[— — —]
20. VII. Hommiku vara algas teekond Tartu sadamas heeringaist pööraselt haisva laevaga. Õnneks ilm oli hää ja sai olla lael, muidu odööridest oleks tõesti jäänd jõehaigeks. Kell 7 oli viimane vile ja laev lähtus piki Emajõge Peipsi poole — Varnja, esimesse peatuspunkti.
Varnjas laev ei saa ysna randa, vaid pika musta habemega venelane Sõsói (Сысой) viib paadiga lautrini.
Varnja on nägusaim ning meeldivaim küla, mida yldse olen näind. Piki tänavat umbes 2 klm pikkuselt on tihedalt kõrvuti nägusaid, enamasti telliskivist maju. Juhtus olema just laupäev ja nii naesed hoolega kyyrisid maju ja pyhkisid puhtaks tänavagi. Eestlasi kylas on vähe — ainult lõunapoolses osas, mis muide kuulub Alatskivi valda. Muu jagu küla on Peipsiäärses vallas. Kyla eesti poolt kutsutakse "maapool", resp. "эстоньская" ehk "чухоньская сторона" (viimane nimetus ei ole halvas tähenduses.)
Siinseist põlisist eestlasist oleks märkida, et naised praegu ei oska vene keelt, mehed kuidagi ikka pursivad. Selle vastu mitmed perekonnanimed on vene algupära, nagu Moros < vene мороз, Kat´san < vene кочан.
Eestlaste keelemurre on lõunaeestiline, umbes samasugune kui kõneldakse Tartu-Maarjas. Siiski võib hoomata ka mõningaid puht-kodavere jooni.
Esimeseks objektiks oli keegi taluperenaine — juhuslik teenäitaja.
Kyla päris jutumeistriks sai aga 81 aastane põline Varnja elanik Ann Kook. Vanaeit oli nii elava jutuga, et polnud vaja teiste algatust, Juttu tuli sorinal kõigest ilmamaast. Tarvitses ainult pidada piirides, et ei kalduks kõrvale. Eit muide on vist ainus eesti soost inimene, kes oma lihaliku silmaga on näind Kalevipoega (!). Kalevipoeg olnud eide isa parimaid sõpru.
Eit uskus kõike, mis kõneles ning rõhutas aina
iga väidet: jumala eest, see oli nii,
sedä ma mäletan, nagu
tänä oless olnu.
Eide vend Joosep Katsan (69 a.) osutus teiseks paremaks teadjaks. Just eriti Kalevipojast ta teadis õige huvitavaid teisendeid.
Varnja yksikute eestlaste juurest sai veel seda teist, aga päätegevusalaks jäid ometi kohalikud venelased. Kyla eestlaste ja venelaste suhteist torkab kohe silma, et valitsev klass, jõukaste klass on eestlased. Ka ei oska eestlased vene keel kuigi hästi, sest läbikäimise keel on eesti keel, olgugi, et eestlasi on kylas vahest ainult veerand kogu elanikkude arvust. Suuremad talud on peagu erandita eestlaste käes. Eestlasil on kylas luteriusu kalmistu ja mõni kord aastas peetakse palvetundi eesti koolimajas.
Varnjast lahkudes jäid eesti kylad mõneks ajaks eemale. Kasepää, Kolkjad, Sofia on puhtvene kyli, kus eestlane on päris haruldane loom. Eesti talusid näeb rannast veidi eemal paari kilomeetri taga, "sääl, kus metsad algavad," sest rand on lage, kylade vahelgi on puid vähe. Venelasel on maad niivõrd vähe, et seda ei või raisata tyhja-palja puu alla.
Alles Alatskivi paigu kyynivad eestlased rannani. Ei läind siiski eesti rannakylisse, vaid pöördusin otse Alatskivi lossi. Loss see on tõepoolest, kuid viimased aastad sääl tegelend riigimõisa valitseja on pyydnud laastada lossi ja ymbrust nõnda palju kui on suutnud. Uhke iluvärav on võetud maha, sest säält olevat saadud häid telliskive. Lossi ymbruses on palju kauneid ning rahvaluulelisi kohti. Omal ajal on parun Nolken väga pidand lugu neist rahvaluulelisist kohist ja kõvasti keeland neid reostamast.
Alatskivi on ju päris Kodaveret. Vanemad inimesed kõnelevad praegugi kodavere murrakut, kuigi yhegi suust ei kõla enam sellist keelt nagu on esitet Kettuse uurimuses. Eitus emme, ette jne. on täiesti tundmata (seda märkasin ka mujal). Keskealisil on puhta kodavere murde asemel midagi Tartu-Maarja ja kirjakeele vahelist murret.
Pääobjektina oli Peatsekivi kylas vana taluperemees Juhannes
Madi. Mees on enese tapnud tööga, nii et praegu ei saa liigutada
käsi ega jalgu. "Isegi jõõlu lauba õsta ma tegin
tööd," kaebab enese pääle vana. Praegugi ta on nii
ihne, et ei raatsi oma ravimiseks anda pennigi, kuigi pangas olevat mõnisada
tuhat. Vana Madi juures on käind varemgi mitu kysitlejat — ajaloolasi.
Vanamehe vastused on järelemõeldud ja täpsed. Samas kylas
sain veel rohkeid aineid kolmelt nairist rohivalt naiselt.
Siis võtsin jalad selga ja läksin otse Kodavere kiriku juure. Ei olnud meeleski, et siin on tuttavaid ees. Köster Altman ju vana sõber Tallinna päevilt. Panin köstriprouale kaarte välja ning ytlesin, et tytrest saab kuulus laulja. Seega oli tehtud kindel alus öökorteriks ja ise olin nähtud kallina kylalisena.
Kellamees, noorevõitu August Saar teadis jutustada mõndagi.
Tema vanaema Tanask olnud suur laulik. Kolme neljakümne aasta eest
tudengid kirjutand talt palju laule ja hiljem ta olnud professor Kettusele
pääobjektiks. Mees mäletab, et "kyll see vanaemä kõneles
imelikku keelt." Kahelt vanamehelt, Jakob Lindenault ja Mihkel Reililt
sain samuti häid teateid. Mihkel Reili oli väga palju lugend
ja yldse arenend mees. Majas valitses patriarhaalne kord,
nii et täiskasvand lapsed ei tohtind piitsatadagi. Vanal oli ka elav
huvi rahvaluule vastu.
Kõige huvitavama siitnurga eesti tyybiga sain tuttavaks Ranna asunduses Teelahkme talus. Siin vana peremees, 75-aastane Villem Paju on tähtis 1905. aasta tegelane ja yldse suurte huvidega mees. Vanamees on pääle selle äge luteri kiriku vastane. Armulauast ytles: "Ei mina lähe nende laket tahtma." Siiski ta ei ole ateist; ta usub, ent ei tunnustu usu vorme. Mõisnikkude, pastorite ja tsarismi poolt mees on palju kannatanud. Rahvaluulelised teated on antud ektsaktsed, siiski vana sugugi ei usu neisse.
Temale hoopis vastand oli järgmine hää objekt Õmedu kyla, Liiva (Peetri) t. peremees, 73aastane Otto Mägi. See mees usub praegugi Kalevipoega ja muisse vanaaja olevusisse. Kuigi Õmedus on Kodavere murde piir, objekt kõneles siiski murret paremini kui kõik eelmised.
Yldse on Kodavere ja Torma vahel siinkohal kõva piir. Omedu jõgi ei tee yksi raskusi ylepääsuks paigast teise, vaid kogu rahva laad, keel, vanavara ainestik jne. on kummalgi pool jõge isesugune.
[— — —]