses psühholoogias rakendatavate lähenemisviiside ennetamist. A. Clark näiteks on skeemi- ja mõtlemise keele teooriaid kritiseerides osutanud sellele, et inimese ajus ei ole struktuure, mis oleks vabad tegevusest või modaalsusest (vt Wertsch, Zawidzki 2000: 87). See osutab taas episoodilise ja semantilise tasandi lahutamatusele.

20) Samas ei ole teada ühtegi maali, reljeefi ega kuju, kus oleks kujutatud mõlemat – nii madu kui sõnni (Olrik 1992: 85).

21) Püha Georgi kujutavatest müntidest ja vappidest vt ka Braunfels-Esche 1976: 95, 103.