Magistritöö käsikiri asub Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Alates 20. sajandi teisest poolest on Lääne etnoloogiateaduses iseseisva distsipliinina omandanud märkimisväärse positsiooni etnomükoloogia. Etnomükoloogia on etnobotaanika alavaldkond, kusjuures tema kui interdistsiplinaarse teadusala uurimisobjektiks on seened rahvakultuuris. Vaadeldakse muuhulgas seente majanduslikku kasutamist, nende etnofarmakoloogilist rolli ja nimetusi, füsioloogilist toimet, eriti aga seente kohta usundis. Kuivõrd etnomükoloogia distsipliinina läheneb uurimisobjektile, st. seentele, nii mitmest küljest, on ka arusaadavad vastava alaga tegelejate erinevad rõhuasetused ning nende erinev ettevalmistus: etnomükoloogiaga tegelejate hulgas on psühholooge, psühhiaatreid, biolooge, etnolooge, folkloriste, keeleteadlasi jne., ainuüksi punase kärbseseene rolli puhul rakendatakse etnoloogilist (kärbseseen šamanistlikus traditsioonis), kultuurilis-ajaloolist (kärbseseen vanades kõrgkultuurides), filoloogilist (keelevõrdlus) argumentatsiooni, nimetada võiks ju ka kärbseseene rolli tänapäeva ühiskonnas- uusšamaanid. Etnomükoloogiaalased artiklid ilmuvad mitmete erialade väljaannetes. Eestiski on üksikküsimusi käsitlenud erinevate erialade uurijad, näiteks bioloogid E. Parmasto, G.Vilbaste, etnograaf A. Moora jt. Teemat tervikuna hõlmav ülevaade seni aga puudus.

Anastav majandus – nagu seda etnoloogiateaduses nimetatakse – on majandamisviis või -aste, mille puhul inimene ei kanna hoolt toidutagavarade ega allikate arendamise eest. Sellesse kuuluvad kalapüük, jaht ja vanimana korilus. Vanimaks võib teda nimetada juba seetõttu, et on võimalik abivahenditeta: põhimõtteliselt samal viisil koguvad toidu loomadki. Korilus ja küttimine moodustasid Eestis ainsa majandamisviisi vähemalt 4. kuni 3. aastatuhandeni e. Kr., ilmselt oli ta valitsev osaliselt ka 2. aastatuhandel e. Kr. Põlluharimine on koriluse majandamisviisina mitmetes maailma paigus välja tõrjunud, näiteks seente korjamine kui koriluse alaliik on tsiviliseeritud maailmas pigem meelelahutus kui oluline tuluallikas. Ka eestlaste toidusedelis pole seente osa kaasajal just suur. Kuigi meie metsades kasvab palju erinevaid söögiseene liike, kasutatakse toiduks vaid mõnda üksikut. Selle põhjusi peab otsima inimeste vähesest seente tundmisest, ka traditsioonide puudumisest, kuid kindlasti tuleneb seente ja üldse metsasaaduste harv ja juhuslik kasutamine varakult tekkinud maaviljelusest: korilus, ka kogu anastav majandus on selle poolt suures osas juba ammu välja tõrjutud. Seened pole vähemalt paari viimase sajandi jooksul olnud üheski Eesti piirkonnas olulise tähtsusega toiduartikliks. Erandi moodustavad õigeusklikud setud, kelle materiaalses ja vaimses traditsioonis omasid ja omavad seened märkimisväärset positsiooni. Seened olid neile oluliseks toiduaineks ja suhtumises seentesse ei saa setude puhul täheldada põlglikku suhtumist, mis oli vähemalt käesoleva sajandi alguseni valdav näiteks saartel. Ka rahvaluules omasid seened setudel olulisemat positsiooni kui teiste Eesti ala elanike hulgas. Seaduspära, et seeni tarvitatakse toiduks rohkem katoliiklikel ja õigeusulistel maadel ning et seente roll usundilises kontekstis on neil suurem kui luterlike rahvaste puhul, on Euroopas üldkehtiv. Seega tuleb erineva suhtumise – mis ei puuduta üksnes seeni, vaid teisigi loodusega seonduvaid nähtusi – põhjuseid otsida maailmavaadete erinevusest. Huvitavad paralleelid mitmete rahvastega viitavad seaduspärasusele, et seente vähene kasutamine on korrelatsioonis vastavate usundikujutelmadega ning seente osa rahva materiaalkultuuriline roll leiab seletuse ideoloogias. Viimatiesitatud mõttekäigud põhjendavad ka käesoleva etnomükoloogiaalase uurimuse rõhuasetusi: etnograafiliste andmete vaatlus ühelt poolt ja võimalike usundikujutelmade rekonstrueerimine ja folkloorsete kajastuste analüüs teiselt poolt on vaadeldav ühtse tervikuna.

19. sajandi revolutsioonilised muudatused loodusteadustes said aluseks nihetele senistes väärtushinnangutes ka argielus. Uue suhtumise üheks ilminguks Lääne-Euroopas oli metsasaaduste korjamisele ja kasutamisele tehtav propaganda. Ajakirjanduses ilmus ridamisi artikleid, mis õhutasid inimesi korjama looduses kasvavat, sh. seeni. Propagandalaine jõudis 19. sajandi viimasel veerandil ka Eestisse. Ajakirjanduses kurdeti korduvalt eestlaste vähese seenehuvi pärast. Üleskerkinud küsimusele, miks on seeni vähe tarvitatud, püüti leida mitmeid vastuseid, ometi ei mainitud üht – ja vähemalt 19. sajandil otseselt vähese seenekasutusega seonduvat aspekti, nimelt mõisate vastuseisu metsasaaduste korjamisele. Käesoleva töö esimeses peatükis on toodud mitmeid vastavaid näiteid. Miks hakkas ajakirjandus möödunud sajandi lõpukümnenditel seente korjamist ja toiduks tarvitamist propageerima? Materjalidega tutvumine andis põhiliselt kaks vastust: 1) Vastavasisuline aktsioon oli Lääne-Euroopas juba käimas ja kõigekülgne mallivõtmine puudutas ka seenekorjamist, 2) seaduspärane on, et eriti hoogustus seentele tehtav propaganda kriisiperioodidel, mil toiduaineid nappis. Vastav tendents ilmnes muuseas ka Lääne-Euroopas, nii liitub viimane põhjendus esimesega.

Käesolevas töös näidatakse korduvalt ja mitmes kontekstis, et eestlaste seenekasutus on tõepoolest 20. sajandi jooksul suurenenud. Sellele viitavad nii ajakirjandus, arhiivimaterjalid kui ka autori kogutud andmed välitöödelt. Üldine tendents on seegi, et kui 20. sajandi algul korjati seeni rohkem Ida-Eestis, siis tänapäeval piirkondlike erinevuste väljatoomine pole üldjuhul võimalik: ühtlustunud on kultuuritaust, paranenud transporditingimused. Kui enne teist maailmasõda oli kogu Eesti peamiseks seentega varustajaks Petserimaa, siis tänapäeval rahuldatakse seenevajadus kohalike korjajate abiga. Muudatused on toimunud ka seente realiseerimises: kui veel pool sajandit tagasi teostasid seente kokkuostu peamiselt ülesostjad, siis tänapäeval on see juhuslik, korjajad müüvad seened ise turul. Transporditingimuste paranemine on tinginud selle, et varasem kodulähedastest metsadest seente korjamine pole enam ainuke võimalus ja seeni korjatama sõidetakse ka pikkade vahemaade taha.

Eelnevalt mainisime, et seenekorjamise populaarsus on suurenenud. Kuid propagandat on tehtud ka näiteks erinevatele seente säilitamisviisidele ning seeneroogade retseptidele, kuid tulemusi selles vallas pole märgata. Ehk vaid niipalju, et võrreldes sajandi algusega on seente soolamise kõrval oluliseks säilitusviisiks kujunenud marineerimine. Seente kupatamises näiteks ilmneb samasugune surnud ring nagu sada aastat tagasi: kuna seened pole toiduainena eriti hinnatud, ei tunta erinevaid seeneliike hästi. Sellest tuleneb, et mürgistuste kartusel kupatatakse kõiki liike tugevalt, mis muudab nii mõnegi hõrgu seene maitsetuks. Seente tundmise parandamiseks hakati 1930.-tel aasatel korraldama seenenäitusi, mis käesolevaks ajaks on muutunud traditsiooniks. Sissejuurdunud stereotüüpide kadumist pole ometi toimunud.

Uurimuse teises osas on vaatluse all seened vaimse kultuuri objektina. Selgub, et seente rolli eesti vaimses, laiemas plaanis aga kogu rahvakultuuris, võib vaadelda osana Põhja-Euraasia vastavast traditsioonist. Seened esinevad erinevates folkloorizhanrides: muinasjuttudes, muistendites, naljandites, vanasõnades, mõistatustes. Fenomenoloogilist iseloomu arvestades pole käesolevas uurimuses rangelt järgitud zhanrilist liigitust. Avarama tausta loomiseks on käsitletud seente rolli rahvusvahelises usundiloos ning otsitud vastavaid kajastusi eesti traditsioonist. Keelelised seosed ilmnevad idapoolsete soomeugrilaste animistliku traditsiooniga.

Rahvausundis kajastuvad puugipask ja pilvepala on samastatavad limaseentega. Arvati, et puugipask on puugi poolt mahajäetud jälg: kui puuk end liialt täis sööb, on ta sunnitud osa riisutust maha jätma. Tavaliselt leitud puugipask põletati, mille järel usuti puugikskäijal õnnetus juhtuvat. Teise suurema rühma puugipasa kohta moodustavad teated, mille kohaselt saadab nõid puugipasa ohvrile kahjutekitamiseks. Tõrjet toimetati üldiselt sarnaselt eelkirjeldatuga. Limaseentest olulisim on usundilises kontekstis pilvepala. Alati ei ilmne teadetest, kas on tegemist seente või vetikatega. Peamine tunnusjoon pilvepala puhul on tema taevane päritolu – pilved koosnevat sellest –, millest tõenäoliselt tuleneb ka numinoossus ja üleloomulikud omadused: haiguste ravi, tulekahju kustutamine, hallutsinogeensus. Viimase puhul võib tegemist olla ka tegeliku toksilisusega. Pilvetükkide puhul ilmneb patronaazhimotiiv: nendega söödetakse taevast hunte. Pilvetükkide puhul on tegemist traditsiooni dominandiga, mis hõlmab paljusid erinevaid bioloogilisi liike ning on seetõttu usundialases kirjanduses piisavalt segadust tekitanud. Oletada võib seost limaseente ja kübarseente vahel: ettekujutus viimaste arvatavast taevasest päritolust võis toitu saada vastavast uskumusest esimeste kohta. Seente taevast külvamise seletamine surnutekultusega, nagu seda teeb Loorits, on kaheldav. Pigem tuleks vastava uskumuse juuri otsida kujutelmadest, mis kajastuvad järgmistes teadetes: Taevas lööb seenetama/ akkab vihma tulema// al` pilve vinu üle taeva// taevas on seenettand (LS < Nis. Laitse-Aruküla- K. Meikop (1932). Müristamise ajal pudenevat pilvedest, mis koosnevat süldisarnasest ainest, tükke maha (Hurt 1899: 7). Eelnevaga näib ühilduvat uskumus, et pilvede vastakuti jooksmisel hõõrdub alumise pilve krobeline kaas vastu ülemist pilve ja sellest tulevat müristamine (ERA II 153, 816(72)

Rahvakalendris kajastuvad seened mitmes seoses, enamus teateid kuhjub pärtlipäevale. Paljuski langevad loodusmärgid, mis seente kasvu ennustavad, kokku teistegi viljade puhul tähele pandavatega. Omavahel on tingimuslikus seoses vilja ja seente kasv. Torkab silma seenekasvu seostamine välguga. Mitmete vastavate uskumuste puhul on täheldatav laenulisus, kuigi konkreetsed daatumid ei tarvitse kokku langeda: daatumi fikseerumise lähtepunktíks on fenoloogilise ilmingu – teatud taimevegetatsiooni etapi tähistamine, mis erinevates kliimaoludes langeb erinevatele aegadele.

Seentega ravimine on mingil määral tuntud kogu Eesti territooriumil, vaid Järvamaalt ei õnnestunud leida teateid selle kohta. Seaduspärasus, mille kohaselt seentega seonduv on eelkõige tuntud Ida-Eestis ning peaaegu tundmatu Lääne-Eestis, rahvameditsiini kontekstis päriselt ei kehti: kuigi Eesti idaosast on siingi teateid keskmisest rohkem, torkab silma vastavate teadete esinemissagedus Saaremaal, eelkõige on nimetatud murumuna. Tõenäoliselt pole Saaremaal murumunale kui teistest välimuse poolest erinevale seenele laienenud seal nii tavaline põlglik suhtumine seentesse. Rahvameditsiinis on seened koha leidnud peamiselt nahahaiguste ravis, kuid ka näiteks vere sulgemiseks või sisehaiguste puhul. Omaette võib vaadelda punast kärbseseent, mille kasutusskaala nii eesti kui mitmete teiste rahvaste traditsionaalses meditsiinis on üpris lai.

Seened on esindatud ka eesti mõistatustes. Seenemõistatuste peamine levikuala on Ida-Eesti, eriti Setumaa. See fakt kajastab ilmekalt käesolevas uurimuses väljatoodud tendentsidest üht peamist, mis põhjendab ka etnoloogilise ja folkloorse materjali koondamise ühtede kaante vahele: seente materiaalne kasutamine ja nendesse suhtumine on vastavuses seente rolliga vaimses traditsioonis.

© Aivar Jürgenson ja TÜ rahvaluule õppetool 1996. HTML: RJ 1996

Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele