EESTI RAHVAMUUSIKA

Taive Särg, Koidu Ilmjärv

2009

SISSEJUHATUS

Käesolev raamat esitab põgusa ülevaate eestlaste rahvamuusikast ajal, mil maarahvas valdavalt põllu- ja karjapidajatena veel külades elas. Selle muusika pealtnäha tagasihoidlikes väljendusvahendites peitub eneseväljenduse viise, mida on kasutanud teisedki loodusrahvad. Ehk kannab rahvamuusika endas jälge muistse eestlase oskusest elada kooskõlas haldjatest asustatud loodusega, leida kannatlikkust igapäevaseks tööks ning suhelda tasakaalukalt oma kaaslaste ja veidi salapäraseks jääva esivanemate ilmaga. Võib-olla vajatakse taolisi võimalusi mõnikord ka meie ajal?

Eesti vanema rahvamuusika helikeel võib tänase inimese kõrvale tunduda harjumatuna, eriti kui see kõlab kontserdisaalis – sest see muusika polegi niisuguse olukorra jaoks loodud. Rahvalaul polnudki kuulamiseks, vaid kaasalaulmiseks. See pakkus võimalusi erisuguste meeleolude ja sündmuste puhul täiel rinnal hõisata, kogu südamest halada, sõnajõuga manada või laulu saatel rütmiliselt ringis sammudes ühtekuuluvust tunnetada. Pillimuusika hõlmas karjapasuna tuututused küngaste vahel, lõbusad või unelevad kandlehelid aidatrepil, torupilli kaasakiskuva, läbitungiva hääle kirmasel. Laul või pillilugu on omal kohal, kui see täidab selle kasutajate vajadused – ning arvestades maailma kultuuride mitmekesisust, ei tarvitse olla niisugust muusikat, mis tunduks ühtviisi heana kõikide meelest.

Vanema rahvamuusika paremaks mõistmiseks tuleks tutvuda ka selle pärimuse kandjate eluviisiga: talupoegliku elu tavade, mõtteviisi ja uskumustega. Seepärast on siinses õpikus suhteliselt palju tähelepanu pööratud mitte ainult muusikale, vaid ka selle kasutamise olukordadele. Näiteks küllalt monotoonse meloodia iseloom on paremini mõistetav, kui teame, et seda kasutati lapse uinutamiseks hällis; kiigelaulude omapärane tämber aga viitab vajadusele, et hääl pidi väljas (ilma mikrofonita!) kõlama kaugele.

Eesti rahvamuusika all mõeldakse sageli ainult vanemat, ajaloolist rahvamuusikat. Kuid mitte ainult minevikus, vaid igal ajastul on oma rahvamuusika; see kõigile kasutajarühma liikmetele tuttav, lähedane muusika, mis moodustab loomuliku – ja sageli mõnevõrra märkamatu – osa elust. Rahvamuusika on kooskõlas inimlike toimingute, vajaduste, võimaluste ja harjumustega, selle muusika kaudu saab end väljendada igaüks – kui tahab.

Rahvamuusika on tänapäeval populaar- ja kunstmuusika kõrval üks muusikaliikidest. Ka inimestel, kes pole elukutselised muusikud, on välja kujunenud teatud võimalused muusika tegemiseks: ühised peod, väljasõidud, folkloorifestivalid, aga ka üksiolek looduses või kodus. Niisugustes olukordades täidavad inimesed sageli oma esmase vajaduse muusika järele – ja sedagi võib pidada tänapäeva rahvamuusikaks.

EESTI RAHVAMUUSIKA

1. Folkloor

Võrreldes eestlaste pika ajalooga on meie tänapäevane kirjalik ja virtuaalne kultuur uued nähtused. Vanasti levisid teadmised, laulud ja lood suuliste pärimuste kujul. Pikaajalise arengu jooksul kujunes välja omapärane, kohaliku eluviisi ja keelega tihedalt seotud talupoeglik pärimuskultuur.

Pärimused ei ole kadunud tänapäevalgi: igas inimrühmas on oma tavad, laulud ja jutud. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline mõttemaailm ja vaimulooming on nende folkloor. Kuid meie aja pärimustes on raskem leida rahvuslikku omapära, sest eelkõige meedia mõjul ilmub eri rahvaste kultuuridesse sarnaseid jooni. Ka tänapäeva eestlaste rahvamuusika on küllalt kirju – seal leidub nii regilaule, saksapäraseid viise kui lääne poplugusid. Kui tahetakse leida kas oma hinge jaoks või teistele näitamiseks midagi eripärast, pöördutakse sageli mineviku pärandi poole.

Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus.

Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus).

Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, – näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm.

Pärimuse all mõeldakse inimeste suhtlemise kaudu järjepidevalt edasi kanduvaid teadmisi, uskumusi, kogemusi ja oskusi ning nende avaldumist vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline mõttemaailm ja vaimulooming tihedalt läbi põimunud nende elu ja tegevusega (nt uskumusega võivad seostuda kombed, muusika, toidud jm). Rahvaluule levis vanasti suuliselt, tänapäeval kandub see edasi ka kirjalikult, samuti meedia, helikandjate ja arvutivõrgu kaudu.

Rahvaluule alla ei kuulu professionaalne kunst, teadus ega religioon, mida teevad vastava eriala hariduse ja elukutsega isikud. Rahvaluulel ja professionaalsel kultuuril leidub aga oma kokkupuutepunkte ja üleminekualasid. Ka akadeemilise muusikalise hariduseta inimene võib saada elukutseliseks muusikuks (eriti levimuusikas) või selgeks õppida professionaalsete heliloojate teoseid.

Rahvaluule on oma (pärimus)rühma maailmapildi kajastaja ning kujundaja. See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi.

20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaralt – see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk).

EESTI RAHVAMUUSIKA

1. Folkloor

Võrreldes eestlaste pika ajalooga on meie tänapäevane kirjalik ja virtuaalne kultuur uued nähtused. Vanasti levisid teadmised, laulud ja lood suuliste pärimuste kujul. Eestlaste esivanemad elasid enne 19. sajandit üsna omaette, naabruses elavatest rahvastest ja linnakultuurist suhteliselt mõjutamata, seetõttu neil kujunes välja omapärane, kohaliku eluviisi ja keelega tihedalt seotud talupoeglik pärimuskultuur.

Pärimused ei ole tänapäevalgi kadunud: igas inimrühmas on oma tavad, laulud ja jutud, mis sõltuvad ajast ja kohast. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming on nende folkloor. Kuid meie aja pärimustes on raskem leida rahvuslikku omapära, sest eelkõige meedia vahenduse tõttu ilmub eri rahvaste kultuuridesse sarnaseid jooni. Ka tänapäeva eestlaste rahvamuusika on küllalt kirju – seal leidub nii regilaule, saksapäraseid viise kui lääne poplugusid. Kui tahetakse leida kas oma hingele või teistele näitamiseks midagi eripärast, pöördutakse sageli mineviku pärimuste poole.

Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus.

Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus).

Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm.

Pärimuse all mõeldakse järjepidevat,, inimeste suhtlemise kaudu järjepidevalt edasi kanduvaid vaimset kultuuri. Pärimuse hulka kuuluvad teadmisied, uskumusied, ja kogemusied ja oskusi ning nende avaldumistne vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja tegevusega (nt uskumusega võivad seostuda kombed, muusika, toidud jm). Rahvaluule levis vanasti suuliselt,. tänapäeval see kandub edasi ka kirjalikult, samuti televisiooni, raadio, helikandjate ja arvutivõrgu kaudu.

Rahvaluule alla ei kuulu professionaalne kunst, teadus ega religioon, mida teevad vastava eriala hariduse ja elukutsega isikud. Rahvaluulel ja professionaalsel kultuuril leidub aga oma kokkupuutepunkte ja üleminekualasid. Ka aAkadeemilise muusikalise hariduseta inimene võib saada elukutseliseks muusikuks (eriti levimuusikas) või selgeks õppida professionaalsete heliloojate teoseid – niisamuti võib elukutseline muusika vabal ajal teha rahvamuusikat..

Rahvaluule on oma (pärimus)rühma maailmapildi kajastaja ning kujundaja. See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi.

20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt – see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk).

2. Rahvamuusika

Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants.

2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik

Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega muid muusikaliike, vaid nimetati neid lihtsalt ‘muusikaks’. Ka mMaailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas.

Arvatakse, et muusika aitab inimestel paremini toime tulla looduses ja omavahelises suhtlemises. Vanem rahvamuusika oli enamasti seotud mingi kindla tegevuse või konkreetse eesmärgiga, seda esitati haruharva tooli peal istuvatele inimestele kuulamiseks. Usuti ka, et muusikal on maagiline vägi mõjutada inimesi, asju ja nähtusi nii siin- kui teispoolses maailmas.

Meil kasutatav sõna muusika on pärit Vanast Kreekast (musike) ning tähistas seal muusade kunsti, kus olid ühendatud nii sõnakunst (laul), pillimuusika kui ka tants. See muusika õpiti tavaliselt selgeks nootide abita.Euroopas on üÜsna ammu on vahet tehtud elanike erinevate rühmade laulude vahel (rüütlilaulud, villanellad jm), pannes tähele ka lihtsama rahva hulgas levinud laule (nt ladinakeelse nimetusega carmen vulgare). Tänapäeval võiks kogu nimetada rahvamuusikaks kogu Euroopa ilmalikku muusikat, mis tekkis ja levis ilma noodikirja vahenduseta. Tänapäeval sobiks kogu vanem muusika rahvamuusika mõiste alla.

Rahvamuusikat hakati Euroopas teadlikult eristama (“rahvamuusika avastati”) 18.–19. sajandil tänu sellele, et rahvamuusika oli piisavalt eraldunud ja selles hakati nägema omaette väärtust. Kõrgklassil oli 18.–19. sajandil välja kujunenud oma professionaalne muusika. Linnades elavad haritlased mõtlesid rahvamuusika all maarahva suulises pärimuses levinud vanemat muusikat, millel ilmnes ka rahvuslik omapära. Arvati, et pärimuses on säilinud mälestusi endistest aegadest, mil inimesed elasid loodusega suuremas kooskõlas, olid tundelisema ja õilsama loomuga ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades.

Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda.

Rahva

Mmuusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. , rRahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika. Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda muuta ja ümber luuaümber teha ehk varieerida.

Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks.

2.2. Eesti rahvamuusika

Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Seda osa eesti rahvamuusikast tutvustataksegi käesolevas õpikus.

Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm.

Nõnda kõlasid pulmades omal ajal itkud, rituaalsed pulmalaulud ja loitsud, mille saatel pruut viidi isakodust peiukoju ja tanutati. Tantsuks mängis valjuhäälne torupill. Tänapäeval registreeritakse abielu Mendelssohni pulmamarsi saatel, pulmapeol mängib mõni nüüdisaegne tantsubänd või parema puudusel muusikamasin. Muistseid pulmaitke ja -laule võib aga minna kuulama folkloorirühma kontserdile.

Viimasel ajal on käibele tulnud väljend pärimusmuusika, mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle tänapäevaseid professionaalseid uusesitusi tänapäeval, rõhutades muusika seost muistse kultuuripärandiga ning esinejate ja kuulajate kuuluvust ühtsesse pärimusrühma. Teaduslikus kõnepruugis tähistab pärimusmuusika looduslähedase eluviisiga, enamasti etniliselt piiritletud inimrühma muusikat, mis õpitakse peamiselt elavast traditsioonist vahetu kogemuse kaudu.

Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga.

3. Rahvalaul

Eesti rahvalaulude seas on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba. Ent rahvalaul võib olla ka lihtsalt ajaviide, meelelahutus. Laulu otstarve võib olla aja jooksul muutunud, näiteks võisid maagilistest toimingutest saada lastemängud. Tänapäeval on rohkem esile tõusnud laulude esteetiline külg, neid esitatakse lihtsalt kuulamiseks-vaatamiseks. Kui laul kaotab aga igasuguse otstarbe, siis kaob ta peagi ka ise.

Eesti rahvalaulu võib ajalooliselt jagada kaheks suureks osakskihistuseks: vanemaks ja uuemaks rahvalauluks. 19. sajandil ja 20. sajandi algul olid mõlemad kihistused kõrvuti käibel.

1) Vanem rahvalaul

·varane vokaalmuusika

·regivärsiline rahvalaul

·siirdevormiline laul

2) Uuem rahvalaul

·lõppriimiline salmilaul

3.1. Vanem rahvalaul

Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõttelaadiviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki.

1. Varasedne vokaalžanridmuusika kujutavadb endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitusedmängitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid). .

2. Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte ümbritsenud hõimudel. Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi, vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaul taandus Eestis üldiselt 19. sajandi jooksul, kuid. Mmõnes piirkonnas (Kihnu, Setumaa) on see käibel veel tänapäevani.

3. Siirdevormilised laulud esindavad regilaulutraditsiooni üleminekut uuemale riimilisele laulule, neis on vanemate laulude tunnused segunenud uuematega.

Esimene terviklik rahvalaul ilmus trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” (1695).

Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?

Erra tulle Ellaken.

Miks ep ella eile tulnut?

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla,

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Siess ollen Walmis Wainijull,

Kaunis karja Satemalle.

3.2. Uuem rahvalaul

Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse.

4. Rahvalaulu lähted – varane vokaalmuusika

Eesti vanimas muusikakihistuses on nähtusi, mis asuvad ühelt poolt laulu, teiselt poolt kõne, loodushäälte, nutu vm helide piirimail. Paljud neist laululiikidest (hüüded, loitsud, itkud jm) on tuntud eri rahvastel üsna sarnasel kujul.

Suurem osa vanemast vokaalmuusikast on olnud otseselt seotud mingi tegevusega ning selle liigitus ja stiilitunnused sõltuvad kasutamise otstarbest.

Varast vokaalmuusikat esitati üksi, see oli ühehäälne (v.a mõrsjaitkud). Laulutekstis (kui seda oli) öeldi rõhuline silp tavaliselt kõrgema hääletooniga, rõhutu(d) madalamaga. Laulu lõpus oli sageli “üllatus” – senisest erinev osa, näiteks hüüe tsärr! pääsukeselaulu lõpul.

4.1. Hüüded

Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm.

Rütmi koordineerivate hüüete saatel lasti laeva vette, parvetati palke, tõsteti raskusi jne.

NOOT NR 1. “LAEVA VETTELASKMINE”

Omaette alaliigi moodustavad rituaalsed hüüded, näiteks pulmahõisked, millel võis kunagi olla maagiline, kurje jõude peletav eesmärk.

NOOT NR 2. “ÕISSA PULMAD”

4.2. Helletused

Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla vormiga helletused, mis sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente.

Helletati ajaviiteks üksi olles ja sidepidamiseks teiste karjastega. Kõige rohkem helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis selge õhu tõttu kaugemale. Hästi kostis hääl ka siis, kui maa oli mägine või kõrval oli mets. Sageli kujundas iga karjane omapärase huike või helletuse, et teistel oleks juba esituslaadist ja viisist tunda, kellega on tegemist.

4.3. Loodushäälendid ja looduskõnelused

Loodushäälte täpsel jäljendamisel on olnud tähtis ülesanne: peibutada ligemale jahiloomi ja -linde. Lindude-loomade hääli võis teha ka lõbu pärast. Eestis on hästi tuntud linnulaulud, kus matkitakse linnu häälitsust nii häälikuliselt kui ka intonatsiooniga. Sel juhul on täpsest kõlast olulisem nutikus ja huumorimeel loodushäälte kõla ja sisu edasiandmisel.

NOOT NR 3. “ÖÖBIKU LAUL”

Looduskõnelused on loomade, lindude, ent ka erinevate esemete – vokkide, vankrite, kirikukellade – “vestlused”, mida esitades taotleti kõlaefekti. Järgmises näites on imiteeritud Häädemeestel asunud kahe kiriku (vene õigeusu ja luteri usu kiriku) kellade kõla.

NOOT NR 4. “KIRIKUKELLAD”

4.4. Muinasjutulaulud

Muinasjutte jutustades esitati tegelaste kõne mõnikord lauldes. Asjaosalised on enamasti loomad-linnud, kes käituvad inimestena, mõnikord ka (nt linnuks) moondunud inimesed. Eestis on lauludega muinasjutud säilinud Setumaal.

4.5. Loitsud

Loitsude hulka kuuluvad mitmesugused sõnumised

· loodusjõudude või loomade mõjutamiseks (vihma-, päikese-, tuule- ja pikseloitsud, noore kuu teretamine, tulesõnad, hundi- ja ussisõnad);

· inimese mõjutamiseks (kohtusõnad, sõnad kurja silma vastu, õnne- ja tervisesoovimissõnad, saunasõnad, sajatused jne);

NOOT NR 5. “AITUMA SAUNAKÜTJALE”

· töö edendamiseks (tulesüütamis-, õlle- ja võitegemissõnad, lüpsi- ja põllusõnad, karja-, jahi- ja kala- jms õnne taotlevad loitsud);

· arstimissõnad mitmesuguste haiguste puhuks.

NOOT NR 6. “HARAKALE HAIGUS”

Loitse esitati poolsosinal pomisedes, poollauldes-poolkõneldes või hõigates. Loeti tavaliselt küllalt kindlas rütmis, mõnikord lõpu poole tempo kiirenes. Osa loitsudest on ilmselt muutunud regilauludeks, loitsude jälgi sisaldavad mõningad kodutööde laulud (lehmalüpsi- ja võitegemissõnad), kalendrilaulud (kiige-, jaani-, vastlalaulud) või vähemalt nende maagilise sisuga algussõnad.

4.6. Itkud

Itk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkemine aitab inimestel kohaneda uue olukorraga. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Esitus on seotud hingamistsükliga: enne uue rea alustamist hingatakse sisse ja meloodia tõuseb (rea algupoolel või keskel), seejärel jääb õhku vähemaks ja helikõrgus rea lõpul langeb. Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed.

Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused (“Miks surid?”, “Miks läksid?” jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust. Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised.

Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga. Erandjuhtudel esitati ka surnuitke kooriga, näiteks kui sõbratarid itkesid vallalist neiut, tütred ema vms.

Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk “sümboolset surma” – neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast.

Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga. Eeslaulja oli mõrsja ise; kui ta ei osanud itkeda, võis seda tema asemel teha mõni teine naine. Mõrsja pidi alates kosjadest kuni vanematekodust lahkumiseni itkema palju kordi, sealhulgas kõigile sugulastele ja lähematele tuttavatele. Koori moodustasid mõrsja vallalised sõbrannad podruskid.

Eestis on mäletataval ajal itketud ainult Setumaal., Vanim vanim traditsioon on kauem püsinud Põhja-Setumaal. Võimalik, et vanasti olid itkud tuntud mujalgi Eestis, kuid kadusid kristliku kiriku mõjul. Arvatavasti ei hävinud need jäljetult, vaid mõjutasid regilaulu, muutudes pulmalauludeks, abielust kõnelevateks lauludeks jm. Võib oletada, et naiste elust rääkivate regilaulude kurvavõitu toon on pärit osaliselt itkudest.

4.7. Lastelaulud

Lastelaul eristub muudest laulurühmadest eelkõige oma kasutuse poolest. Lastelaulude hulgas on nii regilaulust vanemaid laule, regilaule kui siirdevormilisi laule.

Siin peame silmas seda suurt osa vanematest lastelauludest, mis ei ole regivärsilised – need on lihtsad lugemised, äiutused või üminad. Lastelauludes kasutatakse väga erinevaid viise. Vanem lastelaulude esitusviis meenutab kõnelähedasi loitse ning paljudel lastelauludel (eelkõige valusõnadel) ongi maagiline otstarve.

Lastele lauldavad laulud on

· äiutused, hällilaulud;

· hüpitus- ja mängituslaulud, mida esitati vastavate liigutuste saatel (imiteeriti hobusega sõitu, lindude lendu, koera lontimist hommikul karja ning jooksu õhtul karjast koju);

NOOT NR 7. ”SÕIT, SÕIT SINNA”

· lastele loetud loitsud valu vaigistamiseks (“Varesele valu” jm) või esimese hamba äratuleku puhul;

· laulud kitsamas mõttes: kindlat piiri lastele lauldavate ja täiskasvanute repertuaari vahel pole; lastele lauldi loomadest ja lindudest, kuid ka mitmesuguseid muid laule.

Laste enda repertuaaris oli palju improvisatsiooni, tähenduseta, ainult kõlaefektil põhinevat laulmist, nt

· pöördumised lindude, loomade ja loodusobjektide poole (“Lepatriinu, lenda ära”, “Kured ritta” jne);

· narritamissõnad jm naljasalmikesed;

NOOT NR 8 “KARDIKA, KAPADA”

· liisusalmid (mängualguse lugemised);

· laulud kitsamas mõttes (sageli samad, mida lauldi lastele).

4.8. Ahellaulud ja mõistatamised

Ahellaulud koosnesid üksteisega seotud küsimuste-vastuste või põhjuse-tagajärje „ahelast”. (Näiteks: „Too vett!” – „Millega?” – „Kruusiga.” – „Kruus katki.” – Paranda ära!” – „Millega?” jne). Ahellauludel ja mõistatamistel võib olla arhailine usundilis-maagiline tagapõhi. Võimalik, et kunagi olid need täiskasvanute repertuaaris ning siirdusid hiljem lastelaulude hulka. Mõistatamised on põhiliselt säilinud poeetilise proosaliigina ja regivärsiliste rahvalauludena, kuid mõningad neist esinevad ka vanemate muusikavormidena.

Ahellaule ja vanemaid mõistatamisi esitati rütmiliselt lugedes ning neid kasutati mäletataval ajal laste lõbustamiseks. Siiski võib neil žanritel olla arhailine usundilis-maagiline tagapõhi. . Kunagi võisid ahellaulud ja mõistatamised kuuluda täiskasvanute repertuaari, kust nad hiljem siirdusid lastelaulude hulka.

Ahellaule ja vanemaid mõistatamisi esitatakse rütmiliselt lugedes nagu muid vanemaid lastelaule.

NOOT NR 9. “TIPS, TAPS, TILL, TALL”

5. Regivärsiline laul ehk regilaul

Regilaul on eesti rahvalaulude keskne liik, mis on kujunenud kujunes välja aegamööda kui sõnadest ja viisist koosnev tervik, tihedas seoses rahva elu-oluga. Laulmine oli oluline mitmete maagiliste toimingute juures, sest. L lauldud sõnadele omistati teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti, sisendavalt ja meeldejäävalt esitada ning pakkus ka meelelahutust.. Erinevalt kõnest, on laulul korrapärasem vorm (näit algriim, parallelism), mis aitab tekste paremini meelde jätta. Kui rühm inimesi soovis teksti koos esitada, oli seda kõige parem teha lauldes, sest laulmisel on häälekõrgused ja rütm korrastatud – kõik ütlevad samu silpe ühel ajal ja ühel (või mitmel kokku kõlaval) helikõrgusel.

5.1. Tekst

Regilaulus on esikohal sõnad, millega edastati tähtsaid teadmisi ja hinnanguid. Häid laulikuid kiites toonitatakse, et nad teavad palju sõnu ning neil on ilus tugev hääl. Sobivate sõnade leidmine erinevates olukordades oli küllalt keeruline ülesanne, mis nõudis head mälu, kiiret taipu ning keeletaju. Regilaulude väljendusviis on piltlik ja kujundlik. Laulude sisus peegeldub omaaegne külaühiskond, inimeste looduslähedane maailmataju ja uskumused.

Regivärsid on vanemas murdekeeles. Neid mugandati ühest murrakust teise. Vanemad keelevormid on tänapäevastega võrreldes pikemad, sest sõnad on aja jooksul lühenenud, nt laulma < laulemaie, laulemahe, poeg < poega.

· Laulu ehituse aluseks on värsirida, mis moodustab tavaliselt mõttelise terviku.

· Üht mõtet korratakse ja täiendatakse mitme värsireaga, mida seob omavahel parallelism – vähemalt kahe värsi sisuline ja vormiline kooskõla. Värsiread ei jagune salmidesse (nagu oleme harjunud nägema uuema aja lauludes), vaid rühmituvad parallelismi abil eri pikkusega värsirühmadeks. Järgmises näites koosneb esimene parallelismirühm kahest, teine kolmest värsireast.

· Sõnu ühendab värsis algriim – sarnas(t)e algushääliku(te)ga sõnade kasutamine värsireas.

Mul on väike vellekene,

põlve pikku poisikene.

Ta teeb toa tuule peale,

maja marja varre peale,

koja kobrulehe peale ..

· Värsimõõt näitab, kuidas tekib tekstis korrapärane rütm, mis eristab laulusõnu proosast. Tavaliselt koosneb regivärsirida kaheksast silbist, mis jagunevad nelja rõhualassese ehk värsijalga. Igas värsijalas on koht kahele silbile, neist esimene koht on „tugev”, teine „nõrk”. Tugevas kohas kostab tavaliselt rõhk, nõrgas kohas mitte. Regivärsile iseloomuliku rütmi tekkimiseks on oluline sõna algussilpide asukoht reas, muid silpe paigutatakse suhteliselt vabalt. Regilaulu värsimõõdu nimetus on silpide pikkust arvestav neljajalgne trohheus.

· Sõna pikk algussilp (II või III välte sõnas, nt metsa, kukkusime) sobib värsijala tugevasse kohta. Kui värsirida koosneb on 2- ja 4-silbilistest sõnadest, on värsijala tugevates kohtades alati sõnaalgused, nt läk-sin / met-sa /kõn-di-/mai-e, ning laulmisel kostab korrapärane rütm.

· Sõna lühike algussilp (I välte sõnas ojale, minu) sobib paremini värsijala nõrka kohta. Sõnaalgused saavad jääda värsijala nõrkadesse kohtadesse siis, kui reas esineb 3-silbilisi sõnu, nt kesk-mi-/sed ko-/ju tu-/levad. (3-silbilise sõna asemel võib olla ka lühematest sõnadest koosnev rühm, näiteks ai ma / nii a/ni ve/sile.) Ridu, kus mitmesilbiline sõna algab värsijala nõrgast kohast, nimetatakse murtud värssideks.

· Kui reas on rohkem või vähem silpe, jagatakse need kaheksale kohale. Selleks paigutatakse kaks lühikest silpi koos ühele kohale või üks pikk silp kahele kohale, nt oli minul / väike / vellekene, söö / söö / karja-/kene.

Sõnade paigutamisel värsijala tugevasse ja nõrka poolde arvestatakse sageli sõna algussilbi pikkust. Sõna pikk algussilp (II või III välte sõnas metsa, lippasime) sobib värsijalas esimeseks (tugevaks) silbiks. Regivärsid on vanemas murdekeeles. Neid mugandati ühest murrakust teise. Vanemad keelevormid on tänapäevastega võrreldes pikemad.

Regilaulude väljendusviis on piltlik ja kujundlik. Laulude sisus peegeldub omaaegne külaühiskond, inimeste looduslähedane maailmataju ja uskumused.

NÄIDE VIKAT LK 11. “MUL ON VÄIKE VELLEKENE”

5.2. Viis

Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga, järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest.

· Regiviisi ehituse aluseks on viisirida. Igale värsireale tekstis vastab üks viisirida laulus.

· Viisi rütm on tavaliselt ühesugune värsirütmiga. Igale silbile värsireas vastab üks silpnoot viisis: viisireas on keskmiselt kaheksa silpnooti.

· Silpnoodid on tavaliselt ühepikkused ning. Need on jagatud jagatud nelja rõhualasse,, mis koosnevad rõhulisest ja rõhuta noodist. Niisugune rütm sobib hästi kahe- ja neljasilbiliste sõnadega, sest viisi rõhud langevad kokku sõnarõhkudega.

· Värsiridades Regilauludes esinevad ka murtud värsid, kusb ka kolmesilbilisi sõnu või silpide rühmi, kus sõnarõhk ei lange kokku viisi rõhuga. Sel juhul viisi sageli varieeritakse – viiakse rütm või ka meloodia sõnadega vastavusse. Kui laulu esitades viisi rõhk siiski selgelt säilitatakse, võib kosta skandeerimine.

Oma mees, oma hobune,

oma kinda’ad käessa

(lauldes)

oma meeso- maho- bune

oma kinda- adkä- essa.

(lauldes)

· Kui kõik värsiread lauldakse ühesuguse viisiga (st kogu regilauluviis vastab pikkuselt ühele värsireale (koosneb kaheksast 8 silpnoodist), , siis nimetatakse seda üherealiseks viisiks. Sel juhul viis kordub iga värsirea laulmisel, enamasti veidi varieerudes. nimetatakse seda üherealiseks viisiks. Kaherealine viis vastab pikkuselt kahele värsireale (16 silpnooti) ning koosneb vastavalt kahest poolest: esimesest ja teisest viisireast. Kui lauldakse traditsiooniliselt eeslaulja ja kooriga, korrates iga värsirida, siis üherealise viisi puhul kordab koor ka eeslaulja meloodiat. Kaherealise viisi puhul laulab eeslaulja värsi ette esimese viisireaga, koor aga kordab seda teise viisireaga. Üherealisi viise peetakse vanemaks.

· Viisidele on iseloomulik tõusev-laskuv meloodialiikumine.

· Vanemates viisides intoneeritakse sageli ebaselgelt, nii et on raske otsustada, millise noodiga on tegemist.

· Enamasti Llauldakse kõnelemisega samalt häälekõrguselt või veidi kõrgemalt..

· Viise liigub enamasti aste-astmelt ilma suuremate hüpetetaiseloomustab astmeline liikumine ja laskuv suund.

NOOT NR 10. “ÜHEREALINE REGIVIIS, KAHEREALINE REGIVIIS”

· Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel, uuemates regiviisides kasutatakse viit-kuut heliastet.

NÄIDE 3 LK 6 EESTI MUUS. AJAL. KOOL. “SÕUA KIIKE, JÕUA KIIKE”

5.3. Viiside erinevused piirkonniti

Regilauluviiside tunnused sõltuvad piirkonnast, kus nad on kasutusel. Erinevused regiviisides on tingitud ka nende vanusest, laululiigist ja lauljatest. Viisirühmade piirid kattuvad suures osas Eesti murdepiiridega – igal murdealal on sageli ka oma lauluviisid.

Piirkond	värsiehitus	rütm	refrään	mitmehäälsus
Põhja-Eesti	Vastab hästi regilaulu värsiehituse reeglitele	Realõpp, poolrea lõpp või värsijala lõpp on pikendatud	Puudub	Ühehäälne
Lõuna-Eesti	Värsiehituses on rohkem vabadust	Silpnoodid on üsna võrdse pikkusega	Töö- ja tavandilauludes esinevad refräänid	Mõnedes piirkondades esineb mitmehäälsust (Setu)

Tabel. Põhja- ja Lõuna-Eesti regilaulude peamised erinevused.

Põhja-Eesti

· Viisirea lõpus, mõnikord ka keskel pikendatakse lõpuheli.

· Mitmetes (eriti just liikumisega seotud) lauludes, on iga teine silp pikendatud, näiteks hälli- ja kiigelaulud.

· Laul on ühehäälne. Mitmehäälsus võib tekkida pooljuhuslikult vaid siis, kui lauljad esitavad korraga erinevaid viisivariante. Niisugust mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks.

Lõuna-Eesti

· Võrreldes Põhja-Eestiga, on tekstis rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdu reeglitest. Töö- ja tavandilauludes ning paljudes mängulauludes järgneb igale viisireale ühe-kahe sõna pikkune refrään näit kadriko, kiigele, leelo-leelo vms. Refrääni laulmine on sarnane muistse balti ja idaslaavi kultuuripiirkonnaga.

· Mulgimaal ja Kesk-Eestis on tüüpiline ühesõnaline ehk lühike refrään (nt kiigele). Ülejäänud Lõuna-Eestis on tavaline kahesõnaline ehk pikk refrään (nt märti-märti). Harva on uuemas regilaulude kihistuses ka pikemaid refrääne (nt nt tibu, nibu maas, käin, käin, mina ollin kasink sale proo). Ida- ja Lõuna-Eestis tuleb ette siserefrääni, kus refräänsõnad on värsirea sees (lätsi mõtsa, joo, hommukulla, joo). Lääne-Eesti refräänid on hilisemad ja levinud sinna Lõuna-Eesti lauludest.

· Refrääni lõpusilp asub harilikult viisi alumisel helil ning on teistest pikem.

· Refräänsõna on sisuliselt seotud laululiigi ja vastava toiminguga, see on enamasti mingi nimetus või käsk. Näiteks öeldi refräänsõna üles lõikuslauludes põllule; kaasike (lühenenult kas´ke) tähendas pulmalauludes pulmalaulikut, hiljem levis see (eriti Pärnumaal) ka muudesse laululiikidesse.

· Valdavalt ühehäälse laulu kõrval esineb ka mitmehäälsust. Sangastes, Karulas, Kanepis ja mujalgi oli tuntud madala burdoonse saatehäälega esitus, kus alumine hääl püsib põhihelil (ja selle naaberhelil.).

NOOT nr 17

· Omapärane mitmehäälsus on setu lauludes, kus eeslaulja viisi kordab või jätkab koor. Koorist eraldub selgemini ühe laulja kõrge saatehääl killõ (tähendab ‘kile’). Alumised hääled võivad omakorda jaguneda, neist madalaima kohta öeldakse torrõ (‘tore’) .

NOOT NR 16

NOOT NR 18

5.4. Laulmine

Rahvalaulud olid inimeste eluga tihedalt seotud, laul saatis inimest hällist hauani.

Erinevaid laulutekste lauldi ühes piirkonnas sageli ühe ja sama viisiga, mida nimetatakse rühmaviisiks. Piirkonnas võis olla mitu rühmaviisi, näiteks uuem ja vanem, tavandilaulude ja lüüriliste laulude viis.

Regilaule lauldi ilma saateta. Üsna tavaline oli, et eeslaulja ja koor laulsid vaheldumisi. Koor ühines eeslauljaga seitsmendal silbil (viimasel värsijalal), samuti eeslaulja kooriga – seda nähtust nimetatakse liegajus (vt näidet “Mul on väike vellekene”). Selline laulujärje ettehaaramine võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkematult jätkata. Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi.

Laule võis esitada ka kaks koori – üks laulis värssi, teine kordas. Põhja-Eestis on kohati kiikedel lauldud kahes kooris: ühes kiige otsas kiikujad laulsid rea ette, teised kordasid. Lauldi ka võistu (nt pulmades või kiigel): peale jäi see, kes vaimukuselt ületas teist ja kel sõnadest puudu ei tulnud.

Kooriks olid tavaliselt kogu tegevusest osavõtjad (nt lõikajad põllul). Mõningaid laululiike esitas kogu rühm ilma eeslauljata (sageli mardi- ja kadrilaulud) või üksikisik (karjaselaulud, koduste tööde laulud, hällilaulud).

Kuigi Eestis oli mäletataval ajal ülekaalus naiste laul, on ka meestel olnud rohkesti laulmisvõimalusi. Lääne-Eestist on teada mehi, kes tegutsesid pulmalaulikutena. Setus püsis meeste regilaulutraditsioon veel 20. sajandil.

Laulda võidi liikudes. Väga vana nähtus on laulmine sõõris aeglaselt sammudes (Kihnus). Rohkesti oli tantsulise liikumisega laule Setus.

5.5. Liigitus

Regilaulude liigitamises on uurijatel olnud erimeelsusi, sest arvestada tuleb mitmesuguseid tunnuseid. Liigituse jaoks on kõige olulisemad laulude otstarve ja teema, kuid need ei tarvitse omavahel kattuda (tööl lauldud laulus ei kõnelda alati tööst). Laulude otstarve võis aja jooksul muutuda või Eesti eri osades erineda.

Viiside iseloomustamiseks on kõige otstarbekam jagada laulud temaatilis-funktsionaalseteks rühmadeks, st arvestada nii laulude sisu kui laulmise olukorda. Regilaulud jagunevad selle järgi kahte suurde rühma

· kindla tegevusega (teatud töö, tavandi, mänguga) seotud laulud

· erinevates olukordades (nt teed käies, erinevatel pidudel jm) lauldud laulud.

6. Kindla tegevusega seotud regilaulud.

Kindlate tegevustega (mingi töö, kombe või mänguga) on seotud töö- ja tavandilaulud, mis moodustasid mõnikord pikema tsükli, ning mängulaulud. . Neil laululiikidel olid enamasti piirkondlikud rühmaviisid, mis kuuluvad regiviiside vanemasse kihistusse. Vanema kihistuse regiviisid on kitsama heliulatusega, vähem arenenud vormiga (1-realised) ja kõnelähedasema intonatsiooniga.

Üks rühmaviis oli kasutusel mitmes laululiigis või ühe laululiigi piires. Näiteks võis olla külas üksainus viis kõigi kalendrilaulude (sõltumata pühast) ja lõikuslaulude jaoks; teine viis kõigi pulmalaulude jaoks. Töö- ja tavandilauludes on selgesti välja kujunenud iseärasused piirkonniti (vt p 5.3).

Regiviiside vanemat kihistust iseloomustavad järgmised tunnused:

·Viis on kitsa ulatusega, koosnedes enamasti 3–5-st üksteise lähedal asuvast heliastmest.

·Heliastmed on sageli ebamääraselt intoneeritud.

·Viisi iseloomustab astmeline liikumine, laskuv suund ja ühehäälne mõtlemine.

·Üsna palju on üherealisi viise, mida erinevate värsiridadega lauldes varieeritakse.

·Kaherealise viisi puhul kordab teine viisirida esimest suhteliselt väikese erinevusega.

6.1. Töölaulud

Töölaulud soodustasid töö tegemist, neil oli maagiline ja inimlikult kergendav (ergutav, töö rütmi korrastav) otstarve. Põhilised töölaulude rühmad seostuvad eestlaste peamiste tegevusalade – põllupidamise ja karjakasvatusega. Lisaks on laululiike muudelt elualadelt (kodutööde laulud, kalurilaulud jm).

Lõikuslaule lauldi põllul sirbiga õsudes. Lõikus oli omal ajal üks raskemaid töid.

Tekstides on maagilisi jooni: pöördutakse põllu poole, et vili sellel “üles” saaks. Sooviti ka sundijate suremist, lubati sirp ära visata ja peotäied laiali pillata, manati pärast loojakut tehtud töö tondi kotti.

Põhja-Eestis olid sageli kasutusel kitsa ulatusega venitatud realõppudega viisid.

Lõuna-Eesti lõikuslaulude refrään oli vastavalt piirkonnale üles, elele, lõpele vms. Mõnel pool on pikalt venitatud refrääni üle-es-les-les järgi kutsutud lõikuslaule ka leesitusteks.

Linakitkumislaulud olid sarnased lõikuslauludega, neid lauldi põllul käsitsi lina kitkudes.

Lõuna-Eestis on välja kujunenud ka uuem siirdevormiline linakitkumislaul, mis meenutab slaavi rahvaviise. Laulule on iseloomulik minoorne laad ja refräänid joeda, aliloo, alamb töö vms.

Karjaselaulud saatsid karjatamisega seotud tegevusi, alates karja metsaajamisest hommikul kuni kojutulekuni õhtul.

Kesksed on laulud, mida karjus (sageli laps) laulis üksi karjas olles. Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale.

Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda.

Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli ‘õllõtused’.

Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid.

Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul.

Karjaselauludele lähedased olid Lõuna-Eestis välja kujunenud õitsilaulud. Õits oli ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde ajal. Siis said noored suhelda, lõbutseda ja tule ümber aega veeta.

Lühemad õitsilaulud meenutasid paljus huikeid ja helletusi. Pikemaid õitsilaule lauldi tavaliselt lüüriliste laulude, harvem tavandilaulude viisidega.

NÄIDE NR 34. “ÕITSILAUL”

Mitmesuguste tegevustega seostuvad kodutööde laulud, mille saatel lüpsti lehma, löödi võid kokku, keedeti toitu, pruuliti õlut jne. Setumaal kogunesid terve külakonna naised paar korda aastas (jõulude ja lihavõtte eel) oja äärde pesu pesema. Pesu väänates või kurikaga (tõlvaga) vaalides lauldi.

Sageli on koduste tööde laulud maagilise otstarbega lühemad tekstid, mida esitatakse vanemal kitsa ulatusega viisil või loitsu moodi rütmiliselt lugedes. Olenevalt tööst lauldi neid kas üksi (võitegemise laul) või hulgakesi (pesupesemislaulud).

Käsikivilauludes on tunda käsikivile omast liikumisrütmi. Teistel koduste tööde lauludel ei olnud enamasti oma viise.

Lõuna-Eesti lauludes lisanduvad värsiridadele sageli töö sisuga seotud refräänid: lüpsilaulus sõõru-sõõru, kanga vanutamise laulus ürssü-türssü jne.

NÄIDE NR 33. “KETRA, VOKIKENE”

6.2. Kalendrilaulud

Kalendrilaule lauldi rahvakalendri pühade (või perioodide) aegu, sealjuures olid olulised maagia, meelelahutus ning koostegevus (nt sanditamine, kiikumine). Kalendrilaulude põhiliigid katsid ajavahemiku sügisesest kuni suvise pööripäevani. Suve lõpu ja sügise alguse täitsid lõikuslaulud (vt p 6.1).

Ühe piirkonna kalendrilauludel oli sageli ühine rühmaviis, mida kasutati erinevatel pühadel. Võib ka olla, et mõnel kalendrilaulude liigil (nt kiige- või kadrilauludel) oli eriline viis, kõiki teisi aga lauldi ühe ja sama viisiga.

Peale regivärsiliste kalendrilaulude lisandus kalendrikommetele muudki muusikat: hüüdeid (nt sanditamisel ja liulaskmisel), loitse, pillimängu, laulumänge.

Ulatuslikumad kalendrilaulude liigid on mardi- ja kadrilaulud, vastla-, kiige- ja jaanilaulud. Teiste pühade puhul (mihklipäev, jõulud) on regivärsilisi laule laulud vaid üksikutes piirkondades (Mulgimaal, Setus vm).

Kalendripühad märgivad tavaliselt tähtsate ajaperioodide piire ning jagunevad kahte suurde rühma: sügistalvised ja kevadsuvised tähtpäevad. Nende vahele jääb vastlapäev.

Sügistalviste pühadega seondus sanditamine – maskeeritud inimesed käisid perest perre. Kombestik oli seotud viljakusmaagia ning esivanemate kultusega. Oletatakse, et kunagiste uskumuste kohaselt võisid muistsed sanditajad esindada teises ilmas asuvate esivanemate hingi (nt Mulgimaal tuntud hingesante nimetatigi ‘hingedeks’). Maskeeritute rühm õnnistas talusid, soovides majapidamise edenemist tuleval saagiaastal. Vastutasuks saadi ande, mida võis pidada iga talu jõukuse tõestuseks, ohvriks esivanematele ja kingituseks oma küla esindajatele.

Kõige tuntumad olid mardi- ja kadrisandid. Siin-seal ääremaadel käidi mööda küla ka teistel sügistalvistel pühadel: teateid on hinge-, mihkli-, andrese-, jõulu- ja vastlasantide kohta. Kui seejuures kasutati laule, siis olid need sarnased mardilauludega.

Kevadsuviste pühade juurde kuulus kiikumine. Viimasel oli nii meelelahutuslik kui maagiline otstarve. Sellest loodeti head tervist kogu suveks ja head linasaaki.

Kalendrikommetega seotud kiikumisi on kolme liiki:

· kiikumine suure kiigega väljas (n-ö päris kiikumine);

· kiikumine nöörkiigega rehe all;

· tsõõtamine, lauahüppamine, s.o pikal keskkohast toetatud laual kahekesi teineteise üles-alla kaalumine.

Muid kiikumisviise (rehe all, tsõõkamine) harrastati varakevadel enne õige kiikumisaja algust. Eri kiikumisi saatsid erinevad laulud.

Mardi- ja kadrisantide laulud.

Mardi- ja kadrilaule on eesti rahvamuusika kogudes kõige arvukamalt: see näitab nii kombe kui ka vastavate laulude tähtsust ning püsivust. Sanditamiskomme on püsinud tänini ning mõni mardilaulgi (vähemalt alguvärsid) on veel kasutusel.

Mardisantideks käisid enamasti koledaks, hirmutavaks maskeeritud mehed, kadrisandiks valgetes riietes naised. Marte on rohkem peetud põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks (“Mart üle maa ja kadri üle karja”). Uuemal ajal käisid ka mehed-naised (tänapäeval rohkem lapsed) segamini, tuues õnnistust nii põllule, karjale kui ka kogu perele.

Laulud olid rituaalne suhtlemine pererahvaga: nende abil seletati tegevust, paluti, tänati, sooviti õnne ja vajaduse korral sajatati. Sanditajate teekonda külas saatsid muudki laulud, pillimäng, hõiked, kellahelistamine ja lõbus lärmitsemine. Järgneva peo (“pulma”) juurde kuulus tavaline muusika: tants, laul, pillimäng.

Lauldi tavaliselt rühmana, sageli üheskoos ilma eeslauljata. Kogu tseremoonia kulges tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos. Siiski olid olemas eestvedajad – mardiisa või kadriema. Emaks võidi paluda vanemaid laulunaisi nende lauluoskuse pärast.

Sanditamislauludes kasutatakse vanemaid tavandilaulude rühmaviise, kuid küllalt sageli ka erilisi mardi- ja kadriviise, mis kuuluvad regiviiside uuemasse kihistusse (vt p 7.2). Uuema viisi võtmine näitab hilisemat, tegelikult elavat traditsiooni, ajaga kaasa minekut. Mardikombestik tundub mitme tunnuse poolest (viisid, maagiline otstarve) vanem, võrreldes kadrikombestikuga.

Lõuna-Eesti mardi- ja kadrilauludes järgneb igale reale lühike (nt katri) või pikk refrään (nt märti-santi). Uuemates regiviisides tuleb ette veelgi pikemaid refrääne (nt kadri-kadri-kadri-katri jms).

Põhja-Eesti viisid on mitmekesisemad – nii eri maakohtades kui ka laulutsükli eri osades. Sageli esitatakse tants laulutsükli muudest osadest erineva viisiga . Põhja-Eesti uuemates sanditamislauludes on ka tantsulise iseloomuga kaherealisi viise.

NÄIDE NR 27. VIKAT 17

Martide-kadride külaskäik koosneb mitmest osast.

Tervitus- ja sissetulemislaulus paluti tuppa lasta ning kirjeldati pikka teekonda. Sisenedes võttis mardiisa kotist peoga viljateri ja külvas neid põrandale, sealjuures lauldi õnnistuslaulu. Võis juhtuda, et mardiisa andis vitsakimbuga igale majalisele sähvaka ja soovis: “Tuoreks, terveks!” Mõnikord kontrolliti, kas majapidamine on korras ning kas lapsed oskavad lugeda.

Kõikjal oli kombeks martide tantsimine (hüppamine, kargamine), tantsulaulu tunti aga ainult Põhja- ja Lääne-Eestis. Tants oli varemalt mingi hüppetants ¾ taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi).

Mangumislaulus paluti pereisalt ja -emalt ande (kala, liha, kapsaid, õlut, vorste). Erinevalt mardisantidest nurusid kadrid ka takku, villu, lina (“Katri tahab takkusida, Katri vingub villasida, nuuksub lina nuustakaida!”).

Tänu- ja soovimislauluga tänati andide eest, pöördudes iga talupere liikme poole eraldi: peremehele sooviti viljaõnne, perepojale hobuseõnne, sulastele koerteõnne, pereminiale lasteõnne, peretütrele kosilaseõnne jms. Väljudes või juba õues lauldi hüvastijätulaulu, lubades järgmisel aastal tagasi tulla.

Sajatuslaulu lauldi siis, kui ei avatud ust ega lastud sisse. Sajatustes kuulutati karjale kadu (“saagu su sead surema”), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne (“susi sitku supipatta”, “jääge te koju kopitama”, “saagu sul savitse latse”).

Jõululaulud

Jõulud on eelkõige muistne uue päikeseaasta alguse ja valguse tagasipöördumise püha. Vanal ajal oli see pikem periood, mis algas toomapäevast (21. detsember) ja lõppes kolmekuningapäevaga (6. jaanuar). Valguse sümbolina võib käsitada ka ristiusu Kristust, kelle sünnipäev on 25. detsembril.

Rikkalikus jõulukombestikus on tähtsad kahe ajaperioodi vahetusega seotud toimingud. Puhastamiste abil (suurpuhastus ja Tahma-Tooma tegemine, rituaalne jõulusaun) vabaneti vanast halvast ning ennustamiste jm tavade abil püüti saada uut soodsat aastat.

Üksikud regivärsilised jõululaulud on teada Kirde- ja Kesk-Eestist ning Mulgimaalt, kus enamasti räägitakse jõulude ootamisest. Mulgimaa jõululauludes esineb lühike refrään pühi, viisid on üherealised ja sarnanevad muude kalendrilauludega. Kirde-Eesti viisid on ilma refräänita ja kaherealised.

Jõulude ajal olid tähtsal kohal mängud, sealhulgas regivärsilised laulumängud (vt p 13.1).

NÄIDE NR 28. JÕULULAUL

Liulaulud ehk vastlalaulud

Vastlapäeva peeti noore kuu ajal 40 päeva enne lihavõtteid. Kombestikus olid tähtsad naiste käsitööd ja nendega seotud toorained (lina, kanep, vill), samuti karja- ja aedviljakasvatus (herned, oad). Kasvava kuu jõudu loodeti mitmesuguste toimingutega üle kanda inimtegevusele, nt loodeti soodustada lina või juuste kasvu.

Liulaulud (vastlalaulud) saatsid liulaskmist vastlapäeval, nende keskne teema on eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine. Linakasvu ennustati selle järgi, kui pikk on liulaskmise tee.

Laule hüüti, loeti või lauldi mäe peal enne allasõitmist.

Tekstid olid üsna lühikesed ja loitsulise iseloomuga. Mõnedes pikemates lauludes kõneldi vastlapoisist, lina eluloost, võrreldi oma ja naabrite lina.

Viisid olid ühesugused teiste sama piirkonna kalendrilauludega.

Lõuna-Eesti vastlalaulude refrään liuge- lauge oli kohati levinud mujalegi. Pärnumaa vastlalaulude refrään kas´ki (kas´ki-kas´ki) ei ole sisuliselt seotud vastlapäevaga, vaid on laenatud Lõuna-Eesti pulmalaulude traditsioonist.

Mõnes Lõuna-Eesti piirkonnas lasti liugu jõuluajal (mitte vastlapäeval), mistõttu sealsetele liulauludele on kohati liitunud jõulumängude refrään ol-lulee,-ollulee.

Eesti lääneosas on vastlapäeval laulu ja pillimängu saatel tehtud metsikut või aetud kada. Metsik või kada oli õlgedest, riideräbalatest jms nukk, mis viidi oma elukohast eemale.

NÄIDE NR 29. VASTLALAUL

Kiigelaulud

Kiigelaule lauldi õues suure kiigega kiikudes.

Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel ning kestis pühadeaja ja mõne järelpäeva, vahel terve järgneva nädala. Kiik (öeldi ka häll) püstitati kahe kasvava puu või kahe posti vahele, see oli tagasihoidlikum ehitis kui Põhja-Eesti suur kiik. Kiikumisel oli niivõrd tähtis osa lihavõttekombestikus, et neid pühi kutsuti ka kiigupühadeks.

Põhja-Eestis algas kiikumine hiljem, suvistepühadel (seitsmendal pühapäeval pärast lihavõtteid); kiikumas käidi laupäevaõhtuti ja pühapäeviti kuni jaanipäevani, vahel kauemgi. Põhja-Eesti kiik oli tugeva ehitusega ja kestis aastaid. See rajati kahe toestatud samba vahele, kiik koosnes liikuvast võllist ja kahest teineteise vastu asetatud lauast, mis ühendati võlliga 4–8 samba abil.

Kiik ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale (vainule, karjamaale vm). Selle kõrvale rajati tasasem tantsuplats (tsõõriplats) ning jäeti ruumi jaanitule jaoks. Peamised kiikujad olid tüdrukud. Poiste ülesanne oli teha kiik ja kiigutada. Vahel asusid poisidki kiikuma ja võistlema, kes suudab kiike kõrgemale ajada.

Ilma lauluta kiigel ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati.

Kiigele sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka pühademunadest, mida kingiti poistele kiigutamise eest.

Põhja-Eesti kiigeviise iseloomustavad lõpuhelide venituste ning omapäraste kaunistustega viisid (kiigetoon), mis on välja kujunenud laulmist ja kiige liikumise rütmi kooskõlastades. Vanematel helisalvestustel võib kuulda erilist tämbrit, mis oli tingitud hääle moodustamise ja võimendamise viisist, et laul kostaks väljas kaugele. Põhja-Eesti mitmes piirkonnas on ka uuemaid, kaherealisi tantsulise iseloomuga kiigeviise.

Lõuna-Eesti kiigeviisideks on enamasti vastava piirkonna vanemate kalendrilaulude viisid, kus esineb refrään kiigele; kiike-kaake; üles. Kagu-Eestis on tuntud kägotamise viisid refrääniga häde-äia-kägo; ädee-ää-kaikah vms. Need tunduvad emotsionaalsed rütmivahelduste, mõne heli kinnipidamise ja teiste kiirendatud läbilaulmise, tõusvate intonatsioonide ja ebaharilike rõhutamiste tõttu. Setus on mitu üsna erinevat kiigeviisi, näiteks pikk ja lühike hällu-ääl. Sealhulgas on ka uuemaid, ilma refräänita viise, mis on üle võetud teiste pühade kommetest.

Lisaks spetsiaalsetele kiigelauludele lauldi muudki, näiteks “Loomislaulu”, mis sisult sobib kevadise looduse uuestisünniga. Sageli oli kiigeplatsil pillimees, kes mängis tantsulugusid.

Lisaks tavalisele väljas kiikumisele on mõningaid teateid rehe all kiikumise kohta erinevatel tähtpäevadel jõulude ja lihavõttepühade vahel (nt paastumaarjapäeval). Nööridega riputati kiik rehetoa lakke palgi külge, kiikumine oli peamiselt maagilise otstarbega. Võimalik, et sealjuures lauldi üksi midagi loitsulaadset.

Lõuna-Eestis kuulus urbepäeva (nädal enne lihavõtteid) kommete hulka tsõõtamine (tsõõkamine) - lauahüppamine, s.o pikal keskkohast toetatud laual kahekesi teineteise üles-alla kaalumine. Sinna puhul lauldi vastavaid laule iseloomulike sõnadega tsõõ, tsõõ. Oli kombeks tsõõtada nii, et kumbki laulja või paar ütles vaheldumisi ühe värsi. Kaasa laulda aitasid pealtvaatajad, oma korra ootajad. Tsõõtamise viisid tuletavad mõnevõrra meelde lihtsamaid mängu-, karjase- ja lastelaule.

Jaanilaulud

Jaanipäev (24. juuni) on olnud üks aasta tähtsamaid pühi. Sellele päevale on koondunud rohkesti suve vastuvõtmise kombeid, mis olid seotud nii looduse arengu kui ka töödega. Taimede kasvu- ja õitseaeg oli jõudnud haripunkti; kevadtööd (maaharimine ja külvamine) olid lõppenud ning oli alanud viljade valmimise periood.

Jaanipäeva kesksed toimingud on olnud jaanitule tegemine ning põllu- ja karjanõidus. Tehti puht maagilise (puhastava) otstarbega üheperetulesid ja meelelahutuslikke ühistulesid.

Jaanitulele kogunes harilikult palju rahvast, nii noori kui vanu. Jaanitulel lauldi, naljatati, kiiguti ja mängiti. Ringmängude kõrval harrastati eriti jooksumänge. Omal kohal oli jõukatsumine: maadlemine, kivitõstmine, sõrme- ja vägipulgavedu. Tants käis torupilli, kandle, vilepilli või muu mänguriista saatel.

Regivärsiliste jaanilaulude tekstid ei ole tavaliselt kuigi pikad, nende iseloom viitab rohkem maagilisele otstarbele. Enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest (rohketest piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks, tema majapidamine ei edene).

Lauldi üheskoos jaanitule juures, loitsulisi tekste lausuti ka üksi. Jaanilauludel on tavaliselt muude kalendrilauludega ühesugused viisid.

Lõuna- ja Kesk-Eesti lauludes esineb refrään jaanika; jaaniku-jaaniku vms. Kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres (eriti Hargla ja Rõuge kihelkonnas) on suurem läti viiside mõju, sealt on laenatud ka refräänid liigu, liigo vms.

Setus on ka ilma refräänita jaanilaule. Mulgimaal on jaanitule ääres mängitud “Nukumängu”, millel on sageli kalendrilauludega ühesugune viis ja refrään jaanika.

NÄIDE NR 26. “LIIGOLAUL”

6.3. Pulmalaulud

Pulmad olid keskseks sündmuseks nii abiellujate kui ka suguvõsa ja küla elus. Kommetes kajastusid muistsed hõimu- ja perekonnasuhted ning usundilised kujutelmad. Lepingu tähtsust rõhutas rikkaliku kombestiku ja muusikaga pikk pidu, mis kestis keskmiselt kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud.

Olulisi hetki pulmas rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate) vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja “väravast sisse laulma”. Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem.

Laulude abil püüti mõjutada pruutpaari tulevast elu. Just lauldes öeldi ära palju sellest, mille jaoks on tänapäeval pulmakõned, õnnesoovid ja arvamused pruudi-peiu iseloomu ja välimuse kohta. Nii sai ka uutele sugulastele näidata oma lauluoskust!

Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega.

Üks pulmalauliku nimetusi oli kaasik. Selle järgi on tekkinud Lõuna-Eesti pulmalaulude refrään kaasike (lühenenud kujul kas´ke) ja pulmades laulmise nimetus kaasitamine. Tuntud on ka refrään kas´ke-kan´ke.

Põhja- ja Lääne-Eestis oli kasutusel nii vanemaid (üherealisi venitatud lõppudega) kui uuemaid (kaherealisi) viise.

Mõnikord oli pulmas ka mitu viisi, nt Lõuna-Eestis kaasitamisviis kiidu- ja pilkelaulude puhul, lisaks teistsugused mõrsja ärasaatmise ja rahakorjamise viisid.

Setus lauldi pulmade ajal mõrsjaitke ja erilist mõrsja ärasaatmise laulu hähkämist. Itkudega tähistati mõrsja seisundi muutust ehk “sümboolset surma” – neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Võimalik, et mõrsjaitkud olid ennevanasti tuntud Eesti teisteski piirkondades ning muutusid hiljem kurva sisuga pulmalauludeks (eriti mõrsja kodust lahkumisel) ja lüürilisteks lauludeks abielunaise raskest elust.

NÄIDE Pulmalaulud “Millal meie sinna saame” 2 tk

NOOT

Millal meie sinna saame, 2x kus meil suitseb suuja ruuga,

kus aga kased kallerdavad, ja meil maitseb magust õlut,

sinna uhke uune’elle, õõtsub õlletoobike,

kõrge’elle katuselle, liigub viinaklaasike.

/Teine võimalus oleks asendada pikad uu’d oo’dega sõnades oone’elle, sooja rooga – võib-olla muidu just uune’elle (hoonele) jääb arusaamatuks/

6.4. Mängu- ja tantsulaulud

Laulumängud olid pühade ajal üks põhilisi meelelahutusi. Neis on põimunud üheks laul, dialoog ja tantsuline liikumine. (Laulumängudest on lähemalt juttu p 13.)

Laulumängudele on lähedased tantsulised laulud, st niisugused laulud, mis esitati tantsulise liikumise saatel. Laul ja tants üheskoos on igivana sünkreetiline nähtus (sünkretism on eri kultuuriliikide omavaheline seotus), mis hiljem elas edasi peamiselt pikkade lüro-eepiliste laulude esitamisel. Säärast nähtust on jäädvustatud Kihnus, Setus, vähem Mulgimaal.

6.5. Hälli- ja lastelaulud

Lastele ja lastega lauldavad regivärsilised laulud on sageli seotud rütmilise tegevusega. Suure osa neist moodustavad hällilaulud, millega uinutati last hällis ehk kätkis. Hälli kiigutamise rütm kajastub arvatavasti ka hällilaulude rütmis. Teisi lastelaule lauldi erinevate tegevuste juures.

Regivärsilistes lastelauludes on jälgi vanemast lastelaulude kihistusest (vt 4.7), sageli kalduti kõrvale regilaulu värsimõõdust, read olid tihtipeale lühemad kui kaheksa silpi.

Viiside seas on kõrvuti nii kitsa ulatusega regiviisid kui ka uued tantsuviisid – see on muusikaliselt mitmekesine laulurühm.

7. Lüürilised ja jutustavad laulud

Lüüriliste ja jutustavate (ehk lüroeepilised) laulude esitamine ei ole seotud kindla tegevusega. Laulmiseks sobisid väga erinevad olukorrad. Suur osa meieni jõudnud lauludest on naiseliku temaatikaga. On usutav, et kunagi eksisteeris ka tugev meeste regilaulu traditsioon, kuid arvatavasti hakkas see varem hääbuma ning seda on vähem jäädvustatud.

7.1. Jutustavad ehk lüroeepilised laulud

Jutustavates rahvalauludes kirjeldatakse tavaliselt kindla tegelase/kangelase seiklusi ja juhtumusi. Eesti jutustavate laulude eripära on vähene tegevus ja tihti nimelise tegelase puudumine – laulu kangelane on enamasti minategelane.

Lüroeepilised laulud on tavaliselt üsna pikad ja mitmesuguste kordustega, nt tuleb neiule kolm kosilast või jutustatakse laulu põhisisu kaks korda. Sageli kujutatakse esmalt sündmus ise, siis jutustab sündmusest kangelane (“Suisa suud”, “Ehted kadunud”). Mitmed laulutekstid on arhailised, põhinedes võib-olla regilaulust vanemail müütidel.

Lüroeepiliste laulude juures esineb vanu viise, kuid sageli on kasutusel ka uuemate tunnustega regiviisid (vt p 7.2).

Mütoloogilise sisuga lauludes ilmnevad muistsed uskumused (“Loomine”).

NÄIDE NR 24 LAUL LOOMINE

Legendid on laulud, mis sisaldavad ristiusu maailmavaadet (“Ori taevas”, “Ristitud mets”), seetõttu kuuluvad nad veidi uuemasse kihistusse.

Perekonnaballaadide sisuks on sugulaste vahel aset leidnud traagilised sündmused (“Mehetapja”, “Naisehukkaja”, “Tütarde tapja”), sageli jäävad tegelaste käitumine ja selle põhjused tänapäeva inimesele salapäraseks.

Sõjalaule on meie laulurepertuaaris üldiselt vähe ja olemasolevateski domineerib eitav suhtumine sõjasse. Kõige tuntum on “Venna sõjalugu”.

Nekruti- ja soldatilaule on rohkesti. Et nekrutikohustuse (25 aastat) seadis 1796. aastal sisse keiser Paul I, võib seda laululiiki pidada suhteliselt nooreks. Suur osa neist on siirdevormilised.

Jutustavaid laule on mõnikord saatnud ka liikumine. Neid on lauldud kiigel, teed käies või koos tagasihoidliku tantsulise liikumisega, näiteks eriliselt ringis sammudes (“Kihnu ratas”).

7.2. Lüürilised laulud

Lüürilised laulud kirjeldavad tavaliselt inimese mõtteid, meeleolusid ja mälestusi. Nendes nimetatakse mõnikord nähtud asju ja sündmusi, tegevust pikemalt arendamata. Lüürika kohta võib öelda, et need olid inimese elust ja olust kõnelevad laulud.

Mitmed lüürilised laulud on välja kujunenud hiljem kui teised regilaulud ning neid lauldi enamasti uuematel regiviisidel.

Suhteliselt hilisemat regiviiside kihistust iseloomustavad järgmised tunnused:

· suurem heliulatus (kvint – oktav);

· ulatuslikum vorm (kahe- ja enamarealised viisid);

· heliastmete kõrguse selgem intoneerimine;

· viisi liikumine toimub sageli mööda kolmkõla helisid.

Põhja-ja Lääne-Eesti uuemad regiviisid olid sageli tantsulise iseloomuga.

Lõuna-Eestis tuli ette pikemaid, laulikutele kohati arusaamatuid refrääne (nt sink sale propass-sass-saalao).

Lauludes laulust ja laulikust õhutati laulma ja ilutsema. Mitmed laulud kõnelesid laulude saamisloost (“Laulud tööl õpitud”, “Laulud sain luige suust”), ning laulu võimust (lauluhäälest murdub mets ja sõda jääb seisma, laul moondab mere maaks). Arvukalt oli laule laulja isikust ning omadustest, heast ja halvast häälest, oskamatust lauljast.

NÄIDE Nr. 25 “Kui mina hakkan laulemaie”

Laulud õllest ja viinast, samuti kõrtsist, tubakast ja piibust olid meestelaulud. Ühiskonnasuhetest kõnelevates lauludes oli samuti mehelikku temaatikat. Need kajastasid pärisorjusliku küla ja mõisa, samuti sulase, orja ja peremehe vastuolusid. Kõneldi orjapõlve raskustest, töörohkusest ja uneaja vähesusest (“Ori ootab õhtut”, “Millal saab magama”, “Ori ei saa magada”).

NÄIDE nr. 31 “Orja palk”

Vaeslapselauludes lauldi lapse ja vanemate, eelkõige lapse ja ema vahelisest südamlikust suhtest (“Ema ja armud”), orvu lohutamatust leinast (“Vaeslaps nutab lihast linna”, “Orvud ootavad ema”), vanemate ja laste vahelise seose säilimisest ka pärast vanemate surma (“Ema haual”) jm.

NÄIDE nr. 32

Inimene kodus ja perekonnas. Perekonnaelust jutustavate laulude tähtsamad teemad olid lapse, eriti noore neiu ja vanemate suhted, kosjad ning abielu. Need laulud olid seotud lihtrahva eluoluga.

Lauludes kodust ja lapsepõlvest anti õpetusi iseseisvaks eluteeks ning tuletati meelde suurt vaeva ja hoolt, mida vanemad on näinud laste kasvatamiseks.

NÄIDE nr. 35 “Memme vaev”

Lauludes noortest ja nende suhetest domineeris naiselik pool: kõneldi neidude elust kodus, nende omavahelisest läbisaamisest ning suhetest noormeestega. Erandiks olid hoopleva tooniga poistelaulud.

Kosjalaulude ootustes ja unistustes valitses muidugi mõista naiselik tunne, rohkem oli juttu ihaldatavast peiust kui mõrsjast. Leidus ka õpetuslaule selle kohta, millist meest või naist valida. Parimaks peeti töökat ja tasast naist, neidusid hoiatati joodikust mehe eest. Vanapoisid ja -tüdrukud olid pilkealused, kuna vallalisus oli tollases külaelus taunitav.

NÄIDE “Kosjahobu söötmine” (uus)

NOOT

Hakkasin hoosta hoidemaie, Läksin tuppa luusimaie,

sälu sääri seademaie, pruuti varjult vaatamaie,

varsa kapju vaatamaie, pruut see tukkus tule all,

hõlma all mina kandsin heinad, pea tal oli põlve peal.

kainelus mina kandsin kaerad. Mina pruudilt küsimaie:

Ilma eide teademata “Kas sa tahad mulle tulla,

tõusis aga täkukene, mulle tulla, mulle olla,

kasvis kange ruunakene, tulla surmatunnini,

ei te’nd jõudnud ohjad hoida, olla eluotsani?”

ohjad hoida, köied köita, Pruut aga mulle kostemaie:

paelad pikad pidada. “Kas sul on ka kena hoosta,

Läksin pruuti otsimaie, kes viib minu kirju kirstu

omal naesta kosimaie. ja viib valge veimevaka?”

Seal olid kuldsed kaevukoogud, Mina kohe pruudil kostsin,

valgest vasest väravad, talle targalt teada andsin:

seal oli õues hõbeposti. “Kas on sinu isal vara

Ja ma tundsin rõõmu, lusti, või on sinu emal vara,

astsin maha apsatile, :,: mis mu täkk ei jõuaks tassi,

saaparauad raksatile. virku loom siit ära viia?” :,:

Laulud abielust kirjeldasid muistset abielu, mehe ja naise omavahelisi suhteid, talupere teiste liikmete suhtumist perre juurdetulijasse. Neil oli seoseid pulmalauludega ja neidude õpetuslauludega.

8. Rahvalaulikud

Laulik (eeslaulja, eestütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline) on rahvapärane nimetus. Setu lauluema on austav nimetus, mis viidtab kae lauliku vanemale elueale.,

kuid ka austav nimetus.

Rahvalaulik on laulu elav esitaja ja kollektiivse traditsiooni hea tundja. Eeslaulja oli nii kommete täitmisel kui laulmisel sageli juht, kes valis laulmiseks sobiva hetke, teksti, tempo ja meeleolu. Tema sõnades on tunnetatud maagilist jõudu. Mõnikord võis ta olla ka rahvaarst, teadja.

Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Temast sõltus teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja olukorrale vastav improviseerimine. Igal laulikul oli oma tekst, mis kuulus lauliku põlvnemiskoha traditsiooni. Iga edasiandja oli kaasautor, kes jättis teksti oma jälje.

Laulud võisid pärineda suguvõsast, oma isalt-emalt, aga ka teistelt sugulastelt ja tuntud laulikutelt. Suurem osa repertuaarist omandati siiski väljaspool kodu: pulmades, noorte pidudel, tööl.

PILT NR 19 - EPP VASAR

PILT NR 20 - LIIS ALAS

Epp Vasar (1828–1895) oli pärit Mulgimaalt Paistu kihelkonnast. Laule olevat Epp õppinud teistelt laulikutelt, kuid ta olnud võimeline ka ise neid looma. Temalt kirjutatud lauludest olevat 20–30 olnud ta enda noores eas loodud laulud, mis levisid ka rahva sekka. Valdavalt olid tema lauldud laulud regivärsilised, kuid leidus ka mõningaid riimilisi laule. Kahjuks on enamik temalt kirja pandud laule kaotsi läinud, 800 laulust on säilinud umbes 250.

Liis Alas (1850–1939) oli pärit Kihnust, rahvasuus tuntud ka kui Kuraga Liis. Tema oli omal ajal 88-aastasena Kihnu saare vanim laulik. Kooliõppust polnud ta kunagi saanud. Lugeda ta siiski oskas, aga mitte kirjutada. Laulma hakkas Liis juba kaheksa-aastaselt. Liis Alasilt on jäädvustatud 69 terviklikku regilaulu, millest suurem osa on pulmalaulud. Lauliku hääl oli kõrge ja tugev, sobiv koori eeslauljale - heliplaatidelgi kostab ta kaaslauljast üle. Liisist peeti lugu ka kui tublist tööinimesest ja tabava sõnaga jutustajast.

Anne Vabarna (1877–1965) oli pärit Setumaalt, tuntud ka Jako Naane nime all. Ta sündis Peipsi järve kaldal Järvesuu vallas Võporsovo külas Tjopinkal. Pärast abiellumist kolis Anne Vabarna Värska lähedale. Ta oli kuulus setu laulik, lauluimä (nii on nimetatud vaid üksikuid, kõige kuulsamaid laulikuid). Anne oli harukordse võimega laulude looja ja improviseerija. Kirjutada ega lugeda ta ei osanud, seda enam mäletas kõike peast. Tema laule on palju üles kirjutatud ja helilindile jäädvustatud. Temalt on saadud üle 200 laulu. Anne oli väga elurõõmus, sõbralik ja töökas, kõiges äärmiselt korralik. Ta armastas riietuda valgesse ja ehtida end rikkalikult hõbeehetega. Kui puhkepäevadel pärast saunatamist pereliikmed ühisperena lauas istusid, esitas Anne iga kord uue improviseeritud laulu.

PILT 21 – MARI KILU

PILT 22 - HENDREK JANTSON

Mari Kilu (1853–1947) oli pärit Jõelähtme kihelkonnast Randvere külast Aadu talust. Abielludes kolis ta Seljandiku tallu samas külas. Mari oli juba kümneaastaselt laulma hakanud. Laulmist õppis ta emalt ja teistelt laulikutelt. Kui käed juba kinni hoida jõudsid, ronis Mari kiigele teiste tüdrukutega koos laulma. Peagi oli Mari teiste eestvedaja – suvel kiigel ja talvel toas. Koolitarkust sai ta vähe, vaid ühe talve vallakoolis, iga nädal kaks päeva. “Vedasin kraakjalgu krihvliga tahvlile,” öelnud ta ise.

Hendrek Jantson (1861–?) oli pärit Tõstamaa vallast Murru külast. Kahekümneaastaselt oli Hendrek juba pulmalaulik. Koolis sai ta käia kaks talve külakoolis ja kolmanda kihelkonnakoolis. Elukutselt oli ta aga hoopis rätsep.

9. Siirdevormiline laul

Siirdevormiline laul on vanemate ja uuemate laulude vahevorm, see ei moodusta ulatuslikku rühma. Tekstis võivad üheskoos esineda näiteks algriim ja lõppriim, parallelism ja salmid. Sellise laulu tekkimine oli märk naaberrahvaste muusika ja luule tugevamast mõjust eesti kultuurile. Siirdevormiline laul hakkas kujunema arvatavasti 18. sajandil. 19. sajandi jooksul mindi vanemalt rahvalaulult üle uuemale, seejuures püsis ka siirdevormiline laul kõrvuti uuema riimilise lauluga.

Siirdevormiline laul tekkis osalt mugandustena naaberrahvaste laulude põhjal, osalt nende eeskujul regilaulust. Näiteks sisaldab siirdevormilise “Väravamängu” tekst regivärsi ridu, kuid igast värsireast moodustatakse refrääni abil kahe- kuni neljarealine salm.

Mis te siin seisate?

Joone, kroone,

kuldsed väravad.

Siirdevormilise laulu viisid on lähedased uuematele regiviisidele, riimilise laulu viisidele ja pillilugudele. Võrreldes uuema riimilise laulu viisidega, on siirdevormilised viisid lühemad ja kitsama heliulatusega. Need ei tarvitse alati olla laenatud, vaid võivad olla arenenud kohalikest vanematest viisidest. Lõuna-Eesti viisid on sageli minoorse iseloomuga ja mitmesuguste refräänidega. Põhja-Eestis on rohkem mažoorse iseloomuga neljarealisi tantsuviise.

Siirdevormi leidub palju ringmängu- ja lastelaulude hulgas, näiteks tänapäeval üldtuntud “Hiir hüppas, kass kargas”. Laulude liigitus kattub suuresti uuemate rahvalaulude liigitusega (vt p 12.6 ja 13.3).

10. Uuem rahvalaul

10.1. Uuema rahvalaulu tekkimine

18. sajandil hakkas tekkima ning 19. sajandil pääses valitsema uus lauluvorm, mida nimetatakse uuemaks rahvalauluks. Eeldused selleks tekkisid pöördeliste sündmuste tõttu Eestis: pärisorjuse kaotamine ja külaelu muutumine, hariduse levik ja kultuuri areng, rahvuslik ärkamine, talurahva siirdumine linnadesse, maa eri piirkondade tihedam suhtlus ning elavnenud kontaktid naabermaadega.

Vanemate rahvalaulude sisu peegeldas aastasadade jooksul väljakujunenud traditsioonilist maailmataju, kus sarnased sündmused kordusid ajast aega. Uuemate laulude sisu on kaasaegsem, mõjutatud uusaegsest maailmapildist, vahelduvatest eluseikadest, kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist. Inimeste eluviis oli liikuvam ning kõnepruuk mõjutatud rohkem kirjakeelest, seetõttu on uuemates lauludes vähem kohalikke erijooni.

10.2. Tekst

Uuemates lauludes on kesksel kohal tegevuse kujutamine. Laule tekkis (tõlgiti, mõeldi välja) ohtrasti juurde, kuid vähenes teksti improviseerimine vahetult esituse ajal. Teksti vormi (nt riimi puhtust) ei peetud eriti oluliseks. Keerukamaks muutusid viisid. Uuema rahvalaulu teksti põhitunnused on lõppriim, salmid ja silbilis-rõhuline värsisüsteem.

· Laulu ülesehituse aluseks on lõppriimi abil seotud värsipaarid. Lõppriim on värsiridade lõppemine kõlalt sarnaste sõnadega (vt näidet allpool ‘vaevad-kaevad’). Sageli ei ole riimid päris korralikud (sõnades ‘kurvastust-armastust’ ‘raal-sääl’, ‘mühiseb-haljendab’ on üksnes kaudselt sarnased).

· Värsiread on rühmitatud salmidesse, mis koosnevad tavaliselt neljast värsireast (on ka kahe-, kolmerealisi jm ehitusega salme).

· Silbilis-rõhuline värsisüsteem tähendab, et ühe laulu piires on värsiridades kindel silpide ja rõhkude arv ning paigutus. Esimeses näites on igas reas neli rõhku ning seitse või kaheksa silpi; teises näites on igas reas kolm rõhku, neli või kuus silpi ning rida algab rõhutu silbiga.

Elu, elu, miks mind vaevad,

miks sa tood mul kurvastust,

miks sa mulle hauda kaevad,

kinni katad armastust!

***

Mets mühiseb

ja kägu kukub raal,

aas haljendab

ja lilled õitsvad sääl.

· Regilaulule omane arhailine kujundlik keel asendus kaasaegse igapäevase keelega, vähenes murdelisus.

· Tegevustiku arendus on kiirem, jutustus tõtlikum, võrreldes regilaulu aeglase sündmustikuga.

· Laulu tulid uued teemad, näiteks inimese sisetunded (armastus, igatsus), sõda ja vangipõlv, poliitilised sündmused.

10.3. Viis

Meloodia osa Viisid lauludes muutusid varasemast tähtsamaks ning käibele tuli saksa keelest laenatud mõiste viis – selle all mõeldaksegi tavaliselt uuemate riimiliste laulu viise. Viiside hulk kasvas kiiresti peamiselt laenude ja muganduste tõttu naabritelt. Et kõik laulutekstid polnud ühesuguse vormiga, siis oli vaja ka rohkem erinevaid viise. Meloodiline liikumine muutus rikkalikumaks – seda võimaldas viiside suurem heliulatus ja pikkus. Viiside põhitunnused on järgmised.

· Suur heliulatus (sekst – deetsim ja üle selle) võimaldab ka suuremaid hüppeid viisiliikumises.

· Pikem kindlama kujuga vorm: väga tavaline on neljavärsilise salmi pikkune neljarealine viis, millele võib mõnikord liituda eraldi refrään.

· Valitseb funktsionaal-harmooniline mõtlemine (“kolme-duuri lood”).

· Helikõrgused intoneeritakse üsna täpselt.

· 20. sajandil levis uuemates rahvalauludes mitmehäälsus, arvatavasti seltsides harrastatud koorilaulude eeskujul.

10.4. Laulmine

Uuemaid laule lauldi erinevates olukordades, sagedamini muidugi peol. Valiti teema poolest sobivad laululiigid: usulisel koosolekul vaimulikud rahvalaulud, sõjaväes või kõrtsis meeste nekrutilaulud ja külalaulud, kiige juures tantsu- ja ringmängulaulud jms.

· Lauldi üksi või koos. Mõnevõrra säilis laulmine eeslaulja ja kooriga. Üsna tavaline oli, et osa tekstist laulis eeslaulja üksi, osa korrati koos (nt salmi kaks viimast rida või kahe- kuni neljarealine refrään.

· Lauludel oli kindlam tekst, vähenenud oli improvisatsiooni osa. Nõnda pidi teadma sõnu, et enam-vähem korraga alustada ja lõpetada. Seetõttu tulid kasutusele käsikirjalised laulikud, hakkasid levima trükitud laulikud. Laulikute abil kinnistusid kindlakujulised tekstid, viisid ja vahel ka autorite nimed.

· Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill.

· Kui regilaul oli rahvaluule kogumise ajal jäänud rohkem naiste alaks, siis uuemaid laule laulsid tihtipeale mehed. Nende esituses oli sageli tunda bravuurset, reibast laadi ja humoorikat suhtumist.

10.5. Uuemate laulude suhted teiste rahvaste lauludega

Uuemad rahvalaulud on suurelt jaolt laenulised, neid võeti üle naabrite ja kaugemate rahvastega suheldes. Kaugemalt saadi mõjutusi eesti soldatite ning meremeeste kaudu.

Kõige rohkem levis kohalike sakslaste kaudu saksa mõjusid – juba 18. sajandil ja varemgi, kuid eriti 19. sajandil. Saksa traditsioonist pärineb suur osa sentimentaalseid armastuslaule.

Lõuna-Eestis on rohkem läti laene (nt vaeslapse- ja ringmängulaule), eriti viise, mida seostati ka algupäraste sõnadega. Idanaabrite mõju on tunda alates 19. sajandi algusest mitmete meestelaulude tekstis ja viisis. Vene laene on eriti sõja-, sõduri- ja vangilaulude hulgas. Põhjanaabrid on mõjutanud rohkem Lääne- ja Põhja-Eestit., kus on väga levinud torupillipärase viisiga kolmeosalises taktimõõdus laulud.

10.6. Uuemate ja siirdevormiliste laulude liigid

Uuemaid laule liigitatakse peamiselt temaatika järgi, mis seostub osaliselt olukorra ning lauljate sooga (meeste- ja naistelaulud). Paljude laululiikide hulgas on nii siirdevormilisi kui ka lõppriimilisi variante.

T

Tantsulaulude seas on üsna vanaks kihistuseks torupillimuusikast mõjutatud kolmeosalises taktimõõdus laulud, mis on tuntud rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis. . Varem olid nNeed olid tavaliselt pidude ja tantsimise juurde kuuluvad meestelaulud, mida hiljem võeti tarvitusele hiljem muutusid kaka llaste- ja hällilauludenaudeks. Koos mitmesugusteEt torupill on Eestisse tulnud arvatavasti Rootsist, siis on need laulud tuntud rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis.

Uuemal ajal tekkis erinevate uuemate tantsudega (polka, valss jt) levis ja tekkis seotud ka vastavaid laule.

Uuemad mängulaulud on kuulunud vastavate ringmängude juurde ning mõningad neist on tuttavad ka tänapäeva koolilastele (vt p 13).

18. sajandi lõpul hakkasid regilaulu baasil kujunema olustikulised külalaulud. Neis valgustati külaelanike (peremeeste-sulaste, neidude-noormeeste jt) omavahelisi suhteid, jutustati kohalikest juhtumustest jm. Sageli kasutati uuematest pillilugudest pärit mažoorseid polka- või reinlendriviise, raskest elust kõnelevates lauludes oli ka lüürilisi minoorseid viise.

19. sajandist on pärit meeste sõja- ja nekrutilaulud, kus laul viis kuulaja sõja keskele, kujutas lahingumeeleolusid, sõjaohte ja -kohti, võõraid kultuure ja väepealikke. Laulude teemad olid ka kodust lahkumine, jumalagajätt omastega, igatsus kodu ja kallima järele, sõdurielu raskused, tsaariaegne kroonuteenistus. Viisid olid samalaadsed nagu meeste külalauludes. Selle teemaga on lähedalt seotud vangilaulud. Paljud neist on tõlgitud vene keelest ja saanud väga populaarseks (“Siberis Baikali taga”). Vangilaulude peamine levikuaeg oli 1905. aasta revolutsioonile järgnenud aastad, I maailmasõja aeg ja kodanliku Eesti Vabariigi algusaastad.

Uus teema on tundeline armastuslaul: laulud kloostrisse pandud neidudest, õnnetutest armastajatest ja nende vanematest, kes on takistuseks oma laste õnne teel, mahajäetud pruudist ja petetud noormehest.

See laululiik oli rohkem naiste ala ning esindas muistsele talupojaelule võõrast tundelaadi, mis oli kirjanduse ja naaberrahvaste kaudu kandunud siiamaile. Vanemates rahvalauludes polnud tavaliselt tunnetest juttu, pulmalauludes vaadati naise kui tulevase töötegija ja laste sünnitaja peale.

Uute armastuslaulude tohutu populaarsus on ehk mingil määral tingitud ka sellest, et nad sõnastasid osa naiste hingeelust. Lauludel s esineb nii vanemaid siirdevormilisi kui uuemaid saksa viise.

NÄIDE NR 47. UUEMAID LAULUVIISE

18. sajandi lõpus elavnes rahvalähedane usuliikumine, mis tõi kaasa uuemasse traditsiooni kuuluvad vaimulikud rahvalaulud. Ühe osa neist moodustasid rahvapäraselt lauldud luterlikud koraalid: kanooniliste kirikuviiside mugandused, nn keerutustega laulmine. Võib-olla on niisugust stiili mõjutanud ka siinsete rannarootslaste laulud, sest koraaliviiside varieerimist ja kaunistamist tuntakse ka Rootsis ja Soomes. Meil on see traditsioon laiemalt tuntuks saanud tänu Cyrillus Kreegi kogumistööle ja kooriseadetele.

11. Laulumängud

Mängimine oli noorte kooskäimistel üks tähtsamaid ajaveetmise vorme. Eesti laulumänge on liigitatakse tegevuse põhjalud järgmiselt, arvestades ka oletatavat tekke- ja kasutusaega.

· Vanemad laulumängud on seotud regivärsiliste lauludega, nende tegevuses peegelduvad inimeste erinevad toimetused, suhted ja usundilised kujutelmad. See kihistus on tekkinud oletatavasti 12. sajandi lõpupoolelst ning laialdasemalt levinud alates 14. sajandist lõpust.

· Uuemad laulumängud on tantsulise liikumisega mängud arvatavasti 16.–17. sajandist. Laulud on enamasti siirdevormilised, vähesel määral leidub ka uuemaid regilaule.

· Ringmängude põhitunnus on ringis liikumine laulu saatel, sellega seostub tavaliselt mingi loo etendamine või vahetants ringi keskel. Laulud on siirdevormilised või lõppriimilised.

Vanemad teated eesti rahvamängudest on pärit 17. sajandi lõpust. Tolleaegsetes kirjutistes kõneldakse Lääne-Eesti mängutubadest, mida peeti laupäevaõhtuti taludes ja kõrtsides. Noored poisid ja tüdrukud tulnud kokku, söönud, joonud, mänginud ja tantsinud torupilli saatel. Ettekäändel, et seejuures toimuvat ebamoraalseid “ulakusi” ja ebajumalateenimist (õlgedest Metsiku tegemist), keelas Rootsi riigi- ja kirikuvõim mängutubade pidamise ning osavõtjaid karistati. Et mängutubades mängiti laulumänge, näitab 1680. aasta Ralli Hansu nõidusloo juurdlusprotokoll, milles on esimene kirjapanek “Nõelamängust”.

Nedko Nedko Negelcken Nõtku, nõtku, nõelakene,

Nedko Negle Neiziken nõtku nõela, neitsikene!

Erra Nehlene Kaddi Ära kadi (~kadus) nõelakene.

Nehla Eisz Kaddi tubedisz (-tuckedisz) Nõel es kao tuppedesta (~tukkudessa),

Nehl Kaddi nehlodes nõela kadi (~kadus) nõeludessa,

Piszud raudine pihust pisut (~pisuke) raudine pihusta.

(Allikas: H. Laakmann, W. Anderson. Ein neues Dokument über den estnischen Metsik-Kultus aus dem Jahre 1680.)

PILT ÜLESTÄHENDUSEST

Mängiti enamasti talvel, alates sügiseste välistööde lõppemisest kuni kevadtalveni. See aitas lõbusamaks muuta ühiseid tööõhtuid ning rõõmsalt ja kombekohaselt pidada pühi. Näiteks Setumaal oli elavaim mängimisaeg paarinädalane “talsipühi” aeg, mis kestis 24. detsembri õhtust kuni 6. jaanuari õhtuni. Sel ajal ei tehtud õhtuti tööd. Terve külakonna tüdrukud kogunesid avarate ruumidega tallu, mille peremehega oli varem kokku lepitud. Õhtud saadeti mööda mängides, lauldes ning tantsides. Mängijateks olid tüdrukud, pealt vaatama kogunesid poisid, kes kasutasid võimalust tutvuste sõlmimiseks.

Suvel ajal mängiti kiige ja jaanitule juures. Vabasse loodusesse sobisid jooksumängud. Lapsed said mängida karjas olles ja külavainul.

11.1. Vanemad laulumängud

Vanemad laulumängud on regivärsilise tekstiga, nende sisu ja tegevus peegeldavad talupoja igapäevast eluolu. Oletatakse, et vanasti võis neil olla ka maagiline otstarve – näiteks võistluse abil mõjutada kevade võitu talve üle. Mitmed laulumängud (“Hobusemäng”, “Nukumäng”) on kuulunud just kalendritavandite juurde. Neid lauldi sageli samade viisidega kui kalendrilaule.

Tööd jäljendavates mängudes oleneb laul töö iseloomust ja eriti selle rütmist, näiteks: “Käsikivimängu” laulu rütm vastab kivi keerutamise rütmile.

Enamasti on mäng kolmeosaline: laul, mis seletab ja saadab toimingut; tegelaste dialoog ning mängu lahendus (nt tagaajamine, pantide lunastamine). Mängud võivad olla veelgi vanemad kui neid saatvad laulud. Põhiliselt liiguti kas vooris (üksteise selja taga) või ringis. Kui mängiti istudes, siis istuti samuti kas ringis (“Naerimäng”) või vooris (“Laevamäng”).

Peamiselt lauldi üheskoos, harvemini laulis ainult peategelane üksi. Mängulauludel on tavaliselt vanad töö- ja tavandilaulude rühmaviisid või lastelaulude viisid. Lõuna-Eesti mängudes leidub väga erinevaid refrääne, näiteks “Nukumängus” nuku, “Pajamängus” kiige-kaage.

11.2. Uuemad laulumängud

Uuemad laulumängud on mitut laadi tantsulise liikumisega mängud, kus laul saadab tegevust algusest lõpuni (nt “Väravamäng”, “Siimumäng”, “Kus sa käisid, sokukene”). Ruumis liigutakse selge joonise järgi, näiteks lähenevad kaks viirgu teineteisele ja kaugenevad teineteisest. Setu “Rikka ja vaese mängus” on nii ”rikaste” kui “vaeste” viiru liikumisel ja laulmisel erinev iseloom.

Suurem osa neist mängudest on laenatud naabrite kaudu rahvusvahelisest traditsioonist. Laul on tavaliselt siirdevormiline. Mitmed laulumängud olid varem tuntud erinevate viisidega, hiljem on (osaliselt trükitud laulikute abil) pääsenud valitsema üksainus viis.

11.3 Ringmängud

Mänge, millele on iseloomulik suletud ringis liikumine, nimetatakse Põhja-Eestis ja Mulgimaal ringmängudeks, neid saatvaid laule aga ringimängulauludeks või ringilauludeks. Kagu-Eestis on vastavad nimetused tsõõr (Tartumaal ka sõõr) või ratas, harvem ring, ning (t)sõõrilaul, rattalaul või ringilaul. Ringmängude mängimise kohta öeldi (t)sõõri või ratast tegema.

Ringmängud võib jagada kolme põhiliiki.

· Vanem ringmäng, mille lõpul oli tavaliselt puänt (lõpuüllatus). Liiguti ringis, enamasti oli üks mängija ringi keskel. Laulu lõppedes toimus midagi erilist, näiteks anti pant, vahetus ringi sees olija (“Kes aias”) vms. Laul oli sageli siirdevormiline.

· Dramaatilise tegevusega ringmängus kujutati liikumiste abil laulu sisu (nt “Peremees võtab naise”, “Palgamaksmine”). Lauludes valitses sageli armastus- ja kosjateema, suhtumine oli naljatlev.

· Vahetantsuga ringmängus vaheldus laulu saatel ringjoonel kõndimine tantsimisega ringi sees. Ringmängulaulus olid eraldi vaheosad tantsuviisiga (labajalavalss, polka, reinlender vm). Seda osa kutsuti vahelauluks või (vahe)tralliks, (Saaremaal (vahe)ralliks), ka refrääniks või tantsulauluks, harvem tuurilauluks (Urvaste), kooriks (Ridala). Vahetantsuga ringmäng oli kõige varem tuntud Lõuna-Eestis ja levis kiiresti kogu maal. Ringmänguks hakati kohandama teisigi uuemaid rahvalaule, liites salmide vahele tantsulaule. 20. sajandi algul olid laialt levinud vahetantsuga ringmängud “Üks jahimees läks metsa”, “Mäe otsas kaljulossis”, “Mu isamaa armas”.

NÄIDE NR 48. VAHETANTSUGA RINGMÄNGULAUL

Enamik ringmänge on tulnud Eestisse mujalt, mõnikord tekkis mängutegevus laulu juurde alles siin. Võõras laul võis kohaneda ja muutuda, laenatud tekst saada mõne kohaliku viisi.

Kõige arvukamalt on saksa laene (“Peremees võtab naise”, “Suur naine ja väike mees”). Tõenäolist soomlastelt on pärit “Lilla istus vangitornis” ja rootslastelt “Kolm meest kojas”. Lätlastelt laenatud “Riia linna väravas” levis ringmänguna üksnes Lõuna-Eestis, “Oh, sa kena tammeke” aga kogu Eestis. “Külamees kündis metsa ääres” ja “Vanapoiss keetis kaeraputru” on slaavi laenud.

Ringmängude repertuaari rikastas kohalik külalaul – pilkelaulud konkreetsetest isikutest, humoristlikud lood juhtumistest külas. Mõni neist kandus ringmänguna koduümbrusest kaugemalegi.

Talurahva linnastumisega levis ringmängutraditsioon ka linnadesse. Ringmänge mängiti mõnevõrra linna peoõhtutel, veelgi rohkem aga perekondlikel koosviibimistel ja koolis. Laste repertuaarist pole nad päriselt kadunud tänaseni (“Rits, rats, rundibumm”, “Aadamal oli seitse poega”, “Lapaduu”, “Kaks sammu sissepoole” jne).

12. Rahvatantsud

NÄIDE “TANTSULAUL TORUPILLIPÄRASEL VIISIL”

Tants on sünkreetiline rahvaloomingu liik -, mis see tähendab, et tantsus on seotud omavahel mitu erinevat tegevust: liikumine, pillimäng, ka laulu ja pillimängugalaul. Tants on ürgne nähtus, selle juured on tagasiviidavadulatuvad aega, mil inimlikud käitumisviisid polnud veel õieti välja kujunenud. Tantsuks võib nimetada inimese vaimselt mõtestatud kehaliigutusi ja liikumisi muusika saatel.

Muistsed tantsud võisid olla tagasihoidlikud – rütmiline tammumine, keha õõtsutamine või käte liigutamine. Tantsulisi elemente kasutatakse ka laulumängudes ja rahvalaule esitades.

Rahvatantsu kujundite aluseks on inimese emotsionaalsed ja rütmilised liigutused, ning mitmesuguste tegevuste ja nähtuste jäljendamine (töö, inimeste suhtlemine, tähelepanekud loodusest).

Kõneldes rahvatantsust, mõeldakse sageli ainult vanemaid tantse ja nende uusesitusi. Tegelikult kuulub rahvatantsude hulka kõik see, mida inimesed tantsivad loomuliku seltskonna- ja peokäitumise osana, sõltumata tantsu vanusest ja tüübist.

Eesti rahvatantsude puhul võib eristada vanemat ja uuemat kihistust.

· Vanemat kihistust (mis taandus üldisest kasutusest umbkaudu 19. sajandi jooksul) nimetatakse üldiselt rahvatantsuks. Kõige ürgsemad on siin voor- ja sõõrtantsud ning maagilise iseloomuga imiteerivad tantsud. 18.– 19. sajandi vahetusel levisid Eestisse lääne poolt paariskolonntantsud.

· Eestisse levinud uuemaid tantse (alates 19. sajandi keskosast kuni tänapäevani) nimetatakse tavaliselt seltskonnatantsuks. Suur osa seltskonnatantsudest on Eestis sedavõrd hästi kodunenud, et neid võib nimetada ka uuemateks rahvatantsudeks.

Vanemad seltskonnatantsud on paaristantsud, kontratantsud ja kadrillid. Paljud paaristantsud (polka, valss) on tänapäevalgi üldtuntud.

12.1. Rahvatantsude kogumine

Varasemad kirjapanekud vanades kroonikates on napid teated selle kohta, et eestlane on mingis olukorras tantsinud. Neis on vaid erandjuhtudel püütud kirjeldada mõnd tantsusammu.

Saxo Grammaticus (12. sajandil) kõneleb eestlaste tantsimisest enne lahingut. 16. sajandil kirjeldab Balthasar Russow talupoegade pidutsemist ja tantsimist kirmestel (kirikulaatadel) jm.

1610. aastal on kirja pandud esimene tantsulise liikumise kirjeldus Dionysius Fabriciuse teoses “Liivimaa asukate tavad, usund ja eluviis”, kust selgub, et pulmades mängisid eestlased ringmänge, hüpates sealjuures üles mõlema jalaga korraga.

Mõnevõrra täpsemaid kirjeldusi leidub juba 18. ja 19. sajandi vahetusest, kus kirjeldatakse ka tantsijate liikumist.

Rahvatantsude teadlik kogumine algas Eestis hiljem kui rahvaluuletekstide kirjapanek. Esimesena kirjutas tantsude kogumise vajadusest ajakirjanik Georg Eduard Luiga ajalehes “Olevik” 1892. aastal. Materjali kogunes esialgu napilt, sest tantse oli keeruline üles märkida.

Rahvatantsude asjatundlikku kogumist alustas 20. sajandi alguses Anna Raudkats (1886–1965), kes oli saanud Soomes vastava hariduse. Väärtuslikku materjali on ta jäädvustanud oma retkedelt Setu alal ja Põhja-Eestis 1913. aastal, Saaremaal 1924. aastal.

1930. aastail algas rahvatantsude süstemaatiline kogumine, kus tegi suure töö ära Rudolf Põldmäe. 1950. aastail tuli tantsukogujatele appi hädavajalik tööriist filmikaamera.

1970. aastatel alustas tööd Kristjan Torop, rahvatantsude koguja, uurija ning rahvapärase esituse taaselustaja. K. Torop uuendas nii rahvatantsude viljelemise kui ka uurimise teoreetilisi lähtekohti ning terminoloogiat. Kahjuks jõudis ta valmis vaid väikse osa oma teoreetilisest tööst.

12.2. Tantsimise traditsioon minevikus

Tantsud on osalt seotud tavanditega (pulma- ja kalendrikombestikus) ning samas on ka hea meelelahutus. Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju tantsiti lõbustuseks – see oli võimalus suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja end näidata.

Pulmades olid tuntud pulmarahva tantsulised liikumised ja pruudi tantsitamine. Esimesena pidi mõrsjaga tantsima isamees või peigmees, seejärel peiupoisid ja siis muu pulmarahvas. Mõrsja tantsis alles pärast tanutamist, mõnikord lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Kogu maal tuntakse mõrsja tantsitamist raha eest.

Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel.

Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman. Tantsude vaheaegadel mängiti ringmängu (pillimees puhkas). Väljas kõlbas tantsuks siledam kuiv koht, erilised tantsuplatsid olid kiige juures. Külmal aastaajal koguneti kuhugi suuremasse rehetuppa. Külakõrtside levikuga kandus talupoegade tants sinnagi. Noorte kooskäimised olid tuntud mängutubade nimetuse all. On teateid, et mängutubades tehti inimesekujuline õlest nukk Metsik, mis kanti vastlapäeval või mõnel teisel tähtpäeval torupillimängu, laulude, hõisete ja tantsu saatel võõra valla (küla) maale või metsa, et mõjutada vilja kasvu ja karjaõnne ning tõrjuda külast halba.

19. sajandi 60. aastail hakati asutama rahvusliku iseloomuga seltse. Seal korraldati pidusid, kus eeskavale järgnes tants; selle laval esitamisest polnud veel juttu. Umbes samasuguse ülesehitusega peod kestavad Eestis tänapäevani, kuid vanem rahvatants on eeskavas, uuem seltskonnatants järgneb vabas osas.

12.3. Rahvatantsuliikumine

1920.–30. aastail algas vanemate rahvatantsude uusesitamine laval. 1919. aastal asutati Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus, mille rohkete tegevusalade (koorilaul, karskus jm) seas oli ka omakultuur: taarausk, kodukaunistamine, rahvatants jm. Ühendus korraldas 1926. aastal eesti omakultuuri õhtu, mille toimet (harrastus)rahvatantsu arengule saab võrrelda esimese laulupeo mõjuga eesti koorikultuurile. Tolle aja rahvatantsuliikumise juht oli Anna Raudkats, kelle seades on saanud väga tuntuks “Tuljak”.

Minevikust pärit rahvatantsude toomisel tänapäeva on kaks põhisuunda:

· rahvatantsu võimalikult täpne (kirjeldustele ja eeskujudele vastav), kuid loomulik esitus, sageli kõigi juuresolijate osavõtul – folkloorne tants;

· rahvatantsu esitus eelkõige pealtvaatajatele, selle seaded, töötlused ja stiliseeritud uuslooming – lava(rahva)tants.

1940.–50. aastail arenes eesti rahvatantsu põhjal uusloominguline tants laval esitamiseks. Tantsupidude traditsioonile pani aluse rahvatantsujuht Ullo Toomi (1902–1983). Esimene rahvatantsupidu peeti 1947. aastal koos XII üldlaulupeoga.

1969. aastal asutas Kristjan Torop folkloorirühma “Leigarid”, kes viis rahvatantsude esitamise tagasi folkloorsele alusele. Rühm mõjutas 25 tegutsemisaasta jooksul tugevasti kogu folklooriliikumist.

Tänapäeval eksisteerivad kõrvuti nii rahvatantsud folkloorirühmade esituses kui eri vanusega seltskonnatantsud pidudel. Alates 1990. aastatest on tantsuklbides uuesti hakatud tantsima vanemat seltskonnatantsu (nt reinlendrit, aleksandra-valssi jm).

NÄIDE NR 37 - PILT RAHVATANTSIJATEST

12.4. Tantsude iseloom ja muusika

Eesti rahvatantsu on üldiselt peetud kollektiivseks, vaoshoituks ja väärikaks, see ei taotle välist efekti. Tantsudes puuduvad suured hüpped, käte-jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus. Liigutused on lihtsad ja loomulikud ega nõua erilist harjutamist. Võistutantsumoment pole rõhutatud. Erandiks on siin akrobaatilised ja imiteerivad tantsud, mida esitati enamasti üksi (või paari-kolmekaupa) ning mis olid haaravaks vaatemänguks.

Paljud tantsud on avatud vormiga – tantsust osavõtjate arv, sugu ja tantsuga liitumise (tantsust lahkumise) hetk on vaba (nt voor- ja sõõrtantsud). Suletud vormiga on kindla ruumilise joonise ja osavõtjate arvuga tantsud (nt kadrill).

Paaristantsudes ei tohtinud vanasti mehed ja naised paare moodustada, sellepärast tantsisid põhiliselt naised omavahel, mehed vaatasid pealt. See komme on säilinud Kihnus ja Setus tänapäevani. Imiteerivaid Aja akrobaatilisi ja imiteerivaid tantse esitasid mehed.

Tantsu saatepillid on enamasti olnud torupill, kannel, viiul ja lõõtspill. Vanem tantsumuusika on mažoorse kõlaga ja sageli kolmeosalises taktimõõdus. Tavaliselt on kogu tants ühes ja samas taktimõõdus, kuid on ka tantse, kus A-osa on ühes ja B-osa teises taktimõõdus. Tempo on rahulik.

Tantsuloo aluseks on lühike mõne fraasi pikkune meloodia, mida loominguliselt korratakse ja varieeritakse. Tantsu ja selle eri osade kestus võivad olla erinevad, see sõltub sageli pillimehest.

Uuemate tantsude (polka, valss) viisid on laenatud naabritelt koos vastavate tantsudega. Valsi- ja polkarütmis tantsulood olid ja on tänapäevalgi üks uuema rahvamuusika viljakamaid liike.

12.5. Rahvatantsude liigid

Eesti rahvatantsud jagatakse liikideks, arvestades liikumise iseloomu, osavõtjate hulka ja paigutust.

Voor- ja sõõrtantse esitatakse hulgakesi. Üksiktantsijad või paarid asuvad üksteise taga reas (kolonnis, vooris, rongis) või kinnises ringis (sõõris).

Voor- ja sõõrtantsud kuuluvad vanimate tantsude hulka. Nende seas on uuemaks kihistuseks paariskolonntantsud, kus liigutakse üksteise taga paaridena. Need tantsud olid Eestis levinud 18.–19. sajandi vahetusel ning meenutasid Euroopa ballisaalide poloneesi - pidulikku rongkäiku peo algul. Aeg-ajalt eemaldusid read üksteisest, tegid käteväravaid jm, järgides esimest paari.

Akrobaatilised ja imiteerivad tantsud

Üks iidseid tantsu tekke põhjusi oli inimese vajadus teha oma liikmed painduvaks ning meeleolu reipamaks, eriti sõja ja jahiretke eel. Niisugused on enamasti akrobaatilised tantsud. Paljudel puhkudel ei puudu neilgi maagiline mõte. Eestis on sääraseid tantse vähe säilinud. Üks selline on “Ristitants”, mida võisid tantsida nii mehed kui ka naised. Risti pandud kepikeste või õlekõrte vahel tantsiti eriliste, keerukas järjestuses hüpetega.

Maagilist algupära võib leida ka imiteerivates tantsudes, milles aimati järele mõnda olukorda, tegevust, looma käitumist või liikumist. Seesugused tantsud olid tihtipeale koomilised. Jäljendavaid elemente on näiteks mardisantide tantsus. Tantsus “Kivikasukas” matkitakse mõisas peksasaanud teomeest.

Paaristantsud

Linnade tantsurepertuaari ilmus esimese paaristantsuna 18. sajandi teisel poolel valss, mis oli välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. Uus tants sai 19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati isegi ainuvalitsejaks.

Võimalik, et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest – labajalavalss, mis erineb päris valsist viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust.

19. sajandi teisel poolel hakkas rahva tantsuvara Euroopa tantsude mõjul kiiresti muutuma: tulid polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Paljude tantsude iga oli lühike. Püsima jäid need, mis sobisid eestlaste üldise tantsulaadiga.

Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. Polka tekkis u 1835. aastal tšehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis “Tuljak”, “Savikoja venelane” jm.

Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised.

Kontratantsud kui ballitantsud pärinevad Inglismaalt (ingliskad). Ballisaalidesse jõudsid need omakorda rahvamuusikast.

Ingliskadel (nt “Oige ja vasemba”) on võrdlemisi aeglane, pidulik, soliidne kõnnisamm ja vastav kehahoiak, eriti viirgude möödumisel teineteisest. Osavõtjate arv pole kindlaks määratud. Figuuridest on kõige tähtsam põimuvate ja kätlevate tantsijate rida ringis või viirus: sellele järgneb kohtade vahetus, sangvõttes (käevangus) pöörlemine.

Kadrill oli 17.–19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. Kadrillide hulka kuuluv

“Kaerajaan” sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas.

Mitmesuguseid vene tantsudele lähedasi kadrille leiame Setumaalt. Nende elemente kohtame kargusteks nimetatud tantsude hulgas.

13. Rahvapillid ja pillimuusika

13.1. Pillid

Pillimäng on ürgne nähtus, mis on lahutamatult seotud inimkultuuri eri avaldustega. Pillide eeskujuks on olnud sageli inimese kehaosad või tööriistad: käteplaksutamine, teatavate esemete kokkulöömine vm.

P

Pillid on

· spetsiaalselt musitseerimiseks valmistatud esemed;

· inimese kehapillid (käteplaks, vilistamine, põsepill);

· ürgsed heliriistad, mis on olnud praktilises kasutuses (lokud, käristid).

Mitmed eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi algupooleni valdavalt meeste ala.

13.2. Pillimängu traditsioonid

Rahvapillidel olid (ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad jms). Muusikas segunesid pragmaatiline (st otseselt kasulik), maagiline (nõiduv) ja esteetiline (ilu pärast) otstarve, kuid sõltuvalt olukorrast võis mõni neist olla esiplaanil.

Mitmel

Väga erineval otstarve põhjusel tegid oli näiteks muusikatl, mida tegid karjased. Lihtsate looduslike pillide mängimine võis olla ajaviiteks, sidepidamiseks, metsloomade hirmutamiseks ja meelelahutuseks nii mängijale kui tema kaaslastele.

Pillide ja tarbeesemete piirimaile jäävad mitmed pragmaatilise otstarbega instrumendid: käristid, lokulauad, jahisarved, millega anti edasi teateid ning hirmutati metsloomi ja kurje vaime. Selliste pillide tekitatud helid jäävad sageli muusika ja mittemuusika (isegi müra) vahealale. Niisamuti jääb muusika piirimaile suur osa väikeste laste tekitatud pillihelidest.

Muusikal arvati olevat maagilist jõudu. Uskumuse kohaselt pidi esimesel karjapäeval tublisti pasunat puhuma, et kari suvel hästi koos seisaks. Setumaal on kandlemänguga püütud pikendada surija elupäevi, sest surm ei kannatavat kandlehelisid.

Pealtnäha meelelahutuslik pillimäng (ja tants) kuulusid erinevate kommete juurde, sest pidutsemise lõbustav ja maagiline funktsioon olid teineteisega põimunud – vanasti oli pühade tähistamine kohustuslik.

Kõige sagedamini mängiti pilli tantsu saateks. Vanemal ajal saatis tantsu torupill, kuid ka mitmesugused vilepillid, roopillid ja sokusarved. Hiljem pääsesid valitsema viiul ja seejärel lõõts. 19.–20. sajandil hakati pilli mängima ka laulu saateks.

Pillimehed olid pidudel (pulmas, kiigeplatsil jm) väga hinnas. Pulmapillimees sai tasuks kindad, paelad, hilisemal ajal ka raha, viina ja õlut. Kõrtsis anti pillimehele rikkalikult juua.

13.3. Rahvapillide liigitamine

Rahvapillide liigitamiseks lõid saksa etnomusikoloogid Eduard Hornbostel ja Curt Sachs 20. sajandi algul süsteemi, mida hoolimata mõningatest vastuoludest siiamaani kasutatakse. Pillid jagunevad heli tekitamise viisi järgi nelja põhiliiki.

Pillide liik	Hääle tekitaja	Tähtsamad rahvapillid
Kordofonid	Pingul keeled	Kannel, viiul, hiiu kannel, põispill, moldpill
Aerofonid	Õhusammas
Vabad aerofonid	Õhusammas pole piiratud	Vuripuu, vurr
Puhkpillid	Õhusammas on pilli sees	Roopill, pajupill, sõrmiline, torupill, karjapasun, sokusarv, lõõtspill
Idiofonid	Pilli korpus, materjal	Lokulaud, parmupill, pingipill, jauram
Membranofonid	Värisev nahk, kile	Trumm, kammipill, põsepill

Tabel. Rahvapillide liigitus.

13.4. Kordofonid – keelpillid

Heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga.

Põispilli valmistamiseks kinnitatakse veidi kõverdatud kepile soolest või nöörist keel. Kepi ja keele vahel asetseb täispuhutud seapõis. Hambulise poognaga üle keele tõmmates saadakse põrisev heli. Käega keelt lühendades saab muuta helikõrgust. Seda pilli kasutati ansamblis sageli rütmipillina.

Moldpilli (smollpill) saamiseks pingutatakse kadakapuust kõlakastile soolest keel, millel mängitakse vibupoognaga. Pilliga saadeti vaimulikku laulu kodus või koolis.

Moldpill on Rootsi algupära ja tuli kasutusele XIX sajandil.

NÄIDE NR 45 - PILT LK 37 VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

MOLDPILL

Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi.

Vanem kannel ehk väikekannel õõnestatakse piklikust trapetsikujulisest puupakust (harilikult kuusest, ka männist, pärnast, harvem kasest). Katteks asetatakse eraldi õhuke kõlalaud. Keeli on 6–7 või veidi rohkem. Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist. Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati sellele panema lisama kandle serva saate mängimiseks juurde bassikeeli. Arvatavasti 19. sajandi lõpul hakkas Kagu-Eestis kujunema spetsiaalne saatekannel duurkannel akordide mängimiseks.

Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil.

Viiuli tuntus suurenes ka rahvakoolide vahendusel. Viiul sobis paremini uute kiirete tantsulugude (eriti polka) mängimiseks, tõrjudes tasapisi välja seni valitsenud torupilli. Külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiul oli soolopill, kuid sobis ka ansamblisse koos kandle ja lõõtsaga.

Hiiu ehk rootsi kandle korpus koosneb harilikult nelinurksest, mõnikord ka viiulit meenutavat kõlakastist, mille ülaosas on nelinurkne keerdpulkadega raam. Keeli on kolm-neli. Mängides toetatakse pilli alumine ots püstloodis või veidi kaldu põlvedele. Poognaks on hobusesabajõhvidega vibu. Hiiu kandle kõla on kerge ja õhuline, tuletab meelde viiulit, kuid pill pole kõlalt nii puhas.

NÄIDE NR 46 - PILT LK 38- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

HIIU KANDLED

13.5. Aerofonid – õhkpillid

Aerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas. Juba vanasti pandi tähele, et terava servaga esemed tekitavad häält, kui neid vibutada õhus või kui nende servale puhuda. Vabade aerofonide (vuripuu, vurr) puhul pilli korpus ei piira õhusammast. Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Siia hulka kuuluvad ka pillid, kuhu õhku ei puhuta suuga, vaid näiteks lõõtsaga.

Vuripuu on nööri külge seotud lauake, mis tekitab keerutamisel vilistavat häält. Taolist pilli nimetusega vuripuu ehk suristuspuu on arvatavasti tundnud ka eesti karjased.

Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin.

Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) heli tekitatakse sõrmede või huulte vahele pingutatud sireli või haavalehe, orasheina või kasetohu servale puhudes. Puulehega saab mängida üsna suure heliulatusega meloodiaid. Lehepilli mängiti õitsil käies ja heinamaal ning koos teiste pillidega tantsukski. Tohupillil imiteeriti lindude häälitsusi, eriti ööbiku laulu.

Rukkirääk (osjapill) valmistatakse rukki või põldosja kõrrest, mille alumine ots lõhestatakse. Kui puhuda pilli lahtisest ülemisest otsast, tungib õhk läbi lõhede, paneb need võnkuma ja tekitab midagi rukkiräägu häälitsuse sarnast.

Putkepilli (härjapill) saab teha heinaputkest või pärnakoorest. Pilli alumine ots on kinni (putke sõlm või punn), selle lähedale on lõigatud pilu, mis putkesse puhumise korral vaheldumisi avanedes ja sulgudes tekitab jämedat häält.

Pajupilli (vilepill, haavapill, pöörpill) tegemiseks lõigatakse umbes 15 cm pikkusele sõrmejämedusele siledale pajuoksale puhumisotsast ligikaudu 2 cm kaugusele hammas. Puu tehakse märjaks, koor taotakse lahti ning keeratakse pealt ära. Väljakeeratud puust tehakse puhumisotsa piluga keel ja vastasotsa punn. Niisuguseid pille mängiti kõige rohkem kevadel, kui puukoor oli lahti. Vilepillil sai mängida laulu- ja tantsuviiselugusid.

Pardipill (savipiilu, savipill) on looma- või linnukujuline savipill, mis on mõeldud lastepilliks. Sabaosa kujutab vileseadeldist, külgedel paikneb kaks sõrmeava. Pardipilliga saab mängida lihtsamaid lugusid.

Roopill (kõrrepill, rukkipill) on pilliroolülist või õlekõrrest pill, mille ülaosas on piklik keel, sõrmeavasid on neli kuni kuus. Roopilli hääl on eriti tugev ja veidi terav. Pilli mängisid peamiselt karjased ja vanemad inimesed.

Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) tehakse harilikult männioksast, mille süda on välja keeratud. Valmistusviis on sarnane roopilli omaga. Põhja-Eestis panid karjased selle sageli lepakoorest pasuna otsa, Setus aga pullisarvele. Sarvepilliga mängisid vanemad mehed isegi tantsu- ja lauluviise.

Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, . hHeli tekib sõrmilise sisse pandud roopillistpilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast,. Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Tänapäeval on torupill laialt kasutusel Šotimaal.

Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 1612.-13. sajandi paiku Skandinaaviast ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema.

NÄIDE NR 41- PILT LK 39- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

TORUPILLL

Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) on karjaste ja õitsiliste pill. Hommikul anti sellega märku kari välja lasta, õhtul kuulutati karja kojutulekut, et perenaised teaksid karja vastu võtta. Karjapasunaga lahutasid karjased pikkadel päevadel meelt ning peletasid isegi metsloomi eemale. Pill tehti puust, lepa- või männikoorest harilikult kevadel mahlade liikumise aegu. Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemhelisid).

NÄIDE NR 42- PILT LK 41- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

KARJAPASUN

Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun, mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid signaale.

Sokusarve (sikusarv, lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest. Esiküljel oli 2–9, enamasti 3–4 sõrmeava, mõnikord üks ka tagaküljel. Ülemine ots kujundati huulikuks. Kõla oli tuhm, isegi pisut süngevõitu.

NÄIDE NR 43 PILT LK 40. VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

SIKUSARVED

Lõõtspill ehk härmoonik (lõõts, kortspill, jõrmul, pill) koosneb volditud nahksest või muust materjalist lõõtsast, mille otsaplaatidesse on kinnitatud hulk sisse- ja väljapoole painduvaid metallkeeli. Olenevalt sellest, kas lõõtsa surutakse kokku või tõmmatakse laiali, hakkavad võnkuma ühed või teised keeled. Igale klahvile vastab kaks keelt. Lõõtspillil mängiti enamasti tantsumuusikat.

Lõõtspill loodi 19. sajandi algul Saksamaal, kust ta levis kiiresti, tõrjudes kohati välja teised pillid.

NÄIDE NR 44 -PILT LK 42- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

LÕÕTSPILL

13.6. Idiofonid – ise helisevad pillid

Heli tekitab pillli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida.

Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalpillina, mille kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest (tulekahju), aeti karja kokku. Et lokku löödi paljudes peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes.

NÄIDE NR 39 JA 40 . PILT LK 43- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM

PINGIPILL JA LOKULAUD

Heliraud (tagiraud) kujutab metallvõru või trianglit, mida lüüakse metallkepikesega.

Pingipill (tuhkapill) koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat) ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris.

Jauram (loogapill, umba, sokuloku) kujutab traadi abil looka painutatud keppi, mille küljes on kelluke. Traadi sisse pannakse plekk-kettaid. Mängides lüüakse pilli vastu maad ning tõmmatakse hambulise puumõõgaga üle traadi. See oli pulmaorkestrite naljapill ja jõulusantide mänguriist. Tänapäeval kasutavad jauramit ohtralt külakapellid.

Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid puutudes käriseb. Käristiga hirmutati loomi (hunte).

Kilk (ristik) on õõnestatud puutükk, mille õõnde kinnitatakse pingule keeratud nööri abil pilbas. Pilpa ühele otsale sõrmedega lüües klõbiseb teine vastu pilli põhja. Kilk on üks laste lemmikpille.

Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel) koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud pära külge ainult üht otsa pidi. Lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks sõrmega parem näppida. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Helikõrgus sõltub suuõõne avardamisest või kitsendamisest. Seda pilli mängiti pulmades, kõrtsitubades ja laadaplatsil enamasti soolopillina.

13.7. Membranofonid – väriseva nahaga membraaniga pillid

Heli tekitavad pinguldatud membraanid (õhukesed nahad, kiled vms). Siia liiki kuuluvad eelkõige igasugused trummid.

Põsepilli heli tekitatakse ühe või mõlema käe sõrmedega vastu põski nipsutades. Pinget muutes saadakse erinev heli.

Kammipilli piid on kaetud õhukese paberi või puulehega. Kui kammi vastu huuli surudes viisi ümiseda, hakkab paber või puuleht võnkuma.

Trummi sarjakujulise kere ühele poolele on pingutatud looma-, eelistatavalt koeranahk. Keres olevaisse aukudesse kinnitatakse tärisevad kettakesed. Trummi mängitakse lühikese puupulgaga või käega. Kogu Eestis on trumm levinud ansambli saatepillina. Setus on tuntud vene päritolu väike puuben, millel on nahaga kaetud ainult üks külg.

13.8 Pillimuusika

Vanemale pillimuusikale on omane valdavalt ühehäälne mõtlemine, pillide võimalustele vastav kitsas heliulatus, üsna rahulik rütm ja lühikeste vormiosade varieeriv kordamine.

Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood).

Heliulatus laienes, kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid (viiul, uuem kannel, lõõtspill).

Mitmehäälne mõtlemine arenes eelkõige niisuguste pillidega, millel sai tekitada korraga mitut häält (torupill, kannel, viiul). “Kolme-duuri lood” levisid 18.–19. sajandil nii pillimuusikas kui ka lauludes, eriti toetas seda lõõtspill oma kindlakõlaliste vahelduvate akordidega.

Koosmängu hakati Eestis laiemalt harrastama uuema muusika leviku tõttu 19. sajandil. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka muusikalist mõtlemist – senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused, nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm.

Rütmipill trumm (enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja. Rütmi- ja mürapillina võis kasutada muidki abivahendeid: ahjuuksi, kausse, pudeleid jms.

Rahvapärasele musitseerimisele eesti külas avaldas suurt mõju muusikaseltside asutamine 19. sajandi viimasel veerandil. Seltside juurde asutatud puhk- ja keelpilliorkestrid tutvustasid maarahvale uusi pille ning musitseerimisvorme. Eriti ärgitas see rahva seas ansamblimänguharrastust. Uute keelpillidega (kitarr, mandoliin jmt) tutvuti algul linnades.

* * *

Vanade kultuuritraditsioonide jätkamine on võitmas järjest laiemat kõlapinda. Sellest annavad tunnistust üha populaarsemateks muutuvad rahvamuusika- ja folklooriüritused üle kogu Eesti (Viljandi pärimusmuusikafestival, Võru folklooripäevad, Põlva FolkFest jpt), pillimeeste kokkutulekud ja rahvakommete kasutamine perekondlike ning kalendriliste tähtpäevade tähistamisel.

“Regivärsiline laul – see on meie rahva kõige ürgsem, omapärasem, sajandites väljakujunenum ja terviklikum looming, rahva loomingulise geeniuse väljendus. /…/ Sellele võin lisada sõnad, mida tavatsetakse öelda emakeele kohta: minu rahva laul on mulle kõige parem, ilusam ja väärtuslikum.”

Veljo Tormis

(enda jaoks inf V. Tormis “Rahvalaul ja meie” SP Muusikaprojekt 1997, lk 8)

Rahvaluule kogumisse

Esimene terviklik rahvalaul ilmus trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” (1695).

Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?

Erra tulle Ellaken.

Miks ep ella eile tulnut?

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla,

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Siess ollen Walmis Wainijull,

Kaunis karja Satemalle.