Kokkuvõtteks võib öelda, et praegusaja hantide maailmapilt on säilitanud oma mitmekesise iseloomu, hoolimata sellest, et traditsionaalsest eluviisist võõrandatud hantide juures on see pilt hakanud killustuma ja üksikud killud aja jooksul läinud kaduma. Siiski võib olemasolevast materjalist leida mitmeid kihistusi, mis viitavad ühelt poolt ühise, nn boreaalse kultuuri pärandile: karukultus, isiklike kaitsevaimude olemasolu, põhjasuuna tähtsus jne. Samuti on ühisjooneks olemuslikult selge vahe puudumine jumalate ja haldjate ning muude vaimude vahel ühelt poolt ja inimeste vahel teiselt poolt. Erinevus on suuresti vaid väe hulgas ja sellest sõltuvas efektiivse keha ulatuses. Ka lääne ilmavaates on täheldatavad momendid, et toimub naasmine sarnase maailmanägemuse juurde. Käesoleva töö teiseks kandvaks ideeks on olnud peale idealistliku paradigma kasutamise võõraste kultuuride uurimine eeskätt tõlkimisprotsessina. Kui sissejuhatavas osas räägiti tarvilikest tingimustest uurijale, oli võtmemõisteks piir semiootilises mõttes. Piiril on aga semiosfääris veel üks funktsioon – ta on ala, kus toimuvad kiirendatud semiootilised protsessid. Perifeersetes piirkondades, mis ei ole nii jäigalt organiseeritud kui keskuses, toimuvad muutused kiiremini. Need piirkonnad, mida valitsev maailmamudel ei kirjelda või millele antud kirjeldus enam ei sobi, muutuvad kiiremini (Lotman 1992;2029-2030), olles ise katalüsaatoriteks kultuuris toimuvatele muutustele. Kasutan siinjuures teadlikult sõna "muutuvad" Lotmani pakutud "arenevad" asemel, sest ei saa nõustuda viimase sõna kasutamisega esindatud positivistliku paradigmaga. Eelpool nimetatud perifeeriates saavadki toimuda nähtused, mida nimetatakse sünkretistlikeks. Konkreetselt on jälgitud Kanterovide ja Pesikovide perekondi. Esimese pere ilmavaade moodustab sünkretismi teadusliku mõttelaadiga, teine aga vene õigeusuga. Samal ajal on nad ka natuke "võõrad", kellesse teised suguvõsad suhtuvad kerge eelarvamusega. Teisest küljest võivad need perekonnad osutuda ühtäkki kultuurilises tsentris asuvateks, kui nende poolt vastuvõetud ellujäämisstrateegiad osutuvad teiste omadega võrreldes edukamateks. Vanema, "puhtama" traditsiooni kandjad osutuvad perifeerias asetsevaks ning sellelt pinnalt võib välja kujuneda uus käitumisstrateegia, mis omakorda keskseks muutub. Maailmast võib tuua vastavaid näiteid saamide ja Kanada indiaanlaste kohta. Pärast nende rahvaste vallutamist said kultuuri tsentriks-nobeliteediks vallutajatega kaasajooksikud, vana traditsiooni veendunud kandjad jäid perifeeriasse. Nüüdseks on maailm jälle muutunud ja vana identiteeti väärtustav sootsiumiosa on saanud jällegi oma kultuuri "keskuseks", kuid juba muutunud kujul. Selline dialoog keskuse ja ääreala vahel on täheldatav üle kogu maailma (Lotman 1992;2033). Hantide juures on sünkretism läinud teist teed kui Euroopas, muuhulgas näiteks setude, eestlaste ning soomlaste juures. Neil rahvastel, nagu näiteks ka iirlastel, jäi valitsevaks osaks ristiusk. Kui handid võtsid ristiusu jumala ja pühakud oma jumalate "Panteoni" üle, siis näiteks Iirimaal toimus vastupidi: ristiusku võeti pühakuteks üle iiri jumalad (Šukanev 1991:12-13), mida läänemeresoome rahvaste kohta ütelda ei saa. Seda võib seletada nii, et läänemeresoomlastel erinevalt iirlastest ülikkond tapeti ning võõrad ülikud tõid jagamatu võimuga kaasa oma jumalad ning kompromissid ei tulnud lihtsalt kõne alla. Siberi olud ei võimaldanud aga võõral kultuuril hantide elukorraldust oluliselt mõjutada kuni kommunistide võimuletuleku ning Siberi tööstusliku hõlvamise alguseni välja. Selles raskes ligipääsetavuses võib leida ühe handi usundi ülekaalu ristiusu suhtes. Teine põhjus võib seisneda selles, et ristiusk kui tüüpiline linnareligioon lihtsalt ei leidnud metsarahva hulgas mõistmist. Šamanistliku traditsiooniga rahvas võib mõista Kristuse ja pühakute imetegusid ning tunnustada neid suurte šamaanidena, kuid mitte enamat. Praegusel hetkel valitseb hantidel mitmekihiline olukord. Linnahandid esindavad küll "nobiliteeti", kuid nende mõju kultuurile on väga nõrk. Nad on oma kultuuripiiridest liiga kaugele kaldunud ja kaotamas oma identiteeti (Barkalaja b 1995). Metsahantide juures toimub praegusel ajal keskuse ja perifeeria nihkumine. Kui hantidel selle käigus õnnestub välja selgitada edukas ellujäämisstrateegia, siis on neil mingisugunegi lootus omaette kultuurina säilida. Kahjuks ületab Surguti rajooni hantide puhul koloniaalkultuuri pealetulekuga kaasnev šokk nende taluvusläve ja seab toimetulemiseks liiga lühikesed ajalimiidid, et olla selles küsimuses optimistlik.
Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele