Jutuvestmistraditsioon ja “Muinasjutukooli” osa selle säilitamisel

Piret Päär

Jutuvestmise ajaloolisest taustast
Rahvusvahelistes folklooriuuringutes on jutu-uurijad juba aastaid huvitunud jutuvestjast ja jutuvestmise funktsioonidest. Enam käsitletavad teemad on: jutuvestmise kontekst, jutuvestja sotsiaalsed ja psühholoogilised aspektid, jutuvestmise olukord ja situatsioon, jutustaja isiksus ning jutustaja ja kuulaja vahekord (Dégh 1995, 56–61). Jutuvestmist ja jutustajaid on Eestis põhjalikult käsitlenud oma uurimustes ja artiklites rahvaluuleteadlased Richard Viidalepp ja Mall Hiiemäe. Näib aga, et suurem huvi selle teema vastu lõpebki 70. aastatega. Hiljem on seda veel siin-seal käsitlenud folkloristid Kristi Salve, Pille Kippar ja Ülo Tedre.

Jutuvestmiseks on vaja jutuainet, jutuvestjat ja kuulajat. Kui laulu laulda ja pilli mängida võib ka üksinda olles, siis jutuvestmine eeldab alati kuulajaskonda (Viidalepp 1959, 278). Tänapäeval lisandub veel üks oluline komponent – aeg. Juttude vestmiseks ja kuulamiseks peab olema aega. Meie esivanematel leidus nii aega, jutuainet, kuulajaid kui ka jutuvestjaid. Jutuvestmiseks soodsaid olukordi pakkusid ühistööd (teedesillutamine, metsa- ja ehitustöö, heinategu, rehepeks jne), ühisharrastused (jahindus, kalastus) ja ka sõjaväeteenistus. Kombeks oli koos teha ka tubaseid aeganõudvaid ja igavaid töid, nagu kalavõrkude kudumine ja parandamine, sulenoppimine, kanga- ja sokikudumine jne. Palju aega jutuvestmiseks jättis õitsil-ja karjaskäik. Jutte vesteti noorte kooskäimistel, pulmades ja pereringis. Väärtuslikud jutuvestmispaigad olid sepikoda, veski ja kõrts. Sepal ja veskil oodati töökorda saabumise järjekorras. Ajaigavust aitasid lühendada piibutamine ja lõbusad vestlused. Kõrtsides olla mõnikord ka tasu eest jutustatud (Viidalepp 1959, 283).

Head jutuvestjad olevat olnud sõdurid, kerjused, külakarjused, aga ka kaupmehed ja rätsepad, kellele hea jutuoskus iseäranis kasuks oli. Uurijad tõdevad, et tihti just mehed olnudki need parimad jutuvestjad. Rändasid ikka mehed, kasvõi vooriski käies, kui sügisel ja talvel mõisasaadusi kaugemaisse paigusse – Riiga, Pihkvasse, Peterburi – transportisid. Ööbiti kõrtsides, aeti juttu, lauldi, mängiti pilli. Kaugelt reisilt tagasijõudnuid tuldi siis huviga kuulama. Richard Viidalepa sõnul on teateid külades kujunenud kindlatest “jututubadest”, kuhu meeleldi koguneti jutte vestma-kuulama. Tavaliselt käidi ikka hea jutumehe juurde kokku, eriti kui ta veel kuskilt mujalt tulnud oli. Hilisemast ajast lisandub jutuvestmiskohana ka koolimaja, kus ööbivad õpilased ajaviiteks jutustasid.

Mare Kõiva (1992, 131) on seoses loitsude kasutamisega täheldanud, et küllap on praegusel paljusõnalisel tänapäeva inimesel raske hinnata seda reglementeeritust, mis meie esivanemail suunas sõna kasutamist. Mõistatamiseks ja kiikumiseks oli kindel aeg, samuti jutuvestmiseks. Juttude rääkimise hooaegadel oli oma rütm nagu töökalendrilgi ja selle järgimine tähendas mitte ainult isikliku, vaid kogu pere ja majapidamise heaolu taotlemist (Viidalepp 1959, 294–295; Oinas 1999, 84–87). Eriti soodsaks jutuvestmise ajaks peeti sügis-talvist pimedat aega. Sellal oli kombeks õhtuti videvikku pidada. See tähendas puhkepausi, mida peeti pimedal aastaajal, enne õhtuse tulevalguse süütamist, eriti just neljapäeviti. Siis puhati kodus või koguneti mõnda lähedasse tallu (Viidalepp 1959, 283–284). Taolist situatsiooni, kus lastakse hämarikul rahulikult võimust võtta, tuleb tänapäeval haruharva ette. Juba hetkeline elektrikatkestus toob kaasa paraja paanika. Jutuvestmist harrastati hingedeajal Kuusalu ja Jõelähtme rannikualadel tuntud jäguõhtutel, mis kestsid üheksa päeva enne mardipäeva (1.–10. novembrini). Jutuvestmine kuulus ka jõuluaja veetmise juurde, sest pühadega käis kaasas peaaegu kahenädalane puhkuseperiood. Kagu-Eestist on teada kindlalt piiritletud aeg juttude vestmiseks – selleks sobis ennejõulune periood, kui polnud veel alanud kariloomade poegimine. Kui see aga algas, keelati rangelt jutustamine ja ka mõistatamine. Taolise käitumise juured ulatuvad uskumusse, et jutustamine sobimatul ajal meelitab ligi kurje vaimolendeid, need on aga eriti ohtlikud noortele loomadele. (Viidalepp 1959, 294).

Viidalepp (1965, 67) juhib tähelepanu küllaltki levinud ja üldtuntud seisukohale, nagu oleks rahvajutte vestetud peamiselt ajaviiteks ja kuulajate lõbustamiseks; mõnikord hinnatakse ka nende õpetlikkust. Kaugemas ajas on suhtumine olnud hoopis teisem kui tänapäeval. Üheks arhailisemaks nähtuseks peetakse seda, kui rahvajuttude vestmisele on omistatud erilist tähtsust inimeste tootmisalase tegevuse mõjustamisel ja soodustamisel ehk tootmismaagilist funktsiooni. Seda on täheldatud jahinduses, kalastuses, aga ka karjanduses ja põllunduses. Jutuvestmisega loodeti kindlustada jahilkäigu õnnestumist. Mordva ja ka paljude Siberi rahvaste jahimehed on uskunud, et metshaldjas või metsa peremees (jahimaade kaitsevaim) on suur muinasjutuaustaja ning tuleb kuulama, kui lõkketule juures jutte jutustatakse. Seega jääb metsloomade kaitse hooletusse ning kui ühed jutustavad, siis teised samal ajal kütivad, lootes head saaki (Viidalepp 1965, 68–70). Sama meelitamisrituaal kehtib kalastamisel veekogude haldjate kohta.

Vene usundiuurija Dimitri Zelenini sõnul on jutustamisele omistatud tõrjemaagilist funktsiooni. Ühelt poolt võib jutustamine ligi meelitada kõikvõimalikke vaime – nii häid kui kurje. Samas võib jutuvestmisest kaitseks nende vastu abi olla. Ukrainas usuti, et muinasjutt – baika – on kahjulik vampiiridele. Üks vampiir lasknud kord ränduri enda juurde öömajale, aga hoiatanud, et see muinasjutte ei räägiks. Rändurile tundus keeld kummalisena ja sel ajal, kui ta kapsaid ning naereid sõi, hakkas ta rääkima kapsast ja kõigist neist töödest, mis aias vaja teha, et kapsas hästi kasvaks. Aeg-ajalt kordas ta jutu vahele üht kindlat lauset, justkui loitsu “Jake, kaZe, kapusta?” Öösel tahtis vampiir ränduri verd juua, aga nägi magaja ümber aeda, millest tal üle minna võimu polnud. Ränduri poolt kõneldud jutt kapsast ehitas kaitsva tara magaja ümber (Zelenin 1934, 227). Karjalased põhjendasid vajadust igal õhtul vähemalt kolm muinasjuttu rääkida sellega, et muinasjuttudest moodustuvat maagiline tõke, mis ei lase ohtlikke vaime inimeste juurde (Lavonen 1977, 75–76). Paljude rahvaste juures on tuntud komme matustel ja surnuvalvamise juures jutte rääkida. On räägitud surnust enesest, aga ka naljajutte ja samas väga sündsusetuid ja frivoolseid lugusid. On usutud, et kadunukese jaoks on need lood väga moraalsed, kuna inimese keelel olevat vaimude maailmas vastupidine tähendus (Zelenin 1934, 228). Hantidel on jutuvestjaks-laulikuks olnud jutuvestja-šamaan, kes rääkis haigele muinasjutte, kus kõneldi tabude rikkumisest, mis võisid olla haiguse põhjustanud. Haige tundis õigesti tabatud põhjuse juures kergendust ja ravija võis siis nõu anda, kuidas haigusest vabaneda (Lukina 1990, 28).

Hea jutuvestmisoskus on olnud läbi aegade hinnatav omadus. See on hõlbustanud kontaktiloomist teiste inimestega, usalduse võitmist võõrais paigus ja võimaldanud ka mõnesugust ainelist tasu. Viidalepp toob mitmeid näiteid kerjustest, kes tänu heale jutuvestmisele oodatud öömajalised olid. Jutuvestmine on olnud inimese eluviisi lahutamatu osa. Koos ühiskondlike ja elukorralduslike muutustega hakkas käibelt taanduma ka jutuvestmine. Ajapikku kadusid suurpered ning kogukonda siduvad ühistööd ja peod. 20. sajandi algul vahetas jutuvestmise välja raamat.

Jutuvestmine ja tänapäev
Jutuvestmine on läbi aegade aidanud inimesel siduda end ümbritseva maailma ja kogukonnaga. Püüdlusest seletada, mida inimene näeb, kuuleb ja tajub enda ümber, on sündinud müüdid ja muistendid. Uskumustes, kombestikus, memoraatides kajastuvad teated normidest, tabudest ja väärtushinnangutest, mis on vajalikud igapäevases elukorralduses. Eks ilmuta end tänapäeva juttudeski see, mis inimest ümbritseb, mida ta näeb, kuuleb ja loeb. Näeb ta telerit, kuuleb raadiot ja loeb ajakirjandust. Kõik kolm on tugevalt orienteeritud meelelahutusele. Kaasaegsed massimeelelahutusmehhanismid ootavad indiviidilt kiiret vastuvõttu ja arusaamist lakkamatult vahelduvatest visuaalsetest piltidest. Kõik see omakorda takistab vaimset kontsentreerumist. Inimesel oleks ehk hoopis enam vaja ennast ja oma meelt koondada, et mitte selles kirevas ja võimalusterohkes maailmas kaotsi minna. Siin võivad appi tulla lood ja lugude rääkimine. Karl Jaspers arvab, et inimene saab iseendaks pärimuse varal, mis laseb pilku heita oma päritolu tagamaadele ja mis asetab tema õlule vastutuse enda ning lähedaste tuleviku eest. Inimene leiab oma koha maailmas pärandiks saadu põhjal (Jaspers 1997, 68).

Lugusid rääkides on inimene sunnitud keskenduma millegi jälgimisele. Läbi lugude jõutakse tagasi oma tunnete maailma ja selle kaudu ka teatava enesemääratlemiseni. Olles juba aastaid täiskasvanute koolituses kasutanud lugude rääkimist, pean kurbusega tõdema, et küllalt suur on nende inimeste hulk, kellele pole lapsepõlves jutte räägitud. Neil puudub side oma perepärimusega ja ka juttude kuulamise-pajatamise kogemus. Jutuvestmise käigus, teiste inimeste lugusid kuulates, hakkavad neile meenuma mälukillukesed ja mõnikord kujunevad neist jutustaja enese üllatuseks väga ilusad ja huvitavad pildid.

Lisaks pärimuslugudele kanname me endas ju ka oma isikliku elu lugusid. Praegu on Eesti Kirjandusmuuseumi eestvõtmisel teoksil elulugude kogumine. Merle Karusoo kirjutab üleskutses kogumistööle: “Me ei saa endast kuigi palju teada, kui vahetame ainult hoiakuid ja arvamusi. See, mis inimest tõeliselt ilmutab, on tema elu lugu. Kokku on see aja lugu ja ühe rahva lugu.” (Karusoo 1998). Kaasaegses jutuvestmistraditsioonis vahendatakse nii autentset kollektiivset pärimust kui ka elulugusid. Elulugude jutustamisel on traditsioonilises jutuvestmises alati oma koht olnud. Selle narratsioonivormi ulatuslik ja populaarne levik praegusel ajal vihjab ehk just sellele, et side vana pärimusega on katkenud ja siis jäävadki inimesele veel vaid tema elu lood. Linda Dégh toob näite heast jutuvestjast, kellest sai just personaallugude jutustaja pärast seda, kui ta kolis maalt linna. Uus publik ei tahtnud muinasjutte kuulata, aga sellele vaatamata meeldisid kõigile touching stories tema enese elust, mis olid sarnased kuulajate eluga. Ja nad aplodeerisid, sest ta rääkis neid lugusid nii hästi. (Dégh 1985, 241).

Vaatamata sellele, et jutuvestmise ja juttude kuulamise asemel istutakse õhtuti televiisori ees, leidus Kodaveres veel 1960. aastatel tuntud ja hinnatud jutustajaid. Samas võis täheldada, et noortel puudub huvi endiste juttude jutustamise ja kuulamise vastu. Side kohaliku rahvatraditsiooniga oli liiga nõrgaks jäänud, ei osatud seda kasutada loovalt, nagu tegid vanemad jutustajad (Hiiemäe 1978, 137). Järgmise paarikümne aastaga on see side veelgi nõrgenenud. Omaaegsetest viimastestki kooskäimiskohtadest – kolhoositöö, bussi, piimaauto ja autokaupluse ootamine – on jäänud vaid mälestus. Sisemine vajadus jutte vesta ja tahe kuulata toimib vaid seoses anekdootide, kõmujuttude jms kiiresti muutuva jutuainesega.

Aeg-ruum, milles tänapäeva postmodernistliku maailma kodanik elab, on niivõrd üleküllastunud ja koormatud infost, meelelahutusest ja mürast, et inimesel kulub kogu jõud enesega toimetulekuks. Ta kindlustab end teatud hoiakute ja arvamustega, millega on kindel ja turvaline opereerida. Tihti kujuneb inimeste omavaheline vestlemine monoloogide vahetamiseks. Kiirustatakse oma mõtteid välja ütlema, huvitumata sellest, mis teisel tegelikult öelda on. Kohanemine anonüümset laadi informatsioonitehnikaga, üha süvenev passiivsus ja võõrandumine taandavad inimesetevahelist kommunikatsiooni ja toetavad ka jutuvestmise hääbumist. Jutuvestjal oli traditsioonilises ühiskonnas hoopis teine tähendus kui info, raamatute ja massimeedia maailmas. Tollane jutuvestja täitis nii kunsti, uudiste, teadmiste, uute kogemuste vahendaja kui ka psühholoogi ja psühhoterapeudi rolli.

Ingrid Rüütel on 19. ja 20. sajandi lõpu kultuuriilminguid võrreldes leidnud huvitava paralleeli. Nimelt on mõlemale ajastule iseloomulik üleminek ühelt kultuurilevi vormilt teisele – siis suuliselt kultuurilt kirjalikule, nüüd kirjalikult kultuurilt infotehnoloogiale. Samamoodi iseloomustab mõlemat perioodi võõrmõjude järsk suurenemine kultuuris ning samal ajal ka vastupidine tendents – oma minevikukultuuri väärtuste poole pöördumine taotlusega leida sellest tuge rahvuslikule ja kultuurilisele identiteedile ning aineid ja impulsse uusloominguks. (Rüütel 1997, 12). Praegusel ajal võib üsna aktiivset ja elujõulist tegevust märgata niisugustes pärimuskultuuri valdkondades nagu rahvamuusika, -laul, -tants ja käsitöö. Jutuvestmine on muusika, laulu ja tantsu kõrval palju hapram ja intiimsem valdkond. Kõiki loetletuid – nii muusikat, laulu kui ka tantsu on võimalik esitada-etendada, pakkuda kuulamiseks-vaatamiseks suurtele rahvahulkadele. Jutuvestmine on kommunikatsioon, kus võrdset osa kannavad nii jutustaja, jutuaines, aeg, koht ja kuulajaskond.

Ingrid Rüütel osutab folkloori kolmele eri tasandile tänapäeva Eesti kultuuris:
1) möödunud aegadest meieni kandunud suuline kultuuripärand, mis on säilinud
a) elavas järjepidevas traditsioonis
b) mälufaasis
c) kirjalike või muude fikseeringutena arhiivides, trükistes, heli-, video- või filmilintidel;
2) tänapäeva folkloor (anekdoodid, “paroolid”, lastepärimus, tudengilaulud ja muud suuliselt ringlevad uued nähtused);
3) folklorism s.o folklooriliikide teadlik kasutamine harrastuskunstis ja professionaalses loomingus uues situatsioonis ja kontekstis. (Rüütel 1998, 12). Tänapäeva folkloor elab oma elu sõltumatult suulisusest. Tema levikut toetavad nii meedia kui kirjandus. Rohkem muret teeb pärimuslik materjal. Isiklikult arvan, et pärimuse kasutuselevõtmist ei saa vaadelda ainult folklorismi ilminguna, vaid see võib taas leida koha inimeste elu loomuliku koostisosana. Elavast järjepidevast jutustamistraditsioonist vaevalt enam rääkida saab. Osalt on see säilinud veel Kihnus ja Setumaal. Enne kui järjepidevus lõplikult katkeb, on vaja inimesi meelitada taas jutte vestma, tutvustada neid pärimuse fikseeringuid – nii seda, mis trükisõnas ilmutatud on, kui ka seda, mis Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis jm veel peidus on. Väga tähtis on teadvustada inimestele, et pole veel hilja oma vanemailt-vanavanemailt või kodukandis elavailt vanadelt inimestelt mälestusi ja pärimust koguda ning salvestada. Arvan, et see ei pea jääma ainult koduloo-uurijate või folkloristide kanda. Nii nagu muinasjutte ei pea ainult näitlejad rääkima.

“Muinasjutukooli” eesmärgid
Käesoleva artikli autor on leidnud väljundi täiskasvanute koolituses, kus sellest kõigest rääkida. Eesti Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses toimuvad regulaarselt täienduskursused rahvalaulust, -muusikast ja -tantsust, rahvarõivaist ja käsitööst huvitatuile. Ainukesena Eestis korraldatakse siin jutuvestmist ja muinasjutte käsitlevaid kursusi. Muinasjutu- ja jutuvestmiskoolituse raames on seitsme aasta kestel toimunud nii pikaajalisi (4-7 kuu jooksul á 3 päeva) Tallinnas toimuvaid kursusi, kui ka lühiajalisi õppepäevi, seminare ja suvelaagreid kohapeal. Samuti on jutuvestmisel olnud kohta mõne muuteemalise kursuse koosseisus. Näitena tooksin hooajal 1997/98 tegutsenud kursuse ”Värkstuba”, kus käelise tegevusega ühtaegu toimus jutuvestmine. Neid võimalusi, kus jutte vesta, pole tänapäeval enam kuigi palju. Näen täienduskoolituse raames suurepärast võimalust inimestele aega anda juttude vestmiseks ja selgitada, kui vajalik on argijutu kõrvale ka muid lugusid ja jutte kuulata-rääkida.

Esimene pikkadest jutuvestmiskursustest – “Muinasjutukool” – alustas oma tööd 1991. aastal tollases Kultuuritöötajate Täienduskoolis. See oli mõeldud lastenäiteringide juhtidele ja kantud soovist suunata lastega tegelevate inimeste mõttemalle ning hoiakuid muinasjuttude abil. Kuna ringijuhtide üks põhimuresid oli repertuaari nappus, nägin ühe võimalusena muinasjuttude rakendamist draamakasvatuses. Järgmisel aastal laienes tegevus raamatukogutöötajatele, lasteaednikele ning kooliõpetajatele, kes oma töös edukalt muinasjuttude ja ka muude lugude rääkimist rakendada võiksid. Väikese kõrvalepõikena olgu öeldud, et tavapedagoogikas on sellele vähe ruumi jäetud. Küll aga on lugude jutustamise väärtustanud alternatiivne Waldorf-pedagoogika, kus iseäranis muinasjutte käsitletakse kui tähtsaimat kasvatusvahendit. Rudolf Steineri sõnul vahendatakse muinasjuttude abil inimtunnetust nii, nagu seda mingil muul moel pole võimalik teha. Lastel ja ka täiskasvanutel on tugev vajadus piltide järele, mis ei peegelda igapäevase kogemuse maailma. Kui me ei paku lapsele muinasjutupilte ja muinasjutukeelt, siis täidab tema hingesisu “tänavaloba”. Argielu triviaalsed fantaasiavaesed kõnekatked vallutavad hingepõllu ja sellest tekib umbrohupõld. (Kügelgen 1994, 94). Waldorf-kooli õppekava järgi jutustatakse 1. klassis muinasjutte, 2. klassis valme ja legende, 3. klassis valitud lõike Vanast Testamendist, 4. klassis katkendeid Põhjamaade jumalate ja kangelassaagadest, 5. klassis kreeka mütoloogiast jne.

“Muinasjutukoolis” on tegevusala aasta-aastalt laienenud. Kui seitse-kaheksa aastat tagasi tundsin muret, et lastega päevast päeva tegelevate inimeste muinasjuturepertuaar piirdub enamasti kümne klassikalise looga (“Punamütsike”, ”Lumivalgeke” jne), siis ajapikku selgus, et mitte ainult muinasjuturepertuaar ei hakka kiduma, vaid taandub ka juttude ja lugude rääkimise oskus, võime ja tahe. Ühe 1996/97. aastal Rahvakultuuri Keskuses läbiviidud uurimuse tulemusena selgub, et need inimesed, kellele lapsepõlves muinasjuttude kõrval vanaaja lugusid (teistest inimestest, reisidest, juhtumistest elus jne) jutustati, on oma jutustajatele (vanaemadele, vanaisadele, ristiemadele jt) väga tänulikud. Hämmastab aga asjaolu, et ise ei kiputa neid lugusid enam edasi jutustama. Enamikule küsitletutest meeldib muinasjutte kuulata (96%), kuigi ümbritsevate inimeste muinasjutuhuvi arvatakse vähene olevat. Ja vaid 28% vastanuist jutustab ise muinasjutte täiskasvanutele. Selleks olengi vajalikuks pidanud lasta täiskasvanutel omavahel lugusid pajatada, et nad taas kuulamise ja jutustamise mõnu kätte saaksid.

Kursused, peamiselt “Muinasjutukool”, kannavad endas kolme eesmärki. Esiteks: tutvustada jutuvestmise ainest – mälestused, elu lood ja perepärimus, rahvajutud ja kitsamalt muinasjutud – ning kõiki valdkondi, millega muinasjutud haakuvad (psühholoogia, psühhoteraapia, folkloor, etnograafia, antropoloogia, kirjandusteadus, kunst jne). Teiseks: julgustada täiskasvanuid jutte vestma. Kursuste eesmärgiks pole professionaalsete jutuvestjate koolitamine, (pole muidugi paha, kui see õnnestub), vaid täiskasvanute õhutamine lugusid ja muinasjutte rääkima. Kolmandaks, varjatud eesmärgiks, on soov aidata inimest selles maailmas toime tulla. Näen vajaliku olevat julgustada ja väärtustada täiskasvanu oma mõtte- ja tundemaailma. Oluline on osaleja positiivse enesehinnangu kujundamine, mis võimaldaks loovuse arenemist. Ma ei pea õigeks inimestele kursuste käigus hetkeretseptide pakkumist mingite konkreetsete ürituste läbi emadele jt) väga tänulikud. Hämmastab aga asjaolu, et ise ei kiputa neid lugusid enam edasi jutustama. Enamikule küsitletutest meeldib muinasjutte kuulata (96%), kuigi ümbritsevate inimeste muinasjutuhuvi arvatakse vähene olevat. Ja vaid 28% vastanuist jutustab ise muinasjutte täiskasvanutele. Selleks olengi vajalikuks pidanud lasta täiskasvanutel omavahel lugusid pajatada, et nad taas kuulamise ja jutustamise mõnu kätte saaksid.

“Värkstuba” 1998. a kevadel Viljandi Lasteraamatukogus.

Kursused, peamiselt “Muinasjutukool”, kannavad endas kolme eesmärki. Esiteks: tutvustada jutuvestmise ainest – mälestused, elu lood ja perepärimus, rahvajutud ja kitsamalt muinasjutud – ning kõiki valdkondi, millega muinasjutud haakuvad (psühholoogia, psühhoteraapia, folkloor, etnograafia, antropoloogia, kirjandusteadus, kunst jne). Teiseks: julgustada täiskasvanuid jutte vestma. Kursuste eesmärgiks pole professionaalsete jutuvestjate koolitamine, (pole muidugi paha, kui see õnnestub), vaid täiskasvanute õhutamine lugusid ja muinasjutte rääkima. Kolmandaks, varjatud eesmärgiks, on soov aidata inimest selles maailmas toime tulla. Näen vajaliku olevat julgustada ja väärtustada täiskasvanu oma mõtte- ja tundemaailma. Oluline on osaleja positiivse enesehinnangu kujundamine, mis võimaldaks loovuse arenemist. Ma ei pea õigeks inimestele kursuste käigus hetkeretseptide pakkumist mingite konkreetsete ürituste läbiviimiseks. Esmase tähtsusega on äratada täiskasvanus endas loomepotentsiaal, mis aitaks tal näha seoseid asjade, inimeste ja sündmuste vahel meid ümbritsevas maailmas. Kummaline, et lapsepõlve julgus, uudishimu jne kaovad ajapikku kas kellegi või millegi mõjul. Küllap on siin oma osa lasteaial ja ka koolil. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kasutab selle protsessi iseloomustamiseks terminit “sügavkülmutus” (Hellsten 1994, 27–28). Miski ei lähe meist kaotsi, aga võib sügavale peitu pugeda. Kõik on meis endis peidus. Läbi pideva töö iseendaga, võiks öelda, enesekasvatuse kaudu, on võimalik saada taas julgeks. Enesekasvatus peaks olema võtmesõna kõigile inimestega tegelevatele täiskasvanutele, eriti neile, kes lastekasvatamise oma elueesmärgiks on seadnud. Laps vajab oma tunnetele peeglit. Kui ta seda ei leia, võibki tagajärjeks olla “sügavkülmutus”, mis võib kaasa tuua nõrga mina-tunnetuse või hoopis vale mina-pildi tekkimise. “Mina” tunnetatakse alati mingi suhte kontekstis – teiste inimestega, aga ka iseendaga. See tähendab –“mina” kujunemine saab võimalikuks isiksuse reaalses vastastikuses toimes ehk interaktsioonis teiste indiviididega, aga ka läbi autokommunikatsiooni. (Kon 1981, 28).

Külaühiskonnas oli lugude rääkimine sotsiaalse interaktsiooni vältimatu tulemus. Tänapäeva üha süveneva indiviidikesksusega ühiskonnas võivad lood aidata meil endast paremini aru saada – kes me oleme, kes võiksime olla. Kasutades lugusid oma elule tähenduse andmiseks, mineviku organiseerimiseks ning oleviku selgitamiseks, tegeleme tegelikult omaenese “mina” loomisega. Samas võib neid kasutada ka selleks, et pakkuda isiksusele tuge, aidata tal haridust omandada, edendada enese “mina” mõistmist ja isiksustevahelise suhtlemise efektiivsust. (Grossman-Dean 1998, 24–25).

Viimasel ajal on hakatud rääkima narrativistlikust meetodist eelkõige psühhoteraapia vallas (AA-grupid, pereteraapia jne). Narrativistliku lähenemisviisi puhul ei peaks psühhoteraapia välja selgitama, mis patsiendi elus tegelikult juhtus ning mis johtub millestki. Pigem oleks tegemist vestlusega, kus terapeut proovib koos patsiendiga leida viimase eluloole enesetunnet parandavat ja lootustandvat kirjeldust, mis samal ajal aga ei moonuta tõtt. (Furman 1998, 50). Läbi isiklike narratiivide võidakse: 1) julgustada indiviidi väärtustama omaenda lugusid; 2) suunata oma sõnadega kirjeldama omaenese kogemusi; 3) aidata vabaneda mingist ühest valitsevast kindlast dominantloost; 4) arendada võimet teiste lugusid kuulates näha enese “mina” erinevusi ja ka sarnasusi ümbritsevate inimestega.

Kui täiskasvanu tunnetab, et tal on raskusi oma eluga toimetulekul, hakkab ta tavaliselt põhjusi otsima väljastpoolt. Tegelikult on probleemidest väljapääsu võti peidus temas eneses. Tihti ongi inimesel endal raske seda võtit üles leida. Abi võib anda teine inimene (sõber, abikaasa, psühholoog jne), aga ka teatud keskkond, milles inimene ära tunneb tee enese juurde. Selle tee leidmiseks võib olla palju võimalusi. Ühte võimalust pakuvad muinasjutud. Muinasjutud on valdkond, millega inimene on kuidagi ikka kokku puutunud. Kui pole muinasjutumälestusi kodust kaasa võtta, siis teater, kino, lasteaed, kool mõne ikka kuhugi poetab. Rahvakultuuri Keskuses läbiviidud uurimuses (ankeetküsitluses) esitatud küsimusele – mis on Sinu meelest muinasjutt – tuli äärmiselt erinevaid vastuseid. Muinasjutud assotsieeruvad hea, sooja, tuttava, armsa ja imelise meeleoluga. Neisse suhtutakse kui väljamõeldisse, mis ei saa kunagi teoks, või hoopis nagu maailma, mis on eksisteerinud ja ikka eksisteerib ja millesse end sisse mõelda võib. On neid, kes arvavad, et see on kui elufilosoofia ja võrdlusest oma elukäigu ja muinasjuttudega võib tihti vastuseid edasiliikumiseks leida. Hulk vastajaid tunnistas, et nad ka täiskasvanuna enda tarvis muinasjutte loevad, sest see aitab lõõgastuda ja pingeid maandada. Muinasjuttude abil võib leida hingerahu ja kindlustunnet. Kõik see tõestab nii muinasjuttudes kui jutuvestmises peituvaid eneseregulatsioonivõimalusi. Nii pärimuslike kui ka isiklike narratiivide läbi avaneb meil võimalus peegeldada oma mõtteid, tundeid, väärtushinnanguid ja identiteeti. Täiskasvanute hoiak “Muinasjutukooli” tulles on muinasjuttude suhtes positiivne ja see loob õppimiseks soodsa pinnase.

“Muinasjutukooli” tööaastad
“Muinasjutukooli” tegevust iseloomustavad pidev areng ja uute võimaluste otsingud, kuidas täiskasvanutega tõhusamalt jutuvestmisalast koolitust läbi viia. Ühelt poolt tuleb arvestada kursustele tulijate ootuste ja lootustega. Teisalt peab oskama nendesamade ootuste-lootuste raamidesse peita ka seda, mis juhendajate meelest rääkimist-kogemist vajab ja mis puudutab eespool loetletud “Muinasjutukooli” eesmärkidest kolmandat – toetada täiskasvanu toimetulekut ühiskonnas.

Jutuvestmise ja muinasjutukursustele tulemise põhilisi motiive on kolm.

Esikohal (55%) on soov saada uusi teadmisi, kogemusi, oskusi, et kutsetöös toime tulla. Tuntakse vajadust enesetäiendamiseks – aegunud mõtteviisi muutmiseks, ka argirutiinist välja saamiseks. Kursuslastele teeb muret asjaolu, et üha enam kasvab inimeste pragmaatiline suhtumine õppimisse, enesetäiendamisse. Domineerib soov kohe ja kiiresti saada käegakatsutavaid tulemusi. Tänapäeva inimesel pole aega (aga küllap ka tahet) oodata ja asjadel küpseda lasta, kõik peab otsekohe ja samal hetkel rahuldust pakkuma.

Teisele kohale (35%) tõuseb suhtlemisvajadus, uute elamuste kogumine. Tullakse, et tutvuda uute inimestega, kohata vanu tuttavaid, vahetada kogemusi. Otsitakse toetuspunkti, kontakte, suhtlemist. Eraldi on välja toodud ka vajadus enese proovilepanemiseks võõras keskkonnas. Soovitakse leida esinemisjulgust oma mõtete ja ideede avaldamiseks.

Kolmandaks motivatsiooniks (20%) on huvi muinasjuttude ja sellega seonduva vastu. Inimesi huvitavad lisaks ettelugemisele muinasjuttude muud kasutamisvõimalused. Tahetakse teada, kuidas muinasjutte lastele ja nende vanematele huvitavaks ja arusaadavaks teha. Loodetakse kuulda uusi ja huvitavaid lugusid. Tunnistatakse puudujääke rahvaluulealases harituses. Kõige enam huvitatud jutuvestmisest ja muinasjuttudest näivad olevat lasteaiakasvatajad (49%), õpetajad (18%), raamatukogutöötajad (15%) ja kultuuritöötajad (8%). Ülejäänud huvilised (10%) on kas üliõpilased või muude valdkondade esindajad.

Kõik muinasjutukooli kursused on olnud üsna erinevad ja omanäolised. Senist tööd ei saa kirjeldada järjepideva, ühes suunas kulgeva arenguga. Õppuste kavandamine ja ka teostus oleneb väga paljudest asjaoludest – kursuslaste soovidest-ootustest, grupimeelsusest-koostöövalmidusest, õppejõudude-lektorite meeskonnast jne. Kõige üldisemalt võib toimunud kursusi jagada teooriakeskseteks ja praktilisteks. Teooriakursuste all pean silmas õppusi, kus suurem osakaal on erinevate lektorite, oma ala asjatundjate kanda ja kus enamasti vahendatakse õppejõudude kogemusi ja teadmisi. Algusaastatel püüdsime kaasata väga erinevate valdkondade esindajaid, kellel tundus olevat kas oma tööga seoses või ka hobi korras kokkupuuteid muinasjuttudega – kirjanikke, kunstnikke, loodusetundjaid, näitlejaid jne. Hiljem keskendus huvi rohkem rahvaluulele, selles on lahkesti aidanud professionaalsed folkloristid.

Praktilised jutuvestmiskursused, kus põhieesmärgiks inimeste “lahti jutustamine”, on keskendunud rohkem kursuslaste tööle iseendaga, aga ka omavahelisele kogemuste jagamisele. Suuremas mahus on grupitööd, jutuvestmist ja kodust ettevalmistustööd. Vähem on erinevaid lektoreid-külalisi ja kogu tsüklit veab kaks või kolm põhiõppejõudu. Praktiline töö võib olla seotud mingi kindla teemaga, mida toetavad teoreetilised loengud. Näitena olgu toodud 1996/97. aasta muinasjutukool, kus kursust läbivate teemadena olid esindatud 3 teemat: rütmid looduses, rütmid elukaares, rütmid inimeses. Lasteasutustes püütakse visalt kinni pidada rahvakalendri tähtpäevade tähistamisest. Kahjuks võib see mõnikord muutuda pelgalt ürituseks ürituse enese pärast, millel pole sügavamat, sisemisest vajadusest välja kasvanud tähendust. Ajal, kui inimesel (sageli just linnas) on raskusi aastaaegade vaheldumistki märgata, toimib see ajaring meile ikkagi. Püüdsime antud ajahetke meeleolu kandvate ja sisemist äratundmist peegeldavate laulude ja juttude abil leida võimalust loodusega ühte sammu pidada. Kursuse käigus kogusime muinasjutte jõuludeks, küünlapäevaks, kevadiseks rändlindude saabumise ajaks (tsirgupäevaks) ja ülestõusmispühadeks. Mõistmaks, mida ja miks inimene erinevatel eluetappidel tunda võib, palusime elukaart tutvustavate loengutega abiks psühholoog Inga Taela.

Muinasjutukooli 1996/7 lõpetajad Saaremaal
kokkutulekul 1997. aasta augustis.

“Muinasjutukooli” 1997/98. õppeaasta kursus oli planeeritud märksa teooriakesksem ja kandis soovi leida ühe kursuse raames vastuseid küsimustele, kust tulevad muinasjutud, kuidas neid liigitatakse, missugune seos on muinasjuttudel ja rahvausundil, kas ja kuidas erinevad mütoloogilised olendid muinasjututegelastest jne. Kursuslaste valmisolek ja ootus märksa praktilisemat tööd teha – ise jutte rääkida ja välja mõelda, parandada oma väljendusoskust ja laiendada juturepertuaari – tegi planeeritusse ka teatud korrektuurid, ent tulemusega võis vägagi rahule jääda. Suvises matkalaagris Vilsandi saarel õhtustes lõkkejuturingides polnud igatahes kursuse juhendajal vajadust lugusid manguda. Neid oli küllaga.

Jutuvestmist alustame tavaliselt isiklikest elu lugudest – lapsepõlvemälestused, meeldejäävad olulised eluhetked. Tänapäeva kiire elutempo juures jääb vähe aega tagasivaatamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks möödunust. Jutuvestmine annab võimaluse hetkekski peatuda ja endasse vaadata nii jutustajal kui ka kuulajal. Personaallugudelt liigume edasi perepärimusele. Järgnevad kodukohaga seotud lood, muistendid, jutud tähelepanuväärsetest inimestest. Viimaks alustame tööd muinasjuttudega. Püüame koos leida jutuvestjale sobivat stiili ja jutuainest. Nii loenguid kui ka praktilist jutuvestmist toetab käeline ja loovtegevus. Käeline tegevus põhineb tavaliselt traditsioonilisel käsitööl – kudumine, punumine, õletöö, puutöö, mänguasjade valmistamine jms. Püüame valida töid, mis oleksid jõukohased koostöös lastega, aga ilmtingimata peab töö ka täiskasvanule enesele naudingut ja mõnu pakkuma.

Lisaks otstarbekusele peab inimese tegevusel olema subjektiivne tähendus. Inimene ei saa omaks tunnistada tegevust, mis ei paku talle sisemist rahuldust. (Kon 1981, 61). Sellest tulenevalt oleme püüdnud harjutada täiskasvanuid, olenemata töö mahukusest, kursusel alustatud tööd lõpuni valmis tegema. Raske ja vaevanõudev on kursuslastele, eriti ühekordsetel õppustel osalejatele selgitada, miks on vaja kõik töövahendid-materjalid kaasa võtta ja ettevõetud tööd koos kursusel ära lõpetada. Valitseb mentaliteet “lihtsalt tulen ja vaatan – küll ma kodus hiljem järele teen”. Tihti kohtame suhtumist, kus õpetajalt-lektorilt oodatakse võimalikult palju uusi ideid, millele mõnda aega toetuda saaks. Muinasjutukoolis aga väärtustatakse õppetööd kui protsessi ja õppija enese aktiivset panust selles protsessis. Probleemi tekitab asjaolu, et enamikul kursuslastest on võimalik “Muinasjutukoolis” osaleda vaid ühe hooaja vältel. Tavaarusaam lähtub reeglist: käisid ühe aasta kursustel, nüüd peaksid piisavalt oskama. Selline hoiak kujundab ka õppijas eneses kohest ja käegakatsutavat tulemust taotleva suhtumise. Sellele vaatamata on huvi “Muinasjutukooli” vastu jätkuvalt küllalt suur. Kursuslaste vastukaja on julgustav ka korraldajaile. Õppuste lõppedes tunnistatakse, et ollakse muutunud julgemaks nii jutuvestjana kui ka sotsiaalses suhtlemises. Julgetakse oma kollektiivis ja samuti mujal oma mõtteid ja kogemusi vahendada. Mõned õnnelikud olevat suutnud muinasjutuvestmisega üllatada oma pere liikmeid ja sellega parandada perekonna sisekliimat. Iga “Muinasjutukool” kannab endas midagi eelnevaist, aga üksiti midagi uut. Tuleb arvestada sellega, et kellelgi võib tekkida soov ja võimalus järgmisel kursusel osaleda või mõne aja pärast uuesti õppima tulla. Õppuste vormiline külg on jäänud enam-vähem muutumatuks – jutuvestmine, jutuvestmisega seonduv teoreetiline taust ja käeline tegevus. Traditsiooniks on saanud “Muinasjutukool” lõpetada matkaga Eestimaa vähemkäidud paikadesse. Oleme käinud Setumaal, Võrumaal ja Valgamaal, Hiiumaal ja Vilsandil.
Lisaks täienduskoolitusele pakub “Muinasjutukool” võimaluse kutsuda jutuvestjaid jutuvestmisüritustele kohtadel. Oleme nii “Muinasjutukooli” õpetajate (Anne Türnpu, Andry Ervald, Piret Päär) kui ka kursuslastega käinud jutte vestmas suvistel paikkondlikel folklooriüritustel (“Viru Säru”, “Porkuni Pillar”), lasteaedades, rahvamajades, muuseumides jm, kus on oldud huvitatud jutuvestmisele omasest intiimsest ja suhtlemist esiplaanile seadvast õhkkonnast ning pole peljatud vaeva näha vastavate tingimuste loomisega. Kaasaegses massiürituste vaimustuses kiputakse tihti unustama muid võimalusi kultuuri vahendamiseks ja kultuuris osalemiseks. Jutuvestmissituatsiooni publik on arvuliselt ja ruumiliselt piiratud. Jutuvestja põhiülesanne on jõuda iga üksiku kuulajani ja seda läbi suulise kommunikatsiooni. Tavaliselt pole jutuvestjal muid abivahendeid kui jutud, tema isiksus ja kuulajad. Muinasjutukooli ja rahvamuusikute koostöös on sündinud eraldi projektid (“Tuulekandled ja jutuvestja” jt), kus eesmärgiks on pärimusliku muusika ja jutuvestmise sidumine. Sama oluline kui püüe siduda muusikat ja jutustamist, on nendel üritustel soov siduda samade huvidega inimesi. Siin loovad meeleolu ühislaulmised ja osalejate endi poolt kaetud toidulaud. Meie soov ongi kuulajates äratada huvi pärimuse vastu, meelitada neid ise laule ja lugusid laulma ja edasi jutustama. Õnnestunud jutuürituselt viiakse kaasa lugusid, mis puudutasid kuulajat, jäid meelde või aitasid leida analooglood kuulajas eneses.

Kokkuvõtteks
Rõõm on tõdeda, et “Muinasjutukooli” lapsepõlv on olnud rikas muinasjuttudest ja lugudest ning inimestest, kes oma kogemusi, teadmisi ja oskusi lahkelt on jaganud. Sellel teel on olnud omajagu kahtlusi, kõhklusi, otsimisi, pettumusi. Aga “Muinasjutukool” on seitsmeaastane ja temas on veel uudishimu ja unistusi ning julgust kasvada ja edasi elada.

Kirjandus
Dégh, Linda 1985: The theory of personal experience narrative. Papers III the 8^th Congress for the International Society for Folk Narrative Research. Bergen. 233–242.
Dégh, Linda 1995: Narratives in society: a perfomer centered study of narration. Folklore Fellows Communication 255. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
Furman, Ben 1998: Kunagi pole liiga hilja saada õnnelik lapsepõlv. Sinisukk.
Grossmann-Dean, Ruth 1998: A narrative approach to groups. Clinical Social Work Journal 26/1. 23–37.
Hellsten, Tommy 1994: Jõehobu elutoas: lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega. Tallinn.
Hiiemäe, Mall 1978: Kodavere pajatused. Tallinn.
Jaspers, Karl 1997: Aja vaimne situatsioon. Tartu: Ilmamaa.
Karusoo, Merle 1998: Selle sajandi lugu. Üleskutse kõigile. Õpetajate Leht, 7. august.
Kon Igor 1981: Mina avastamine. Tallinn.
Kõiva, Mare 1992: Loitsud ja rahvaarstid. Rüütel, Ingrid (toim). Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn: Virumaa Fond. Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristikaosakond. 117–137.
Kügelgen, Helmut von 1994: Muinasjutukeel ja inimpilt. Waldorflasteaed. Artiklid lapsekasvatusest esimesel seitsmel eluaastal. Tallinn. 90–95.
Lavonen, Niina 1977 = Íèíà Ëàâîíåí, Î äðåâíèõ ìàãè÷åñêèõ îáåðåãàõ. Ôîëüêëîð è ýòíîãðàôèÿ. Ñâÿçè ôîëüêëîðà ñ äðåâíèìè ïðåäñòàâëåíèÿìè è îáðÿäàìè73–81.
Lukina, Nadežda 1990 = Íàäeæäà Ëóêèíà, Ìèôû, ïðåäàíèÿ, ñêàçêè õàíòîâ è ìàíñè.
Oinas, Felix 1997: Viljakusest ja maagiast. Tuul heidab magama ja teisi esseid. Tallinn. 78–92.
Rüütel, Ingrid 1997: Ühte käivad meie hääled. Eesti rahvalaule Väike-Maarja kihelkonnast. Tallinn: Eesti Keele Instituudi folkloristika osakond.
Rüütel, Ingrid 1998: Folkloorist ja folklooriliikumisest tänapäeval. Rahvakultuuri aastaraamat. Tallinn. 9–22.
Schneider, Ingo 1996: Erzählen im Internet. Fabula 37. 41/2. 8–27.
Zelenin, Dimitri 1934 = Äìèòðè.Ñ. Ô. Îëüäåíáóðãó ê ïÿòèäåñÿòèëåòèþ íàó÷íî-îáùåñòâåííîé äåÿòåëúíîñòè. Ñáîðíèê ñòàòåé. 215–240.
Viidalepp, Richard 1959: Rahvajutustaja rahva hulgas. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVI. Tallinn. 275–298.
Viidalepp, Richard 1965: Rahvajuttude tootmismaagilisest funktsioonist. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XX. Tallinn. 67-75.