Käesolev töö annab ülevaate konna ja kärnkonnaga seotud uskumustest Eestis. Põgusalt puudutatakse konna ja kärnkonna kohta ka maailma rahvaste usundeis. Teoreetilise külje poolt vaadeldakse uskumusteate zhanri ja selle struktuuri.
Suhtumine konna ja kärnkonna on eesti rahvausundis olnud erinev. Tavalist konna üldiselt ei vihatud. ERA usundikartoteegis pole uskumusteateid, mis otseselt õhutaksid konna tapma, vastupidi, konna tapjat usuti tabavat suurem või väiksem karistus. Sellest jutustatakse ka hoiatavaid muistendeid. Levinud on lastele mõeldud rahvapedagoogiline manitsus, et konna ei tohi tappa, siis sureb tapjal ema ära. See muidugi ei takistanud pragmaatilistel kaalutlustel konna surmamast. Konn võidi vankrimäärde aseainena vankrirummust sisse panna, tema verd või kehaosi võidi kasutada rahvameditsiinis. Samuti pandi elus konn paise peale. Armumaagias kasutati konnaluid, mis sipelgate poolt olid paljaks söödud. Vaid kalameeste juures, kes pidasid konna kurjakuulutavaks ende- ja nõialoomaks, on harilik konn leidnud julma kohtlemist.
Kärnkonna on suhtumine olnud ambivalentsem. Siin näikse põimuvat kaks eri ajast pärit kujutelma. Vanem näib olevat temasse hooliv suhtumine. Kärnkonna on peetud inimese poolvennaks. Teda keelatakse tappa. Ta arvatakse olevat õnneloom, lehmade kaitsja ja piima-anni tagaja. Teisalt on levinud uskumus, et kärnkonn on nõialoom. Arvati, et kärnkonn käib laudas lehmadelt piima imemas. Seepärast tuli ta tappa. Kes seda ei teinud, seda vihkas Jumal. On arvatud, et see pärimuse kihistus on hilisem ja laenatud germaanlastelt. Igal juhul on vihkav suhtumine kärnkonna saanud möödunud sajandi lõpuks, käesoleva sajandi alguseks peaaegu täiesti valdavaks.
Loorits on nende kahe vastandliku suhtumise taga näinud erinevate hingekujutelmade kajastusi. Hooliv suhtumine põhineb siirdhinge kujutelmal, usul, et surnu hing siirdub peale surma mõne looma või putuka sisse. Nõialoomaks peetav kärnkonn toetub aga irdhinge kujutelmale, mille kohaselt läheb hing magava või loves oleva nõia kehast välja kurja tegema.
Hilisemal ajal kirja pandud teadetes võib jällegi märgata hoolivat suhtumist kärnkonna, mis põhineb eelkõige koolist saadud teadmistel kärnkonna kasulikkuse kohta ja propageeritaval ökoloogilisel mõtteviisil.
Eesti materjalis tõusevad konn ja kärnkonn esile esmajoones endeloomana. Nende välimuse, käitumise ja häälitsuste järgi ennustatakse kevadel ilma, ka kala- ja viljasaaki, aga ka inimese käekäiku. Väga levinud on uskumus, et konnade krooksumine kuulutab ette vihmade saabumist. Selline uskumus on levinud pea kogu maailmas. Loitsudes, mis kutsuvad vihma välja, pöördutakse konnade poole. Konni kasutatakse abivahendina mitmesuguses nõiduses.
Ülemaailmselt on konn tuntud viljakuse sümbolina. Egiptuses peeti Heketit, keda kujutati ette konna peaga, viljakusjumalannaks. Mehhikos arvati konn olevat inimkonna esiema. Ka Eestist võib leida mõningaid teateid, mis võiksid lähtuda kujutelmast, et konn oli viljakuse kandja. Levinud on uskumus, et konnade rohkus sügisel ennustab head järgnevat vilja-aastat. On üles kirjutatud üksikteade, et kui konn naisterahval kaevust vett võttes ämbrisse tuleb, siis saab ta lapse. Ometi on need üksikud uskumused, mis ei tõesta, et Eestis oleks konna peetud eriliseks viljakussümboliks.
Mujal maailmas on konna usutud taevaga, eriti aga kuuga seotud olevat. Kuuvarjutuse põhjustajaks peeti konna, kes õgib kuud. On viidatud konnadele kui piksejumala lastele, kes maa peale või allilma on pagendatud.
Eesti rahvausundi puhul tuleks rõhutada konna seost piimaga. See seos võis olla nii negatiivne kui positiivne. Ühelt poolt leidub uskumusteateid, mille kohaselt konn pandi piima sisse, et vältida piima hapuks minekut. Teisalt usuti jälle, et kui konn üle piima hüppab, läheb piim venima. Uskumust, et kärnkonnad lehmi imevad, sai juba mainitud.
Käesoleva uurimistöö aluseks olid peamiselt tekstid, mida zhanriliselt võiks uskumusteateiks lugeda. See ajendas zhanri veidi lähemalt ja teoreetilise külje pealt vaatlema. Alan Dundesilt lähtub uskumusteate (tema kasutab terminit 'ebausk' — suprestition) definitsioon: nii nimetatakse traditsioonilisi väiteid, mis koosnevad ühest või enamast tingimusest ja ühest või enamast tagajärjest, kus osa tingimusi kuulutab midagi ette ja osa põhjustab midagi. Tingimuste ja tagajärgede omavahelisi seoseid uurides pakub Dundes välja ebausu kolm põhikategooriat: 1) märgid (signs) — põhjuslikud suhted, mida inimene mõjutada ei saa, siia alla käivad ended ja unenäod; 2) maagia (magic) — nõidus, põhineb inimese kavatsuslikul tegevusel; 3) konversioon (konversion) — hübriidkategooria, kus märgiline ebausk on pööratud maagiliseks, siia alla käivad muu-hulgas soovid ja tõrjemaagia. Omalt poolt pakuksin neile kolmele kategooriale lisaks neljanda, mis rajaneb põhjuse ja tagajärje seosel ja kus aktiivseks toimijaks pole inimene.
Käesolevat teemat edasi arendades võiks edaspidi vaadelda eestlaste suhtumist elusloodusesse laiemalt kui ühe loomaseltsi piires. Nii näiteks on eestlase suhtumine kärnkonna olnud sarnane suhtumisega roomajatesse. Neid mõlemaid on peetud nõialoomadeks. Huvi pakubki just see, milline on olnud selliste (metsa)loomade staatus, kes inimese jaoks pole otsest majanduslikku kasu pakkunud ja kelle välimus pole ka just kõige meeldivam.
Samuti peaks põnevaid avastusi pakkuma usundiliste zhanrite struktuuri analüüs.
Teised rahvaluule õppetooli juures kaitstud tööd
Tagasi rahvaluule õppetooli koduleheküljele