Regilaulu põhiomadusi on stereotüüpsus. Kui kõnelesime epiteedist, jõudsime aga järeldusele, et lüroeepilise regilaulu epiteet on oodatust palju varieeruvam. Sõnastuse püsivus, korduvus – need on muljeotsustused. Laulus kasutatakse stereotüüpseid ühendeid erinevas kontekstis. Näiteks must muld värssides kui saan alla musta mulla/ valge laudade vahele märgib lauliku vaikiolemist hauas. Värssides mind on loodud külvajaksi,/ külvajaksi, kündijaksi,/ musta mulla pöörajaksi tähistab stereotüüpne ühend must muld põllumaad. Stereotüüpsed sõnaühendid ei pruugi lause struktuuris samas grammatilises seoses, nagu seda on eeltoodud näide must muld. Püsisõnapaaride kasutamine erinevais lauseis ja erinevais tähendusseoseis võib olla ootamatu ja vormel võib jääda märkamatuks, kui seda sihipäraselt ei otsita. Näiteks alliteratsioonivormel rist – Riia. “Loomislaulus” kirjeldatakse õuna, mis muuhulgas Riia puolt on ristiline (ERlA 1), “Kuldnaise” Saaremaa lauludes tuuakse kullast naist üles laulma Riiast risti kuke (ERl I Sa 8), laulu võimust kõneleb sõna jõud, mis lööb risti Riia roikaasse (EÜS VIII 1492 (92), Kuusalu). Stereotüüpsete väljendusvormide korduvus loob mulje regilaulu ühetaolisusest, tähelepanelikumal vaatlemisel näeme aga stereotüüpsete vormide varieerumist, mis teeb laulu uudseks ja kordumatuks.

Stereotüüpsust on lähemalt uuritud sõnaühendite tasandil, aga ka parallelismirühma ja motiivi tasandil (näiteks: Kolk 1962; 1980; Tedre 1964a; 1964b;¹Valk 1995; Jaago 1997). Stereotüüpsuse uurimisel tulevad esiplaanile järgmised valdkonnad: regilaulu stereotüüpsuse seotus lokaalse traditsiooniga; stereotüüpsete ühendite kontekstiline tähendus ja ilmnemisvormid.

1.

Mis on stereotüüpne vormel ja stereotüüpne motiiv?

Stereotüüpne vormel on sõna(de)ühend, värss või värsirühm, mis ei kinnistu ühte kindlasse laulu(tüüpi) ja mida kasutavad erinevad laulikud samast traditsioonipiirkonnast. Siia kuuluvad:

1) alliteratsioonivormelid (must – muld; valge – vahel);
2) stereotüüpsed sõnad ja sõnaühendid (näiteks epiteedid nagu punane õlu);
3) pöördumised (tütar, noori linnukene);
4) parallelismivormelid kui saan alla musta mulla,
kena kirstu keske´elle,
valge laudade vahele. ERlA 118

musta peaga mullika helle,
valge peaga vasika helle,
kena kaela kitse helle.

ERlA 1387.

Stereotüüpsete vormelite ja motiivide kõrval on olemas tüübikindlad motiivid (näiteks “Loomise” lauludes linnu pesaotsimise motiiv). Laulutüübi määramisel eristatakse stereotüüpseid vormeleid ja motiive tüübikindlatest, kuid kujundiuurimise seisukohalt selline vahetegemine ei ole kohustuslik.

Stereotüüpsus on tugevasti seotud lokaalse traditsiooniga. Kui uurida kogu Eesti ala laulurepertuaari koos, siis ilmneb suur varieeruvus. See kõneleb vastu muljeotsustusele, nagu oleksid regilaulu väljendid, Tuglase sõnutsi, vormi türanniast tingituna samalaadsed ja ühetoonilised. Kui aga uurida regilaule traditsioonipiirkonnast lähtuvalt, ilmneb stereotüüpsus selgemini. Seetõttu kajastavad laulude stereotüüpsust ka lauliku-uurimused, kus esitatakse küsimus: kuivõrd on lauliku repertuaar seotud lokaalse traditsiooniga, kuivõrd on see sõltumatu, lauliku individuaalsust esindav.²
 
 

2.

Kuivõrd stereotüüpne on ühe lauluala repertuaar?
Stereotüüpsed pöördumised Karksi rahvalauludes (Ülo Tedre uurimuse põhjal).

Ülo Tedre uurimuse teoreetiliseks lähtekohaks on see, et stereotüüpsed vormelid on kas üldlevinud või seostuvad need vaid teatud kriteeriumide alusel piiritletud repertuaariga. Stereotüüpsuse uurimine on viljakas

1) ühe lauluala (kihelkonna) piires;
2) ühe lauliku repertuaari piires (Tedre 1964b: 55).

Ülo Tedre uurib 902 Karksi lauluteksti pöördumiste stereotüüpsust (pöördumisvormeleid), stereotüüpsust laulude alguses, eriti algusvormeleid ja stereotüüpseid parallelismitüüpe. Järgnevalt vaatleme lähemalt pöördumisvormeleid.

Pöörduda võidakse teise inimese, enese, oma kehaliikmete, lindude ja loomade ning elutute objektide või nähtuste poole. Ü. Tedre uurib neist esimest – pöördumisi teiste inimeste poole.

Pöördumistele on omane, et laulikmina kõnetab vastassoolist, sotsiaalselt kõrgemal seisjat, pereliiget või rõhutatult võõrast.

Struktuurilt jaotatakse pöördumised kolmeks:

1) täisvärsilised pöördumised (põhisõna ja selle epiteet või kordus);
2) hüüd-, ase- või tegusõnaga algavad pöördumisvärsid (oh; tere; kuule jne)
3) värsi sisse murtud pöördumised³ (näiteks: ole vait, sa vana naine…).

 Tabel 1. Vanemate ja laste vahelised pöördumised

Tähelepanu juhitakse sellele, et

1) ema poole pöördumisi on statistiliselt küll palju (187), kuid need kõik on vaid ühe vormeli variandid;⁶
2) rahvalauludes pöördutakse sagedamini poja kui tütre poole;
3) laste poole pöördumistes kasutatakse põhiliselt kahte vormelit: noori linnukene (42 korda); oh mo noori (30 korda);
4) väljendit linnukene kasutatakse tavaliselt naistegelase kohta, kuid ka poja poole pöördumisel;

Tabel 2. Pöördumised tütarlapse poole

Märkused ja kommentaarid:

1) pöördumised tütarlaste poole ei ole pöördumisvormelilt sama ühtlased kui pöördumised pereliikmete poole; fikseeriti 292 pöördumist, millest 17 ei ole stereotüüpsed (6%); erinevad on nii põhimõisted (neiu; tütarlaps; sõsar; külatüdruk; nime kasutamine) kui ka nende laiendid (peamiselt sünonüümid või epiteedid);
2) iseloomulik on, et tütarlapsega seostuvad pöördumisvormelid on varieeruvamad ülejäänutest (neiu; sõsar);
3) probleeme tekitab neiu ja õe eristamine;⁷
4) levinuim ja ühtlasi neutraalseim pöördumisvormi põhisõna on neiukene;
5) pöördumised põhisõnaga sõsar ja sellele lisanduva epiteediga linnukene on eelmistest tunderõhulisemad;
6) pöördumised põhisõnaga tütar seostuvad vanema naisterahva pöördumisega noore neiu, samuti ka ema pöördumisega tütre poole; need on tavalised kõnetlused õpetuslauludes ja manitsuses.

Tabel 3. Pöördumised noormehe poole

Ülo Tedre leiab Karksi lauludest noormehe kõnetamisi 229 korral ja eristab neis 22 erinevat pöördumisvormelit. Neist üks – veli, hella vellekene – esineb 167 korral (73%; ülejäänud 21 vormelile jääb seega 27% esinemisvõimalustest). Eelesitatud pöördumisvormelite ühine tunnus on see, et värsi teine pool täidetakse velle deminutiivse vormiga vellekene, mida kohtab ka juhuslikemais ühendeis nagu oh mu väike vellekene; kuule, kulda vellekene; sepä Peeter, vellekene (seitse erinevat näidet, mis esinevad kolmeteistkümnel korral). Need vormelid (tabelis esitatud stereotüüpsed pöördumisvormelid ja lisaks toodud juhuslikuma ilmega värsid) ei ole Ü. Tedre otsuse järgi ühe ja sama stereotüüpse vormeli variandid, kuid nende värsside struktuur on stereotüüpne. See struktuur on Karksi lauludes noormehe kõnetamisel kõige levinum (esineb 208 korral) (Tedre 1964b: 60). Värsi teises pooles võib deminutiivset vormi asendada ka epiteet ellä velle.

Karksi lauludes on pöördumised sotsiaalselt kõrgemalseisvate isikute poole meelitavad. Mäletatavasti olid meelitavad-heatahtlikud ka lüroeepiliste laulude pöördumisepiteedid. Kui laulus “Härjad murtud” on dialoog, siis pöördub teomees selles kupja poole meelitades:

Kokkuvõte

Ülo Tedre uurimuse põhilised lõppjäreldused Karksi regilaulude pöördumisvormelitest on:

1) et stereotüüpsed pöördumisvormelid on pöördumistes enamuses;
2) stereotüüpsetest vormelitest on tõesti populaarsed kolm: veli, ellä vellekene; näiukene, noorekene; emäkene, ennekene;
3) mida universaalsem on kõnetamine ja kõnetatav, seda stereotüüpsem on pöördumisvärss; mida konkreetsem, erilisem pöördumine ja individuaalsem kõnetatav tegelane, seda haruldasem on ka pöördumissõnastus;
4) iga tegelase jaoks on olemas mitu stereotüüpset pöördumisvormelit;
5) stereotüüpsed pöördumisvormelid on sageli ka laulu algusvormelid.

¹ Spetsiaalselt stereotüüpsetest vormelitest on kirjutanud:

1) Udo Kolk, kellelt on 1962. aastal ilmunud Tartu Riikliku Ülikooli Toimetiste 117. vihikus artikkel “Värsisisesed vormelid regivärsilises rahvalaulus”; see mahukas artikkel oli omakorda osa suuremast rahvalaulu stereotüüpsuse uurimisest; seda teemat on ta jätkanud hiljemgi (Kolk 1980);
2) Ülo Tedre, kellelt on kaks artiklit 1964. aastal ilmunud kogumikus “Eesti rahvaluulest”; need on: “Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast” ja “Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes”.

³ Mina nimetasin neid soovi, käsku, palvet sisaldavaiks pöördumisvärssideks (vt epiteedikäsitlust).

⁴ noori linnukene on Ülo Tedre andmetel Karksi laulualal väga levinud epiteet; ühel korral esineb ka sellest tuletatud poig, sa võrgo linnukene (Tedre 1964b: 57).

⁵ oh mo noori on Karksi lauludes levinud stereotüüpne vormel ka omaette, mitte ainult toodud ühenduses (Tedre 1964b: 57).

⁶ Pöördumisvärsid näikse olevatki stereotüüpsemad kui tegelase kirjeldamised. Võrdle näiteks ema poole pöördumiste kindlapiirilisust, mida nägime Ülo Tedre artiklist Juhan Peegli uurimuses kajastuva ema poeetiliste sünonüümide kirevusega. Ema sünonüümikasse kuuluvad lihtsõnad (arm; hani; marjakene jne); liitsõnad (näiteks hõbejuus, suhkrusuu, meelismari, mesirind); sõnaühendid (käharpea kask, laste linn jne); tegijanimed (nagu armuandja, hauduja, vaalija). Kuid pangem tähele, et ka Juhan Peegel rõhutab sünonüümika-kirevuse lokaalsust – läänepoolne regilaulurepertuaar on  oluliselt sünonüümivaesem kui idapoolne repertuaar. (Peegel 1997: 62–85.)

⁷ Külaühiskonnas pöörduti mitte ainult venna ja õe poole sõnadega veli ja sõsar, vend või õde. Nii pöörduti ka eakaaslaste poole (vt näiteks: Kruusberg 1920: 59–64).
 
 

Allikad
Tiiu Jaago 1997: “Mis sealt tõuseb, soost sinine,/ soost sinine, maast punane?” “Sinise” ja “punase”võimalikust tähendusest regilaulus. Mäetagused nr 5. Tartu. 54–72. Elektrooniline väljaanne: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/tiiu.htm.
Hilja Kokamägi 1957: Mai Kravtsov. Diplomitöö. Tartu. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures. Dt nr 39.
Udo Kolk 1962: Värsisisesed vormelid regivärsilises rahvalaulus. TRÜ Toimetised nr 117. Tartu. 71–152.
Udo Kolk 1980: Regivärsi stereotüüpiast. TRÜ Toimetised nr 528. Tartu. 25–48.
Aleksander Kruusberg 1920: Esiisade enneajalooline õigus I. Perekond. Tartu.
Ottilie Kõiva 1964: Kihnu rahvalaulikutest. TRÜ Toimetised nr 159. Tartu.
Juhan Peegel 1997: Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast. Tartu.
Ülo Tedre 1964a: Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. Eesti rahvaluulest. Tallinn. 7–34.
Ülo Tedre 1964b: Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes. Eesti rahvaluulest. Tallinn. 52–86.
Ülo Valk 1995: Eesti mardilaulude usundilisest taustast. Rahvausund tänapäeval. Tartu. 471–478.